3-2-1-58-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-58-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. juuni 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, V. Kõve, L. Laarmaa

ja J. Luik

Kohtuasi

AS Matsi Ehitus (pankrotis) hagi Argo Reinboomi vastu

tasutud võla tagasisaamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. jaanuari 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/110 2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Matsi Ehitus (pankrotis) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

5. mai 2003. a

Istungil osalenud isikud

AS Matsi Ehitus (pankrotis) pankrotihaldur K. Kampus ja kostja

esindaja vandeadvokaat R. Markus

Resolutsioon

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

28. jaanuari 2003. a otsust põhjenduste osas. Muus osas jätta

apellatsioonikohtu otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rapla Maakohus algatas 2. jaanuaril 2002. a AS Vennad-Dahl pankrotiavalduse alusel AS Matsi

Ehitus pankrotimenetluse. 31. jaanuaril 2002. a kuulutas Rapla Maakohus välja AS Matsi Ehitus

pankroti.

AS Matsi Ehitus (pankrotis) palus füüsilisest isikust ettevõtjalt Argo Reinboomilt (ärinimega Argo

Reinboom Turu talu) pankrotivarasse välja mõista 233 891 krooni 21 senti. PankrS § 45 p-de 1 ja 2

kohaselt nõuab kohus sisse võlgniku tasutud võla, sõltumata sellest, kas võla tasumisega kahjustas

võlgnik teadlikult teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti, oli võlausaldajate

kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti pankrotimenetluse algatamisest kuni väljakuulutamiseni või

viimase 3 kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui seda tehti enne maksetähtaega või üht

võlausaldajat teisele eelistades. 3. oktoobrist 2001. a kuni 3. jaanuarini 2002. a maksis AS Matsi

Ehitus füüsilisest isikust ettevõtjale Argo Reinboomile killustiku eest kokku 233 891 krooni 21 senti.

Hageja väitel tasuti võlg üht võlausaldajat teistele eelistades. AS Matsi Ehitus (pankrotis) 24. mai

2002. a nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati 126 võlausaldaja erinevaid nõudeid kokku summas 6

271 170 krooni 46 senti. Kostjale võla tasumisega jäeti teised võlausaldajad pankrotimenetluses

oluliselt halvemasse olukorda ning kahjustati teadlikult nende huve, kuna üht võlausaldajat eelistati

teistele. Kostja nõudeavaldust pankrotimenetluses ei esitanud. Kostjale tasuti võlg enne kui teistele

võlausaldajatele (nt AS Teede REV 2, AS Vennad-Dahl), kellele võlgnevused olid varem tekkinud.

Hageja tasus osa võlast (222 374 krooni) kostjale enne maksetähtaega.

2. Rapla Maakohtu 24. oktoobri 2002. a otsusega hagi rahuldati ja kostjalt mõisteti pankrotivarasse

välja 233 891 krooni 21 senti.

Kostja seletusega luges kohus tõendatuks, et suulise kokkuleppe alusel on kostja aastaid teinud AS-le

Matsi Ehitus teenustöid (killustiku ja tuha hankimine, metsa ülestöötamine). Hagis märgitud

killustiku hankimise ja veo eest on kostja vastavalt kokkuleppele raha kätte saanud. Nõuete kaitsmise

koosolekul kaitsti erinevate võlausaldajate nõudeid kokku 6 271 170 krooni 46 sendi ulatuses, sh V

järgu nõudeid summas 3 678 670 krooni. Kostja pankrotimenetluses nõuet ei esitanud.

AS Vennad-Dahl pankrotihoiatusest nähtub, et 23. juuli 2001. a seisuga oli hageja talle võlgu 575 456

krooni. AS Vennad-Dahl nõuet tunnustati pankrotimenetluses viiendas järgus. AS Teede REV 2

teatisest nähtub, et hageja ei olnud 13. veebruari 2002. a seisuga tasunud osutatud teenuste eest 121

851 krooni 54 senti. Seega eelistati kostjale võlga tasudes üht võlausaldajat teadlikult teistele.

Võlgniku tasutud võla tagasinõudmiseks tuleb PankrS § 45 p-de 1 ja 2 kohaselt kohtus tuvastada, et

võlgnik tasus võla pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni või viimase 3

kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, ning võla tasumisega kahjustati võlausaldajate huve,

sest võlg tasuti enne maksetähtaega või üht võlausaldajat teisele eelistades. Kohus tuvastas, et hageja

tasus kostjale osutatud teenuse eest teda teistele võlausaldajatele eelistades ja osa summast (222 374

krooni) tasuti ettemaksuna enne maksetähtaega. 223 891 krooni 21 sendi suuruse võla tasus hageja

viimase 3 kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja 10 000 krooni ajavahemikus

pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Seega eelistas hageja üht

võlausaldajat teistele ja kahjustas nii teiste võlausaldajate huve. Pankrotivarasse laekunud summa

pole kõikide võlausaldajate nõuete rahuldamiseks piisav. Põhjendamata on kostja seisukoht, et arvete

maksmisel ei ole ettemaksu tehtud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2003. a otsusega tühistati maakohtu otsus ning uue otsusega

jäeti nõue rahuldamata ja mõisteti hagejalt kostja kasuks välja kohtukuluna 13 000 krooni suurune

riigilõiv.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole õige PankrS § 45 p 2 tõlgendus, mille kohaselt

tuleb kõik (sh ka igapäevases majandustegevuses tehtud) maksed, mis pankrotivõlgnik on viimase 3

kuu jooksul teinud, tagasi nõuda, kui maksete tegemisel on eelistatud kas või üht võlausaldajat.

PankrS § 45 p 2 kohaselt saab kohus nõuda sisse võlgniku viimase kolme kuu jooksul enne

pankrotimenetluse algatamist tasutud võla, kui seda tehti ebatavalise maksevahendiga või enne

maksetähtaega või üht võlausaldajat teisele eelistades. Kõik kolm alust on käsitletavad võrdsete

iseseisvate alustena. Nii ebatavaline makseviis kui ka enne maksetähtaja saabumist võla tasumine

viitavad võlgniku tegudele, mis ei ole tehtud igapäevase majandustegevuse raames, st võlgniku

tegevus erineb tuntavalt tavapärasest. Sellest lähtudes tuleb tõlgendada ka PankrS § 45 p-s 2

sätestatud kolmandat alust, s.o ühe võlausaldaja eelistamist teisele. Selle tuvastamiseks on vaja

võrrelda võlausaldajate nõuete tekkimise aega ja asjaolusid, samuti võlgade tasumise ulatust. Kui

kohus rahuldaks hagi nimetud alusel, peab ta hindama, millal ja mis alusel tekkisid AS Vennad-Dahl

ja AS Teede REV 2 nõuded pankrotivõlgniku vastu ning millal ja mis alusel tekkis kostjal nõue

võlgniku vastu.

Kostjal tekkisid pankrotivõlgniku vastu nõuded ajavahemikus 3. oktoobrist 2001. a 3. jaanuarini

2002. a ja ka tasumine toimus nimetatud perioodil ehk tavalise majandustegevuse raames. Võlgniku

majandustegevus jätkus osaliselt kuni pankroti väljakuulutamiseni. Hageja ei ole väitnud, et ta ei ole

ostetud kaupa saanud. Pankrotiseadusega ei ole kooskõlas tõlgendus, mille hageja andis

pankrotiseadusele. Tema tõlgenduse kohaselt võib äriühing pärast pankrotihoiatuse saamist küll

majandustegevuseks sõlmida kauba või teenuse ostu-müügilepinguid ja nende alusel kaupa või

teenust vastu võtta, kuid tasuda nende eest ei tohi. Majandusetegevuse jätkamiseks ja ehitusteenuse

osutamiseks pidi AS Matsi Ehitus ehitusmaterjali ostma. Hageja ei ole esile toonud asjaolu, mis

tõendaks, et AS Matsi Ehitus ei vajanud pinnaseveo teenust ega ostetud killustikku, kiviliiva jms.

Hagejal olid kostjaga pikaajalised majandussuhted. PankrS § 45 p 2 tõlgendamine hageja poolt

esitatud viisil viiks olukorrani, kus makseraskustesse sattunud võlgniku majandustegevus katkeks,

sest pärast pankrotihoiatuse saamist kaoks võlgniku võlausaldajatel huvi tarnida kaupu või osutada

teenuseid, kui selle eest tasutu nõutakse vastuvaidlematus korras tagasi pärast pankroti

väljakuulutamist.

Hageja väide, et kostjale võla tasumisega jäeti teised võlausaldajad halvemasse seisu, on

paljasõnaline. Hagiavalduses esitatud asjaolude ja tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada, et

võlgnik kahjustas kostjale võla tasumisega hagiavalduses nimetatud võlausaldajate huve. Võlad AS

Vennad-Dahl ees olid tekkinud oluliselt varem kui kostja ees. Rapla Maakohtu 31. jaanuari 2002. a

otsusest nähtub, et pärast pankrotihoiatuse saamist tagastas AS Matsi Ehitus AS-le Vennad-Dahl osa

kaupa ja vähendas tasaarvestustega võlga 79 110 krooni 20 sendi võrra. Seega vähendas hageja oma

võlga vaidlusalusel perioodil ka nimetatud äriühingu ees. Võlad AS-le Teede REV 2 olid osaliselt

tekkinud samal perioodil kui kostjale, kuid esitatud teatisest ei nähtu, millal arved AS-le Matsi Ehitus

esitati ja millal oli maksetähtpäev.

Tõendamata on hagiavalduse väide, et 222 374 krooni suurune võlg tasuti kostjale ettemaksuna.

Hageja tugineb oma väidetes Ühispanga väljastatud AS Matsi Ehitus konto väljavõttele, millel makse

selgitusena on märgitud "ettemaks". Asjas esitatud arved-saatelehed tõendavad, et kostja võlg oli

maksete tegemise ajal sissenõutav ning maksekorraldusel olev märge "ettemaks" ei anna alust

käsitada seda ettemaksuna PankrS § 45 p 2 mõttes.

Hageja ei ole hagiavalduses esile toonud ega tõendanud, et vaidlustatud maksete tegemisega oleks

võlgnik üht võlausaldajat teistele põhjendamatult eelistanud. Maksed kostjale ei ole tavapärasest

sagedasemad ega suuremad võrrelduna kogu käibega ning seega on tegu tavapärase

majandustegevusega. Võlgnik ei ole kostjale põhjendamatuid eelistusi teinud.

Hageja esitas kostja vastu nõude ka PankrS § 45 p 1 alusel. Hagiavalduse kohaselt tegi hageja

kostjale 10 000 krooni suuruse väljamakse 3. jaanuaril 2002. a, st pärast pankrotimenetluse

algatamist. PankrS § 45 p 1 alusel nõuab kohus sisse võlgniku tasutud võla, sõltumata sellest, kas

võla tasumisega kahjustati teadlikult teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg tasuti,

oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti pankrotimenetluse algatamisest kuni

pankroti väljakuulutamiseni. PankrS § 12 lg 3 sätestab, et kohus võib keelata võlgnikul

pankrotimenetluse algatamisel halduri nõusolekuta tehinguid teha. Rapla Maakohus keelas 2. jaanuari

2002. a määrusega võlgnikul halduri nõusolekuta teha tehinguid ja toiminguid, mis on suunatud

olemasoleva vara võõrandamisele. Pankrotihaldur ei ole hagiavalduses esile toonud asjaolu, et ta ei

andnud nimetatud väljamaksete tegemiseks nõusolekut. Vaidlust ei ole selle üle, et võlgniku

majandustegevus jätkus ka pärast pankrotimenetluse algatamist. Kostja esitas hagejale pärast

pankrotimenetluse algatamist kolm arvet, mille alusel tuli tasuda kokku 52 951 krooni 41 senti.

Võlgnik tasus vaid 10 000 krooni. Kostja esindaja seletas apellatsioonikohtu istungil, et ka temal jäi

saamata oluline osa võlast, mille pärast tasus Merko Ehitus otse kostjale. Tegemist oli ostu-

müügitehinguga, kus hageja vara ei vähenenud. Seega ei saanud nimetatud tehing kahjustada teiste

võlausaldajate huve, seda enam, et võlgnik sai kaupa rohkem, kui selle eest tasus. Hageja väide, et

võla tasumisega jäeti teised võlausaldajad halvemasse seisu, on paljasõnaline ja tõendamata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud PankrS § 45 p 2 ning leidnud, et selle alusel on võimalik

tagasi nõuda vaid võlgu, mis on tasutud tavapärasest erineval viisil. Selline tõlgendus ei tulene

seadusest. PankrS § 45 p 2 sätestab tagasivõitmise alustena, et võlg peab olema tasutud kolme kuu

jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja et võla tasumisega peab olema kahjustatud

võlausaldajate huve, eelistades üht võlausaldajat teisele.

Pankrotiseaduse üks eesmärke on võlausaldajate võrdne kohtlemine olukorras, kus kõigi

võlausaldajate nõuete rahuldamiseks raha ei jätku. Tagasivõitmise üks eesmärkidest on tagada, et

võlausaldajaid ei koheldaks võrdselt mitte üksnes pankrotimenetluses, vaid ka enne

pankrotimenetlust. Kui seda pole tehtud ja üht võlausaldajat on teistele eelistatud sellega, et talle on

võlg tasutud, annab PankrS § 45 aluse võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamiseks.

Võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohalt pole tähtsust, kas võlg tekkis tavapärase

majandustegevuse käigus või mitte.

Seadusest ei tulene ringkonnakohtu põhjendus täiendavate kriteeriumide rakendamise vajadusest

seetõttu, et muidu ei saaks võlgnik enne pankrotimenetluse algust üldse võlgu tasuda. Võlgnik võib

oma võlgu ka kolm kuud enne pankrotimenetlust tasuda, kuid seda ei või teha üht võlausaldajat

teisele eelistades ja teiste võlausaldajate huve kahjustades. Käesoleval juhul ei ole võlausaldajaid

võrdselt koheldud.

Ringkonnakohus on alusetult sidunud PankrS § 45 p 2 kohaldamise põhjendamatu eelistamise

kategooriaga, sest PankrS § 45 p 2 räägib vaid võlausaldajate kahjustamisest. Võla tasumisega ühe

võlausaldaja eelistamine teisele ei kahjusta teiste võlausaldajate huve ainult siis, kui õigustus selleks

tuleneb seadusest. Ühe võlausaldaja eelistamine on kahjusta teisi vaid siis, kui eelistatuks osutub

teistele nõuetele eelneva järgu võlausaldaja nõue (PankrS § 86 lg 2). Samasse järku kuuluvate nõuete

eelistamine üksteisele on lubamatu, kuna sama järgu võlausaldajate nõuded kuuluvad rahuldamisele

proportsionaalselt (PankrS § 86 lg 3). Nn tavapärase majandustegevuse raames tekkinud võla

tasumist ei saa lugeda võlausaldaja põhjendatud eelistamiseks. Hageja võlad võlausaldajate ees

tekkisid kõik igapäevase majandustegevuse käigus, ometi tasuti võlg vaid ühele võlausaldajale.

Seadusest ei tulene ringkonnakohtu seisukoht, et kuna tasutud võlg tekkis tehingust, kus hageja vara

suurenes, mitte ei vähenenud, ei ole võla tasumisega võlausaldajate huve kahjustatud. PankrS § 45

kohaldamisel ei ole oluline, kas tehing oli võlgnikule kasulik või mitte, ja haldur ei pea tõendama

tehingu kahjulikkust.

Ringkonnakohus asus ekslikult seisukohale, et kauba eest ei tasutud ettemaksuna. Esitatud arvete ja

teiste tõenditega on tõendatud, et pooled käsitasid tehtud makseid ettemaksuna.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta osa esitatud faktilistest asjaoludest ja samas rajanud otsuse

asjaoludele, millele kumbki pool ei tuginenud. Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 227 lg 1

nõuetele. Ebaõige on kohtu väide, et hageja vähendas vaidlusalusel perioodil võlga ka AS Vennad-

Dahl ees. Pankrotiotsusega on tuvastatud, et see toimus palju varem. Eksitav on järeldus, et kostjale

tasuti võlg ajutise halduri nõusolekul. Järeldus põhineb kohtu enda väitel, et pankrotihaldur ei ole

hagiavalduses esile toonud asjaolu, millest nähtuks, et ta ei andnud nimetatud makse tegemiseks

nõusolekut. Kuna poolte vahel ei olnud selle üle vaidlust ja alles kohtuotsuses esitas kohus eeltoodud

järelduse, ei saanud hageja sellele varem vastuväiteid esitada.

5. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

Ringkonnakohus lähtus PankrS § 45 tõlgendamisel seisukohast, et mitte kõik võlgniku tasutud võlad

ei ole tagasinõutavad. Samuti on ringkonnakohus piisavalt põhjendanud, miks ta ei loe kauba eest

tasumist ettemaksuks.

6. Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad kassatsioonkaebuses ja selle vastuses esitatud

seisukohtade juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse resolutsioon tuleb muutmata jätta, kuid kooskõlas

TsMS §-ga 362 p 5 tuleb muuta otsuse põhjendusi.

8. Esmalt vaeb kolleegium, millistel tingimustel saab tagasi võita võla PankrS § 45 p-de 1 ja 2 alusel.

Nende normide kohaselt nõuab kohus võlgniku tasutud võla sisse, sõltumata sellest, kas võla

tasumisega võlgnik kahjustas teadlikult teiste võlausaldajate huve ja kas võlausaldaja, kellele võlg

tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti pankrotimenetluse

algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni või viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse

algatamist, kui seda tehti ebatavalise maksevahendiga või enne maksetähtaega või üht võlausaldajat

teisele eelistades. PankrS § 45 tekst lubab üheselt järeldada, et selles paragrahvis sätestatud alustel

tasutud võla tagasinõudmise kohustuslikuks tingimuseks on teiste võlausaldajate huvide

kahjustamine. Seega tuleb hagi rahuldamiseks hagejal tõendada, et PankrS § 45 p-des 1-2 sätestatud

viisil kahjustati teiste võlausaldajate huve. Hagis seoti teiste võlausaldajate kahjustamine sellega et:

1) kostja nõue oleks olnud 5. järgu nõue ning temale maksmisega kahjustati võlausaldajaid, kelle

nõuded kuuluvad varasematesse järkudesse; 2) kostjale tasuti võlg enne kui kahele teisele

võlausaldajale, kellele võlg oli tekkinud varem. Kolleegium leiab, et ka siis, kui kostjat on teistele

võlausaldajatele eelistatud, kuna temale tasuti võlg, kuid võlausaldajatele, kelle nõuded on

varasemates järkudes või ka samas järgus, milles saaks olla kostja võlanõue, võlga ei tasutud, ei saa

sellist ühe võlausaldaja eelistamist teistele pidada iseenesest teiste võlausaldajate kahjustamiseks.

9. Kolleegium leiab, et kohtu tuvastatud asjaoludel ei ole tegemist teiste võlausaldajate

kahjustamisega järgmistel põhjustel. Vaidlust pole apellatsioonikohtu poolt tuvastatu üle, mille

kohaselt hageja majandustegevus jätkus osaliselt kuni pankroti väljakuulutamiseni, hageja tasus

kostjale võlga, mis oli tekkinud ehitusmaterjalide müügilepingust. Vaidlust pole ka selle üle, et kostja

nõuded ehitusmaterjalide eest tekkisid hageja vastu ajavahemikus 3. oktoobrist 2001. a kuni

3. jaanuarini 2002. a ja ka tasumine toimus selles ajavahemikus. Müügilepingut ennast tagasivõitmise

korras ei vaidlustatud. Isegi siis, kui hageja pole ostetud ehitusmaterjale ära kasutanud ja talle pole

selle eest tasutud või tal pole nõuet oma võlgniku vastu, sai ta raha vastu muud vara. Kuna

tagasivõitmise korras pole vaidlustatud tehinguid, millest tekkinud võlga hageja tasus, siis tuleb

eeldada, et võlga tasuti tehingust, mille kostja poolt täitmise tulemusel asus makstud võla asemele

muu vara vähemalt tasutud võla väärtuses. Ajavahemik, mil nii müüja kui ka ostja täitsid oma

kohustuse, pole pikk. Lisaks eelnimetatule tuleb arvestada ka seda, kas tehing, millest tekkinud võlga

tasuti, oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Pankrotiseaduse eesmärk ei ole soodustada

pankrotiohus isikuga tehingute tegemisest hoidumist. Kui PankrS § 45 alusel saaks tagasi võita kõik

võlad, mis on tasutud selles märgitud ajavahemikel, siis oleks pankrotiohus isiku majandustegevus

halvatud. Hirmust kaotada tasutud võlg tagasivõitmise tõttu ei sõlmiks ega täidaks mõistlik isik

pankrotiohus isikuga tehinguid. Seega pole tuvastatud asjaolude kohaselt kolleegiumi arvates asjas

toimunud teiste võlausaldajate kahjustamist. Kuna kostjale võla tasumisega pole kahjustatud teiste

võlausaldajate huve, siis puudub alus tasutud võla tagasinõudmiseks ka PankrS § 45 p 1 järgi sel

alusel, et see tasuti pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Eelnevast

järeldub, et PankrS § 45 alusel pole üldjuhul tagasivõidetav sellisest tehingust tekkinud võla

tasumine, mis mõlemapoolselt täideti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist või

pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni ja kui mõlemapoolne täitmine

toimus majandustegevuses tavalise tähtaja jooksul. Küll on aga võimalik seaduses nimetatud

asjaoludel tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada tehing ise.

10. Kuna hagi pole esitatud sel alusel, et müügilepingust tekkinud osa võlga tasuti kostjale ilma

ajutise halduri nõusolekuta pärast pankrotimenetluse algatamist, kuigi kohtumäärus nõudis vara

võõrandamiseks ajutise halduri nõusolekut, siis ei pidanud apellatsioonikohus andma hagejale

võimalust tõendada nõusoleku puudumist. Kohus pole ka tuvastanud nõusoleku olemasolu. Seega on

hagejal põhimõtteliselt võimalik esitada PankrS § 12 lg 3 alusel hagi.

11. Teiste võlausaldajate kahjustamine võib kolleegiumi meelest toimuda siiski ka korrapärase

majandustegevuse raames.

PankrS § 45 alusel on tagasivõidetavad väga erinevatest alustest tekkinud võlad: näiteks võlad eri

liiki lepingutest ja lepinguvälistest kohustistest (võlasuhetest). Ka seda, millisest alusest tekkinud

võlga tasuti, tuleb PankrS § 45 kohaldamisel arvestada.

12. Kolleegium nõustub apellatsioonikohtuga PankrS § 45 p-s 2 sätestatud enne maksetähtaega

tasumise kui tagasivõitmise aluse käsitluse osas. Enne maksetähtaega tasumine tähendab tasumist

enne maksetähtpäeva, mitte pelgalt enne kauba saamist. Tasutud võla tagasinõudmiseks sel alusel

peab hageja tõendama maksetähtpäeva ja tasumise enne selle saabumist.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull, V. Kõve L. Laarmaa, J. Luik