3-2-1-35-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-35-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. juuni 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, V. Kõve, L. Laarmaa,

J. Luik

Kohtuasi

AS Kohtla-Järve Soojus hagi Antonina Jakobsoni vastu

töölepingu lõpetamise seaduslikuks tunnistamiseks ja

Antonina Jakobsoni vastuhagi AS Kohtla-Järve Soojus vastu

tööle ennistamiseks ja sunnitud töölt puudumise aja eest

keskmise palga saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. novembri 2002. a

otsus tsiviilasjas nr II-2-177/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Kohtla-Järve Soojus kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

5. mai 2003. a

Istungil osalenud isikud

Antonina Jakobsoni esindaja vandeadvokaat Kaido Kooga

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

15. novembri 2002. a otsus osas, millega rahuldati Antonina

Jakobsoni vastuhagi AS Kohtla-Järve Soojus vastu ja

ennistati A. Jakobson tööle AS Kohtla-Järve Soojus alates

7. septembrist 1999. a ning mõisteti AS-lt Kohtla-Järve Soojus

välja 132 732 krooni sunnitud töölt puudumise aja eest. Muus

osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Lõpetada menetlus Antonina Jakobsoni hagis AS Kohtla-

Järve Soojus vastu tööle ennistamiseks ja sunnitud töölt

puudumise aja eest 132 732 (ühesaja kolmekümne kahe

tuhande seitsmesaja kolmekümne kahe) krooni nõudes.

3. Lugeda Antonina Jakobson töölt omal algatusel lahkunuks

alates 28. oktoobrist 1999. a ja mõista AS-lt Kohtla-Järve

Soojus A. Jakobsoni kasuks välja viie kuu keskmise palga

suurune hüvitis, 22 570 (kakskümmend kaks tuhat viissada

seitsekümmend) krooni.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada AS-le Kohtla-Järve Soojus 13. detsembril 2002. a

makstud kautsjon, 1328 (üks tuhat kolmsada kakskümmend

kaheksa) krooni, 9. jaanuaril 2003. a makstud kautsjon, 200

(kakssada) krooni, ja 10. jaanuaril 2003. a makstud kautsjon,

200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Antonina Jakobson töötas 1. jaanuarist 1994. a AS-s Kohtla-Järve Soojus

soojusmüügiinspektorina. Kuna A. Jakobsonil ei olnud sellel ametikohal töötamiseks piisavat eesti

keele oskust ning ta ei vastanud ebapiisava suhtlemisoskuse tõttu oma ametikohale ja tehtavale tööle,

siis lõpetas AS Kohtla-Järve Soojus temaga töölepingu 7. septembril 1999. a TLS § 86 p 4 alusel.

A. Jakobsoni suhtlemis- ja keeleoskust hindas tööandja. OÜ Fontes Konsultatsioonid kinnitas

tööandja hinnangut, et töötaja suhtlemisoskus ja eesti keele oskus on ebapiisavad.

2. A. Jakobson esitas 13. septembril 1999. a Ida-Virumaa töövaidluskomisjonile avalduse, milles

palus tunnistada töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 4 alusel ebaseaduslikuks ja mõista tööandjalt TLS

§ 117 lg 2 alusel välja kuue kuu keskmise palga suurune hüvitis. Töövaidluskomisjoni 28. oktoobri

1999. a otsusega tunnistati töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, loeti A. Jakobson töölt lahkunuks

omal soovil samast kuupäevast ning mõisteti AS-lt Kohtla-Järve Soojus A. Jakobsoni kasuks välja

töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitis viie kuu keskmise palga (22 570 krooni) ulatuses.

3. AS Kohtla-Järve Soojus esitas kohtule hagi, milles palus tunnustada A. Jakobsoniga töölepingu

lõpetamise õiguspärasust. Töötajate tööga toimetulekut hindab tööandja. Tööandjal on õigus lõpetada

töötajaga tööleping, kui töötaja ei suuda vähese tööoskuse tõttu täita tööülesandeid või tema keele- ja

suhtlemisoskus ei ole piisav vastaval ametikohal töötamiseks.

11. mail 2000. a esitas A. Jakobson vastuhagi, milles leidis, et temaga töölepingu lõpetamine oli

ebaseaduslik. Kuna ta ei ole leidnud tööd, siis palus ta end tööle ennistada ning mõista tööandjalt

välja keskmine palk sunnitud töölt puudumise aja eest.

AS Kohtla-Järve Soojus leidis vastuses vastuhagile, et töötaja tööle ennistamise ja sunnitud töölt

puudumise aja eest keskmise palga nõue on aegunud. Kostja ei ole kinni pidanud nõude esitamise

ühekuulisest tähtajast.

4. Kohtla-Järve Linnakohus jättis 5. aprilli 2002. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi.

Kohus tunnistas töölepingu lõpetamise TLS § 86 p 4 alusel ebaseaduslikuks ja ennistas A. Jakobsoni

tööle 7. septembrist 1999. a ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja sunnitud töölt puudutud aja eest

132 732 krooni.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja hinnanud A. Jakobsoni tööga toimetulekut. OÜ Fontes

Konsultatsioonid hinnang oli töötajate suhtes soovitusliku iseloomuga, ei olnud tööandjale

kohustuslik ega toonud kaasa töölepingu lõpetamise kohustust. Hageja ei pakkunud kostjale teist

tööd. TLS § 101 lg 4 järgi saab TLS § 86 p 4 alusel töölepingu lõpetada siis, kui töötajale ei ole

võimalik pakkuda teist tööd.

Ekslik on hageja väide, et kohtule esitatud tööle ennistamise nõue erineb töövaidluskomisjonis

läbivaadatud töövaidlusest eseme ja aluse poolest. Mõlemal juhul taotles A. Jakobson TLS § 86 p 4

alusel töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist ja TLS §-s 117 ettenähtud tagajärgede

rakendamist. Asjaolu, et A. Jakobson loobus töövaidluskomisjonile esitatud avalduses tööle

ennistamise nõudest ja valis hüvitise, ei takista töötajal sama töövaidluse läbivaatamisel kohtus

loobuda hüvitise nõudest ja taotleda tööle ennistamist. A. Jakobsoni tööle ennistamise nõue ei ole

aegunud, sest töövaidluskomisjonile avalduse ja kohtusse hagiavalduse esitamisega nõude

aegumistähtaeg katkes.

5. Tööandja oli apellatsioonkaebuses seisukohal, et kohus sai läbi vaadata ainult sama töövaidlust,

mis oli algatatud töövaidluskomisjonis. Seega töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja

hüvitise väljamõistmise nõuet. Töötaja ei soovinud töövaidluskomisjonis töövaidluse menetlemisel

tööle ennistamist. Linnakohus pidi vastuhagis esitatud tööle ennistamise nõude osas kohaldama

aegumist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Viru Ringkonnakohus jättis 15. novembri 2002. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata.

7. Õige ei ole tööandja seisukoht, et kohus võis läbi vaadata ainult töölepingu lõpetamise

ebaseaduslikuks tunnistamise ja hüvitise nõuet, s.o sama vaidlustust, mis töötaja tõstatas

töövaidluskomisjonis. Vaidlevad pooled võivad ITLS § 24 lg 1 kohaselt töövaidluskomisjoni

otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks kohtusse ühe kuu jooksul,

arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Sama töövaidlus on

vaidlus samade poolte vahel sama töölepingu lõpetamise osas samadel asjaoludel. See, et kostja esitas

töövaidluskomisjonis koos töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise nõudega hüvitise

nõude, kohtus aga hüvitise nõude asemel tööle ennistamise ja sunnitud töölt puudumise aja eest

keskmise palga nõude, ei muuda töövaidlust teiseks töövaidluseks. Töölepingu ebaseaduslikul

lõpetamise korral on tööandja mõlema eelnimetatud vastutuse võimalused sätestatud TLS §-s 117.

Kuna ITLS § 25 lg 1 järgi ei jõustunud töövaidluskomisjoni otsus samas töövaidluses AS Kohtla-

Järve Soojus hagi esitamise tõttu, võis kostja esitada vastuhagi ja selles osas ei ole linnakohus

protsessiõiguse norme rikkunud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palub AS Kohtla-Järve Soojus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kuna kostja loobus töövaidluskomisjonis tööle ennistamise nõudest ja komisjon otsustas töölepingu

lõpetamise, ei ole tööle ennistamisest loobumine enam tagasi võetav ning kostja vastuhagis esitatud

nõue ei ole sama nõue, mida vaatas läbi ja mille kohta tegi otsuse töövaidluskomisjon.

Kui kohtusse pöördutakse nõudega, mida ei ole eelnevalt töövaidluskomisjonis läbi vaadatud,

hakatakse sellise nõude aegumistähtaega arvestama ajast, millal töötaja sai või pidi teada saama oma

õiguste rikkumisest.

9. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja

tööle ennistamise ning töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise ja hüvitise nõue on sama

töövaidlus.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning

Riigikohus teeb tühistatud osas ise uue otsuse.

11. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna tööandja vastutuse alused on ühes

paragrahvis, s.o TLS §-s 117, siis võib töötaja nõuda kohtus tööle ennistamist ja sunnitud töölt

puudumise aja eest keskmist palka, vaatamata sellele, et ta töövaidluskomisjonis nõudis töölepingu

lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist ja kuue kuu keskmise palga suurust hüvitist.

12. Töötaja, kellega tööleping ebaseaduslikult lõpetatakse, võib TLS §-s 143 ettenähtud tähtaja

jooksul pöörduda töövaidlusorgani poole ja nõuda töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks

tunnistamist, tööle ennistamist ning keskmise palga maksmist sunnitud töölt puudumise aja eest.

Individuaalseid töövaidlusi lahendavad ITLS § 4 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi töövaidluskomisjon ja kohus.

Töötaja võib valida, kas ta pöördub töövaidluse lahendamiseks töövaidluskomisjoni või kohtusse.

Selles asjas algatas töötaja töövaidluse töövaidluskomisjonis. Ringkonnakohtu otsuse järgi esitas

töötaja töövaidluskomisjonile avalduse töölepingu TLS § 86 p 4 alusel lõpetamise ebaseaduslikuks

tunnistamiseks ja TLS § 117 lg 2 alusel kuue kuu keskmise palga ulatuses hüvitise saamiseks. Seega

ei soovinud töötaja töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise korral tööle ennistamist ega

ka sunnitud töölt puudumise asja eest keskmist palka.

13. Kui töötaja vaidlustab töölepingu lõpetamise seaduslikkuse, kuid ei soovi tööle ennistamist, siis

peab töövaidlusorgan vastavalt ITLS § 29 lg-le 2 töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks

tunnistamisel lugema töötaja omal algatusel lahkunuks, alates töövaidlusorgani otsuse avalikult

teatavaks tegemise päevast. Töövaidluskomisjon tunnistas töötajaga töölepingu lõpetamise TLS § 86

p 4 alusel ebaseaduslikuks. Kuna töötaja tööle ennistamist ei soovinud, siis lõpetas

töövaidluskomisjon töölepingu ja luges töötaja töölt lahkunuks omal algatusel alates 28. oktoobrist

1999. a ning mõistis TLS § 117 lg 2 alusel välja hüvitise viie kuu keskmise palga ulatuses.

14. Kui vaidlevad pooled ei nõustu töövaidluskomisjoni otsusega, võivad nad ITLS § 24 lg 1 alusel

pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maa- või linnakohtusse ühe kuu jooksul, arvates

töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast. Töötaja sai oma rikutud

õigustele kaitset töövaidluskomisjonis, kuna töövaidluskomisjon rahuldas tema avalduse ja tunnistas

temaga töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks ja mõistis tööandjalt välja hüvitise viie kuu keskmise

palga ulatuses. Töövaidluskomisjoni otsusega ei olnud rahul tööandja, kes esitas 15. detsembril

1999. a kohtule hagi, milles palus tunnustada töötajaga töölepingu lõpetamise õiguspärasust.

Kolleegium on oma varasemas lahendis 14. novembrist 2002. a tsiviilasjas nr 3-2-1-121-02 (RT III

2002, 33, 359) leidnud, et tulenevalt ITLS § 24 lg-st 1 saavad pooled töövaidluskomisjoni otsusega

mittenõustumisel esitada kohtusse ühekuulise tähtaja jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse

ärakirja saamisest, üksnes neid töölepingu lõpetamisest tulenevaid nõudeid, mis olid esitatud

töövaidluskomisjonile läbivaatamiseks ja mille kohta töövaidluskomisjon tegi otsuse. Kolleegium ei

pea vajalikuks seda seisukohta muuta. Kolleegium leiab, et kohtu menetluses on tööandja hagi alusel

algatatud sama töövaidlus, mida töötaja avalduse alusel vaatas läbi töövaidluskomisjon. Selle

vaidluse esemeks on töölepingu TLS § 86 p 4 alusel lõpetamise seaduslikkus ja hüvitise maksmise

kohustus.

15. A. Jakobson esitas 11. mail 2000. a vastuhagi TLS § 117 lg 1 alusel tööle ennistamiseks ning

sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga saamiseks. Kohus võttis vastuhagi menetlusse.

Vastuhagi menetlusse võtmisel tekkis olukord, kus tööandja hageb töölepingu lõpetamise õiguse

tunnustamist ja hüvitise maksmise kohutuse puudumise tunnistamist ning töötaja hageb tööle

ennistamist ning sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Tööle ennistamine ning

sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga saamise õigus (TLS § 117 lg 1) ja tööle

ennistamisest loobumisel kuni kuue kuu keskmise palga ulatuses hüvitise saamise õigus (TLS § 117

lg 2) on töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamisel iseseisvad ja erinevad

õiguskaitsevahendid, st töötaja ei saa samal ajal nõuda nii töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest

kuni kuue kuu keskmise palga suurust hüvitist ja tööle ennistamist kui ka sunnitud töölt puudumise

aja eest keskmist palka.

16. Töötaja, nõudes töövaidluskomisjonis tööandjalt kuue kuu keskmise palga suurust hüvitist,

loobus tööle ennistamise nõudest, sest ainult siis, kui töötaja loobub tööle ennistamise nõudest, saab

töövaidlusorgan kohustada tööandjat maksma töötajale hüvitist. Töövaidluskomisjon rahuldas töötaja

avalduse (viie kuu keskmise palga ulatuses). Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 24 lg 1

kohaselt saab vaidlev pool, kes ei ole nõus töövaidluskomisjoni otsusega kohtusse pöörduda üksnes

sama vaidlusega, mida käsitles (lahendas) töövaidluskomisjon. Seega sai töötaja, kui ta ei nõustunud

töövaidluskomisjoni otsusega, esitada hagi töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja

kuue kuu keskmise palga suuruse hüvitise nõudes, sest töövaidluskomisjon mõistis töötajale nõutu

asemele välja viie kuu keskmise palga suuruse hüvitise. Tulenevalt ITLS § 24 lg-st 1 ei kuulu töötaja

tööle ennistamise ja sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga nõue selles asjas kohtu

pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamisele. Kohus pidi töötaja esitatud vastuhagi

menetlusse võtmisest TsMS § 149 lg 2 p 1 alusel keelduma. Seepärast tuleb kohtu menetlusse võetud

vastuhagis menetlus TsMS § 217 p 1 alusel lõpetada.

17. Kuna Antonina Jakobsoni tööle ennistamise ja töölt sunnitud puudumise aja eest keskmise palga

nõue ei kuulu kohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamisele, siis ei ole õigust, mille

suhtes kohus saaks kohaldada hageja taotletud aegumist. Sellega muudab kolleegium tsiviilasjas nr 3-

2-1-121-02 (RT III, 2002, 33, 35) tööle ennistamise nõude aegumise kohta antud seisukohta.

18. Kolleegium lõpetab menetluse A. Jakobsoni vastuhagis tööle ennistamiseks ja sunnitud töölt

puudumise aja eest keskmise palga, 132 732 krooni saamiseks. Kuna ringkonnakohus jättis

linnakohtu otsuse, millega jäeti AS Kohtla-Järve Soojus hagi A. Jakobsoni vastu töölepingu

lõpetamise õiguspäraseks tunnistamise nõudes rahuldamata ja tunnistati A. Jakobsoniga töölepingu

lõpetamine TLS § 86 p 4 alusel ebaseaduslikuks, muutmata, siis on AS Kohtla-Järve Soojus

kohustatud maksma töötajale hüvitist ja temalt tuleb TLS § 117 lg 2 järgi välja mõista hüvitis

A. Jakobsoni kasuks viie kuu keskmise palga ulatuses, s.o 22 579 krooni, nagu otsustas

töövaidluskomisjon. Vastavalt ITLS § 29 lg-le 2 tuleb töötaja lugeda omal algatusel töölt lahkunuks.

19. Kui anda töötajale õigus nõuda pärast seda, kui tema avaldus on töövaidluskomisjonis rahuldatud,

kohtus TLS § 117 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendi kohaldamist, tekiks olukord, kus töötajal on

võimalik suurendada sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmise nõuet. Selline

lähenemine ei oleks kooskõlas seaduse mõttega ja soodustaks põhjendamatult töövaidluse üht poolt.

Selles asjas oli töötajal õigus mitte nõustuda töövaidluskomisjoni otsusega hüvitise suuruse osas.

20. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et arvestades töövaidluste lahendamise eripära, kus

hagejaks kohtus on töövaidluskomisjonis töövaidluse lahendamise tulemusega mittenõustunud

tööandja (ITLS § 24 lg 1) ja tööandja hagi esitamise tõttu töövaidluskomisjoni otsus ei jõustunud

(ITLS § 25 lg 1), on põhjendatud, kui kohus tööandja töölepingu lõpetamise seaduslikuks

tunnistamise hagi rahuldamata jätmise korral tunnistab kohtuotsuse resolutsioonis töölepingu

lõpetamise töötajaga ebaseaduslikuks, töötajale aga mõistab välja hüvitise vastavalt

töövaidluskomisjoni otsusele olenemata sellest, kas ta sellekohase (vastu)hagi kohtusse esitas või

mitte. Sel juhul oleks ühemõtteliselt arusaadav, mis sai töötaja algatatud töövaidlusest.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull, V. Kõve , L. Laarmaa , J. Luik