3-1-1-59-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-59-03

Otsuse kuupäev

30. mai 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Lea Kivi ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Marko Nigoli süüdistusasi KrK § 101 p-de 1, 3, 7; § 139 lg 2

p-de 2, 3 ja § 141 lg 2 p-de 2, 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. veebruari

2003. a kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokuratuuri kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

29. aprill 2003. a

Istungil osalenud isikud

M. Nigoli kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. veebruari 2003. a kohtuotsus

Marko Nigolile KarS § 65 lg 2 järgi liitkaristuse mõistmise osas.

2. Kriminaalasi saata Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

3. Prokuröri kassatsioonprotest rahuldada.

4. Välja mõista Marko Nigolilt riigieelarve tuludesse 1534 (üks tuhat viissada kolmkümmend

neli) krooni kohtukulu kaitsjatasu katteks.

Kohtuotsus jõustub 30. mail 2003. a ega ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Marko Nigol tunnistati Järva Maakohtu 23. detsembri 2002. a kohtuotsusega süüdi KrK § 101 p-

de 1, 3 ja 7 järgi ning karistati kolmeteistkümneaastase vangistusega; KrK § 141 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi

ning karistati kuueaastase vangistusega; KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning karistati kaheaastase

vangistusega. Karistusseadustiku § 63 lg 2 ja § 64 lg-te 1 ja 3 alusel mõisteti talle kuritegude kogumi

eest liitkaristuseks seitseteist aastat vangistust, mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendati Järva

Maakohtu 22. mai 2001. a kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse võrra ning liitkaristuseks

mitme kohtuotsuse järgi mõisteti kakskümmend aastat vangistust. Karistusaja hulka arvati seitsme

kuu ja kahe päeva pikkune eelvangistus. Karistuse kandmise aja algust hakati lugema kohtuotsuse

kuulutamise päevast.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse süüdimõistetu M. Nigol, kes palus talle

mõistetud karistust kergendada.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. veebruari 2003. a otsusega tühistati Järva

Maakohtu 23. detsembri 2002. aasta kohtuotsus M. Nigolile KarS § 64 lg-te 1 ja 3 ning § 65 lg 2 järgi

mõistetud karistuse osas.

3.1. M. Nigolile mõisteti KarS § 64 lg-te 1 ja 3 alusel üksikkaristustest raskema suurendamise teel

liitkaristuseks viisteist aastat vangistust, millele KarS § 65 lg 2 järgi liideti Järva Maakohtu 22. mai

2001. aasta otsuse järgi kandmata karistus ning liitkaristuseks mitme kohtuotsuse järgi mõisteti

viisteist aastat vangistust. Karistuse aja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg 21. maist kuni

23. detsembrini 2002. a, s.o seitse kuud ja kaks päeva, ning kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi

neliteist aastat, neli kuud ja kakskümmend kaheksa päeva. Karistuse kandmise aja alguseks arvati

23. detsember 2002.

3.2. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidis, et maakohus on liitkaristuse mõistmisel vääralt

kohaldanud karistusseadust. KarSRS § 3 lg 4 kohaselt lähtutakse karistuse mõistmisel enne

karistusseadustiku jõustumist toimepandud kuritegude või kohtuotsuste kogumis kuriteo

toimepanemise ajal kehtinud seadusest, mõistes liitkaristuse karistusseadustiku järgi, raskendamata

kohtualuse olukorda. KrK § 40 lg 4 ja § 43 lg 3 kohaselt ei tohtinud liidetud üksikkaristuste üldine

tähtaeg või suurus ületada koodeksi eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud raskema karistuse

ülemmäära. Seda põhimõtet järgivad ka KarS § 64 lg 3 ja § 65 lg 2 sõnastused. Esimese astme kuriteo

eest mõistetud karistuse liitmisel võis KrK § 43 lg 31 järgi lõplik tähtajaline vangistus ulatuda

kolmekümne aastani. KarS § 45 lg 1, mille järgi võib tähtajaline vangistus ulatuda vaid kahekümne

aastani, omab karistust kergendava seadusena tagasiulatuvat jõudu ning seetõttu on KrK § 43 lg-s 31

seatud tähtajalise vangistuse ülemmäär tähenduse kaotanud. Kuna KrK § 101 sätestas tahtliku

tapmise eest tähtajalise vangistuse ülemmääraks kuni viisteist aastat, võinuks KarS § 64 lg-te 1 ja 3

alusel kohtualuse M. Nigoli üksikkaristustest raskema suurendamise teel mõista talle liitkaristuseks

tähtajalise vangistuse viisteist aastat.

3.3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi arvates ei saa kohtualusele M. Nigolile KarS § 65 lg 2

alusel liitkaristusena mõistetud vangistuse tähtaeg olla suurem kuriteo toimepanemise ajal kehtinud

karistusliigi ülemmäärast, milleks KrK § 23 lg 1 kehtestas vabadusekaotusena viisteist aastat.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsuse peale esitas kassatsioonprotesti

riigiprokurör Alar Kirs, kes palub tühistada otsuse KarS § 65 lg 2 kohaldamise osas ja saata

kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonprotesti põhjenduste kohaselt on ekslik

ringkonnakohtu seisukoht, et tähtajalise vangistuse ülemmääraks KrK § 23 lg 1 kohaselt on viisteist

aastat. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta KrK § 23 lg 1 teise lause, mille

kohaselt võib tähtajaliste vabaduskaotuslike karistuste liitmisel kooskõlas KrK § 43 lg-ga 31 mõista

lõpliku karistusena tähtajalise vangistuse kuni kolmkümmend aastat. KarS § 45 lg 1 järgi on

tähtajalise vangistuse ülemmääraks kakskümmend aastat. Seega, liitkaristuse moodustamisel

KarS § 65 lg 2 järgi, suurendades uute kuritegude kogumi eest mõistetud karistust, viisteist aastat

vangistust, eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, kolme aasta vangistuse

võrra, mahuks liitkaristus, kaheksateist aastat vangistust, nii kriminaalkoodeksi kui

karistusseadustikuga sätestatud tähtaegade piiresse. Kassaator juhib tähelepanu asjaolule, et M. Nigol

pani talle süüksarvatud teod toime katseajal.

5. Vastuses kassatsioonprotestile palub süüdimõistetu M. Nigol jätta kassatsioonprotesti rahuldamata

ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

6. Riigikohtu istungil toetas riigiprokurör kassatsioonprotesti, palus ringkonnakohtu otsuse tühistada

ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. M. Nigoli kaitsja

leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta kassatsioonprotesti

rahuldamata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. veebruari 2003. aasta kohtuotsus tuleb

karistusseaduse ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt tühistada.

7.1. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et M. Nigolile KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse

tähtaeg ei või ületada viisteist aastat. KarSRS § 3 lg 4 kohaselt lähtutakse karistuse mõistmisel enne

karistusseadustiku jõustumist toimepandud kuriteo eest kuritegude või kohtuotsuste kogumis kuriteo

toimepanemise ajal kehtinud seadusest, mõistes liitkaristuse karistusseadustiku järgi, raskendamata

kohtualuse olukorda. KarS § 65 lg 2 sätestab, et kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse

kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo

eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides

KarS § 64 lg-tes 2, 4 ja 5 sätestatut. Sellisel juhul ei tohi liitkaristus ületada karistusliigi ülemmäära,

milleks tähtajalise vangistuse korral on KarS § 45 lg 1 kohaselt kakskümmend aastat.

Kriminaalkoodeksis reguleeris karistuste liitmist kohtuotsuste kogumi korral § 41, mille kohaselt

liitis kohus eelmise otsuse järgi kandmata karistuse kas täies ulatuses või osaliselt uue otsusega

mõistetud karistusega, kui süüdimõistetu pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse täielikku

ärakandmist pani toime uue kuriteo. Seejuures võis kohus tähtajaliste vabadusekaotuslike karistuste

liitmisel, kui mõni liidetavatest karistustest on mõistetud esimese astme kuriteo eest, vastavalt

KrK § 43 lg-le 31 mõista lõpliku karistusena tähtajalise vabadusekaotuse kuni kolmkümmend aastat.

Raskeim kuritegu, milles M. Nigol süüdi mõisteti, kvalifitseeriti KrK § 101 p-de 1, 3 ja 7 järgi; seega

oli tegu esimese astme kuriteoga. M. Nigolile varasema kohtuotsusega mõistetud ärakandmata

karistuseks oli kolm aastat vangistust. Suurendades KarS § 65 lg 2 kohaselt M. Nigolile

ringkonnakohtu otsusega mõistetud karistust kolme aasta võrra, oleks liitkaristuse tähtajaks

kaheksateist aastat vangistust, mis mahub nii kriminaalkoodeksi kui ka karistusseadustikuga

sätestatud karistuse tähtaegade piiresse.

8. Kuigi kassatsioonprotestis ei vaidlustatud ringkonnakohtu poolt M. Nigolile KarS § 64 lg-te 1 ja 3

alusel liitkaristuse mõistmist, peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada ka seda küsimust.

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et M. Nigolile KarS § 64 lg-te 1 ja 3 alusel mõistetud

liitkaristuse tähtaeg ei tohtinud ületada viitteist aastat. KrK § 23 lg 1 kohaselt võis vabadusekaotust

mõista tähtajaga kolmest kuust kuni viieteistkümne aastani või eluaegsena. Tähtajaliste

vabadusekaotuslike karistuste liitmisel, kui mõni liidetavatest karistustest on mõistetud esimese astme

kuriteo eest, mis nägi võimaliku karistusena ette eluaegse vabadusekaotuse, võis kohus vastavalt KrK

§ 43 lg-le 31 mõista lõpliku karistusena tähtajalise vabadusekaotuse kuni kolmkümmend aastat (vt

Riigikohtu üldkogu 14. novembri 2002. a otsus nr 3-1-1-77-02 - RT III 2002, 32, 345 p 26).

Kuritegudest, milles tunnistati süüdi M. Nigol, olid esimese astme kuriteod KrK § 101 p-de 1, 3 ja 7

ning § 141 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritud teod. Teda karistati vastavalt kolmeteistkümneaastase

ja kuueaastase vangistusega ning lisaks veel KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kaheaastase

vangistusega. Seega võinuks M. Nigolile sama kohtuotsuse järgi mõistetud lõpliku karistuse

ülemmääraks kriminaalkoodeksi järgi olla kahekümne ühe aastane vangistus.

KarS § 64 lg 1 kohaselt mõistetakse samaliigiliste põhikaristuste korral liitkaristus mõistetud

üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima

karistusega. Sama paragrahvi kolmas lõige sätestab, et liitkaristus ei tohi ületada mõistetud

üksikkaristuste summat ega karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud raskeima

karistuse ülemmäära. Raskeima ülemmääraga teona tuli antud juhul käsitada KarS §-s 114 sätestatud

mõrva, mille eest võib mõista vangistuse kuni kakskümmend aastat. Seega võinuks M. Nigolile KarS

§ 64 lg-te 1 ja 3 alusel mõistetud liitkaristuse ülemmääraks olla vangistus kakskümmend aastat. Järva

Maakohtu 23. detsembri 2002. a otsusega mõisteti M. Nigolile kuritegude kogumi eest karistuseks

seitseteist aastat vabadusekaotust, mis mahub mõlema eeltoodud variandi piiresse.

9. Eeltoodust lähtuvalt ning tuginedes AKKS § 63 p-le 2, § 64 p-le 2 ja § 65 lg-le 3, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 4. veebruari 2003. a

otsuse KarS § 65 lg 2 kohaldamise osas ja saadab kriminaalasja selles osas uueks arutamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

Jüri Ilvest, Lea Kivi, Ott Järvesaar