3-1-1-64-03 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-64-03

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartus, 15 mai 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Eerik Kergandberg

ja Hannes Kiris

Kohtuasi

S. S. Vene Föderatsioonile väljaandmise menetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

17. märtsi 2003. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. S. erikaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

6. mai 2003. a

Istungil osalenud isikud

S. S. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja

riigiprokurör Marge Püss

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. märtsi 2003. a määrus muutmata ja S. S.

erikaebus rahuldamata.

2. Välja mõista S. S-lt 920,40 kr (üheksasada kakskümmend krooni ja nelikümmend senti) kohtukulu

kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 28. jaanuaril 1999. a esitas Vene Föderatsiooni Peaprokuratuur Eesti Vabariigi Riigiprokuratuurile taotluse

S. S. väljaandmiseks Vene Föderatsioonile. S. S. süüdistati Vene Föderatsioonis vara varguses 3 799 500

rubla väärtuses. Väljaandmise taotluses tugineti Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingule õigusabi ja

õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (edaspidi Õigusabileping).

2. Tallinna Linnakohus toetas 10. märtsi 1999. a määruses S. S. väljaandmist Vene Föderatsioonile, kuid

põhjusel, et S. S. oli Narva Linnakohtu 28. jaanuari 1999. a otsusega tunnistatud süüdi Eestis toimepandud

kuritegudes, lükkas Tallinna Linnakohus määruse täitmise edasi kuni Narva Linnakohtu otsuse jõustumiseni.

Narva Linnakohtu otsus jõustus Viru Ringkonnakohtu 18. märtsi 1999. a otsusega.

Samuti tunnistati S. S. Eestis toime pandud kuritegudes süüdi Narva Linnakohtu 11. jaanuari 2002. a

otsusega.

3. 19. veebruaril 2003. a. otsustas justiitsminister S. S. pärast karistuse kandmisest vabanemist Vene

Föderatsioonile välja anda.

4. 25. veebruaril 2003. a esitas riigiprokurör Andrei Voronin KrMK § 402 alusel Tallinna Linnakohtule

taotluse S. S. vahistamiseks.

5. Tallinna Linnakohtu 26. veebruari 2003. a määrusega jäeti riigiprokuröri taotlus rahuldamata. Määruse

motiivide kohaselt toetas Tallinna Linnakohus 10. märtsi 1999. a määruses küll S. S. väljaandmist, kuid ei

pidanud vajalikuks S. S-t vahi alla võtta. Esimese astme kohus ei saa aga muuta sama astme kohtu varasemat

lahendit.

6. Tallinna Linnakohtu 26. veebruari 2003. a määruse peale esitas riigiprokurör A. Voronin eriprotesti, milles

palus linnakohtu määruse tühistada ja S. S. vahi alla võtta. Prokurör leidis, et Tallinna Linnakohtu varasemas,

s.o 10. märtsi 1999. a määruses ei käsitletud S. S. vahistamise küsimust. Seda küsimust ei tõusetunudki, sest

S. S. viibis juba süüdimõistva kohtuotsuse alusel vahi all. Seoses karistuse ärakandmisega tuleb aga S. S.

vahi alla võtta, sest teda vahistamata ei saa teda Vene Föderatsioonile välja anda.

7. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. märtsi 2003. a määrusega eriprotest rahuldati.

Kolleegium nõustus protesti väidetega ning märkis, et kuritegu, mille toimepanemises Vene Föderatsiooni

territooriumil S. S. süüdistatakse, on ka Eesti Vabariigis karistatav üle ühe-aastase vangistusega.

Kohtukolleegium märkis ühtlasi, et Tallinna Linnakohtu 10. märtsi 1999. a määrusest nähtub, et S. S.

tunnistas kuriteo toimepanemist Vene Föderatsioonis, kuid ei soovi enda väljaandmist Vene Föderatsioonile,

mistõttu väljaandmise taotluse rahuldamiseks on vajalik tema vahistamine.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

8. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. märtsi 2003. a määruse peale esitas erikaebuse

väljaantav S. S.

Kaebuse esitaja palub tühistada ringkonnakohtu määruse tema vahistamise ja Vene Föderatsioonile

väljaandmise kohta ning jätta teda Eestisse.

S. S. märgib, et Vene Föderatsioon tegi taotluse tema väljaandmiseks 1999. aasta alguses ja korduvat taotlust

tehtud ei ole. Selle alusel teeb ta järelduse, et Vene Föderatsioon ei soovi enam tema väljaandmist. Kaebuses

oletatakse, et võib-olla on möödunud kuriteo aegumise tähtaeg või on kriminaalasi lõpetatud seoses

amnestiaga. Ka märgib S. S., et Venemaal on vahepeal toimunud rahareform ning kehtivas vääringus

moodustab tema poolt varastatu väärtus 3779 rubla ja nii vähetähtsa kuriteo eest ei tohi isikut Vene

Föderatsioonis vahistada.

Kaebuse esitaja juhib tähelepanu ka sellele, et tal on Eestis pere ning tema väljaandmine Vene

Föderatsioonile võtab talt võimaluse tööle ja elukohale, takistab suhtlemist perega ning tagasipöördumist

Eestisse. Veel leiab kaebuse esitaja, et teda ei saa välja anda tervisliku seisundi ja Vene Föderatsiooni

eeluurimisvanglates tuberkuloosi laialdase leviku tõttu.

9. Riigikohtu istungil toetas S. S. kaitsja erikaebuses esitatud taotlust. Prokurör märkis, et prokurörile

teadaolevalt on S. S. vaidlustanud halduskohtus justiitsministri otsuse tema väljaandmise kohta. Samas leidis

prokurör, et ringkonnakohtu 17. märtsi 2003. a määrus on seaduslik ja põhjendatud ning palus jätta selle

muutmata ja erikaebuse rahuldamata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatab S. S. erikaebuse alusel läbi taotluse tema vahistamise määruse

tühistamise osas, mitte aga osas, milles palutakse tühistada tema väljaandmine Vene Föderatsioonile. Seda

põhjusel, et tulenevalt KrMK § 407 lg-st 2 otsustab välisriigi kodaniku või kodakondsuseta isiku

väljaandmise justiitsminister. Justiitsministri otsus on aga vaidlustatav haldus-, mitte

kriminaalkohtumenetluse korras.

11. Kriminaalmenetluse koodeksi § 402 lg 1 sätestab, et pärast isiku välisriigile väljaandmise taotluse

kohtusse saabumist otsustab kohtunik uurija põhistatud määruse alusel või Riigiprokuratuuri prokuröri

ettepanekul loa andmise väljaantava isiku vahi alla võtmiseks.

Sama seaduse § 397 lg 1 sisaldab üldpõhimõtet, mille kohaselt õigusabi taotlusi kriminaalasjades

lahendatakse Eesti Vabariigi välislepingute alusel.

12. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja

kriminaalasjades (Õigusabileping) artiklis 68 on märgitud, et väljaandmise palve saamisel rakendab

järelepärimise saanud lepingupool viivitamatult abinõusid selle isiku vahistamiseks, kelle kohta saadeti

väljaandmise palve, välja arvatud juhud, millal sama lepingu sätete kohaselt väljaandmist ei lubata.

Õigusabilepingu artikli 61 lõike 2 kohaselt antakse välja tegude eest, mis on mõlema lepingupoole

seadusandluse kohaselt kuriteod ja mille toimepanemise eest on ette nähtud vabadusekaotus tähtajaga

rohkem kui üks aasta või muu raskem karistus. Juhud, millal väljaandmine ei ole lubatud, on loetletud sama

lepingu artiklis 62.

13. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on Tallinna Linnakohtu kohtuniku

26. veebruari 2003. a määruse tühistamisel ja S. S. vahistamisel järginud Õigusabilepingut. Ringkonnakohus

märkis põhjendatult, et väljaandmistaotluse toetamisel puudus linnakohtul 10. märtsil 1999. a vajadus S. S.

vahistamiseks, sest S. S. viibis sellel ajal juba vahi all. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kuritegu, mille

toimepanemises Vene Föderatsiooni territooriumil S. S. süüdistatakse, on ka Eesti Vabariigis karistatav üle

ühe-aastase vangistusega, samuti pole ringkonnakohus leidnud, et S. S. puhul esineks mõni Õigusabilepingu

artiklis 62 märgitud alustest, mis keelaks tema väljaandmise ja sellest tulenevalt välistaks sama lepingu

artikli 68 kohaselt tema vahistamise. Ka Riigikohtule esitatud eriprotestis ei ole S. S. taoliste aluste esinemist

esile toonud.

14. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3, § 72 lg-st 2 ja §-st 77, jätab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. märtsi 2003. a määruse

muutmata ja S. S. erikaebuse rahuldamata.

Peeter Vaher,

Eerik Kergandberg,

Hannes Kiris