3-2-1-54-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-54-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 8 mai 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja V. Kõve

Kohtuasi

AS Eesti Ühispank hagi Svetlana Berdnikova vastu 89 187

krooni 62 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. novembri 2002. a

otsus tsiviilasja nr 2-2/1450/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Svetlana Berdnikova kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

14. aprill 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

13. novembri 2002. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 16. septembril 1996. a sõlmisid AS Eesti Ühispank ja Svetlana Berdnikova kaupmehelepingu

nr 554, milles lepiti kokku, millistel tingimustel võivad ostjad kostja kaupluses maksekaardiga

tasuda, ning kuidas hageja tasub kostjale maksekaardiga tehtud tehingute eest. Lepingu järgi pidi

kostja autoriseerima kõik kaarditehingud ehk kontrollima, kas kaardiga maksjal on arvelduskontol

tehingu tegemiseks vajalik rahasumma. 19. augustil 1998. a tegi kostja kaks kaardimaksetehingut

kokku 91 800 krooni suuruses summas. Tehingud tehti Standard Bank of South-Africa väljastatud

Eurocard maksekaardiga. Kooskõlas kaupmehelepinguga maksis hageja 21. augustil 1998. a kostjale

kaarditehingute eest 89 187 krooni 62 senti ja jättis endale lepingujärgse teenustasu 2754 krooni.

Hageja teavitas tehingutest Pankade Kaardikeskuse kaudu rahvusvahelist kaardiorganisatsiooni, kes

tasus hagejale 91 800 krooni. Kaardiorganisatsioon nõudis omakorda raha sisse kaardivaldaja

pangalt. Kuna kaardivaldaja arvelduskontol puudus raha ja tehingud olid autoriseerimata, nõudis

Standard Bank of South-Africa 91 800 krooni tagasi rahvusvaheliselt kaardiorganisatsioonilt, kes

omakorda nõudis sama summa Pankade Kaardikeskuse kaudu tagasi hagejalt.

2. Hageja palus kostjalt välja mõista kaupmehelepingust nr 554 tulenevate kohustuste täitmata

jätmisega põhjustatud 89 187 krooni 62 sendi suuruse kahju. Kui kostja oleks tehingud

autoriseerinud, ei oleks tehinguid toimunud ja hagejalt ei oleks tehingute järgi sisse nõutud 91 800

krooni. Tehingute tegemisel sai kostja terminalist vastuskoodi 02, mis kohustab telefonitsi

kaardikeskusega ühendust võtma. Seda, et tehingud on autoriseerimata, kinnitab maksedokumentidel

kirje AUTORIS nr. 000000*. Kaardimakse tehinguteks hagejalt saadavad autoriseerimisnumbrid on

küll kuuekohalised, kuid turvalisuse pärast ei kasutata kunagi kuute ühesugust numbrit. Numbrite

lõpus olev tärn tähendab seda, et numbrid sisestati makseterminali käsitsi ega võetud ühendust

kaardikeskusega tehingute autoriseerimiseks.

3. Tallinna Linnakohtu 19. juuni 2002. a otsusega hagi rahuldati ja Svetlana Berdnikovalt mõisteti AS

Eesti Ühispank kasuks välja 89 187 krooni 62 senti.

4. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on pooled kaupmehelepingule alla kirjutanud. Lepingu p 7.1

järgi oli kostja kohustatud nõudma tehingule kinnitust, kui kaardiga tehtava tehingu summa ületas

hageja perioodiliselt soovitatavat usalduspiiri. Lepingu juurde kuulus lisa II - lubatud usalduspiir.

Lepingu p 1.10 kohaselt on usalduspiir üksiktehingu piirväärtus, mille ületamisel peab klient (kostja)

tehingu tegemiseks saama kinnituse (autoriseerimise). Lisa II järgi oli üksiktehingu piirväärtus 0

krooni. Asjakohatu on kostja väide, et kuna lisale II ei ole pooled alla kirjutanud, ei ole see pooltele

kohustuslik. Pooled muutsid 14. mail 1998. a kaupmehelepingut ja täiendasid ka lisa II, mis näitab, et

lisa II oli lepingu lahutamatu osa. Seega pidi kostja kaupluses La Pelliccia 19. augustil 1998. a tehtud

tehingud autoriseerima.

5. Tõendatud on, et vaidlusaluste tehingute tegemisel 19. augustil 1998. a väljastas kaarditerminal

vastuseks code 02 (contact card distribution), mis tähendab, et kaardivaldaja pank soovib täiendavat

infot kaardi kohta ja teenindaja peab helistama kaardikeskusesse. Seega väljastas terminal eitava

vastuskoodi ja andis kostjale juhise, mille järgi oleks kostja pidanud vaidlusaluste tehingute

lõpuleviimiseks võtma ühendust kaardikeskusega. Tegelikult viidi tehingud lõpuni kaardikeskusega

ühendust võtmata ja kaardivaldaja pangalt tehingute tegemiseks vajalikku kinnitust saamata, mistõttu

on tegemist autoriseerimata tehingutega. Kostja rikkus lepingu p-s 7.1 sätestatud autoriseerimise

kohustust.

6. Hageja on tõendanud, et kaardikeskus nõudis pangalt tagasi (debiteeris) kostja autoriseerimata

tehingute eest kokku 91 800 krooni. Kuivõrd kostja oma lepingulist kohustust ei täitnud ja viis

tehingud lõpuni autoriseerimata, vähenes hageja vara nimetatud summa võrra. TsK § 222 alusel tuleb

kostjalt tekitatud kahju välja mõista.

7. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, et kostja kauplusest tehti vahetult enne ja pärast vaidlusaluseid

tehinguid autoriseeritud tehinguid, kuivõrd esitatud autoriseerimispäringute logidest nähtub, et

tõrkeid ei tekkinud ja vastukoodid olid lubavad code 00, kuid kinnitab hageja väidet, et turvalisuse

tagamiseks ei ole autoriseerimisnumbriks kuus ühesugust numbrit.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohtu 13. novembri 2002. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli linnakohtu otsus põhjendatud ja seaduslik ning

ringkonnakohus ei korranud esimese astme kohtu otsuse põhjendusi.

9. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on tõendatud, et kostjal oli kohustus vaidlusalused tehingud

autoriseerida ehk nõuda kinnitust tehingute tegemiseks. Kostja ei tõendanud, et ta ei olnud sellisest

nõudest teadlik. Tõendatud on, et kostja jättis täitmata kaupmehelepingus sisalduvad tehingu

autoriseerimise nõuded ning viis tehingu lõpuni käsitsi, kinnitust saamata. Kostja ei ole tõendanud

oma süü puudumist. Kui kostja oleks tehingu autoriseerinud, oleks ta saanud vastuseks, et tehingut ei

tohi teha ning kahju ei oleks tekkinud.

Ekslik on kostja seiskoht, et igal lepingu leheküljel peab olema poolte allkiri. Asjas kogutud

tõenditega leidis kinnitust, et pooled saavutasid lepingu sõlmimisel kokkuleppe kõigis punktides.

Eksitav on kostja väide, mille kohaselt lepingut pole sellises sõnastuses sõlmitud. Tsiviilasja

materjalidest nähtub, et kuigi kostja väitel polnud ta autoriseerimisnõudest teadlik, autoriseeris ta

tehinguid nõuetekohaselt enne ja pärast vaidlusalust tehingut.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks

läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Ringkonnakohus rikkus protsessiõiguse norme. Ringkonnakohus ei saatnud kostjale hageja kirjalikku

vastust apellatsioonkaebusele ega teatanud kohtuistungi toimumisest, kuigi kostja soovis istungil

osaleda. Kostja ei saanud esitada vastuväiteid ega kaitsta oma õigusi seaduses ettenähtud korras.

Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud kostja süüd tõendavaid asjaolusid. Tõendamata on

kohtuotsuses viidatud asjaolu, et vaidlusalused tehingud erinesid eelnevatest ja järgnevatest

müügiterminali tehingutest. Toimikus puuduvad tõendid, kuidas toimusid eelnevad

müügioperatsioonid müügiterminali kasutades. Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist, st et pank ei

ole kaardi valdajalt raha saanud. Kuna kaardivaldaja pangalt ei ole kohtumenetluse käigus vastust

saadud, ei ole tõendatud, et tehingud olid katteta.

Kohtuotsusest ei selgu, kuidas kohus jõudis järeldusele, et kaupmeheleping sõlmiti just nimetatud

tingimustel. Kostja on väitnud, et lepingu tingimused ei vasta tegelikkusele.

11. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja kaebust ebaõigeks ja vaidles sellele vastu.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks.

13. Kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata, ei pea ta TsMS § 330 lg 5 järgi

otsuses kordama esimese astme kohtu põhjendusi. Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid

pooled 16. septembril 1996. a kaupmehelepingu ja kirjutasid sellele alla. Lepingu p 24.1 järgi

kuulusid lepingu juurde lisad I-VI. Kuna pooled muutsid hiljem lepingut ja selle lisasid, leidis kohus,

et kostja oli kõigist lepingu tingimustest teadlik. Ringkonnakohus nõustus esimese astme kohtu

järeldusega ega pidanud põhjendusi üle kordama.

Kaupmehelepingu p 7.1 kohaselt oli kostja kohustatud nõudma tehingutele kinnitust (autoriseerimist),

kui kaardiga tehtud tehingu summa ületab usalduspiiri. Kohus tuvastas, et kostja rikkus 19. augusti

1998. a tehingute tegemisel lepingu p-s 7.1 sätestatud autoriseerimiskohustust. Kui võlgnik ei täida

kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta TsK § 222 lg 1 kohaselt kohustatud hüvitama

kreeditorile sellega tekitatud kahju. Esimese astme kohus tuvastas, et Pankade Kaardikeskus nõudis

pangalt tagasi kostja autoriseerimata tehingute eest kokku 91 800 krooni. Kostja poolt

kaupmehelepingu rikkumise tagajärjel tekkis hagejal kahju 91 800 krooni suuruses summas.

Tulenevalt TsK §-st 227 lepingut rikkunud poole süüd eeldatakse ja süü puudumist pidi tõendama

kostja. Kostja oma süü puudumist ei tõendanud.

14. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda TsMS § 302 lg 5 kohaselt kaebuses

märkima, vastasel juhul loetakse, et ta asja arutamist kohtuistungil ei soovi. Kostja ei märkinud

apellatsioonkaebuses, et soovib asja arutamist kohtuistungil. Kui apellant või vastutaja ei ole

taotlenud asja lahendamist kohtuistungil, võib kohus TsMS § 316 lg 1 kohaselt protsessiosalisi

kohtusse kutsumata lahendada asja kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus ei rikkunud asja kirjalikus

menetluses lahendades protsessiõiguse norme. Kuigi ringkonnakohus ei saatnud kostjale hageja

vastuse ärakirja, ei ole tegemist protsessiõiguse normi sellise rikkumisega, mis tooks kaasa

kohtuotsuse tühistamise. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette, et apellant esitaks oma

vastuväited ka apellatsioonkaebuse vastusele. Tulenevalt TsMS § 302 lg-st 1 sätestatust, pidi kostja

kõik oma väited esitama juba apellatsioonkaebuses.

J. Odar, A. Kull, V. Kõve