3-4-1-4-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-4-03

Otsuse kuupäev

14. aprill 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Uno Lõhmus ning liikmed Tõnu Anton, Eerik

Kergandberg, Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

Täitemenetluse seadustiku § 23 lg 4 Põhiseadusele vastavuse

kontrollimine

Menetluse alus

Tallinna Linnakohtu 29. jaanuari 2003. a otsus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

Tunnistada, et Täitemenetluse seadustiku § 23 lg 4 (1. märtsist

2001 kuni 16. märtsini 2003 kehtinud redaktsioonis) oli

põhiseadusevastane osas, mis nägi ette vastuväidete esitamise

tähtaja arvestamise alates sellest, kui kohtutäitur saatis

võlgnikule teate täitedokumendi saamise kohta

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Laanepüü esitas 4. aprillil 2002 avalduse 31. jaanuaril 2002 Heidi Kopperiga sõlmitud

lepingust tuleneva 139 222 krooni suuruse võla sissenõudmiseks. Võlgnikule teatati täitedokumendi

täitmisele esitamisest seaduses ettenähtud korras. Võlgnik avaldusele vastuväiteid ei esitanud.

Avalduse alusel algatas kohtutäitur Reet Vokk 24. aprillil 2002 täitemenetluse.

16. augustil 2002 esitas OÜ Laanepüü avalduse H. Kopperilt täiendavalt 650 297 krooni 85 sendi

sissenõudmiseks. Kohtutäitur saatis 6. septembril 2002 võlgnikule teate nõude suurendamise kohta.

Avalduse kohaselt lõpetas sissenõudja ühepoolselt 31. jaanuari 2002. a lepingu, mis on aluseks kõigi

maksete sissenõudmisele. Võlgniku abikaasa võttis 20. septembril 2002 teate edasiandmiseks vastu.

2. oktoobril 2002 esitas võlgnik kohtutäiturile vastuväite nõude suurendamise aluseks oleva

täitedokumendi alusel täitemenetluse algatamisele. Vastuväitega samaaegselt esitas võlgnik taotluse

vastuväite tähtaja ennistamiseks põhjendusega, et võlgnik sai täituri teate kätte pärast seaduses

ettenähtud vastuväite esitamise tähtaja möödumist.

2. 14. oktoobri 2002. a otsusega jättis kohtutäitur rahuldamata võlgniku vastuväite täitemenetluse

algatamisele. Kohtutäitur ei võtnud seisukohta tähtaja ennistamise taotluse suhtes. 3. detsembril 2002

esitas võlgnik Tallinna Linnakohtule hagi nõudeõiguste alusel tasaarvestuse õiguse tunnustamiseks,

vaidlustades muuhulgas ka 31. jaanuari 2002. a lepingu lõpetamise.

6. detsembril 2002 esitas võlgnik kohtutäiturile täitmenetluse peatamise avalduse. Taotluse kohaselt

peaks kohtutäitur täitemenetluse peatama, kuna kohtu menetluses on kaebus, milles on vaidlustatud

kohtutäituri otsust täitemenetluse algatamise kohta nõude suurendamise avalduse alusel. Täitur jättis

oma 9. detsembri 2002. a otsusega täitemenetluse peatamise taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt on

menetluse peatamine kohtutäituri õigus, mitte kohustus. 9. detsembril 2002 viis kohtutäitur võlgniku

vara suhtes läbi sundenampakkumise, mille käigus võlgniku vara müüdi sissenõudjale. Ostuhind tasa

arvestati sissenõudja kogu nõudega.

3. Võlgnik esitas 25. novembril 2002 Tallinna Linnakohtule täituri tegevuse peale kaebuse, milles

palus tühistada kohtutäituri 14. oktoobri 2002. a otsuse ja ennistada vastuväite esitamise tähtaeg.

23. detsembril 2002 esitas võlgnik Tallinna Linnakohtule kaebuse kohtutäituri 9. detsembri 2002. a

otsuse peale menetluse peatamisest keeldumise kohta ning 9. detsembri 2002. a enampakkumise

tühistamiseks. Võlgnik leidis, et kohtutäitur oleks pidanud täitemenetluse peatama, sest

täitemenetluse algatamine nõude suurendamises oli kohtus vaidlustatud. Kohtutäitur ei motiveerinud

taotluse rahuldamata jätmist ega kasutanud kaalutlusõigust kooskõlas Haldusmenetluse seaduse

põhimõtetega. Kuna suurendatud nõude osas puudus täitemenetluseks alus, puudus alus ka

enampakkumise korraldamiseks.

4. Tallinna Linnakohus tegi 29. jaanuaril 2003 otsuse, millega H. Kopperi kaebus rahuldati osaliselt.

Kohus jättis kohaldamata Täitemenetluse seadustiku (edaspidi TMS) § 23 lg 4 osas, milles vastuväite

esitamise tähtaja kulgemise algust loetakse, arvates täitedokumendi saatmisest. Kohus tühistas täituri

14. oktoobri 2002. a otsuse ning tagastas võlgniku vastuväite kohtutäiturile täitemenetluse algatamise

küsimuse lahendamiseks. Kohus tühistas ka kohtutäituri 9. detsembri 2002. a otsuse osas, millega

jäeti rahuldamata täitemenetluse peatamise taotlus. Ka selle lahendamiseks tagastati taotlus

kohtutäiturile.

KOHTU JA MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

Kohtu põhjendused

5. Tallinna Linnakohus asus seisukohale, et kohtutäituri otsus jätta arvestamata hilinemisega esitatud

vastuväide ei olnud õige. Kohtu arvates rikkus kohtutäitur võlgniku Põhiseadusest tulenevaid õigusi,

sealhulgas õigust olla informeeritud tema suhtes kohaldatava riikliku sunni võimalusest ja õigust

esitada vastuväiteid. Kohus leidis, et notariaalselt tõestatud lepingulistest suhetest tulenevad varalised

nõuded on täitedokumentidena lisatud Täitemenetluse seadustiku järgi täitmisele kuuluvate lahendite

loetellu tsiviilkäibe kiiruse ja ökonoomsuse põhjendusel. Täitemenetluse seadustiku § 23 lg-s 4

sätestatud vastuväite esitamise õigusega on seejuures tagatud võlgniku õigus tõrjuda lepingu alusel

riikliku sunni kohaldamist suhetes, kus poolte vahel on õiguslik vaidlus. Kohus leidis, et TMS § 23

lg 4 on vastuolus Põhiseaduse §-ga 11, kuna võimaldab olukorra, kus seadusest tuleneva õiguse

realiseerimine muutub võimatuks isikust sõltumatutel põhjustel. Regulatsioon võimaldab lepingul

põhinevat sundtäitmist ilma kaebeõiguseta. Selline piirang ei ole kohtu hinnangul vajalik.

Kohus leidis avaldaja teist nõuet arutades, et täitemenetlus oleks tulnud peatada osas, milles

menetluse algatamine oli kohtus vaidlustatud. Menetluse peatamata jätmist ei õigusta asjaolu, et

Täitemenetluse seadustikus on menetluse peatamine sätestatud kohtutäituri õigusena, mitte aga

kohustusena. Põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine täidesaatva võimu

kohustus. Menetluse peatamata jätmise tagajärjeks on olukord, kus võlgniku vara on sissenõudjale

üle antud (realiseeritud vara maksumusega on tehtud tasaarvestus) sellise nõude rahuldamiseks,

milles ei ole täitemenetlust õiguspäraselt algatatud.

Menetlusosaliste põhjendused

6. Avaldaja H. Kopperi arvates ei taga TMS § 23 lg 4 võlgnikule õiglast võimalust tutvuda mõistliku

aja jooksul täitedokumendiga, kasutada vajaduse korral õigusabi ja objektiivselt otsustada, kas esitada

vastuväited või alluda riiklikule sundmenetlusele. Tsiviilkäibe kiiruse ja ökonoomsuse põhimõttest

lähtuva vabatahtliku täitemenetlusele allumise otsustamise asemel võib see regulatsioon kaasa tuua

olukorra, kus kohtutäitur rikub isiku omandi puutumatust tema vara täitemenetluses põhjendamatult

võõrandades.

7. Võlausaldaja OÜ Laanepüü ei nõustu kohtu seisukohaga ning on arvamusel, et TMS § 23 lg 4 ei

ole vastuolus Põhiseadusega. Täitemenetluse seadustiku § 23 lg 4 ei välista kaebeõigust, küll aga

piirab seda ajaliselt. Kaebeõiguse teostamise võimalus on tagatud tähtaja ennistamise kaudu ka juhul,

kui kaebeõiguse teostamise tähtaeg on võlgnikust sõltumatutel põhjustel möödunud. Võlausaldaja

leiab, et eriregulatsioon on vajalik, kuivõrd täitemenetlus on algatatud sissenõudja huvides ning

eelkõige tuleb täitemenetluses sellest tulenevalt järgida just sissenõudja huve. Tähtaja kehtestamine ei

võimalda sellise olukorra tekkimist, kus täitemenetlust ei saagi algatada põhjusel, et täitedokumendi

saamise teadet ei õnnestu võlgnikuni toimetada. Täitemenetluse seadustiku § 23 lg-s 4 on leitud

kompromiss, mis annab kõigile osapooltele mõistliku aja reageerimiseks.

8. Kohtutäitur R. Vokk vaidleb vastu Tallinna Linnakohtu seisukohale ning leiab, et TMS § 23 lg 4 ei

ole vastuolus Põhiseadusega. Notariaalselt tõestatud lepingulistest suhetest tulenevate varaliste

nõuete täitmine otse, ilma kohtulahendita, on võimalik vaid siis, kui nõude sisu osas ei ole poolte

vahel vaidlust. Sundtäiteõigus on oma iseloomult õiguskaitse andmine võlausaldajale. Täitemenetluse

seadustiku § 23 lg 4 määrab täitemenetluse alguse, kuid ei võta ära õigust pöörduda hagiga kohtu

poole nõude sisuliseks vaidlustamiseks. Seetõttu ei ole põhjendatud väide, et TMS § 23 lg 4 ei taga

õiglast võimalust võlgnikule tutvuda mõistliku aja jooksul täitedokumendiga, kasutada vajaduse

korral õigusabi ja objektiivselt otsustada, kas esitada vastuväited või alluda riiklikule

sundmenetlusele.

9. Õiguskantsler leiab, et TMS § 23 lg 4 ei ole Põhiseadusega vastuolus ning ei toeta seetõttu Tallinna

Linnakohtu taotlust tunnistada nimetatud säte Põhiseadusega vastuolus olevaks.

Analüüsides TMS § 23 lõikes 4 sätestatud vastuväite esitamise ja lahendamise regulatsiooni, võib

järeldada, et tegemist ei ole sisuliste vaidluste lahendamise menetlusega. Täitemenetluse seadustikus

sätestatud kujul on see iseloomulik pigem menetlusõiguslikke küsimusi puudutava vaidluse

lahendamisele. Seadustiku § 23 lg 4 kohaselt vormistatakse vastuväide kaebusena, mille

lahendamisele ja edasikaebamisele kohaldatakse TMS § 77 lõikeid 2-4. Täitemenetluse seadustiku

§ 77 "Kohtutäituri tegevuse peale edasikaebamine" sätestab täitemenetlusega seotud menetluslike

küsimuste lahendamise korra. Sellise järelduse võib teha nii § 77 lg 1 sõnastuse "Kohtutäituri

tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel […]" kui ka

nimetatud paragrahvis sätestatud menetluskorra põhjal. Täitemenetluse seadustiku § 77 kohaselt tuleb

kaebus esitada 10 päeva jooksul kohtutäiturile, kes vaatab selle 10 päeva jooksul läbi. Kohtutäituri

peale võib 10 päeva jooksul esitada kaebuse maa- või linnakohtule. Täitemenetluse seadustiku § 77

lg 4 kohaselt lahendab maa- või linnakohus kaebuse määrusega, mille peale saab esitada erikaebuse

ringkonnakohtule Tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Sellise kaebuse lahendamisel

peaks kohus rakendama hagita menetluse sätteid. Sellises menetluses ei saa kohtutäitur ega ka kohus

siduvalt lahendada nõuet puudutavaid materiaalõiguslikke küsimusi.

Õiguskantsler nõustub linnakohtu seisukohaga, et kohtutäitur oleks võlgniku taotluse alusel pidanud

täitemenetluse peatama osas, milles nõue oli hagimenetluses vaidlustatud. Tulenevalt PS §-st 14,

mille kohaselt on põhiõiguste ja -vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning

kohalike omavalitsuste ülesanne, oleks kohtutäitur kui avalik-õiguslikku ametit pidav isik pidanud

täitemenetluse õiglase läbiviimise huvides arvestama võlgniku taotlust peatada menetlus. Seetõttu

leiab õiguskantsler, et antud juhul oli probleemiks seaduse rakendamise, mitte aga TMS § 23 lg 4

Põhiseadusele vastavus.

10. Riigikogu õiguskomisjon leidis, et ei ole mõistlik seada vastuväite esitamise tähtaega sõltuvusse

teate saatmisest, vaid mõistlik oleks seada see sõltuvusse teate kättesaamisest. Selline lähenemine on

omane kohtumenetluse seadustele ning kasutusel ka tsiviilõiguses.

Õiguskomisjon teatas, et kuna õiguskomisjonis menetleti parajasti kohtutäituri seaduse,

täitemenetluse seadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu (1269 SE), pidas komisjon

vajalikuks algatada muudatusettepanek ka TMS § 23 lõike 4 muutmiseks. Seda muudatust sisaldava

eelnõu võttis Riigikogu vastu 12. veebruaril 2003 ja see jõustub üldises korras.

Tehtud muudatus on sõnastatud järgmiselt:

"II. Täitemenetluse seadustikus (RT I 1993, 49, 693; 2002, 83, 489) tehakse järgmised muudatused:

§ 27. Paragrahvi 23 lõike 4 kolmandas lauses asendatakse sõnad "Täitemenetlus algatatakse

võlgnikule või omanikule täitedokumendi saatmisest arvates kahe nädala möödudes" sõnadega

"Täitemenetlus algatatakse võlgniku või omaniku poolt täitedokumendi kättesaamisest arvates kahe

nädala möödudes"."

11. Justiitsminister leiab, et vastuväite esitamise võimaluse sätestamine seaduses ei ole ainult

formaalse tähendusega. Menetlusosalise arvamuse ärakuulamine on õigusriigi üks olulisemaid

elemente, kuna selles väljendub isiku staatus aktiivse osalejana avaliku võimu ning üksikisiku

vahelises kommunikatsioonis. Vastuväite esitamine on isikule seadusega antud subjektiivne õigus,

mille eesmärgiks on haldustegevuse kvaliteedi parandamine ning hilisemate vaidluste võimalikult

varane välistamine. Selline võimalus peab olema reaalne ja tõhus.

Seetõttu leiab justiitsminister, et vastuväite esitamise tähtaja alguse fikseerimine täitedokumendi

saatmisest võib tekitada olukorra, kus isikul puudub tähtaja möödumise või tähtaja lühiduse tõttu

võimalus temale seadusega tagatud subjektiivse õiguse realiseerimiseks. Reaalse ning piisava

vastuväite esitamise tähtaja puudumine on aga vastuolus PS §-st 14 tuleneva hea halduse

põhimõttega. Seetõttu leiab justiitsminister, et TMS § 23 lg 4 kolmas lause on Põhiseadusega

vastuolus osas, milles vastuväite esitamise tähtaja kulgemise algust loetakse, arvates täitedokumendi

saatmisest.

ASJASSEPUUTUVAD ÕIGUSAKTID

12. Täitemenetluse seadustiku § 1 lg 1 p 8:

"§ 1. Täitmisele kuuluvad lahendid

(1) Käesoleva seadustiku alusel kuuluvad täitmisele järgmised lahendid (edaspidi täitedokumendid ):

[…]

8) notariaalselt tõestatud lepingulistest suhetest tulenevad varalised nõuded;

[…]"

13. Täitemenetluse seadustiku § 23 lg 4 (1. märtsist 2001 kuni 16. märtsini 2003 kehtinud

redaktsioonis – RT I 2001, 21, 113):

"§ 23. Täitemenetluse algatamine

[…]

(4) Kui kohtutäiturile on esitatud käesoleva seadustiku § 1 1. lõike punktides 8, 10, 13 ja 14

nimetatud täitedokument, saadab ta võlgnikule või kinnisasja omanikule täitedokumendi saamisest

teate, milles viitab õigusele esitada vastuväide ning selgitab vastuväite esitamata jätmise tagajärgi.

Teatele lisatakse täitedokumendi ärakiri. Täitemenetlus algatatakse võlgnikule või omanikule

täitedokumendi saatmisest arvates kahe nädala möödudes, kui:

võlgnik või kinnisasja omanik ei esita kohtutäiturile vastuväidet ja

sissenõudja esitab lisaks käesoleva seadustiku § 1 1. lõike punktides 13 ja 14 nimetatud

täitedokumentidele ka lihtkirjalikus vormis sõlmitud võlaõigusliku lepingu.

Vastuväide vormistatakse kaebusena, mille lahendamisele ja edasikaebamisele kohaldatakse

käesoleva seadustiku § 77 2.–4. lõiget."

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Tallinna Linnakohus tunnistas põhiseadusevastaseks ja jättis kohaldamata TMS § 23 lg 4

(1. märtsist 2001 kuni 16. märtsini 2003 kehtinud redaktsioonis) osas, milles vastuväite esitamise

tähtaja kulgemise algust loetakse täitedokumendi väljasaatmisest. Kohus osutas otsuse resolutsioonis

PS §-dele 3, 11, 14, 15 ja 24.

15. Kolleegium alustab linnakohtu järelduste põhjendatuse kontrollimist TMS § 23 lg 4 mõtte

selgitamisest. Täitemenetluse seadustiku § 23 lg 1 alusel algatab täitur täitemenetluse pärast

sissenõudjalt avalduse ja sellele lisatud täitedokumendi saamist. Täitemenetluse algatamisele eelneb

tavaliselt kohtu- või muu menetlus, mille käigus on pooltel võimalik oma vastuväiteid esitada. Kui

tegemist on TMS § 1 lg 1 p-des 8, 10, 13 ja 14 nimetatud notariaalselt tõestatud lepingutest

tulenevate nõuetega, saadab kohtutäitur TMS § 23 lg 4 järgi võlgnikule teate, milles viitab õigusele

esitada vastuväide ning selgitab vastuväite esitamata jätmise tagajärgi. Koos teatega saadab täitur

võlgnikule ka täitedokumendi ärakirja, millega teavitatakse võlgnikku tema vastu esitatud nõudest

ning antakse talle võimalus end sundtäitmisele esitatud täitedokumendi vastu kaitsta.

Senine kohtupraktika on tunnustanud, et täitemenetluses kehtib põhimõte, mille kohaselt ei tohi

kohtutäitur asuda kohtu rolli ning anda hinnangut nõude põhjendatusele. Ta peab kontrollima üksnes

seda, kas täitemenetluse eeldused on täidetud ja täitemenetlus lubatav ( vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 16. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-2-1-119-02 – RT III 2002, 27, 304 ). Seega

saab kohtutäitur vaadata läbi vaid neid vastuväiteid, mis puudutavad täitemenetluse korraldamise

lubatavust. Kui võlgnik teatab kohtutäiturile, et ta ei tunnista nõuet, ei tohi kohtutäitur täiemenetlust

algatada, sest tal ei ole võlgniku vastuväite sisuliseks hindamiseks pädevust ( vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 17. aprilli 2002. a otsus asjas nr 3-2-1-40-02 – RT III 2002, 13, 155 ).

Täitedokumendis sisalduvast nõudest tulenevate vaidluste lahendamiseks peab sissenõudja pöörduma

võlgniku vastu hagiga kohtusse.

16. Põhiseaduse § 14 kohaselt on riik kohustatud tagama isikute õigused ja vabadused. Õiguste ja

vabaduste tagamine ei tähenda üksnes, et riik hoidub põhiõigustesse sekkumast. Riigil on PS § 14

järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Nii kohtu- kui ka haldusmenetlus peab

olema õiglane. Muuhulgas tähendab see, et riik peab kehtestama menetluse, mis tagaks isiku õiguste

tõhusa kaitse.

17. Täitemenetluse seadustiku § 1 lg 1 p 8 kohaselt täidab kohtutäitur ka notariaalselt tõestatud

lepingutest tulenevaid varalisi nõudeid. Täitedokumentide täitmiseks on kohtutäituril õigus pöörata

sissenõue võlgniku varale selle arestimise ja müümise teel (TMS § 28 lg 4 p 1). Võlgniku vara

arestimise või müümisega sekkub kohtutäitur võlgniku PS §-ga 32 tagatud omandiõigusesse. Teiselt

poolt on võlgniku varale sissenõude pööramine vaadeldav võlausaldaja varaliste õiguste kaitsena ning

riigi PS §-st 14 tuleneva kohustuse täitmisena võlausaldaja suhtes.

Ühe isiku põhiõiguse kaitse võib kaasa tuua teise isiku põhiõiguse piiramise. Sellisel juhul tuleb

põhiõiguste vahel leida mõistlik tasakaal. Niisuguse tasakaalu leidmisele peavad olema suunatud ka

PS §-st 14 tulenevalt loodud menetlused põhiõiguste kaitseks.

18. Täitemenetluse seadustik tagab võlausaldajale võimaluse kasutada oma varaliste õiguste kaitseks

avalikku võimu. Samal ajal on riigil kohustus tagada ka võlgniku omandiõiguse menetluslik kaitse.

Täitemenetluse seadustiku § 23 lg 4 eesmärgiks ongi anda võlgnikule võimalus esitada täitemenetluse

algatamisele vastuväide, kui ta ei pea nõuet põhjendatuks.

19. Kolleegium on seisukohal, et kahenädalane tähtaeg on vastuväidete esitamiseks piisav. Kohus

leiab aga, et TMS § 23 lg-ga 4 kehtestatud tähtaja kulgemise algus ei taga võlgniku varalistele

õigustele piisavat kaitset. Võlgnikule on antud kahenädalane tähtaeg selleks, et kaaluda, vajadusel

kasutada õigusabi ja vormistada vastuväide esitatud nõudele. Tähtaja kulgemise alguse sidumine

teate saatmisega ei kindlusta, et võlgnikul oleks nendeks toiminguteks tõepoolest kaks nädalat aega.

Käsitletav regulatsioon ei taganud võlgnikule võimalust vastuväiteid esitades oma varalisi õigusi

kaitsta. See oli nii näiteks juhul, kui võlgnik sai kohtutäituri saadetud teate kätte pärast kahenädalase

tähtaja möödumist või ka vahetult enne seda.

20. Käesolevas asjas sai võlgnik täitemenetluse algatamise kavatsusest temast olenematutel põhjustel

teada pärast kahenädalase vastuväidete esitamise tähtaja möödumist. Seega ei olnud võlgnikul

võimalustki kasutada talle Täitemenetluse seadustikuga ettenähtud menetlust varaliste õiguste

kaitseks. Täitemenetluse seadustikus pole võlgnikule ka muid kaitsemehhanisme.

21. Kolleegium leiab, et võlausaldaja varaliste õiguste kaitseks on oluline täitemenetluse kiirus.

Vastuväidete esitamise tähtaja arvestamine, alates teate saatmisest, on sobiv ja vajalik vahend

tagamaks menetluse kiiret korraldamist ning võlausaldaja õiguste tulemuslikku kaitset. Kohus leiab

aga, et vaadeldav regulatsioon ei ole mõõdukas. Võlausaldaja varaliste õiguste kaitse seisukohalt ei

ole mõnepäevane või mõnenädalane viivitus täitemenetluse algatamisel reeglina määrava tähtsusega.

Küll aga võib puuduv võimalus vastuväiteid esitada seada võlgniku äärmiselt ebasoodsasse olukorda.

Siinkohal tuleb arvestada seda, et küsimuse all ei ole mitte kohtuotsuse täitmine, mille puhul

võlausaldaja varalise nõude olemasolu on seadusjõus kohtuotsusega kindlaks tehtud, vaid varalise

nõude, mis võib osutuda vaieldavaks, kohtuväline sundtäitmine.

22. Kolleegiumi arvates piirab vastuväidete esitamise tähtaja arvestamine teate väljasaatmisest

ebaproportsionaalselt võlgniku varalisi õigusi ning on vastuolus PS §-dega 32 ja 14 nende

koostoimes.

23. Vaidlustatud säte Täitemenetluse seadustikus on oma kehtivuse kaotanud ning tähtaja arvestamist

reguleerib TMS § 23 lg 4 uues, 17. märtsil 2003 jõustunud redaktsioonis (RT I 2003, 23, 146). Uue

redaktsiooni kohaselt arvestatakse tähtaega alates teate kättesaamisest.

Uno Lõhmus

Tõnu Anton

Eerik Kergandberg

Ants Kull

Villu Kõve