3-3-1-22-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-22-03

Otsuse kuupäev

3. aprill 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

Kohtuasi

Malle Valma taotlus määrata Tallinna Linnavalitsusele Tallinna

Halduskohtu otsuse täitmata jätmise eest rahatrahv

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. novembri

2002. a otsus haldusasjas nr 2-3/316/2002

Menetluse alus Riigikohtus

Malle Valma kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Malle Valma kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 28. jaanuari 2002. a otsus haldusasjas nr 3-460/98 ja

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 11. novembri 2002. a otsus haldusasjas nr 2-

3/316/2002.

3. Määrata Tallinna Linnavalitsusele Tallinna Halduskohtu 8. juuni 1998. a otsuse haldusasjas

nr 3-460/98 täitmata jätmise eest rahatrahv summas 50 000 (viiskümmend tuhat) krooni.

4. Mõista välja Tallinna Linnavalitsuselt M. Valma kasuks õigusabikulud summas 10 620

(kümme tuhat kuussada kakskümmend) krooni.

5. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsuse 29. augusti 1997. a korralduse nr 3078-k punktiga 1 otsustati tagastada

A. Nurmele õigusvastaselt võõrandatud maa aadressil Tähetorni 4b suurusega 30 942 m2;

punktiga 3.4 kohustati maa omanikku tagama juurdepääs Tähetorni 4a maakasutusele ja krunti

läbivale üldkasutatavale suusa(jooksu)rajale. 22. aprilli 1998. a testamendijärgse pärimisõiguse

tunnistuse kohaselt päris nõudeõiguse sellele maale Malle Valma.

Tallinna Halduskohtu 8. jaanuari 1998. a otsusega haldusasjas nr 3-759/97 tunnistati Tallinna

Linnavalitsuse 29. augusti 1997. a korralduse nr 3078-k punkt 3.4 seadusevastaseks osas, mis käsitleb

maa omanikule pandud kohustust tagada juurdepääs krunti läbivale üldkasutatavale

suusa(jooksu)rajale ning linnavalitsusele tehti ettepanek küsimus uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus.

Tallinna Linnavalitsuse 6. märtsi 1998. a korraldusega nr 1107-k tunnistati linnavalitsuse 29. augusti

1997. a korraldus nr 3078-k kehtetuks.

Tallinna Halduskohtu 8. juuni 1998. a otsusega haldusasjas nr 3-460/98 tunnistati Tallinna

Linnavalitsuse 6. märtsi 1998. a korraldus nr 1107-k seadusevastaseks ning linnavalitsusele tehti

ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus.

2. M. Valma esitas Tallinna Halduskohtule avalduse, milles palus määrata Tallinna Linnavalitsusele

100 000 krooni trahvi halduskohtu 8. juuni 1998. a otsusega tehtud ettekirjutuse täitmata jätmise eest.

Kaebuse kohaselt ei ole linnavalitsus kohtuotsust täitma asunud.

3. Tallinna Halduskohtu 28. jaanuari 2002. a otsusega haldusasjas nr 3-460/98 jäeti M. Valma

taotlus rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt tunnistati halduskohtu 8. juuni 1998. a otsusega

haldusasjas nr 3-460/98 Tallinna Linnavalitsuse 6. märtsi 1998. a korraldus nr 1107-k

seadusevastaseks põhjusel, et haldusakt ei ole piisavalt motiveeritud ning tehti linnavalitsusele

ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus. Sisuliselt on linnavalitsus kohustatud maa

tagastamise avalduse uuesti läbivaatamisel kontrollima, kas ei esine seadusest tulenevaid maa

mittetagastamise aluseid ja piiranguid tagastamisele kuuluva maa osas. Käesoleval juhul on

põimunud tagastamine, munitsipaliseerimine ja ostueesõigusega erastamine. Linnavalitsus on

pidanud põhjendatuks maa tagastamise käigus senise maakasutuse muutmist ja detailplaneeringu

kehtestamist. Need toimingud on mahukad ja aeganõudvad. Ei ole tegemist Tallinna Linnavalitsuse

poolt kohtuotsuse ettekirjutuse süülise põhjendamatu mittetäitmisega.

4. M. Valma esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja määrata uue

otsusega linnavalitsusele kohtuotsusega tehtud ettekirjutuse täitmata jätmise eest rahatrahv.

5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi otsusega jäeti halduskohtu otsus muutmata ja

M. Valma apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohus leidis, et tulenevalt halduskohtu 8. juuni 1998. a

otsusest pidi Tallinna Linnavalitsus läbi vaatama maa tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamise

otsustuse ja tegema maa tagastamise korralduse suhtes uue otsustuse. Kuivõrd maa tagastamise

korraldus on kohtuotsusega tunnistatud seadusevastaseks maa omaniku kohustamise osas tagada

juurdepääs krunti läbivale üldkasutatavale suusa(jooksu)rajale, siis tuleb linnavalitsusel enne maa

tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamise korralduse tühistamist lahendada tagasi taotletaval

maal asuva suusa(jooksu)raja kasutamise küsimus, sest juhul, kui linnavalitsus tühistaks maa

tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamise korralduse, võtmata vastu uut põhjendatud korraldust

maa tagastamise korralduse kehtivuse osas, muutuks maa tagastamise korraldus õigusjõus olevaks.

Kohus ei nõustunud apellandi seisukohaga, et kohtuotsuse põhjendused ja väited Tähetorni 4a maa

ostueesõigusega erastamisest õigustatud isikule ja Nõmme tervisespordi radade teenindamiseks

vajaliku maa munitsipaliseerimise taotluse ja muude asjaolude osas ei saa olla tõstatatud antud

kohtuotsuse täitmise juures. Linnavalitsus leidis rahatrahvi määramise taotluse arutamisel, et kuna

tagasi taotletaval maal asuva ehitise omanik esitas maa ostueesõigusega erastamise avalduse ja maal

asub ka linnale kuuluv tervisespordirada, mis on käsitletav rajatisena, siis pidi linnavalitsus

otsustama, kas maa tagastamise käigus tuleb muuta senist maakasutust ja kehtestada detailplaneering.

Maa tagastamise otsustamine detailplaneeringu alusel on kooskõlas MRS § 6 lõikega 1, mille

kohaselt võib maa tagastamisel läbi viia ümberkruntimise vastavalt Maakorraldusseadusele või

ümberplaneerimise vastavalt Planeerimis- ja ehitusseadusele, ning maa tagastatakse

ümberkruntimiskava või detailplaneeringu alusel. Kehtiva planeeringu nõue tuleneb ka MRS § 25

lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 269 kinnitatud Maa

munitsipaalomandisse andmise korra punkti 14 alapunktist 13, mille kohaselt peab maa

munitsipaliseerimise taotlus sisaldama taotluse põhjendust koos kehtiva maakorralduskava või

planeeringuga, juhul kui munitsipaalomandisse taotletakse maad MRS § 28 lõike 1 punkti 4 alusel

(sotsiaalmaa). Lähteülesanne Nõmme tervisespordiradade teenindamiseks vajaliku maa määramiseks

koostatavale detailplaneeringule kooskõlastati 21. augustil 1998 ja kinnitati 3. septembril 1998.

Tallinna Linnavalitsuse 22. novembri 2000. a korraldusega nr 4500-k algatati Nõmme

tervisespordiradade teenindamiseks vajaliku maa määramiseks detailplaneering ja kuni

detailplaneeringu kehtestamiseni on peatatud Tähetorni 4a maa erastamine. Arvestada tuleb ka seda,

et Nõmme tervisespordiradade teenindamiseks vajaliku maa osas on ette valmistatud maa

munitsipaliseerimise taotlus. Tallinna Linnavalitsus ei ole vara tagastamise otsustamisega

põhjendamatult viivitanud ka pärast vaidlustatud halduskohtu otsuse tegemist. Tallinna

Linnavalitsuse 8. mai 2002. a korraldusega nr 1342-k otsustati Nõmme tervisespordiradade

teenindamiseks vajaliku maa määramiseks koostatud detailplaneering vastu võtta ja korraldada

detailplaneeringu avalik väljapanek. Protsessiosaliste kinnitusel on detailplaneeringu avalik

väljapanek korraldatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. M. Valma esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus täies

ulatuses ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt on

Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus otsustanud rahatrahvi määramise menetluses

ümber hinnata varasemalt jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolusid ja tehtud ettekirjutusi.

Rikutud on HKMS § 17. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et Tallinna Linnavalitsus pidi läbi

vaatama maa tagastamise korralduse kehtetuks tunnistamise otsustuse ja tegema maa tagastamise

korralduse suhtes uue otsustuse. Halduskohtu 8. juuni 1998. a otsuse täitmiseks tuli Tallinna

Linnavalitsusel tühistada korraldus nr 1107-k, millega oleks jõusse astunud 29. augusti 1997. a

korraldus nr 3078-k tervikuna. Läbi oleks tulnud vaadata vaid selle korralduse p 3.4, mis oli

tunnistatud seadusevastaseks. Rahatrahvi määramise menetluses ei tohi poolte jaoks uusi siduvaid

asjaolusid tuvastada.

7. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Tallinna Linnavalitsus, et ringkonnakohtu otsus

on õige ja seaduslik ning palub jätta M. Valma kassatsioonkaebus rahuldamata.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Käesolevas haldusasjas on A. Nurme pärija M. Valma esitanud avalduse Tallinna Linnavalitsusele

rahatrahvi määramiseks Tallinna Halduskohtu 8. juuni 1998. a otsuse ettekirjutuse täitmata jätmise

eest.

9. Tallinna Linnavalitsus andis 29. augustil 1997 korralduse nr 3078-k, millega tagastati A. Nurmele

õigusvastaselt võõrandatud maa aadressil Tähetorni 4b ja ühtlasi kohustati maa omanikku tagama

juurdepääs Tähetorni 4a maakasutusele ja krunti läbivale üldkasutatavale suusa(jooksu)rajale. See

korraldus tunnistati suusa(jooksu)rajale juurdepääsu tagamise kohustuse osas Tallinna Halduskohtu

poolt 8. jaanuari 1998. a otsusega seadusevastaseks. Tallinna Linnavalitsuse 6. märtsi 1998. a

korraldusega nr 1107-k tunnistati eelnimetatud 29. augusti 1997. a korraldus nr 3078-k täies ulatuses

kehtetuks. See korraldus tunnistati omakorda seadusevastaseks Tallinna Halduskohtu 8. juuni 1998. a

otsusega. Sama kohtuotsusega tehti linnavalitsusele ka ettepanek asi uuesti läbi vaadata ja teha uus

otsus. Taotlus rahatrahvi määramiseks on esitatud viimati nimetatud kohtuotsuse täitmata jätmise

eest.

M. Valma kassatsioonkaebuse suhtes seisukoha võtmisel käsitleb Riigikohtu halduskolleegium

kõigepealt Tallinna Linnavalitsuse tegevuse õiguspärasust vahetult halduskohtu 8. juuni 1998. a

otsuse järel (I osa). Seejärel puudutatakse detailplaneeringu menetlemise küsimust (II osa) ja

võetakse seisukoht rahatrahvi määramise lahendi vormistamise ning kohtukulude osas (III osa).

I

10. Tallinna Halduskohus lähtus 8. juuni 1998. a otsuse tegemisel Halduskohtumenetluse seadustiku

kuni 31. detsembrini 1999 kehtinud redaktsioonist. Halduskohtumenetluse seadustiku selle

redaktsiooni § 20 lg 2 sätestas, et tunnistades kaevatud või protestitud õigusakti või toimingu

seadusevastaseks, teeb halduskohus kohtuotsuses vastavale organile, asutusele või ametiisikule

ettepaneku asi uuesti läbi vaadata ja teha uus otsus või toiming.

Kohtuotsuse sellisest resolutsioonist tekkis ettekirjutuse adressaadil kohustus seadusevastaseks

tunnistatud haldusakt kehtetuks tunnistada ja anda haldusakti regulatsiooni esemeks olnud küsimuses

välja uus haldusakt, mis oleks kooskõlas õigusaktidega ega läheks vastuollu kohtuotsusega.

11. Tallinna Halduskohtu 8. juuni 1998. a otsuse resolutiivosaga tunnistati seadusevastaseks Tallinna

Linnavalitsuse 6. märtsi 1998. a korraldus nr 1107-k ja tehti Tallinna Linnavalitsusele ettepanek asi

uuesti läbi vaadata ning teha uus otsus.

Seega pidi Tallinna Linnavalitsus kohtuotsuse täitmiseks tunnistama kehtetuks 6. märtsi 1998. a

korralduse nr 1107-k ja andma selles asjas välja uue haldusakti.

12. Linnavalitsuse 6. märtsi 1998. a korraldusega nr 1107-k oli tunnistatud kehtetuks linnavalitsuse

29. augusti 1997. a korraldus nr 3078-k. Viimasega oli A. Nurmele tagastatud õigusvastaselt

võõrandatud maa aadressil Tähetorni 4b ja kohustatud maa omanikku tagama juurdepääs krunti

läbivale üldkasutatavale suusa(jooksu)rajale. Nimetatud kõrvalkohustus oli tunnistatud

seadusevastaseks Tallinna Halduskohtu 8. jaanuari 1998. a otsusega.

Järelikult juhul, kui Tallinna Linnavalitsus oleks kehtetuks tunnistanud 6. märtsi 1998. a korralduse

nr 1107-k, oleks taasjõustunud linnavalitsuse 29. augusti 1997. a korraldus nr 3078-k. Viimases

sisalduv kõrvalkohustus oli aga halduskohtu poolt tunnistatud seadusevastaseks. Õigusvastast

kõrvalkohustust sisaldava haldusakti täies ulatuses taasjõustamisel oleks linnavalitsus läinud

vastuollu Tallinna Halduskohtu eelmise, 8. jaanuari 1998. a otsusega. Tunnistades kehtetuks ka maa

tagastamise korralduses nr 3078-k sisalduva kõrvalkohustuse, oleks reguleerimata jäänud

üldkasutatavale suusa(jooksu)rajale juurdepääsu küsimus. Linnavalitsuse soovi suusa(jooksu)raja

jätkuva üldise kasutamise võimaldamiseks näitab asjaolu, et algselt üritas linnavalitsus juurdepääsu

suusa(jooksu)rajale tagada maa tagastamise korraldusele kõrvalkohustuse lisamisega.

Järelikult tuli tekkinud olukorra lahendamiseks uuesti otsustada Tähetorni 4b asuva õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamise küsimus, otsimaks lahendusi, kuidas säilitada suusa(jooksu)raja avaliku

kasutamise võimalus ja samal ajal tagastada ka õigusvastaselt võõrandatud maa.

13. Riigikohtu halduskolleegium ei pea võimalikuks nõustuda kassaatori seisukohaga, et rahatrahvi

määramise menetluses on ümber hinnatud varasemalt jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolusid

ja tehtud ettekirjutusi. Tallinna Halduskohtu 8. jaanuari 1998. a otsusega tunnistati seadusevastaseks

linnavalitsuse 29. augusti 1997. a korralduse nr 3087-k p 3.4 osas, mis käsitles maa omanikule

pandud kohustust tagada juurdepääs suusa(jooksu)rajale. Vaidlustatud ei olnud korralduse seda osa,

millega õigusvastaselt võõrandatud maa tagastati A. Nurmele. Halduskohus ei võtnud otsuses

seisukohta ka küsimuses, kas ja millises ulatuses tuleb M. Valmale maad tagastada. Seetõttu on väär

kassaatori seisukoht, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimus on läbinud kohtuliku

kontrolli ja et rikutud on HKMS § 17.

Kuna kujunenud olukorras ei ole võimalik üheaegselt maa täies ulatuses tagastamise korralduse

jõusse jätmine ja samal ajal ka avalikkusele suusa(jooksu)rajale juurdepääsu võimaldamine, siis on

ekslik kassaatori seisukoht, et taasjõustama oleks pidanud maa tagastamise korralduse nr 3078-k ja

läbi vaatama üksnes selle korralduse punkti 3.4.

Rahatrahvi määramise menetluses oli antud juhul möödapääsmatu hinnata linnavalitsuse sooritatud

toimingute vajalikkust ja õiguspärasust, hindamaks, kas kohtuotsust on täidetud või mitte. Sealhulgas

oli vältimatu ka uute asjaolude tuvastamine nagu tervisespordiraja olemasolu tagastataval maal,

detailplaneeringu menetlusetappide läbiviimine jne. See ei tähenda HKMS § 98 lg 3 tulenevat asja

läbivaatamise piiride ületamist, nagu arvab kassaator.

14. Tallinna Halduskohtu 8. juuni 1998. a otsusega oleks antud olukorras olnud kooskõlas, kui

Tallinna Linnavalitsus oleks motiveeritult tunnistanud kehtetuks nii 6. märtsi 1998. a korralduse

nr 1107-k kui ka 29. augusti 1997. a korralduse nr 3078-k. Sealjuures oleks ta pidanud Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise korra punktist 49 tulenevalt informeerima õigustatud subjekti

põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel ja teatama küsimuse otsustamise

tähtaja.

Samas ei oleks M. Valma õiguslik positsioon pärast sellise haldusakti väljaandmist paranenud, kuna

endiselt oleks olnud tühistatud 29. augusti 1997. a maa tagastamise korraldus nr 3078-k. M. Valma

jaoks saab tähtsust omada aga eelkõige maa tagastamise küsimuse lõplik lahendamine. Käesolevas

rahatrahvi määramise asjas on Tallinna Halduskohus tuvastanud, et 2. septembril 1998 on Tallinna

Omandireformiamet informeerinud M. Valmat asjaoludest, millest on tingitud maa tagastamise

küsimuse otsustamisega viivitamine. Seega ei oleks eelnevaid maa tagastamisega seonduvaid

haldusakte kehtetuks tunnistav haldusakt omanud M. Valma jaoks tähtsust ka informeerimise

seisukohalt, sest teda oli asjade käigust teavitatud. Arvestada tuleb ka, et uue haldusakti andmine, mis

tunnistaks kehtetuks nii varasema haldusakti kui ka sama haldusakti juba kord kehtetuks tunnistanud

haldusakti, võib tekitada õiguslikku segadust. Seetõttu leiab Riigikohtu halduskolleegium, et ainuüksi

asjaolu, et linnavalitsus ei tunnistanud motiveeritult kehtetuks oma varasemaid korraldusi, ei ole

käesolevas asjas rahatrahvi määramise põhjuseks.

II

15. Tallinna Halduskohtu 8. juuni 1998. a otsusest, millega tunnistati linnavalitsuse 6. märtsi 1998. a

korraldus nr 1107-k seadusevastaseks ja tehti ettepanek asi uuesti läbi vaadata, oli 28. novembriks

2001, kui halduskohtusse jõudis M. Valma avaldus linnavalitsusele trahvi määramiseks, möödunud

üle kolme aasta.

Kuigi Tallinna Halduskohtu 8. juuni 1998. a otsuses ei olnud märgitud linnavalitsusele asja uue

läbivaatamise ja uue otsuse tegemise tähtaega, ei saa kohtu ettekirjutust täita määramatu aja jooksul.

Vastupidine seisukoht võiks viia olukorrani, kus kohtuotsuse ettekirjutust kokkuvõttes ei täidetagi.

Seetõttu tuleb juhtudel, kus halduskohus on kohustanud protsessiosalist tegutsema, kuid ei ole selle

läbiviimiseks määranud tähtaega, lähtuda mõistlikust ajast, mille jooksul on võimalik halduskohtu

otsust täita. Kui sellise tähtaja jooksul ei ole protsessiosaline kohtu ettekirjutust täitnud, siis on samuti

tegemist kohtuotsuse ettekirjutuse täitmata jätmisega.

16. Kohtuotsuse ettekirjutuse täitmata jätmine tähendab seega nii juhtumit, kus protsessiosaline ei ole

üldse kohtu ettekirjutust täitma asunud (tegevusetus), kui ka juhtumit, kus protsessiosaline on küll

asunud ettekirjutust täitma, kuid ei ole ettekirjutust mõistliku aja jooksul täielikult täitnud (viivitus).

Kuna kohtuotsuse täitmata jätmine hõlmab nii tegevusetust kui viivitust, siis tuli M. Valma taotluse -

määrata trahv kohtuotsuse ettekirjutuse täitmata jätmise eest - alusel kohtutel kontrollida nii seda, kas

linnavalitsus on asunud kohtuotsust täitma, kui ka seda, kas ta ei ole kohtuotsuse täitmiseks vajalike

toimingute sooritamisel venitanud.

17. Tallinna Linnavalitsus on pidanud vajalikuks enne Tähetorni 4a maa tagastamist kehtestada

Nõmme tervisespordiradade teenindamiseks vajaliku maa määramiseks detailplaneering. Tallinna

Ringkonnakohus on tuvastanud, et lähteülesanne Nõmme tervisespordiradade teenindamiseks

vajaliku maa määramiseks koostatavale detailplaneeringule kooskõlastati 21. augustil 1998 ja

kinnitati 3. septembril 1998. Detailplaneering algatati Tallinna Linnavalitsuse 22. novembri 2000. a

korraldusega nr 4500-k. Linnavalitsuse 8. mai 2002. a korraldusega nr 1343-k otsustati Nõmme

tervisespordiradade teenindamiseks vajaliku maa määramiseks koostatud detailplaneering vastu võtta

ja korraldada detailplaneeringu avalik väljapanek. Seega on detailplaneeringu lähteülesande

koostamisest kuni selle avaliku väljapaneku korraldamiseni kulunud aega ligi neli aastat.

18. Kohtud ei ole tuvastanud põhjusi, miks nii pikaajaline viivitus detailplaneeringu menetlemisel on

aset leidnud. Üksnes seisukoht, et käesoleval juhul on põimunud tagastamine, munitsipaliseerimine ja

ostueesõigusega erastamine ning et senise maakasutuse muutmise ja detailplaneeringu kehtestamise

toimingud on mahukad ja aeganõudvad, ei ole piisav põhjendus planeeringu menetlemisele ligi nelja

aasta jooksul. Tallinna Linnavalitsus ei ole rahatrahvi määramise taotluse menetlemise käigus

esitanud konkreetseid põhjusi, miks on näiteks detailplaneeringu lähteülesande kinnitamisest kuni

detailplaneeringu algatamiseni kulunud üle kahe aasta või miks on detailplaneeringu algatamisest

kuni selle vastuvõtmiseni kulunud omakorda poolteist aastat.

19. Nagu eespool märgitud, võib kohtuotsuse ettekirjutuse täitmata jätmine väljenduda ka viivituses

selle täitmisel. Kohtumenetluses tuvastatud fakt, et detailplaneeringut ei ole lõpuni menetletud nelja

aasta jooksul, annab iseenesest piisava aluse veendumuseks, et detailplaneeringuga on viivitatud.

Seda veendumust ei ole linnavalitsus kui haldusorgan, kellele rahatrahvi määramist taotletakse,

ümber lükanud. Linnavalitsus pidi sedavõrd kaua kestnud planeerimismenetluse puhul ilmutama

kohtumenetluses ise piisavat aktiivsust ja vajadusel esitama põhjused, mis on sellise viivituse

tinginud. Linnavalitsus seda ei teinud.

20. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et kui detailplaneeringu lähteülesande kehtestamisest kuni

detailplaneeringu avaliku väljapaneku kehtestamiseni kulub peaaegu neli aastat, siis on selline

ajavahemik ületanud mõistliku aja piirid. Kuna linnavalitsus ei ole esitanud põhjendusi, miks on

detailplaneeringu menetlemisega niivõrd pikalt venitatud, siis tuleb linnavalitsuse tegevust käsitleda

kohtuotsuse süülise täitmatajätmisena HKMS § 98 lg 3 tähenduses. Arvestades eeltoodut ja

protsessiökonoomia põhimõtet, peab Riigikohtu halduskolleegium võimalikuks ise määrata Tallinna

Linnavalitsusele trahv Tallinna Halduskohtu 8. juuni 1998. a otsuse ettekirjutuse täitmata jätmise

eest.

21. HKMS § 98 lg 3 näeb rahatrahvi maksimaalmääraks ette 100 000 krooni. Sellises suuruses trahvi

määramist on taotlenud ka M. Valma. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et käesolevas asjas ei ole

rahatrahvi maksimaalmäära määramine põhjendatud. Tuvastatud on, et Tallinna Linnavalitsus on

kohtuotsust siiski täitma asunud, kuigi kohtuotsust pole mõistliku aja jooksul täidetud. Seetõttu peab

Riigikohtu halduskolleegium põhjendatuks määrata Tallinna Linnavalitsusele rahatrahv suuruses

50 000 krooni.

III

22. HKMS § 25 lg 1 kohaselt vormistatakse kohtuotsusena kohtulahend, millega halduskohus

lahendab kaebuse või protesti sisuliselt. Käesoleval juhul on esimese ja teise astme kohus

vormistanud kohtuotsusena rahatrahvi määramise taotluse suhtes tehtud kohtulahendi. Kuna

rahatrahvi määramise taotluse näol ei ole tegemist kaebuse ega protestiga, ei saa põhjendatuks pidada

lahendi vormistamist kohtuotsusena.

HKMS § 98 lg 3 kohaselt rahatrahv määratakse. See viitab vajadusele vormistada rahatrahvi

määramise või määramata jätmise lahend määrusena. Sellise seisukohaga ei ole vastuolus ka HKMS

§ 25 lg 2, millest tulenevalt vormistatakse protsessitoimingute tegemine või tegemata jätmine

määrusena. TsMS § 32 lõikest 5 tulenevalt määratakse ka tsiviilkohtumenetluses trahv määrusega.

Kuna aga nii halduskohus kui ringkonnakohus on asjas teinud otsused, ei pea Riigikohtu

halduskolleegium võimalikuks teha käesolevas asjas määrust ning lahendab asja samuti otsusega.

23. Asja materjalidest nähtub, et M. Valma on kohtumenetluse käigus taotlenud ka õigusabikulude

väljamõistmist halduskohtus summas 2655 krooni ja ringkonnakohtus summas 7965 krooni.

Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses ei ole M. Valma õigusabikulude väljamõistmist taotlenud,

kuid samuti ei ole ta taotlenud Riigikohtult asja lõplikku lahendamist, s.t rahatrahvi määramist, vaid

asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kuna Riigikohtu halduskolleegium teeb asjas uue

otsuse, millega rahuldab M. Valma taotluse Tallinna Linnavalitsusele trahvi määramiseks, peab

halduskolleegium vajalikuks lahendada ka õigusabikulude väljamõistmise küsimus.

HKMS § 93 lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt

kantud kohtukulud. Kuna Riigikohtu halduskolleegium rahuldab M. Valma taotluse Tallinna

Linnavalitsusele rahatrahvi määramiseks, tuleb Tallinna Linnavalitsuselt välja mõista M. Valma

kasuks kohtukulud summas 10 620 krooni.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel