3-2-1-34-03 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-34-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. aprill 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull

Kohtuasi

M. K hagi AS If Eesti Kindlustus vastu 54 054 krooni

17 sendi väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1518/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. K kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

10. märts 2003. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

9. detsembri 2002. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada AS-le Advokaadibüroo HETA M. K

kassatsioonkaebuselt 6. jaanuaril 2003. a tasutud kautsjon

541 (viissada nelikümmend üks) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 7. juunil 2001. a esitas M. K Tallinna Linnakohtule hagi AS SAMPO EESTI VARAKINDLUSTUS vastu,

54 054 krooni 17 sendi väljamõistmist.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 13. juulil 2000. a AS-ga SAMPO EESTI VARAKINDLUSTUS (alates

23. jaanuarist 2002. a uus ärinimi AS If Eesti Kindlustus) kindlustuslepingu, millega kindlustas kindlustussum

800 000 krooni Tallinnas Xxxxx xx asuvas hoones tema pere kasutuses oleva II korruse, mis kuulub hageja ja

abikaasa A. K ühisomandisse. Lisaks olid kindlustatud keldris asuv saun ja kodune vara. 25. jaanuaril 2001. a

majas tulekahju, milles sai kahjustada kindlustatud vara. 127 979 krooni 42 senti maksnud remondi tegi OÜ Ö

26. märtsil 2001. a tegi kindlustusandja kahjujuhtumi kohta otsuse, milles leidis, et tegemist on kindlustusjuht

ning seoses alakindlustusega tuleb 127 979 krooni 42 sendi suurusest kahjusummast hüvitada 72 929 krooni

25 senti. Nimetatud summa maksis kindlustusandja hagejale hüvitisena välja. Hageja leiab, et tegemist ei olnu

alakindlustusega, sest ta kindlustas ainult II korruse. Seega jättis kindlustusandja talle osa kahju ebaõigesti

hüvitamata.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Ta on kindlustuslepingust tulenevad kohustused hageja ees täitnud. Kindlustusle

objektiks oli Xxxxx xx asuv hoone tervikuna. Kaasomandis oleva hoone kahjustamisel kannab varakahju iga

kaasomanik vastavalt tema kaasomandi osa suurusele, sõltumata sellest, kelle kasutuses kahjustunud hooneos

Seega peavad kaasomandis oleva hoone taastamiseks vajalikke kulutusi kandma kõik kaasomanikud vastaval

nende omandiosa suurusele. Kindlustatud kaasomandi eseme kahjustamisel makstakse kindlustushüvitist vast

kaasomaniku osale kogukahjust, arvestades kindlustuslepingu teisi tingimusi. Vaidlusalusel juhul olid

kaasomanikud kindlustanud kaasomandis oleva ühise asja kokku 71% ulatuses. Kostja on hagejale 50% kahju

hüvitanud.

Kolmanda isikuna kostja poolel asja kaasatud hoone kaasomanik Ene Selvet leidis, et tema ei ole kuidagi seot

pooltevahelise kindlustuslepinguga. Kindlustushüvitise vaidlustamine hageja poolt ei ole õigustatud. Kolman

isiku tahe oli suunatud I korruse kindlustamisele.

3. Tallinna Linnakohtu 16. augusti 2002. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ning mõisteti kostjalt hageja kasuk

välja 23 055 krooni 31 sendi suurune hüvitis ja 1750-kroonine riigilõiv.

Otsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas nendevahelise kindlustuslepingu objektiks on kogu eluhoone v

selle teine korrus. Lepingu lahutamatuks osaks oleva kindlustuse üldtingimuste THHV 992 punkti 3 kohaselt

hoone kindlustamise objektiks olla vaid eluhoone või mitteeluhoone või selle reaalosa. Kuna Xxxxx xx asuva

eluhoonet ei ole jagatud reaalosadeks, siis saab kindlustusobjektiks olla vaid eluhoone tervikuna.

Kindlustatuks saab olla ainult vara omanik. Kostjale oli teada, et majal on kaks omanikku – A. K ja Ene Selve

Selvetiga oli kindlustusandja 10. juunil 2000. a sõlminud kindlustuslepingu, mille kohaselt kindlustusobjekti

kindlustusväärtus on 1 880 000 krooni ja kindlustussumma on 300 000 krooni. Kindlustusseaduse (KS) § 12 l

kohaselt makstakse ühe ja sama vara kohta sõlmitud mitme ühesugust riski hõlmava kindlustuslepingu alusel

kindlustushüvitist kokku tegeliku kahju ulatuses, kui lepingus ei ole ette nähtud teisiti. Seega tuleb Xxxxx xx

elamu kahjustamise eest kindlustushüvitise tasumisel lähtuda kõikidest selle elamu suhtes sõlmitud

kindlustuslepingutest.

Kohus nõustus kostja 26. märtsi 2001. a otsusest kahjujuhtumi E4210043M ja E4210044M kohta tuleneva

seiskohaga, et vaidlusaluse hoone kindlustamisel oli tegemist alakindlustusega. Kostja õiendi kohaselt on

vaidlusaluse hoone samas kohas tulekahjule vahetult eelnenud seisundis taastamise maksumus 1 600 000 kroo

Asjaõigusseaduse § 75 lg 1 kohaselt kannab kaasomanik vastavalt temale kuuluva osa suurusele ühisel asjal

lasuvaid koormatisi, samuti selle asja alalhoidmise, valdamise ja kasutamisega seotud kahju ning kulutusi. Se

jagunevad kaasomanike vahel nii ühise asjaga seotud õigused kui kohustused. Tingimuste THHV 992 punkti

järgi on kindlustatul õigus saada ja käsutada hüvitist ulatuses, mis tuleneb tema omandiõigusest. Kuna elamu

kaasomanikele kuuluvad võrdsed osad, peaksid nad ka hüvitist saama võrdselt kumbki 1/2 osas, sõltumata ka

tekkimise kohast, kaasomanike kahjude erinevusest vmt.

Vaidlust ei ole selle üle, et kogu kahju suurus oli 147 858 krooni 50 senti, millest A. K kahju on 127 979 kroo

42 senti ja E. Selveti kahju 19 879 krooni 50 senti. Kindlustustingimuste THHV 992 punktide 6.3.2.1 ja 6.4.2

kohaselt pidi kindlustusandja igast kahjust hüvitama 71%, millest tuleb maha arvestada omavastutus. Seega p

kindlustusandja hüvitama A. K 71% tema kahjust ning teisele kaasomanikule 71% tema kahjust. A. K-le mak

hüvitis oleks pidanud seega olema 95 984 krooni 56 senti (71% 127 979 kroonist ja 42 sendist). Seetõttu tuleb

rahuldada osaliselt, 23 055 krooni 31 sendi ulatuses (95984,56 - 72929,25).

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Linnakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse kostja ning vastuapellatsioonkaebuse esitas hageja

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. detsembri 2002. a otsusega tühistati linnakohtu otsus ning hagi

rahuldamata.

Pooled vaidlevad selle üle, kas 13. juuli 2000. a kindlustuslepingu objektiks oli Xxxxx xx asuv elamu või üks

selle II korrus. Kolleegium nõustus linnakohtu järeldusega, et vaidlusaluse kindlustuslepingu objektiks oli Xx

xx asuv elamu, ei nõustunud aga põhjendusega, nagu saaks kindlustusobjektiks olla Xxxxx xx asuv elamu ter

seetõttu, et seda ei ole jagatud reaalosadeks. Kostja kodukindlustuse üldtingimuste THHV 992 punktist 3.1.3

tuleneb, et kindlustuslepingut on võimalik sõlmida tegelikkuses piiritletavate hooneosade (asja reaalosade) su

kusjuures seda ei ole seatud sõltuvusse asja reaalosadeks jagamisest. Samas on kostja kodukindlustuse

üldtingimuste THHV 992 punktis 3.1.3 määratletud, millised ehitise reaalosad võivad olla seda liiki kindlustu

objektiks. Nimetatud punkti kohaselt võib kindlustusobjektiks olla hoone reaalosa, mis koosneb tegelikkuses

piiritletava korteri või muude ruumide piires olevatest hooneosadest, mida saab muuta või eemaldada, ilma et

kahjustataks hoone neid osi, mis on vajalikud hoone püsimiseks ja ohutuse tagamiseks (sealhulgas otsene

siseviimistlus; sisseehitatud kapid; sanitaartehnilised seadmed; sooja- ja külmaveetorustik alates korteris

asetsevatest sulgemisarmatuuridest; kanalisatsioonitorustik alates korteriühendusest või sisendist, mis piiritlet

seina, põranda või laega; elektrivarustussüsteem alates korteri väljalülitusseadmest; põrandad kuni kandva

konstruktsioonini; põrandakattematerjalid; mittekandvad vaheseinad; uksed ja aknad, kui need ei ole kindlust

mõne muu kindlustuslepinguga). Nimetatud loetelu on küll näitlik, kuid kindlustamisele kuuluvad reaalosad p

olema loetletutega võrreldavad. Ehitise korrus loetletud reaalosadega võrreldav ei ole ega saa kodukindlustus

üldtingimuste THHV 992 kohaselt seega olla ka kodukindlustuse objektiks. Ka hagejale väljastatud

kodukindlustuse poliisi vorm on kooskõlas kodukindlustuse üldtingimustega: sellel on lahtrid vaid hoonet või

korterit iseloomustavate andmete jaoks, puuduvad aga lahtrid, kuhu oleks võimalik kindlustusobjektina märki

üksikuid ruume või korruseid. Pooled ei ole vaidlustanud seda, et kodukindlustuse üldtingimused on vaidlusa

lepingu osaks. Hagejale väljastatud kindlustuspoliisil on kindlustuskohaks märgitud Xxxxx xx, Tallinn.

Kindlustuskohaks kodukindlustuse üldtingimuste THHV 992 punkti 2.4 järgi on kindlustuslepingus määratlet

koht, kus toimunud kindlustusjuhtumi tagajärgede suhtes kehtib kindlustuskaitse. Sellest järeldub aga, et

vaidlusalune leping pakub kindlustuskaitse Xxxxx xx asuvas elamus toimunud kindlustusjuhtumi tagajärgede

suhtes. Seega on ka poliisi kohaselt vaidlustatud kindlustuslepinguga kindlustatud kogu Xxxxx xx asuv elamu

Poliisile on märgitud ka andmeid, mille õiguslikku tähendust kostja seletada ei osanud. Nii on lahtrisse

"Kindlustatu" märgitud: "A. K – II korrus", ja lahtrisse "Eritingimused ja märkused" on märgitud: "majal on k

omanikku: I korrus Ene Selvet KS = 400 000 EEK, kindl. Leks; II korrus A. K, KS 800 000 + saun, asub

keldrikorrusel samas majas". Kolleegium leidis, et need märkused on lepinguobjekti suhtes eksitavad, ei anna

eeltoodut arvestades alust tõlgendada lepingut kui maja II korruse kindlustamiseks sõlmitut. Maja I korrus ei

kuuluda ühele kaasomanikule ja II korrus teisele kaasomanikule, nagu poliisile on märgitud, ja sellekohasel

märkusel ei ole lepinguobjekti määratlemisel tähendust. Samas ei ole poliisil sõnaselgelt märgitud, et kindlust

on hoone II korrus. Kodukindlustuse üldtingimuste THHV 992 punktist 3.1 ja poliisile märgitud kindlustusko

järeldub aga, et leping sõlmiti ehitise kui terviku kindlustamiseks.

Linnakohus leidis oma otsuses õigesti, et kooskõlas KS § 12 lõikega 4 tuleb Xxxxx xx asuva elamu kahjustam

eest kindlustushüvitise suuruse määramisel lähtuda kõikidest selle elamu suhtes sõlmitud kindlustuslepingute

Vaidlust ei ole, et kindlustuslepingu oli sõlminud ka elamu teine kaasomanik Ene Selvet. Hageja ei ole samuti

vaidlustanud seda, et kui tema poolt sõlmitud kindlustuslepingu objektiks olnuks kogu Xxxxx xx asuv elamu,

on kahe kindlustuslepingu järgi tegemist alakindlustusega ning kostjal on kohustus hüvitada vastavalt nendele

lepingutele kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju 71% ulatuses, millest A. K on õigus saada 50% ja Ene

Selvetil 21%. Vaidlust ei ole ka selle üle, et kogu elamule kindlustusjuhtumist põhjustatud kahju suurus oli

147 858 krooni 50 senti ning kostja on vaidlusaluse lepingu alusel A. K-le välja maksnud 72 929 krooni 25 se

suuruse kindlustushüvitise (147858,50 : 2 – 1000 krooni omavastutus). Üldtingimuste THHV 992 punkti 6.4.

on kindlustatul õigus hüvitist saada ja seda käsutada ulatuses, mis tuleneb tema omandiõigusest ja kindlustatu

suhtes sõlmitud lepingutest (näiteks vara pantimine). Xxxxx xx asuv kinnistu on A. K ja Ene Selveti kaasoma

kummalegi kuulub 1/2 mõttelist osa sellest. AÕS § 75 lõikest 1 tulenevalt kannab kaasomanik ühise asja

kasutamisega seotud kahju ja kulutusi vastavalt temale kuuluva osa suurusele. Seega on kogu elamule põhjus

kahju kinnistu kaasomanike ühine kahju, mida kumbki peab kandma vastavalt oma osa suurusele ühises asjas

kannab ühisele elamule tekkinud kahjust vastavalt temale kuuluva mõttelise osa suurusele poole. KS § 2 mõtt

kohaselt on kindlustuse eesmärgiks hüvitada kindlustusjuhtumi tagajärjel saabunud kahju, kaasomanik ei saa

nõuda selle kahju hüvitamist, mis ületab seaduse kohaselt tema kanda jääva osa. Tulenevalt sellest sättest, AÕ

lõikest 1 ja üldtingimuste THHV 992 punktist 6.4.2 ei saa nõuda II korruse kahjustamisega tekitatud kogu kah

hüvitamist ühele kaasomanikest olenemata sellest, kuidas kaasomanikud asja taastamiseks kulutusi on teinud.

Kostja on oma vaidlusalusest kindlustuslepingust tekkinud kohustuse kindlustushüvitise väljamaksmiseks täit

Hagi ei saa rahuldada juba ainuüksi seetõttu, et hageja ei ole isik, kes võiks nõuda vaidlusaluse lepingu alusel

hüvitise maksmist endale. Lepingust nähtub, et hageja on küll kindlustusvõtja, mitte aga kindlustatu. Kindlust

on lepingu järgi A. K. KS § 5 kohaselt on kindlustatu kindlustusvõtja ise või kolmas isik, kelle huvides on sõl

kindlustusleping. Kodukindlustus üldtingimuste THHV 992 punkti 2.3 kohaselt saab kindlustatuks olla ainult

kindlustatava vara omanik, kelle andmed on märgitud kindlustuspoliisile. Kinnistusraamatu väljavõtte kohase

kuulub kinnistu A. K-le ja Ene Selvetile. Hageja M. K ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta on kinni

mõttelise osa ühisomanik koos A. K-ga. Ka ei ole M. K märgitud kindlustuslepingusse kindlustatuna. Seega e

teda lugeda kindlustatuks vaidlusaluse kindlustuslepingu järgi.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. detsembri 2002. a otsuse ja saata a

samale ringkonnakohtule uuesti läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus on jätnud vastamata mitmele hageja väitele, rikkudes sellega TsMS § 330 lg 6 nõudeid.

Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 64 lg 1. Kostja on sõlmin

aegadel kaasomanikega kaks eraldi kindlustuslepingut, mille puhul on mõlemad kaasomanikud avaldanud tah

kindlustada vaid enda kasutuses olev hooneosa. Ebaloogiline ja põhjendamatu on järeldada, et kostja tahteks o

mõlemal juhul siiski kindlustada kogu hoone. Tehingu teinud isikute tegeliku tahte osas ei ole seisukohta võtn

linnakohus ega ringkonnakohus.

Ringkonnakohus on tehingu tõlgendamisel lähtunud esmajärjekorras ja peamiselt kindlustuse üldtingimustest

leides, et üldtingimuste järgi on kindlustatud kogu hoone, sest nende tingimuste kohaselt hoone osa kindlustad

saa. Selline lähenemine ei ole kooskõlas eelnevalt viidatud TsÜS § 64 lg-ga 1, mille järgi lähtutakse tehingu

tõlgendamisel tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, mitte aga üldtingimustest. Kuigi vaidlusalune leping sõ

enne võlaõigusseaduse jõustumist, olid võlaõigusseaduses üldtingimuste kohta sätestatud põhimõtted tsiviilse

üldise mõtte osana olemas juba varem. Seega on TsÜS § 4 lg 1 järgi kohaldatav ka printsiip, et kui tüüptingim

sisult vastuolus poolte eraldi kokku lepitud tingimustega, kehtib eraldi kokku lepitud tingimus. Käesoleval juh

läbiräägituks kindlustuspoliisile märgitud andmed, mille kohaselt on kindlustatud hoone II korrus.

Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud AÕS § 75. Asjaõigusseadus reguleerib isikute suhet asjadesse, ku

hageja ja kostja vahelist kindlustuslepingut reguleerivad võlaõiguse, mitte asjaõiguse sätted.

Isegi juhul, kui leping tuleb lugeda kindlustusobjekti osas ebatäpseks või puudulikuks, tuleb seda

tarbijakaitseseaduse § 5 lg-st 3 lähtudes tõlgendada tarbija kasuks.

Ringkonnakohus leidis otsuses, et hagi ei saa rahuldada juba seetõttu, et hageja ei ole isik, kes võiks nõuda en

hüvitise maksmist, kuivõrd kindlustatuks on kindlustuspoliisil märgitud A. K, mitte hageja. Kostja ei ole

ringkonnakohtu kirjeldatud asjaolu esitanud. Seega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 229 lg 2. Hageja ja

on abikaasad. Perekonnaseaduse §-de 14 ja 17 ning § 20 lg 2 järgi kuuluvad kindlustuslepingust tulenevad

kohustused ja õigused abikaasade ühisvara hulka. Lähtuvalt perekonnaseaduse § 17 lg-st 1 võib hagi

kindlustushüvitise väljamõistmiseks esitada üks abikaasadest. Väljamõistetava hüvitise näol on tegemist abik

ühisvaraga.

6. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab kostja, et ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada protsessiõiguse

rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

8. Apellatsioonikohus on põhjendanud hagi rahuldamata jätmist sellega, et hagejal puudub õigus nõuda

kindlustuslepingu alusel hüvitise maksmist endale. Selle seisukohaga seonduvalt märgib kolleegium järgmist.

Hageja M. K on kindlustuslepingus kindlustusvõtja. Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud KS § 4 kohaselt oli

kindlustusvõtjaks isik, kes sõlmib kindlustusandjaga kindlustuslepingu ja kellel seaduse või kindlustuslepingu

lasub kindlustusmaksete (-preemiate) tasumise kohustus ning kellele kindlustusandja on kohustatud

kindlustusjuhtumi saabudes välja maksma kindlustussumma või -hüvitise, kui lepingus ei ole ette nähtud teisi

Sama seaduse paragrahv 5 sätestas, et kindlustatu on kindlustusvõtja ise või kolmas isik, kelle huvides on sõlm

kindlustusleping.

Kolleegium leiab, et eelnev ei välistanud kindlustusvõtja õigust saada hüvitist, kui kindlustatuks on kolmas is

Kindlustusvõtja õigus saada hüvitist võib olla välistatud aga lepinguga. Üldtingimuste p 2.3 järgi saab kindlus

olla ainult omanik, kelle andmed on märgitud kindlustuspoliisile. Kindlustushüvitis makstakse välja kindlusta

või tema määratud isikule. Kui kindlustusobjekti omanik ei ole märgitud poliisile kindlustatuna, siis loetakse

kindlustatuks ja talle makstakse hüvitist ainult juhul, kui kindlustusvõtja annab selleks kirjaliku loa.

Seega tuleb lepingu tõlgendamise teel esmalt vastata küsimusele, kas osundatud üldtingimuste punkt kehtesta

erandi seaduses sätestatust, et kindlustusvõtjal on õigus hüvitisele. Kui üldtingimustes piirati kindlustusvõtja

saada hüvitist, siis tuleb arvestada ka järgmist.

Kindlustuslepingu kohaselt on M. K kindlustusvõtja ja hoone omanik A. K kindlustatu ning AS Ühispank

laenusumma jäägi ulatuses soodustatud isik. Hageja tugines oma nõudes sellele, et Tallinnas Xxxxx tn xx asu

hoone mõtteline osa kuulus tema ning A. K kui abikaasade ühisvarasse. Seega võis hagejal kui hoone mõtteli

ühisomanikul ja kindlustusvõtjal, kes pole poliisile märgitud kindlustatuna, olla kindlustushüvitise nõudeõigu

üldtingimuste p 2.3 viimase lause järgi. Hüvitise maksmist endale on hageja nõudnud kirjalikult.

9. Kostja ei vaidlustanud hageja esitatud asjaolu, et mõtteline osa elamust kuulus abikaasade ühisvarasse. Kui

kohtul selline kahtlus tekkis, pidanuks ta tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 andma hagejale võimaluse esitada sell

asjaolu kinnitamiseks tõendeid. Seda tegemata rikuti poole õigust esitada põhjendusi ja tõendeid asja lahenda

tõusetunud küsimustes.

10. Kolleegium ei nõustu apellatsioonikohtu järeldusega, et hoone teine korrus ei saa olla kindlustuse objektik

Sellisele järeldusele jõudis apellatsioonikohus, toetudes kindlustuslepingu üldtingimustele. Kuigi kohus märk

kindlustuspoliisile on märgitud ka andmeid, mille õiguslikku tähendust kostja selgitada ei oska, ei saavat nend

põhjal tõlgendada lepingut kui hoone teise korruse kindlustuslepingut. Seejuures tugineti üldtingimustele ja se

et kindlustuskohaks on poliisil märgitud Xxxxx xx. Sellest tuletati, et kindlustatud on kogu Xxxxx xx asuv ela

Milliseid materiaalõiguse norme kohus lepingu tõlgendamisel kohaldas, otsusest ei selgu.

11. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 64 lg 1 kehtestas tehingu tõlgendamise esmase lähtealusena tehing

teinud isikute tegeliku tahte. Poolte tahte ülimuslikkusest järeldub ka see, et kui kindlustusandja kasutatavad

üldtingimused, mis olemuselt on tüüptingimused, ei olnud kooskõlas lepingupoolte vahel eraldi kokku lepitud

tingimusega, siis tuli kohaldada viimast. Eelnenust järeldub, et lepingu tõlgendamise käigus poolte tegeliku ta

väljaselgitamisel ei saa üldtingimusest erinevat lepingutingimust välistada sellega, et üldtingimus sellist

lepingutingimust ei sisalda. Samuti ei saa ainult hoone II korruse kindlustamist välistada sellega, et poliisil on

kindlustuskohaks (aadressiks) märgitud Xxxxx xx. Nimetatud aadressil asub ka hoone teine korrus.

Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka tarbijakaitse seaduse sätetega (lepingu sõlmimise aja redaktsioonis)

TKS § 2 lg 2 sätestas muuhulgas, et pangandus- ja kindlustusteenuste müügil reguleerib see seadus tarbija ja m

vahelisi suhteid niivõrd, kuivõrd need ei ole reguleeritud teiste seadustega. Sama seaduse § 5 lg 3 kehtestas, e

tarbija ja müüja vahelise lepingu ebatäpne või puudulik tingimus tõlgendatakse tarbija kasuks. Viimati nimeta

mõni teine seadus erisust ei kehtestanud.

Iseenesest õige on apellatsioonikohtu seisukoht, et hoone erinevatel korrustel ei saa olla erinevad omanikud, k

ekslikult on sellest järeldatud, et hoone korrus ei saa olla kindlustuse objektiks. Kuni 1. juulini 2002. a kehtinu

AÕS § 17 lg 1 ja § 15 ei välistanud ning 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 55 lg 1 ja § 53 ei välista ehitise olu

osade olekut erinevate võlaõiguslike lepingute objektiks.

12. Õige on apellatsioonikohtu seisukoht, et kaasomandis olevale elamule tekkinud kahju on kaasomanike üh

kahju, mitte aga ainult selle kaasomaniku kahju, kelle kasutuses olevaid ruume kahjustati. Samas ei nõustu

kolleegium apellatsioonikohtu järeldusega, et tulenevalt AÕS § 75 lg-st 1 jääb kaasomandis olevale elamule

tekkinud kahjust A. K kanda vastavalt temale kuuluvale mõttelise osa suurusele pool ja ta ei saa nõuda selle k

hüvitamist, mis ületab seaduse kohaselt tema kanda jääva osa. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et AÕS § 75

reguleerib kaasomanike vahelisi suhteid seoses kaasomandis oleva asjaga, mitte aga kaasomaniku suhteid

kindlustusandjaga.

13. Kindlustushüvitise maksmist käsitles KS § 12, mille kolmandas lõikes sätestati, et kindlustushüvitis on pi

kindlustatud varale kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud varalise kahju suurusega, kui kindlustuslepingus ei

nähtud teisiti. Sama paragrahvi lõike 4 järgi ühe ja sama vara kohta sõlmitud mitme ühesugust riski hõlmava

kindlustuslepingu alusel maksti kindlustushüvitist kokku tegeliku kahju ulatuses, kui kindlustuslepingus ei ol

nähtud teisiti. Mõlemas normis sätestati kahju hüvitamise ulatuse üldreegel: kindlustushüvitist ei maksta rohk

kui kindlustusjuhtumi tagajärjel kindlustatud varale tekkinud kahju. Täpsemalt reguleeritakse kindlustushüvit

maksmist kindlustuslepingus, mille tõlgendamise reegleid on käsitletud eespool punktis 11. Pooltevahelise

kindlustuslepingu p 6.4.2 kohaselt on kindlustatul õigus hüvitist saada ja seda käsutada ulatuses, mis tuleneb t

omandiõigusest kindlustatud vara suhtes ja sõlmitud lepingutest (nt vara pantimine). Osundatud lepingupunkt

olla kindlustushüvitise maksmises kokku lepitud nii, nagu seda mõistis apellatsioonikohus. Lepingu punkt 6.4

võib sisaldada aga ka teistsugust kokkulepet, näiteks selles, et kaasomanikule ei maksta kindlustushüvitist roh

kui temale kuuluva mõttelise osa väärtus. Ka selle lepingupunkti sisu tuleb tehingut tõlgendades välja selgitad

Kindlustushüvitise piirang võis tuleneda ka KS § 12 lg-st 4.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull