3-1-3-10-02 · Riigikohus

Eriarvamus

17. märts 2003

Asja nr 3-1-3-10-02 lahendamisel oli määrava tähtsusega, kuidas tõlgendada Põhiseaduse § 23 2. lõike

2. lauset "Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse

kergemat karistust." Riigikogu leidis, et kergendava karistusseaduse tagasiulatuv jõud ei pea laienema neile

isikutele, kelle suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Riigikohtu üldkogu jõudis aga seisukohale, et

kergendava karistusseaduse tagasiulatuv jõud puudutab ka neid isikuid ja et Riigikogu on tõlgendanud

Põhiseadust ebaõigesti.

Arvan, et on võimalik esitada põhjendusi Põhiseaduse viidatud sätte tõlgendamiseks nii Riigikogu kui ka

Riigikohtu üldkogu moodi. Üldkogu seisukoht oleks lõppkokkuvõttes õige siis, kui Riigikogu tõlgendus on

vastuolus üldtunnustatud õiguspõhimõtetega või ebamõistlik või viiks põhiseadusevastase tulemuseni.

Üldkogu põhjendused ei võimalda teha ühtegi sellist järeldust. Selgete ja kaalukate argumentide puudumise

tõttu leian, et üldkogu ei ole piisavalt järginud võimude lahususe põhimõtet. Seda eksimust süvendab asjaolu,

et asja Riigikohtus menetlemiseks puudus kriminaalmenetlusõiguslik alus.

Minu arvamus üldkogu põhjenduste kohta Põhiseaduse § 23 2. lõike 2. lause tõlgendamisel on iga

põhjenduse osas eraldi järgmine:

1. Üldkogu tõlgendus tagab põhiõiguste lünkadeta kaitse ja võimaldab kaaluda erinevaid

põhiseaduslikke väärtusi. See põhjendus ei selgita, miks on õige laiendada viidatud sättest tulenevat

põhiõiguste kaitseala. Võimalikult avara kaitseala loomine võib osutuda ebamõistlikuks. Riigikogu

tõlgendus ei tähenda lünka põhiõiguste kaitsmisel. Jätkuv vangistus on antud juhul õigustatud

Põhiseadusega kooskõlas oleva seaduse ja jõustunud kohtuotsusega. Põhiseaduslikke väärtusi on

seadusandjal karistusseaduste vastuvõtmisel võimalik kaaluda ka kaitseala laiendamata.

2. Karistusseadustiku § 5 lg 2 ei sea põhiõiguste kaitsealale piire. See põhjendus ei ole asjakohane, sest

viidatud sättest pole võimalik teha järeldusi ei Riigikogu ega Riigikohtu üldkogu tõlgenduse kasuks.

3. Seadusandja laiendas kergendava seaduse toime mõnele isikute grupile, kusjuures süüdimõistev

kohtuotsus oli nende isikute suhtes juba jõustunud. Ka sellest ei ole võimalik teha järeldusi Riigikogu

või üldkogu tõlgenduse kasuks. Seadusandjal on amnesteerimise õigus.

4. Arvestada tuleb õigust vabadusele kui olulist põhiseaduslikku väärtust. Riigikogul on õigus seda

põhiõigust seadusega piirata. Riigikogu poliitiline tahe karistusõiguse kujundamisel on vaidlusaluses

küsimuses üheselt mõistetav.

5. Riigikohtu tõlgendus ühtib mitme Euroopa riigi karistusõiguse normidega. Mitme riigi

karistusõigusega on sätestatud teistsugused põhimõtted, millega on kooskõlas Riigikogu tõlgendus.

Seega pole ka sellest põhjendusest võimalik teha järeldusi üldkogu tõlgenduse kasuks.

Kuna Riigikohtu üldkogu pidas õigeks Põhiseaduse § 23 2. lõike 2. lausega sätestatud põhiõiguste kaitseala

laiendamist, siis pidi üldkogu otsima ja kaaluma võimalikke õigustusi sellise tõlgendusega kaasnevaks

põhiõiguste piiramiseks. Riigikogu tõlgenduse puhul ei ole kitsama kaitseala tõttu põhiõiguste piiramisega

tegemist ja seepärast ei saanudki Riigikogu võimalikke õigustusi ise kaaluda. Riigikohtu üldkogu ei ole

võimaliku õigustusena käsitlenud näiteks kohtuotsuse seadusjõudu ja karistuse vältimatust kui

põhiseaduslikke väärtusi.

Analüüsides õiglust kui põhiõiguste piiramise üht võimalikku õigustust, on Riigikohtu üldkogu märkinud:

"Kuna seadusandja alandas varguse eest ettenähtud vangistuse alam- ja ülemmäära, siis tuleb järeldada, et

viit vanglaaastat ületav karistus varguse eest ei ole täna enam õiglane." Kuid selline karistus määrati varem

kehtinud seaduse alusel, mille õigluses käesolevat asja puudutavas osas tänane seadusandja ei kahtle. Uue

seadusega sama kuriteo eest kergema karistuse ettenägemisest ei saa teha järeldust, et karistused varasema

seaduse alusel on ebaõiglased. Riigikohus on jätnud sisuliselt põhjendamata, miks tuleb seadusandja tahte

vastaselt pidada jõustunud kohtuotsuste alusel kantava karistuse kergendamist õiglaseks.

Riigikohtu üldkogu tõlgendus kammitseb seadusandjat ka edaspidi, kui on poliitiline tahe kergendada

karistusi. Selline kergendav seadus tooks Riigikohtu tõlgenduse tõttu kaasa varasema seaduse alusel karistust

kandvate isikute karistuse kergendamise. Niisugust kaastoimet ei pruugi seadusandja aga soovida. Seepärast

võib Riigikohtu tõlgendus hakata piirama karistusõiguse arengut ja töötama lõppkokkuvõttes Riigikohtu

üldkogu poolt silmas peetud eesmärkide vastu.

Neil põhjustel leian, et Riigikohtu üldkogu otsus on ebaõige.

Tõnu Anton

Ühinen Tõnu Antoni eriarvamusega:

Harri Salmann,

Villu Kõve