3-1-3-10-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-3-10-02

Otsuse kuupäev

17. märts 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn

Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi,

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jaano Odar,

Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann ja Peeter Vaher

Kohtuasi

S.B. süüdistus KrK § 139 lg 3 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 1. oktoobri 1997. a otsus ja Tallinna

Ringkonnakohtu 10. detsembri 1997. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S.B. avaldus kohtuvigade parandamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

11. detsember 2002

Istungil osalenud isikud

Kohtualuse S.B. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa,

riigiprokurör Marge Püss, õiguskantsleri esindaja Madis Ernits,

justiitsministri esindaja Norman Aas

Resolutsioon

1. Tunnistada Karistusseadustiku rakendamise seadus

vastuolus olevaks Põhiseaduse § 23 lg 2 teise lausega

koostoimes § 12 lg 1 esimese lausega osas, milles seadus ei

näe ette Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud

vabadusekaotust kandva isiku karistuse vähendamist

Karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud

vangistuse ülemmäärani.

2. Vabastada S.B. karistuse kandmisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu otsusega 1. oktoobrist 1997 tunnistati S.B. süüdi võõra vara salajase varguse eest

suures ulatuses. S.B. murdis koos N.R-ga 31. jaanuaril 1997 katki ukseluku ja tungis Tallinnas Õ tee x

korterisse xx, kust varastasid esemeid 272 500 krooni väärtuses. S.B. tegu kvalifitseeriti KrK § 139 lg 3 p 1

järgi ja teda karistati kuueaastase vabadusekaotusega. Karistuse kandmise alguseks luges kohus

22. septembri 1997.

2. S.B. esitas kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Tallinna Ringkonnakohus otsustas 10. detsembril 1997

jätta muutmata teole antud kvalifikatsiooni ja S.B-le mõistetud karistuse. Ringkonnakohus täpsustas

varastatu väärtust ja sai selleks 188 500 krooni ja 700 USD.

3. 30. septembril 2002 esitas S.B. Riigikohtule kohtuvigade parandamise avalduse. Avaldaja märgib, et

2002. aasta 1. septembril jõustunud Karistusseadustik (KarS) näeb samasuguse teo eest, mis KarS järgi

tuleks kvalifitseerida § 199 lg 2 järgi, ette sanktsiooni ülemmäära viis aastat vangistust. S.B. leiab, et kuna

22. septembriks 2002 oli tal viis aastat vangistust ära kantud, siis tuleks ta karistuse edasisest kandmisest

vabastada.

4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil 5. novembril 2002 toetas S.B. kaitsja kaitsealuse taotlust,

riigiprokurör pidas seda aga põhjendamatuks.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium tegi 6. novembril 2002 määruse S.B. kriminaalasja üleandmiseks

Riigikohtu üldkogule. Kolleegium põhistas määrust sellega, et kriminaalasja lahendamine eeldab hinnangu

andmist, kas Karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 1 lõiked 1-3 on kooskõlas Põhiseaduse

§ 23 lõikega 2 selle koostoimes § 12 lõikega 1 osas, millega KarSRS § 1 lg-d 1-3 ei võimalda kohaldada

karistust kergendavat seadust nende karistust kandvate või karistatust omavate isikute suhtes, kellele on

mõistetud KrK järgi karistus, mis on raskem KarS eriosa vastavas paragrahvis sätestatud karistuse

ülemmäärast. Ka pidas kriminaalkolleegium vajalikuks, et üldkogu tõlgendaks Karistusseadustiku viiendat

paragrahvi.

Kriminaalkolleegium möönis, et S.B. avalduse menetlemiseks puudub Apellatsiooni ja kassatsiooni

kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 777 lõikes 1 ettenähtud kohtuvigade parandamise alus ja on

möödunud ka kohtuvigade parandamise tähtaeg. Kolleegiumi arvates õigustavad asja menetlemist

Põhiseaduse §-des 14 ja 15 sätestatud põhiõigused.

6. Kriminaalkolleegiumi põhjenduste tõttu kaasas Riigikohtu üldkogu menetlusse Riigikogu, õiguskantsleri

ja justiitsministri, et kuulata ära nende arvamuse KarSRS § 1 lg-te 1-3 vastavusest Põhiseaduse § 23 lõikele 2

koostoimes § 12 lõikega 1.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kaebaja kaitsja leiab, et Põhiseaduse § 23 lg 2 järgi tuleks seda seadust, mis kergendab karistust pärast teo

toimepanemist, kohaldada ka neile isikutele, kes on juba süüdi mõistetud ja kannavad karistust. Kui jätame

neile karistust kergendava seaduse kohaldamata, siis eraldame isikud kahte gruppi - süüdimõistetud ja veel

süüdimõistmata isikuteks - ega kohtle neid võrdselt.

8. Riigikogu nimel arvamust avaldanud õiguskomisjon juhib Riigikohtu tähelepanu sellele, et

kriminaalkolleegium on rikkunud avalduse menetlusse võtmisega Põhiseaduse sätteid ja seetõttu, milline ka

ei oleks üldkogu lahend, võib tekkida kahtlus selle õiguspärasuses. KarSRS § 1 lõigete 1-3 Põhiseadusele

vastavuse kontrollimise taotluse esitamine kuulub õiguskantsleri pädevusse.

Õiguskomisjoni arvates ei laiene Põhiseaduse § 23 2. lõike teise lause toime isikutele, kes kannavad

jõustunud kohtuotsuse järgi karistust. Karistust kohaldatakse karistuse määramisel või mõistmisel

kohtuvälises või kohtumenetluses. Isiku jaoks on jõustunud otsuse õiguslikuks tagajärjeks karistuse

kandmine ja riigi jaoks karistuse täitmine, mitte enam karistuse kohaldamine. Kergendava kriminaalseaduse

tagasiulatuva jõu valikuta ja piiramatu rakendamine võib viia Põhiseaduse meelevaldse tõlgendamiseni.

9. Õiguskantsler leiab samuti, et KarSRS § 1 ei ole vastuolus Põhiseaduse §-ga 23 ega § 12 lg 1 esimese

lausega.

Õiguskantsler märgib, et Põhiseaduse § 23 lg 2 teine lause kehtestab privileegi, mis ulatub klassikalisest

nulla poena põhimõttest kaugemale. See säte annab igaühele õiguse, et tema suhtes kohaldataks kergemat

karistust, kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse. Põhiõiguste

printsiibilise käsitluse korral hõlmab Põhiseaduse § 23 lg 2 teise lause kaitseala kõik juhud, kui pärast teo

toimepanemist selle eest ettenähtud karistust kergendatakse. Seega laieneb selle sätte toime ka isikutele, kes

kannavad karistust jõustunud kohtuotsuse järgi.

Põhiseaduse § 23 lg 2 teine lause ei loetle põhiõiguse piiramise tingimusi. Piiramist võivad õigustada lisaks

eesmärgile kaitsta teisi põhiõigusi ka objektiivsed põhiseaduslikud õigusväärtused, nagu demokraatia,

õigusriik või sotsiaalriik. Käsitletud põhiõiguse riivet õigustab õiguskindluse ja õigusselguse põhimõte.

Õigusharu reformi korral peab olema üheselt selge üleminekusäte. Põhiseaduse § 23 lg 2 teisest lausest

tulenevat põhiõiguse riivet õigustab ka Põhiseaduse § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldine

võrdsuspõhiõigus ja kohtusüsteemi efektiivse toimimise tagamise eesmärk.

Õiguskantsleri arvates on vaatlusalune põhiõiguse piirang sobiv, vajalik ja mõõdukas. Uue seaduse

jõustumise ajahetk selle kohaldamise piirina konkreetsetes asjades on võimalik ja mõistlik lahendus. Riigil ei

ole kohustust vaadata ümber jõustunud kohtuotsuse alusel karistust kandvate isikute karistusi.

10. Ka justiitsminister on seisukohal, et KarSRS § 1 vastab Põhiseaduse § 23 lõikele 2 koostoimes § 12

lõikega 1. Justiitsministri arvates puudutab Põhiseaduse § 23 lg 2 teine lause vaid isikuid, kelle suhtes ei ole

tehtud lõplikku kohtuotsust. Ka õiguskindluse põhimõttest tuleneb, et see lause ei kohusta pärast karistuse

mõistmist kohaldama kergemat seadust. Vastupidine seisukoht looks olukorra, kus karistusõiguslikud

kohtuotsused lõplikult ei jõustukski, sest iga muudatus karistusseaduses sisaldab endas potentsiaalset

kohustust need uuesti läbi vaadata. Justiitsministri arvates vastab Põhiseaduse selline tõlgendus

rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetele ja normidele.

Justiitsministri kinnitusel ei järeldu eelnevast, et meie Põhiseadus ei lubaks jõustunud kohtuotsuseid enam

üldse puudutada. Riik võib teatud juhtudel amnestia ja armuandmisega või muul viisil isikuid karistuse

kandmisest vabastada või nende karistust kergendada.

11. Riigi peaprokuröri arvamus ühtib Riigikogu ja justiitsministri omaga selles, et Põhiseaduse § 23 lg 2 teise

lause toime ei laiene isikutele, kes kannavad karistust jõustunud kohtuotsuse järgi.

ASJASSEPUUTUVAD SEADUSED

12. Kriminaalkoodeksi § 139 lg 3 17. aprilli 1996.a redaktsioonis (RT 1992, 20, 287 ja 288...RT I 1996, 31,

631):

"§ 139. Salajane vargus

[....]

(3) Salajase varguse eest:

1) suures ulatuses või

2) kuritegeliku ühenduse poolt - karistatakse vabadusekaotusega kolmest kuni kaheksa aastani."

13. Karistusseadustiku § 199 (RT I 2001, 61, 364):

"§ 199. Vargus

(1) Võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, - karistatakse rahalise

karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui:

[....]

6) see on toime pandud suures ulatuses;

[....]

- karistatakse kuni viieaastase vangistusega."

14. Karistusseadustiku § 5 lõige 2 (RT I 2001, 61, 364):

"§ 5. Karistusseaduse ajaline kehtivus

[....]

(2) Seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on

tagasiulatuv jõud.

[....]"

15. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 1 (RT I 2002, 56, 350)

"§ 1. Kriminaalkaristuse kandmisest vabastamine ja karistusandmete kustutamine

(1) Karistuse kandmisest vabastatakse isik, kes on süüdi mõistetud kriminaalkoodeksi (RT 1992, 20, 287 ja

288; RT I 2001, 73, 452; 85, 510; 87, 526; 2002, 30, 176; 32, 189; RT III 2002, 11, 108; RT I 2002, 44, 284)

järgi kuriteo eest, mis karistusseadustiku (RT I 2001, 61, 364; 2002, 44, 284) järgi ei ole enam kuriteona

karistatav.

(2) Karistuse kandmisest vabastatakse isik, kes kuriteo toimepanemise ajal oli noorem kui neljateistaastane.

(3) Karistuse kandmisest vabastatakse kuriteos süüdimõistetud isik, kui karistusseadustiku või muu seaduse

järgi vastab kuriteokoosseisule väärteokoosseis.

(4) Kui isikule on kriminaalkoodeksi järgi mõistetud karistus kuritegude või kohtuotsuste kogumis ja ta

kuulub neist mõne kuriteo eest mõistetud karistuse kandmisest vabastamisele käesoleva paragrahvi lõigetes

1-3 sätestatud alustel, siis moodustatakse uus liitkaristus karistusseadustiku järgi, raskendamata isiku

karistust.

(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 nimetatud isiku karistusandmed kustutatakse karistusregistrist ning

käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud juhtudel muudetakse isiku karistusandmed karistusregistris.

(6) Kuriteo eest mõistetud karistusest vabastamise otsustab prokuröri taotlusel süüdimõistmise koha järgse

maa- või linnakohtu kohtunik ainuisikuliselt kirjalikus menetluses määrusega, välja kutsumata

menetlusosalisi. "

ÜLDKOGU SEISUKOHT

I

16. Riigikogu etteheidete tõttu, et Riigikohtu kriminaalkolleegium rikkus S.B. kaebuse menetlusse võtmisega

Põhiseaduse sätteid ja apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse norme, vaeb üldkogu esmalt,

kas Riigikohus on pädev kaebust lahendama.

Riigikogu osutab asjaolule, et Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku (AKKS) §-s

777 nimetatud üheaastane kohtuvigade parandamise avalduse esitamise tähtaeg oli möödunud. Üldkogu

arvates pole oluline siiski mitte niivõrd tähtaeg, kuivõrd kaebuse esitamise alused. S.B. kasutas

menetlusnormidega antud võimalust vaidlustada tema kriminaalasjas tehtud Tallinna Linnakohtu ja Tallinna

Ringkonnakohtu otsused. 28. jaanuaril 1998 otsustas Riigikohus jätta tema kassatsioonkaebuse menetlemata,

sest see oli ilmselgelt põhjendamatu. Samasuguse otsuse tegi Riigikohus 17. detsembril 1998 S.B.

kohtuvigade parandamise avalduse kohta.

Riigikohtule 2. oktoobril 2002 esitatud avalduses ei vaidlusta S.B. tema kohta tehtud kohtuotsuste õigsust.

Tema pöördumise ajendiks oli soov, et teda vabastataks karistuse edasisest kandmisest, sest ta on viibinud

vanglas kauem kui 1. septembril 2002 jõustunud Karistusseadustik samasuguse teo eest karistusena ette

näeb. Seega puudub S.B. kaebuse menetlemiseks tõepoolest Apellatsiooni ja kassatsiooni

kriminaalkohtumenetluse seadustiku järgi menetluslik alus. S.B. kaebust ei saa käsitleda teistmis- ega

kohtuvigade parandamise avaldusena. Tema kaebuses sisaldub soov kergendada oma karistust, sest karistuse

kandmise ajal toimunud karistusõiguse reform alandas varguse eest ettenähtud vanglakaristuse alam- ja

ülemmäära.

17. Üldkogu märgib kõigepealt, et Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi on võimalus

esitada individuaalkaebus otse Riigikohtule piiratud. Nii võib isik, kelle õigusi rikub Riigikogu, Riigikogu

juhatuse või Vabariigi Presidendi otsus, vaidlustada selle otsuse Riigikohtus. Kaebuse valimiskomisjoni

otsuse või toimingu peale võib esitada erakond, valimisliit või üksikisik.

Samas ei saa jätta tähelepanuta, et Põhiseaduse § 15 tunnustab igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja

vabaduste rikkumise korral kohtusse. S.B. kaebus puudutab Põhiseaduses nimetatud õigusi, sest ta tõstatab

küsimuse Põhiseaduse §-s 23 sätestatud seaduse, mis näeb teo toimepanemise eest ette kergema karistuse,

tagasiulatuvast mõjust. Põhiseaduse §-st 15 tulenevalt saab Riigikohus jätta S.B. kaebuse menetlemata

üksnes siis, kui S.B-l on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle Põhiseaduse samas paragrahvis

ettenähtud õigust kohtulikule kaitsele.

Üldkogu tuletab meelde, et 22. detsembri 2000 aasta määruses nr 3-3-1-38-00 rõhutas sama kogu kohtusse

pöördumise õiguse lünkadeta kaitset. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni praktika

põhjal kinnitas üldkogu samuti, et Põhiseaduse §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda

kaitseks (Vt RT III 2001, 2, 14, p 15, 19). Seega peab kohtusse pöördumise õigus tagama põhiseaduslike

õiguste võimalikult tõhusa kaitse.

18. Üldkogu kaalub seepärast, millised kohtuliku kaebe võimalused on S.B-l põhiõiguse väidetava rikkumise

kontrollimiseks. Karistusseadustiku rakendamise seaduses on sätestatud, et kuriteo eest mõistetud karistusest

vabastamise otsustab prokuröri taotlusel maa- või linnakohtu kohtunik ainuisikuliselt kirjalikus menetluses

(§ 1 lg 6). Seega esitab prokurör kohtule taotluse, kui ilmneb seaduse § 1 lg-te 1-3 nimetatud karistuse

kandmisest vabastamise asjaolu. Kui prokurör nelja kuu jooksul, arvates karistusseadustiku jõustumisest, ei

esita kohtule karistusest vabastamise taotlust, siis võib süüdimõistetu teha ühe kuu jooksul kaebuse

prokurörile, kes peab selle kaebuse edastama otsustamiseks maa- või linnakohtule (§ 9). Maa- või linnakohtu

kriminaalkaristusest vabastamise või vabastamata jätmise määruse peale võib esitada kaebuse Riigikohtule

(§ 10 lg 1). Sellisest regulatsioonist järeldub esiteks, et kuni 1. jaanuarini 2003 ei olnud süüdimõistetul

võimalik taotleda karistusest vabastamise otsustamist, ja teiseks, alates nimetatud kuupäevast võib karistusest

vabastamist taotleda vaid KarSRS § 1 lõigetes 1-3 märgitud aluste olemasolul. S.B. neis lõigetes nimetatud

isikute ringi ei kuulu, mistõttu on prokuröril õigus jätta kaebus kohtule edastamata. Halduskohtumenetluse

seadustik annab küll võimaluse vaidlustada prokuröri kaebuse edastamata jätmise otsus halduskohtus, kuid

halduskohus pole pädev otsustama isiku karistusest vabastamise üle. Üldkogul on põhjust arvata, et kaebuste

menetlemine halduskohtus ning maa- ja linnakohtus kestaks sedavõrd kaua, et selgus kaebaja õiguste

rikkumise kohta saabuks alles siis, kui S.B. on kandnud ära kogu talle mõistetud karistuse.

Üldkogu leiab, et S.B-l pole kasutada tõhusat menetlust oma põhiõiguse kaitseks. Seda asjaolu, kaalul

olevaid põhiõigusi ja kantud karistuse kestust arvestades ei leia üldkogu õigustusi jätta S.B. kaebus sisuliselt

menetlemata. Üldkogu võtab arvesse ka vajadust anda kohtutele selged juhised, kuidas samasuguseid

juhtumeid lahendada.

II

19. S.B. kaebust arutanud kriminaalkolleegium andis asja läbivaatamiseks üldkogule seetõttu, et kolleegiumi

arvates tuleb kaebuse lahendamise käigus anda hinnang Karistusseadustiku rakendamise seaduse vastavusele

Põhiseaduse § 23 lõikele 2 selle koostoimes § 12 lõikega 1. Paragrahvi 23 lõike 2 teise lause järgi

kohaldatakse kergemat karistust, kui seadus pärast õiguserikkumise toimepanemist sätestab kergema

karistuse. Põhiseaduse § 12 lõike 1 esimeses lauses on aga sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus.

20. Kaebuse sisulise arutamisega edasi minnes on seetõttu kõigepealt vaja otsustada, kas Põhiseaduse § 23

lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigus laieneb kohtuotsuse järgi karistust kandvatele isikutele. Asjaosalised

jäid selles osas eriarvamustele. Riigikogu, justiitsminister ja peaprokurör avaldasid arvamust, et karistust

kergendava seaduse mõju ulatub kuni lõpliku kohtuotsuse tegemiseni. Nende arvates kohaldatakse karistust

süüteo eest karistuse määramisel või mõistmisel kohtuvälises või kohtumenetluses. Kohtualuse kaitsja ja

õiguskantsler seevastu väitsid, et Põhiseaduse § 23 lg 2 teise lause toime laieneb ka isikutele, kes kannavad

jõustunud kohtuotsuse järgi karistust.

21. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 7 lg 1 sätestab kaks olulist

karistamise põhimõtet: 1) isikut saab süüdi tunnistada ja karistada teo eest üksnes siis, kui see tegu selle

toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku või rahvusvahelise õiguse järgi oli kuritegu (nullum crimen sine

lege); 2) õigusnormi rikkumise korral ei või kohaldada raskemat karistust kui kuriteo toimepanemise ajal

ettenähtu (nulla poena sine lege). Inimõiguste kohus on eristanud ka kolmandat põhimõtet: analoogia

kasutamise keeldu karistusõiguses. Kuriteo toimepannud isiku õigust seadusega sätestatud kergema karistuse

tagasiulatuvale mõjule konventsioon ja selle kohaldamispraktika täna ei taga.

Põhiseaduse sõnastamisel on eeskujuks võetud ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti

artikkel 15 lg 1, mis kattub Põhiseaduse § 23 sõnastusega. Ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartas on ette

nähtud põhimõte, et kui pärast kuriteo toimepanemist nähakse seadusega ette leebem karistus, siis

kohaldatakse seda karistust.

22. Osa riike on kergema karistuse tagasiulatuva mõju põhimõtet täpsustanud või sätestanud

karistusseadustikes. Näiteks Poola 1997. aasta kriminaalkoodeksis on sätestatud, et kui uue seaduse järgi teo

eest, mille kohta on tehtud otsus, on ette nähtud karistus, mille ülemmäär on madalam kui kohtuotsusega

mõistetud karistus, siis karistuse pikkust vähendatakse uue seaduse järgi ette nähtud karistuse ülemmäärani

(§ 4 lg 2). Hispaania 1995. a karistusseadustikus on kirjas, et seadusel, mis kergendab isiku olukorda, on

tagasiulatuv mõju, kuigi otsus on kuulutatud ja täide viidud (§ 2 lg 2). Samasugune põhimõte on omaks

võetud Läti 1999. a kriminaalkoodeksis (§ 5 lg 2) ja Vene Föderatsiooni 1996. a kriminaalkoodeksis (§ 10

lg 5). Need näited lubavad järeldada, et mitme Euroopa riigi karistusseadustikud laiendavad isiku olukorda

kergendava kriminaalseaduse toime ka karistuse kandmise ajale.

23. Karistusseadustiku § 5 lg 2 üldisem sõnastus - "seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab

karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud" - ei anna piisavat teavet seaduse

tagasiulatuva toime ulatuse kohta.

Karistusseadustiku rakendamise seaduse menetlemise arutelu Riigikogus heidab valgust seadusandja tahte

kujunemisele. Õiguskomisjoni poolt 19. aprillil 2001 algatatud seaduseelnõu § 2 lg 1 p 1 oli algselt

sõnastatud järgmiselt: "kui isikule kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab

karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega, vähendatakse tema karistuse

tähtaega karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse ülemmäära piiridesse või

vabastatakse isik karistuse kandmisest, kui ärakantud karistus ületab ülemmäära." Eelnõu menetlemise

käigus sellest sättest loobuti. Eelnõu teisel lugemisel 12. juunil 2002 selgitas õiguskomisjoni esimees

Riigikogule järgmist: "Pean ütlema, et viimastel komisjoni istungitel tõusetusid päris mitmed põhimõtteliselt

uue käsitlusega küsimused [...] See põhiline muudatus on praegu selles, et õiguskomisjoni seisukoha järgi ei

revideerita selle eelnõu kaudu enam kõiki 2002. aasta 1. septembriks jõustunud haldus- ja kriminaalkaristusi.

[...] Komisjon heitis pilgu ka meie põhiseadusele ja põhiseaduse § 23 ei kohusta otseselt üle vaatama

jõustunud kohtuotsuseid. [...] Siit tegi komisjon järelduse, et pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema

karistuse kohaldamine osutub võimalikuks ainult karistuse mõistmise ajal, mitte pärast seda, kui kohus on

oma otsuse teinud. Siis ei ole see enam võimalik. Vaatasime ka, kuidas need küsimused on lahendatud

välismaal. Leidsime, et meie karistusseadustiku eelnõu loomisel on paljuski aluseks olnud Saksamaa

karistusõigus. Sealse karistusseadustiku kommentaar Saksa karistusõigusele ütleb otsesõnu, et kergemat

karistust kohaldava seaduse tagasiulatuva jõu põhimõte ei tähenda kohustust teha tagantjärele uut otsust. [...]

Seega võime nentida, et rahvusvahelisest õigusest ega ka meie põhiseadusest ei tulene üldist kohustust

vaadata üle jõustunud kohtuotsusega määratud karistused."

24. Üldkogu arvates on Saksa karistusõigus küll oluliselt mõjutanud meie karistusseadustiku sõnastust, kuid

selle abil Põhiseaduse § 23 lg 2 teist lauset tõlgendada ei saa. Esiteks ei näe Saksa Liitvabariigi põhiseadus

ette põhimõtet, et kergemat karistust ettenägeval seadusel on tagasiulatuv mõju. Teiseks on Saksa

karistusseadustikus sõnaselgelt sätestatud, et kui seadust, mis kehtis teo lõpuleviimise ajal, muudetakse enne

otsuse tegemist, siis kohaldatakse kergemat seadust (§ 2 lg 3).

25. Põhiseaduse § 23 lg 2 teise lause kaitseala piiride kindlaksmääramisel tuleb üldkogu arvates silmas

pidada, et ajaloolistest põhjustest ja suuremast abstraktsuse astmest tingituna võib Põhiseaduses kasutatava

mõiste sisu erineda üksikute õigusharude samade mõistete sisust. Kuigi karistusõiguses mõistetakse sõnade

"karistuse kohaldamine" all karistuse määramist või mõistmist kohtuvälises või kohtumenetluses, ei pruugi

Põhiseaduses kasutatud samadel sõnadel olla täpselt sama tähendus. Põhiseaduse terminitel võib sageli olla

iseseisev tähendus.

26. Üldkogu on seisukohal, et Põhiseaduse § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb

ka karistuse kandmise ajale. Põhjendid selliseks tõlgendamiseks oleksid järgmised. 1) Üldkogu arvates tuleb

kaitseala määratlemisel eelistada avaramat käsitlust, mis võimaldab tagada põhiõiguste lünkadeta kaitse ja

kaaluda erinevaid põhiseaduslikke väärtusi. 2) Karistusseadustiku § 5 lg 2 sõnastus - "seadusel, mis välistab

teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud" - ei sea

kaitsealale piire. 3) Seadusandja nägi Karistusseadustiku rakendamise seaduses ette mõne grupi isikute

kriminaalkaristuse kandmisest vabastamise. Nendeks on isikud, kelle tegu pole Karistusseadustiku järgi

enam karistatav, kes kuriteo toimepanemise ajal olid nooremad kui neljateistaastased ja kelle

kuriteokoosseisule vastab uue seaduse järgi väärteokoosseis. Seega laiendas seadusandja kergema karistuse

toime isikutele, kelle suhtes oli tehtud süüdimõistev otsus ja kes juba kandsid karistust. 4) Üldkogu arvestab

ka teisi kaalul olevaid põhiõigusi. Õigus vabadusele on oluline põhiseaduslik väärtus, mida on vaja arvestada

Põhiseaduse § 23 lg 2 teise lause kaitseala määramisel. 5) Selline tõlgendus ühtib mitme Euroopa riigi

karistusõiguse normidega (vt eespool p 22).

III

27. Kuuendat aastat salajase varguse eest vanglakaristust kandva S.B. Põhiseadusega ettenähtud õigust

karistuse kergendamisele piirab Karistusseadustiku rakendamise seadus, sest see seadus ei näe ette nende

isikute vabastamist karistuse kandmisest, kellele Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg

ületab Karistusseadustiku vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega.

Karistusseadustiku rakendamise seadus näeb ette, et karistuse kandmisest vabastatakse isik, kes on süüdi

mõistetud Kriminaalkoodeksi järgi kuriteo eest, mis Karistusseadustiku järgi ei ole enam kuriteona

karistatav. Samuti isik, kes kuriteo toimepanemise ajal oli noorem kui neljateistaastane (§ 1 lg-d 1-3). Osale

karistust kandvatele isikutele kohaldatakse kergemat karistusseadust. Seevastu neile (S.B. nende hulgas), kes

kannavad pikemaajalist karistust, kui Karistusseadustik samasuguse teo eest ette näeb, kergemat

karistusseadust ei kohaldata. Järelikult on riivatud ka õigust võrdsele kohtlemisele.

Kuna Põhiseaduse § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused ei ole

piiramatud, tuleb järgnevalt hinnata riive põhiseaduspärasust.

28. Põhiseaduse nimetatud paragrahvides ei ole loetletud põhiõiguse piiramise tingimusi. Seepärast saab

üldkogu arvestada põhiõiguse piiramise õigustusena vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi.

Riigikohus arvestab eelkõige neid väärtusi, millele osutati Karistusseadustiku rakendamise seaduse eelnõu

menetlemisel Riigikogus. Riigikogu 12. juuni 2002. a istungi stenogrammist võib lugeda Riigikogu

õiguskomisjoni kaalutlusi, mida Riigikogu liikmetele edastas komisjoni esimees: "Komisjon leidis, et

karistusõiguse reformi rakendamise eesmärk ei saa olla enne karistusseadustiku jõustumist süüdimõistetud

õiguserikkujate karistuse kandmisest vabastamine ega mõistetud karistuste üldine leevendamine. Selline

lähenemisviis ei ole meie arvates kooskõlas ühiskonna õiglustundega ega ka õigustatud ootusega. Samuti ei

ole otstarbekas ega ökonoomne panna riigile kohustust uuesti läbi vaadata kõik mõistetud haldus- ja

kriminaalkaristused."

Üldkogu leiab, et ühiskonna õiglustunne ja kohtusüsteemi efektiivne toimimine on väärtused, millega võib

õigustada põhiõiguse piiramist. Eesti riigi rajamist õiglusele rõhutab Põhiseaduse preambula, kohtusüsteemi

efektiivne toimimine on oluline väärtus, eriti õigusharu reformi ajal.

29. Menetluse käigus ei seadnud asjaosalised kahtluse alla fakti, et 1. septembrini 2002 kehtinud

Kriminaalkoodeksiga võrreldes kergendab Karistusseadustik salajase varguse eest määratavat karistust.

IV

30. Asudes kaaluma, kas põhiõiguse piirang on kooskõlas Põhiseaduse §-s 11 sätestatud tingimustega, lähtub

üldkogu S.B.le mõistetud karistusest. Teisisõnu, üldkogu otsib vastust küsimusele, kas demokraatlikus

ühiskonnas on vaja piirata vanglakaristust kandva isiku õigust, et tema suhtes kohaldataks kergemat

karistust, mis jõustus tema karistuse kandmise ajal.

Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb Põhiseaduse § 11 teisest lausest. Üldkogu kontrollib piirangu vastavust

proportsionaalsuse põhimõttele kolme tunnuse - abinõu sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse - abil. Ilmselgelt

ebasobiva abinõu korral ei ole vaja kontrollida abinõu vajalikkust ja mõõdukust. Kui aga abinõu on sobiv,

kuid pole vajalik, siis puudub vajadus kontrollida selle mõõdukust. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi

saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta

eesmärgi saavutamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Abinõu

on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on

vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt

põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt Põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi otsust 6. märtsist 2002 asjas nr 3-4-1-1-02 - RT III 2002, 8, 74, p 15).

31. Üldkogu nõustub, et juba lahendatud kohtuasjade uus läbivaatamine koormab kohtuid ja suurendab

kohtunike töökoormust, mis võib kaasa tuua kohtuasjade läbivaatamise aja pikenemise. Õigusharu reformi

tõttu tekib niigi uusi lahendamist vajavaid õigusprobleeme. Seega, silmas pidades kohtusüsteemi efektiivse

toimimise eesmärki, on see abinõu sobiv ja vajalik.

32. Üldkogu arvates pole aga õiguse piirang mõõdukas. Varguse eest suures ulatuses nägi Kriminaalkoodeks

karistuseks ette vabadusekaotuse kolmest kuni kaheksa aastani, Karistusseadustik aga vangistuse

kolmekümnest päevast kuni viie aastani. Seega alandas uus seadus varguse eest ettenähtava vangistuse alam-

ja ülemmäära. Karistusseadustiku eelnõu seletuskiri põhjendusi karistuse kergendamiseks ei sisalda. Seetõttu

tuleb eeldada, et seadusandja arvates vastab varguse eest ettenähtud vangistuse pikkus süü suurusele,

võimaldab mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, arvestab õiguskorra kaitsmise

huvisid (vt KarS § 56 lg 1) ning tagab sellega karistuse eesmärkide saavutamise. S.B. on vanglakaristust

kandnud enam kui viis aastat, mistõttu tänaste arusaamade järgi on tema karistamise eesmärk saavutatud.

Tema olukorra kergendamata jätmine riivab intensiivselt tema õigust kergema karistuse kohaldamisele ja ka

õigust vabadusele (PS § 20). Selline piirang ei ole proportsionaalne kohtusüsteemi efektiivse toimimise

eesmärgiga. Neid isikuid, kes kannavad vanglakaristust, mille kestus ületab Karistusseadustikus samasuguse

kuriteo eest ettenähtud vanglakaristuse ülemmäära, ei ole nii palju, et karistuste ülevaatamine koormaks

liigselt kohtuid ja kahjustaks kohtusüsteemi efektiivset toimimist.

33. Piirangut ei õigusta üldkogu arvates ka õigluse argument. Seadusandja arvestab karistuste kehtestamisel,

et teo eest ettenähtav karistus vastaks teo ohtlikkusele ja oleks õiglane. Kuna seadusandja alandas varguse

eest ettenähtud vangistuse alam- ja ülemmäära, siis tuleb järeldada, et viit vangla-aastat ületav karistus

varguse eest ei ole täna enam õiglane.

34. Eeltoodut arvestades jõudis üldkogu veendumusele, et nende karistust kandvate isikute, kellele

Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab Karistusseadustiku eriosa vastavas

paragrahvis sätestatud vangistuse tähtaega, Põhiseaduse § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg 1 esimeses lauses

ettenähtud õiguste piiramine nende koostoimes ei vasta § 11 lg-s 2 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele.

Nende isikute karistuse tähtaega tuleb vähendada Karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud

vangistuse ülemmäära piirini või isik vabastada, kui tema poolt ärakantud karistus ületab ülemmäära.

V

35. Lisaks eeltoodule märgib üldkogu, et kergemat karistust ettenägeva seaduse kohaldamata jätmine nendele

karistust kandvatele isikutele, kellele enne 1. septembrit 2002 Kriminaalkoodeksi järgi mõistetud

vabadusekaotuse tähtaeg ületab Karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse

tähtaega, võib kaasa tuua Põhiseaduse § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldise võrdsuspõhiõiguse

rikkumise eraldi võetuna.

36. Üldkogu tuletab meelde, et Põhiseaduse § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldise võrdsuspõhiõiguse,

mille kaitseala hõlmab kõik eluvaldkonnad, riivega on tegemist siis, kui leiab aset ebavõrdne kohtlemine (Vt

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. a otsus 3-4-1-1-02, p 13). Põhiseaduse

§ 12 lg 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab

üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles

põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt.

Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda

võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt

ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust.

(Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsus nr 3-4-1-2-02 - RT III 2002,

11, 108, p 17; Riigikohtu üldkogu 14. novembri 2002. a otsus 3-1-1-77-02 - RT III 2002, 32, 345, p 22.)

37. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 3 sätestab, et kui pärast Karistusseadustiku jõustumist

mõistetakse karistust kuriteo eest, mis on toime pandud enne Karistusseadustiku jõustumist, lähtutakse teo

toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi vastavas paragrahvis sätestatud karistusest, kui see näeb ette

kergema karistuse. Karistusseadustiku rakendamise seadus ei laienda kergendava karistuse tagasiulatuvat

mõju nendele karistust kandvatele isikutele, kes samuti panid kuriteo toime Kriminaalkoodeksi kehtivuse

ajal, kuid kellele kohus jõudis karistuse mõista enne Karistusseadustiku jõustumist 1. septembril 2002.

Karistusseadustikus on mitmete kuritegude eest ettenähtud vangistuse ülemmäär madalam

Kriminaalkoodeksi eriosa vastavas paragrahvis sätestatud vabadusekaotuse ülem- või isegi alammäärast. Nii

näiteks oli narkootilise või psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise või

omandamise eest KrK § 210-2 lg 1 järgi ette nähtud vabadusekaotus kolmest kuni seitsme aastani. Sama

tegevuse eest teistkordselt või isikute grupi poolt võis Kriminaalkoodeksi järgi karistada vabadusekaotusega

viiest kuni kaheksa aastani. Karistusseadustiku § 183 näeb aga nimetatud tegude eest ette rahalise karistuse

või kuni üheaastase vangistuse.

Seega kohtleb seadus ebavõrdselt isikuid, kes panid enne Karistusseadustiku jõustumist samal ajal toime

samasuguse teo, kuid kellele karistus mõisteti erineval ajal. Isikule, kelle tegu jõuti menetleda ja karistus

mõista enne Karistusseadustiku jõustumist, nägi seadus ette palju rangema karistuse, kui sellele isikule,

kellele mõistetakse karistus Karistusseadustiku kehtivuse ajal. Karistusseadustiku rakendamise seadus ei näe

ette Kriminaalkoodeksi kehtivuse ajal mõistetud karistuse viimist Karistusseadustikus samasuguse teo eest

ettenähtud vangistuse ülemmäärani.

38. Ühel ja samal ajal samasuguse kuriteo toimepannud isikute erineva karistusõigusliku kohtlemise

sõltuvusse seadmine kohtuotsuse tegemise ajast on ebamõistlik ja võib mõnikord viia riigi omavoli keelu (PS

§ 13 lg 2) rikkumiseni. See, millisel ajal kohus isikule karistuse mõistab, ei ole alati tingitud süüdlase

käitumisest, vaid ka riigivõimu tegevusest või tegevusetusest kriminaalmenetluses (vt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsus nr 3-4-1-2-02, p 18), näiteks

eeluurimisorganite ja kohtu koormatusest. Asutuste ja ametnike töökiirusega ei saa õigustada isikute erinevat

kohtlemist (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 1998. a otsus nr 3-4-1-6-

98 - RT I 1998, 86/87, 1434 ja 3. aprilli 2002. a otsus nr 3-4-1-2-02). Õigusemõistmise edasilükkumine võib

peale riigiorganite töökiiruse olla tingitud ka süüdistatava või kohtualuse käitumisest. Sealhulgas sellest, et

viimane kasutab oma menetlusõigusi pahauskselt või hoiab kriminaalmenetlusest kõrvale.

39. Üldkogu järeldab, et Karistusseadustiku kui karistust kergendava seaduse tagasiulatuva mõju laiendamata

jätmine nendele karistust kandvatele isikutele, kellele enne 1. septembrit 2002 Kriminaalkoodeksi järgi

mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg ületab Karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud

vangistuse tähtaega, võib kaasa tuua Põhiseaduse § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldise

võrdsuspõhiõiguse rikkumise.

VI

40. Üldkogu märgib, et KarSRS § 1 lg-d 1-3 ei ole iseenesest vastuolus Põhiseadusega. Nendes lõigetes on

nimetatud isikud, kes vabastatakse karistuse kandmisest. Põhiseadusega on seadus vastuolus seetõttu, et

selles ei ole ette nähtud vanglakaristust kandva isiku karistuse vähendamist Karistusseadustiku eriosa

vastavas paragrahvis sätestatud vangistuse ülemmäära piirini.

41. Eeltoodut silmas pidades tuleb S.B. karistuse edasisest kandmisest vabastada. Ehkki kaebaja kandis

vanglakaristust üle Karistusseadustikus samasuguse teo eest ettenähtud karistuse ülemmäära, et teki tal

õigust saada hüvitust Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse

järgi. See seadus annab õiguse saada hüvitist juhul, kui isikult on alusetult vabadus võetud. S.B-lt võeti

vabadus seadusjõus kohtuotsusega kuriteo toimepanemise eest. Karistusaja lühendamine kergema

karistusseaduse jõustamise tõttu ei ole võrdsustatav alusetu vabaduse võtmisega.

42. Üldkogu rõhutab, et menetles S.B. kaebust kaalul olevaid põhiõigusi arvestades ja S.B. kantud

vanglakaristuse kestvust silmas pidades (vt eespool p 18). Samasisulised juhtumid tuleb edaspidi lahendada,

lähtudes KarSRS § 1 lg-s 6 ja §-des 9-10 sätestatud menetluskorrast. Seaduse §-s 33 sätestatud tähtaegu tuleb

arvestada alates käesoleva otsuse kuulutamisest.

Uno Lõhmus, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Hannes Kiris, Lea Kivi, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Jaano Odar,

Jüri Põld, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann, Peeter Vaher

Otsuse juurde on lisatud kolm eriarvamust:

1. kohtunik T. Antoni eriarvamus, millega on ühinenud kohtunikud H. Salmann ja V. Kõve

2. kohtunik E. Kergandbergi eriarvamus, millega on ühinenud kohtunikud J. Luik ja H-K. Remmel

3. kohtunik J. Odari eriarvamus.