3-2-1-12-03 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-12-03

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. veebruar 2003. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Ernst Callase hagi Eesti Vabariigi ja notar M. Kiiveri vastu

seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kehtetuks

tunnistamiseks ja tühise tehingu järgi saadu tagastamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. juuni 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/882/02.

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ernst Callase kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

27. jaanuar 2003. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat I. Koolmeister

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

10. juuni 2002. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Robert Sinimäele E. Callase kassatsioonkaebuselt

3. juulil 2002. a makstud kautsjon 250 (kakssada

viiskümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ernst Callase ema Maria Kallas, kes põgenes koos hagejaga 1944. aastal Eestist Rootsi, suri

3. aprillil 1960. a Rootsi Kuningriigis. M. Kallasest jäi maha 1/2 mõttelist osa elamust Haapsalus

Kaluri 11. 29. märtsil 1999. a ja 30. märtsil 2000. a esitas E. Callas notar M. Kiiverile avaldused

sellele varale pärimistunnistuse saamiseks. 8. aprillil 2000. a vastas notar hagejale, et 26. juulil

1999. a sai Eesti Vabariik seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse varale, mis koosneb 1/2 mõttelisest

osast ühekorruselisest elamust (tervikuna pinda 49,2 m2), kahest kuurist (11,4 m2 ja 10 m2), kaevust,

väravast ja piirdest.

2. Lääne Maakohtu 20. septembri 1998. a (seadusjõus 23. märtsist 1999. a) otsusega jäeti E. Callase

hagi Eesti Vabariigi vastu pärandi vastuvõtmise tähtaja pikendamiseks rahuldamata.

3. 30. mail 2000. a esitas E. Callas Lääne Maakohtule hagi, milles palus tunnistada pärimistunnistus

kehtetuks ja kohustada riiki tühise tehingu alusel saadud vara hagejale üle andma. Hagiavalduse

põhjenduste kohaselt avanes M. Kallase pärand välismaal. Hageja valdab seda osa ema pärandist, mis

asub Rootsis. Pärija peab PärS § 117 lg 3 järgi ja pidi ka TsK § 551 lg 1 järgi pärandi omandamiseks

selle vastu võtma ning pärandit ei saa vastu võtta tingimustega. Pärija loetakse TsK § 551 lg 2 järgi

pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt asus pärandvara valitsema või haldama. Kuna hageja valdab

ema pärandit Rootsis, siis on ta ka Eestis asuva pärandvara seaduslik omanik. Pärandi vastuvõtmine

on tagasivõtmatu ja Eestis oleva pärandi vastuvõtmise tähtaega ei ole rikutud. Registri järgi oli

M. Kallas kuni 26. juulini 1999. a vaidlusaluse vara omanik. Puudub seadus, mis kohustas hagejat

esitama notarile avaldust pärandvara vastuvõtmiseks. Eesti Vabariik on 30. aprillil 1996. a

tunnistanud hageja pärimisõigust, tunnistades ta Kaluri 11 asuva 1/2 mõttelise osa krundi osas

omandireformi õigustatud subjektiks. Hagejal tekkis alles pärast NSV Liidu lagunemist võimalus

Eestis asuvat vara kasutada. Hageja soovib kodumaale tagasi tulla. Notar oleks pidanud enne

1. jaanuari 1997. a avanenud ja varem vastuvõetud pärandvarale lisaks andma välja pärimistunnistuse

ka Eestis asuvale varale. Riik on PärS § 168 järgi seadusjärgne pärija juhul, kui ei ole seadus- ega

testamendijärgseid pärijaid või kui ükski pärija ei ole pärandit vastu võtnud. Hageja on M. Kallase

pärija ja on pärandvara 1960. aastal vastu võtnud. Rikutud on PärS § 18. Riik omandas

seadusvastaselt hageja vara ning seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus nr 3939 tuleb tunnistada

kehtetuks ja vara hagejale tagastada.

Lääne Maakohtu 30. septembri 1998. a otsus ei anna riigile õigust M. Kallase pärandi

vastuvõtmiseks. Tähelepanuta on jäetud asjaolu, et vara jäeti maha repressiooniohu tõttu. Välismaal

avanenud pärandvara valitsejaks on Eesti Vabariigi välisesindus, mitte maavalitsus. Notar avas

pärimistoimiku notariaalselt tõestamata avalduse alusel. Ta ei arvestanud asjaoluga, et PärS § 118 lg 3

järgi ei saa hageja pärandist loobuda, kui pärandi avanemisest on möödunud 10 aastat. Eelnevast

lähtuvalt palub hageja kindlaks teha, kui suures ulatuses on notari õigustoiming põhiseadusega

vastuolus. Kohus peaks välja selgitama, kas avalduse esitamise ja pärimistunnistuse väljaandmisega

seoses on maavalitsuse ametniku ja notari tegevuses kuriteo tunnused.

4. Kostjad notar M. Kiiver ja Eesti Vabariik vaidlesid hagile vastu. Lääne Maakohtu otsusega

haldusasjas nr 3-13/00 ei tuvastatud, et hagejale seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse andmata

jätmisega oleks seadust rikutud.

5. Lääne Maakohus jättis 15. märtsi 2002. a otsusega hagi rahuldamata ja mõistis hagejalt notari

kasuks välja 4720 krooni suuruse kohtukulu.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt avanes M. Kallase pärand 3. aprillil 1960. a ja asjas tuleb

kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid. TsK § 551 lg 1 kohaselt peab pärija pärandi omandamiseks selle

vastu võtma. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt loetakse pärija pärandi vastuvõtnuks, kui ta faktiliselt

asus pärandvara valdama või valitsema või kui ta andis pärandi avanemise koha notariaalorganile

kirjaliku avalduse pärandi vastuvõtmiseks. Hageja seletused selle kohta, et ta võttis M. Kallase

pärandi 1960. aastal Rootsis vastu, on tõendamata. TsMS § 91 lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Lääne Maakohtu otsusega

30. septembrist 1998. a, mis on seadusjõus 23. märtsist 1999. a, ei pikendatud hagejale pärandi

vastuvõtmise tähtaega. Seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmine Eesti Vabariigile ei riku

hageja õigusi ega vabadusi. Seetõttu ei ole hageja isik, kellel on õigus taotleda tehingu tühisuse

tunnustamist TsÜS § 66 lg 2 alusel ja tema hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuna notar ei saa asjas olla

kostja, siis ei pea kohus hindama hagiavalduses märgitud notari seaduserikkumisi. Tõendamist ei

leidnud, et riik oleks Lääne Maavalitsuse kaudu rikkunud hageja õigusi. Kuna M. Kallas suri Rootsi

Kuningriigis enne 1. jaanuari 1997. a ega ole tõendatud, et ükski pärija oleks tema pärandi vastu

võtnud ning pärand ei läinud üle ka riigile, siis tuleb kohaldada PärS § 168 lg 1 ja § 18. M. Kallase

vara pärija on Eesti Vabariik. Õige on hageja väide, et Lääne Maakohtu 30. septembri 1998. a otsus ei

anna riigile õiguslikku alust pärandi vastuvõtmiseks ega tunnista, et riik on Haapsalus Kaluri 11

asuva elamu 1/2 mõttelise osa suhtes M. Kallase seadusjärgne pärija, kuid see kohtuotsus on oluline

tõend riigi seadusjärgse pärimisõiguse tõendamiseks.

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, mille üheks väiteks oli, et maakohus rikkus PärS § 168, sest riik

on seadusjärgne pärija enne 1. jaanuari 1997. a avanenud pärandi suhtes siis, kui puuduvad seadus- ja

testamendijärgsed pärijad või ükski pärija ei võta pärandit vastu. M. Kallase seadusjärgne pärija oli

hageja, kes on tema poeg, ja ta võttis temale teadaoleva pärandvara Rootsis 1960. aastal vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. juunil 2002. a maakohtu otsuse muutmata, tehes

ringkonnakohtu otsuses mõningaid täpsustusi.

Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tehingu kehtetuse kohta sätestatu kohaldatav pärimistunnistuse

suhtes. Vaidlustatud pärimistunnistus ei võtnud hagejalt ära tsiviilõigusi ega -kohustusi ega tekitanud

neid ka Eesti Vabariigile. Pärimistunnistus on vaid tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta ja

selle väljaandmine ei tekita ega lõpeta omandiõigust. Pärimistunnistust on võimalik kehtetuks

tunnistada, kui selle väljaandmisel on rikutud PärS §-s 1401 sätestatut. Hageja on oma õiguslikku

huvi pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise vastu põhjendanud asjaoluga, et ta päris oma ema vara,

kuna ta võttis M. Kallase pärandi vastu Rootsis. Maakohus leidis, et see hageja väide ei ole

tõendatud. Hageja ei ole esitanud selle asjaolu tõendamiseks tõendeid ka ringkonnakohtule. Kuna

hageja ei ole oma õiguslikku huvi asjas tõendanud, siis kaebuse asja sisu kohta esitatud argumendid

ei oma asja lahendamisel tähtsust.

Notar ei saa pärimistunnistusest õigusi pärandile. Seetõttu on õige maakohtu järeldus, et notar ei ole

hageja esitatud nõudes kostja. Kahju hüvitamise nõuet ei ole notari vastu esitatud.

Maakohus ei rikkunud protsessiõiguse normi, kui ta vaatas samaaegselt läbi hageja esindaja

kohtuniku vastu esitatud taandusavalduse ja kostja esindaja taotluse hageja esindaja volituste

tühistamiseks. Protsessiosaliste erinevaid avaldusi võib lahendada ühes ja samas kirjalikus määruses.

TsMS § 88 lg 5 järgi eeldab esindaja volituste tühistamine kohtu väärtusotsustust ja kolleegiumil ei

ole alust hageja esindaja õigusteadmistele antud hinnangut muuta. Riigi esindajale antud volitus

kohtus esinemiseks oli kooskõlas TsMS § 84 lg-ga 21 ja Vabariigi Valitsuse seaduse § 441 lg-ga 2.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Ringkonnakohus rikkus oluliselt protsessiõiguse normi

ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi.

Pärimistunnistuse väljaandmine on õigustoiming. Ringkonnakohus on meelevaldselt tõlgendanud

PärS § 1401 lg 2, mille kohaselt väljastab notar pärimistunnistuse, kui isiku pärimisõigus ja selle

ulatus on piisavalt tõendatud. Enne tunnistuse väljaandmist peab aga pärimisõigus ise olema piisavalt

tõendatud. Kohtud ei ole pööranud vajalikku tähelepanu asjaolule, et hageja pere oli 1944. a sunnitud

küüditamise kartusel lahkuma ja vara maha jätma. M. Kallasel ei olnud Rootsis kinnisvara. Nii

kinnis- kui vallasvara jäi Eestisse. Kohus nõuab alusetult vallasvara kohta tõendit. Kohtud on jätnud

tähelepanuta, et tegemist on Rootsi riigi kodaniku pärandvaraga ja pärand avanes Rootsi

Kuningriigis. Rootsis asuva pärandi vastuvõtmisega omandas hageja kogu pärandaja vara. Hageja ei

ole notariaalse avaldusega ema pärandvarast loobunud, nagu näeb ette Rootsi seadus.

Ringkonnakohus ei andnud õiguslikku hinnangut välisriigi kodaniku vara Eesti Vabariigile

riigistamise kohta.

Ringkonnakohus ei ole otsuses analüüsinud kõiki tõendeid ega põhjendanud, miks ta lükkas tagasi

hageja esitatud rahandusministeeriumi ja välisministeeriumi arvamused välisriigis avanenud pärandi

vastuvõtmise korra kohta. Erakirjas Eesti Ohvitseride Liidu esimehele oli hageja selgitanud, millal ja

kuidas ta asus elama surnud ema üürikorterisse ning pärandvara kasutama ja valdama. Voodi,

voodipesu, laua, toolide ja toidunõude kasutamiseks ei pidanud ta notari juures käima.

Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et riigiasutuste ja teiste isikute arvamused seaduse kohaldamise

kohta ja kirjad ei ole tõendid TsMS § 90 lg 1 mõttes.

Eesti Vabariigi esindajatel puudus volitus esindada riiki. Eesti Vabariiki sai kohtumenetluses esindada

füüsiline isik, kellel pidi olema Vabariigi Valitsuse volitus. Seega otsustas ringkonnakohus isiku

õiguste üle, keda asjasse ei kaasatud. Selline protsessiõiguse normi rikkumine on TsMS § 333 lg 1

alusel kohtuotsuse tühistamise aluseks.

Maakohus lahendas samaaegselt kaks erinevat taotlust: hageja esitatud kohtuniku taandamise

avalduse ja kostja taotluse tühistada hageja esindaja volitused. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe

ette hageja esindaja taandamist kostja esindaja taotluse alusel. Enne kohtuniku suhtes tõstatatud

taanduse otsustamist ei olnud kohtunikul õigust võtta vastu kostja esindaja taotlust. Kohtul puudus

alus eelistungil hageja esindaja volituste tühistamiseks, sest talle ei ole antud õigust hinnata esindaja

juriidilist taset.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta hageja väited notari ja Lääne Maavalitsuse seaduserikkumiste

kohta. Lääne Maavalitsus rikkus PärS §-des 168 ja 18 sätestatut. Maavalitsus teadis, et M. Kallasel on

pärija. Riik sai ka selle osa pärandvarast, mille hageja oli juba aastaid tagasi vastu võtnud.

9. Notar M. Kiiver vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Eesti Vabariigi esindaja volitused olid

kooskõlas seadusega. Kuna kohtunik vaatas esmalt läbi taanduse enda vastu ja jättis selle

rahuldamata, siis oli tal õigus ja kohustus teha edaspidiseid protsessitoiminguid. Õige on

ringkonnakohtu arvamus, et riigiasutuste ja teiste isikute arvamused seaduse kohaldamise kohta ei ole

tõendid TsMS § 90 lg 1 mõttes. Õiguslikke otsustusi teeb kohus ja teiste isikute arvamused ei ole

tõendid. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid asjaolu, et pärimistunnistuse

väljaandmisel Eesti Vabariigile on rikutud tema õigusi. Haldusasja menetlemise käigus on kohtud

andnud hinnangu notari tegevusele ja leidnud, et ta ei ole seadust rikkunud.

10. Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde ja palus Eesti

Vabariigilt hageja kasuks välja mõista kassatsiooniastmes kantud kohtukulu 3540 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

12. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega -kohustustusi.

PärS § 1401 2. lõike järgi on pärimistunnistus tõend isiku pärimisõiguse ja selle ulatuse kohta.

Pärimistunnistus ei lõpeta ega tekita omandiõigust. Pärimistunnistusega tõendatakse õigust, mis

pärijal juba olemas on. Samas jõudis ringkonnakohus eksiarvamusele, et hageja ei ole oma õiguslikku

huvi pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise suhtes tõendanud ning seetõttu ei oma tähtsust asja

sisu kohta esitatud hageja argumendid.

Hageja on oma õiguslikku huvi pärimistunnistuse, mille notar andis riigile PärS §-de 168 ja § 18

alusel, kehtetuse vastu põhjendanud sellega, et ta on M. Kallase pärija. Selle asjaolu üle vaidlust pole.

Riik ei ole hageja pärijaks olekut vaidlustanud, vaid on väitnud, et riigi pärimisõigus tulenes

30. septembri 1998. a Lääne Maakohtu otsusest. Maakohus leidis, et see kohtuotsus on asjas oluline

tõend, kuid ei tunnista riiki M. Kallase seadusjärgseks pärijaks. Sellest lähtuvalt on asjakohane

kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus jättis hinnangu andmata riigi poolt PärS §-de 168 ja 18

väidetavale rikkumisele ning analüüsimata hageja esitatud tõendid.

Kui pärand on avanenud enne 1997. aasta 1. jaanuari ning seaduse- ega testamendijärgseid pärijaid ei

ole või ükski pärija ei ole pärandit vastu võtnud ja pärandvara ei ole riigile üle läinud, kuulub

vastavalt pärimisseaduse rakendussätete osas olevale §-le 168 kohaldamisele PärS § 18. Riik kostjana

ei ole väitnud ega kohus tuvastanud, et enne 1. jaanuari 1997. a oleks M. Kallase pärandvara riigile

üle läinud. Seega tuleb asjas kohaldada PärS § 168. Selle paragrahvi järgi on sama seaduse § 18

kohaldamise eelduseks, et pärandajal ei ole seadus- ega testamendijärgseid pärijaid või ükski pärija ei

ole pärandit vastu võtnud. Riik on PärS § 18 järgi seadusjärgne pärija siis, kui pärand on avanenud

välismaal ja kui ei ole teisi pärijaid. Ei vaielda selle üle, et hageja on oma ema pärija. Riik saaks olla

M. Kallase seadusjärgne pärija ainult siis, kui üksi pärija ei oleks pärandit vastu võtnud.

13. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole andnud hinnangut hageja kirjale,

mille ta vastu võttis, ega analüüsinud hageja esindaja esitatud tõendeid. Ringkonnakohus nõustus

samas maakohtu järeldusega, et hageja ei ole tõendanud, et ta võttis M. Kallase pärandi vastu pärandi

avanemise kohas.

14. Kolleegium leiab, et kohtud on rikkunud TsMS § 171 lg-t 1, mille kohaselt kohtunik tagab

protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimaluse. Maakohus tühistas 2. augustil

2001. a hageja esindaja volitused esindada hagejat kohtus esindaja asjatundmatuse ja juriidilise

küündimatuse tõttu. Maakohtu istungil 6. märtsil 2002. a, vahetult enne asja läbivaatamise lõpetamist

esitas riik kostjana esmakordselt vastuväite, et hageja ei ole esitanud dokumenti selle kohta, mis vara

Rootsis päriti, kes olid pärijad ning kuidas päriti. Samal kohtuistungil leidis hageja uus esindaja

(maakohtu toimiku lk 127), kes ei olnud advokaat ega kutseline õigusnõustaja, et kuna riik ei soovi

tõendeid Rootsis pärandvara vastuvõtmise kohta, siis ta neid ei esita. Seejärel läks kohus kohe nõu

pidama. TsMS § 91 lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt võib kohus teha pooltele ja teistele

protsessiosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. TsMS § 90 lg 2 kohaselt võib tõendiks

olla ka poole seletus. Kuna kostja esitas asja kohta vastuväite vahetult enne asja arutamise lõpetamist,

siis tuli kohtul kogu kujunenud olukorda arvestades anda hagejale võimalus selle väite

ümberlükkamiseks, et tagada TsMS § 171 lg 1 kohaselt asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise

võimalus. Hageja ei ela Eestis. Tegemist on õigusega, mis hagejal väidetavalt aastakümnete eest

tekkis. Hageja ise ei viibinud kohtuistungitel.

15. Kolleegium märgib, et ENSV territooriumil 1960. aastal kehtinud VNFSV tsiviilkoodeksi § 11

määratles isiku elukohaks tema alalise tegevuse või tema vara asupaiga. Sama koodeksi § 429

sisaldas mõistet "pärandi avanemise kohas viibiv pärija" ja § 430 "pärandi asukohas mitteviibiv

pärija". Võttes arvesse sama koodeksi § 435 kommentaare (VNFSV KohtuRK käskk. 1937. a nr 47),

mõeldi pärandi asukohas mitteviibiva pärija all pärandi avanemise kohas mitteviibivat pärijat. M.

Kallase pärandi avanemise koht asus Rootsi Kuningriigis. Osundatud koodeks ei kehtestanud ehitise

pärandvarana vastuvõtmisele erisätteid. Ehitist ei ole tunnistatud ka vaibevaraks (§ 433). VNFSV

TsK ei kehtestanud pärimistunnistuse väljaandmise lõpptähtaega.

ENSV territooriumil 1. maist 1962. a kehtestatud NSV Liidu ja liiduvabariikide tsiviilseadusandluse

alused sätestasid normid välismaalaste õigusvõime ja välisriikide tsiviilseaduste kohaldamiseks.

Aluste § 121 järgi oli pärandi avanemise kohaks pärandaja viimane alaline elukohta ja § 127 järgi

määrati pärimissuhted kindlaks selle maa seaduse järgi, kus oli pärandaja viimane alaline elukoht.

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 30. septembri 1964. a seadlus "Eesti NSV tsiviilkoodeksi ja

tsiviilprotsessi koodeksi ellurakendamise korra kohta" p 15 järgi kohaldati "Eesti NSV

tsiviilkoodeksi" §-e 531-565 ka enne "Eesti NSV tsiviilkoodeksi" kehtestamist avanenud päranditele,

mis ei ole ühegi pärija poolt vastu võetud ega ka pärimisõiguse järgi riigi omandusse üle läinud enne

1. jaanuari 1965. a.

NSV Liidu Ülemkohtu pleenumi määrus nr 6 1. juulist 1966. a "Kohtupraktikast pärimisasjades"

selgitas kohtutele p 7 alapunktis a, et pärandvara osa faktilisele valdamisele asumist käsitletakse kui

kogu pärandi vastuvõtmist, millest see ka ei koosneks ja kus see ka ei asuks.

16. Ka hageja apellatsioonkaebuses olid esitatud kassatsioonkaebuse väited, et Eesti Vabariigi

esindajal ei olnud volitusi ning notar ja riik (Lääne Maavalitsuse kaudu) rikkusid seadust.

Ringkonnakohus on neile apellatsioonkaebuse väidetele vastanud ja põhjendanud, miks need ei anna

alust maakohtu otsuse tühistamiseks või on asjasse puutumatud. Kolleegium nõustub nende

põhjendustega.

17. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu arvamusega, et ühe ja sama määrusega võib kohus

lahendada kohtuniku vastu esitatud taandusavalduse ja tühistada lepingulise esindaja volitused.

Kohus rikkus TsMS § 21 lg 4, mille kohaselt pärast kohtuniku vastu taanduse esitamist ja enne selle

lahendamist võib kohtunik teha asjas üksnes edasilükkamatuid toiminguid, millel ei ole asja lahendi

suhtes määravat tähtsust. Poole esindaja volituste tühistamine ei ole edasilükkamatu toiming.

Kõigepealt pidi kohus lahendama eraldi määrusega taanduse ja alles seejärel asuma muid

menetlusega seotud probleeme lahendama. Kuid see protsessiõiguse normi rikkumine ei ole oluline

rikkumine, mis annaks aluse kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamiseks.

18. Hageja kassatsiooniastme kohtukulu õigusabi eest (3540 krooni) hüvitamine otsustatakse asja

sisulisel läbivaatamisel.

J. Odar, V. Kõve, L. Laarmaa