3-1-3-1-03 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-3-1-03

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

7. veebruar 2003

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott

Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi T.O. süüdistuses KrK § 1411 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

3. oktoobri 2002. a määrus kriminaalasjas nr 2-1-

304/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Tatjana Tamme avaldus kohtuvea

parandamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

7. jaanuar 2003. a

Istungil osalenud isikud

T.O. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

Lükata kohtuotsuse tegemine T.O. süüdistusasjas KrMK § 218 lg 11 alusel edasi kuni Riigikohtu

üldkogu otsuse avaldamiseni S.B.süüdistusasjas.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 27. detsembri 2000. a otsusega tunnistati T.O. süüdi KrK § 1411 lg 1 järgi ja talle mõisteti

karistuseks kuus kuud vabadusekaotust. Vabadusekaotuslikku karistust ei pööratud vastavalt KrK §-le 47

täitmisele tingimusel, et T.O. ei pane aastase katseaja kestel toime uut kuritegu või haldusõiguserikkumist ja

täidab talle KrK § 471 ja KrK § 47 lg 3 alusel määratud kontrollnõudeid ja kohustusi. Samuti kohustati T.O-d

väljamõistetud tsiviilhagi hüvitama perioodiliste maksetena.

2. Tartu Maakohtu kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldaja taotles 7. augustil 2001. a T.O-le mõistetud

vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramist, sest T.O. ei täitnud talle kohtu poolt pandud igakuiseid

rahalisi kohutusi ning esitas nende täitmise kohta valeandmeid. Kohus jättis 12. oktoobri 2001. a määrusega

taotluse rahuldamata.

Kriminaalhooldaja tegi 14. veebruaril 2002. a uue erakorralise ettekande, milles taotles vabadusekaotusliku

karistuse täitmisele pööramiseks. Tartu Maakohtu 18. veebruari 2002. a määrusega kuulutati T.O.

tagaotsitavaks, sest talle polnud võimalik kohtukutset üle anda ning kohtuistungile ta ei ilmunud. Tema

kinnipidamisel kohaldatavaks tõkendiks määrati vahi alla võtmine.

T.O. peeti kinni 15. juunil 2002. a ning võeti vahi alla.

Tartu Maakohtu 2. septembri 2002. a määrusega jäeti kriminaalhooldaja taotlus rahuldamata. Kohus asus

seisukohale et 1. septembrist 2002. a kehtima hakanud KarS § 201 lg 1, mis vastab KrK § 1411 lg-le 1,

kergendab karistust ning selle sanktsioon näeb ette üksnes rahalise karistuse. KarS § 5 lg 2 kohaselt on

seadusel, mis kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Eelnevast

juhindudes leidis kohus, et taotlus tuleb jätta rahuldamata vastavalt KarS §-le 5 lg 2.

3. Tartu Maakohtu 2. septembri 2002. a määruse peale esitas prokurör Ruti Kilg eriprotesti, milles taotles

määruse tühistamist ning T.O-le Tartu Maakohtu 27. detsembri 2000. a otsusega mõistetud karistuse

täitmisele pööramist. Prokurör leidis, et alates 1. septembrist 2002. a reguleerib KrK § 47 järgi karistusest

vabastatud isiku suhtes kohtuotsuse täitmist KarSRS § 4 p 2, mis sätestab, et nende isikute suhtes jätkatakse

kohtuotsuste täitmist vastavalt KarS §-le 74. Kuna kohus tuvastas, et T.O. on katseaajal rikkunud

kontrollnõudeid, siis on olemas KarS § 74 lg-s 4 loetletud alused karistuse täitmisele pööramiseks.

Samuti leidis prokurör, et kuna kohus on viidanud karistuse täitmisele pööramata jätmisel KarS § 201 lg 1

sanktsioonile ja KarS § 5 lg 2 tagasiulatuva jõu kohta, siis on kohus T.O. sisuliselt vabastanud

kriminaalkaristuse kandmisest seoses Karistusseadustiku jõustumisega. Kriminaalkaristuse kandmisest

vabastamise alused on sätestatud KarSRS § 1 p-des 1-3. Kuna isikuid, keda on karistatud KrK § 1411 lg 1

järgi vabadusekaotusega ja kes kannavad karistust 1. septembri 2002. a seisuga, ei saa vabastada karistuse

kandmisest seoses Karistusseadustiku jõustumisega, sest alused selleks puuduvad, siis kujutab seaduse

rakendamine, mille kohaselt T.O. vabastati karistuse kandmisest, PS §-s 12 sätestatud nõude rikkumist, mille

kohaselt on kõik isikud seaduse ees võrdsed.

4. Tartu Ringkonnakohus jättis 3. oktoobri 2002. a määrusega eriprotesti rahuldamata. Ringkonnakohus

nõustus maakohtu põhjendustega ning asus seisukohale, et KarSRS § 4 p-s 2 peetakse silmas isikuid, keda on

võimalik saata vangistust kandma nii Kriminaalkoodeksi kui ka Karistusseadustiku eriosas ettenähtud

sanktsioonide alusel.

Kohus ei nõustunud eriprotestis väljendatud seisukohaga, et võrdselt pole koheldud isikuid, kes kannavad

KrK § 1411 lg 1 järgi karistust ja neid, kes on karistusest tingimisi vabastatud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Tartu Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2002. a määruse peale esitas kohtuvigade parandamise avalduse

riigiprokurör Tatjana Tamm ning taotles määruse tühistamist ja materjalide saatmist uueks arutamiseks

samale kohtule teises kohtukoosseisus.

5.1. Prokurör leiab, et Tartu Ringkonnakohus on KarSRS § 4 p 2 tõlgendanud meelevaldselt. Taolise

tõlgenduse järgi peaks seoses Karistusseadustiku rakendamisega läbi vaatama kõik kohtuotsused, millega

mõistetud karistused pole vastavuses praegu kehtiva seadustiku sanktsioonidega. See aga ei tulene seadusest.

5.2. Samuti leiab prokurör, et isegi juhul, kui T.O. teojärgne karistus kehtiva seaduse kohaselt poleks seotud

vabadusekaotusega, ei tuleks T.O-d karistusest vabastada. Vastavalt KarSRS § 3 lg-le 3 tuleb karistuse

mõistmisel pärast Karistusseadustiku kehtima hakkamist enne selle jõustumist toime pandud kuriteo eest

lähtuda teo toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi vastavas paragrahvis sätestatud karistusest, kui

see näeb ette kergema karistuse. Juhindudes KarS § 5 lg-st 2 oleks kohtud pidanud T.O-le kergema

karistusena kohaldama rahatrahvi.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

4. Käesolevas asjas tuleb otsustada, kas T.O. suhtes kuulub KarS § 5 lg 2 alusel kohaldamisele karistust

kergendava seaduse tagasiulatuv jõud. Karistusseadustiku rakendamise seadus (RT I 2002, 56, 350) sellele

küsimusele vastust ei anna. Sama probleem on lahendamisel Riigikohtu üldkogu menetluses olevas S.B.

süüdistusasjas, milles on tõusetunud ka põhiseaduslikkuse järelevalve küsimused. Kohtuotsus S.B.

süüdistusasjas on kuulutamata.

KrMK § 218 lg 11 kohaselt võib kohus kriminaalasja kohtuliku arutamise oma algatusel edasi lükata

Riigikohtu menetluses oleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamise ajaks kuni Riigikohtu otsuse

jõustumiseni, kui see võib mõjutada kriminaalasjas kohaldamisele kuuluva õigustloova akti kehtivust.

Kuna käesolevas asjas tuleb lahendada samasisuline probleem, mis on tõusetunud juba Riigikohtu üldkogu

menetluses olevas S.B. süüdistusasjas, milles tehtav kohtuotsus võib mõjutada kohaldamisele kuuluva

kriminaalseaduse kehtivust, siis tuleb kohtuotsuse tegemine T.O. süüdistusasjas KrMK § 218 lg 11 alusel

edasi lükata kuni Riigikohtu otsuse avaldamiseni S.B. asjas.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris