3-1-1-114-02 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-114-02

Määruse kuupäev

22. november 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

O. A. süüdistus KrK § 161, § 1611 ja § 170 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

17. septembri 2002. a määrus kriminaalasjas nr II-1-

346/02 menetluse lõpetamise kohta seoses

aegumisega

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O. A. kaitsja vandeadvokaat Marko Paabumets,

erikaebus;

riigiprokurör Rita Hlebnikova, eriprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

22. oktoober 2002. a

Istungil osalenud isikud

O. A. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas,

riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. septembri 2002. a määrus kriminaalasjas

nr II-1-346/02 menetluse lõpetamise kohta ja saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Viru

Ringkonnakohtule.

2. Erikaebus ja eriprotest rahuldada.

Määrus jõustub 22. novembril 2002. a ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtla-Järve Linnakohtu 20. mai 2002. a otsusega tunnistati O. A. süüdi KrK § 161 ja § 1611 järgi ning

talle mõisteti karistuseks vastavalt üheksa kuud ja üks aasta vabadusekaotust. KrK § 40 lg 1 alusel mõisteti

kohtualusele kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks üks aasta ja kaks kuud vabadusekaotust.

Süüdistuses KrK § 170 järgi mõisteti O. Andronov õigeks.

2. Linnakohtu otsus vaidlustati apellatsioonkaebuse ja -protesti korras.

3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. septembri 2002. a määrusega jäeti apellatsioonkaebus ja -

protest läbi vaatamata ning menetlus lõpetati seoses kuritegude aegumisega.

Kriminaalkolleegium tuvastas, et O. A. suhtes algas aegumistähtaeg 25. märtsil 1995. a, mil ta pani

süüdistuse kohaselt toime viimase kuriteo. Kohus märkis, et nii Kriminaalkoodeksi kui ka Karistusseadustiku

kohaselt on kohtualusele etteheidetavad teod teise astme kuriteod, kusjuures vastavalt KarS § 81 lg 1 p-le 2

ei tohi kedagi süüdi mõista ega karistada juhul, kui teise astme kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta

tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat. Kriminaalkolleegium leidis, et kriminaalasja

menetluse lõpetamisel tuleb rakendada just seda sätet. Kohus märkis, et vastavalt KrMK § 5 lg-le 2 tuleb

aegumistähtaja ilmnemisel kohtuliku arutamise staadiumis arutada kriminaalasi lõpuni ning teha

õigeksmõistev otsus või süüdimõistev otsus süüdimõistetu vabastamisega karistusest. Samas leidis

kriminaalkolleegium, et KrMK § 5 lg-s 2 sätestatud regulatsioon on vastuolus KarS § 81 lg-s 1 sätestatuga

ning kohus rakendas hilisemat seadust, so Karistusseadustikku.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi määruse peale esitas erikaebuse O. A. kaitsja M. Paabumets ja

eriprotesti riigiprokurör R. Hlebnikova. Mõlemad taotlevad määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist

Viru Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Eriprotestis ja -kaebuses leitakse, et Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei ole arvestanud KarS § 81 lg-s 5

sätestatuga, mille kohaselt isikut ei tohi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui selle

toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud KarS § 81 lg-s 1 märgitust

viie aasta võrra pikem aeg ja kuriteo aegumine ei ole uue kuriteo toimepanemise tõttu katkenud. Prokuröri ja

kaitsja arvates on antud juhul kuritegude aegumistähtajaks mitte viis, vaid kümme aastat ning

kriminaalmenetluse lõpetamine seega alusetu. Prokurör ei nõustu ka kriminaalkolleegiumi selle seisukohaga,

et menetluse lõpetamist saab põhjendada hilisema seaduse, s.o Karistusseadustiku rakendumisega. Nimelt

kehtib 1. septembrist 2002. a muudatus ka KrMK § 268 lg-s 3, mis langeb oma sisult kokku KrMK § 5 lg-

ga 2 - kui aegumine tehakse kindlaks kriminaalasja arutamisel, teeb kohus süüdimõistva otsuse

süüdimõistetu vabastamisega karistusest. Lisaks sellele muutuks prokuröri arvates kriminaalkolleegiumi

käsitluse kohaselt sisutuks KrMK § 5 lg-s 3 toodud põhimõte, et kriminaalasja lõpetamine pole aegumise või

amnestia tõttu lubatud, kui seda vaidlustab kahtlustatav või süüdistatav. Protestis märgitakse, et isikul peab

olema võimalus end kaitsta esitatud süüdistuste vastu ja seda ei saa piirata aegumistähtaegadega. Prokurör

toonitab seejuures, et kõnealusel juhul ongi kohtualune ise soovinud menetluse jätkamist.

Riigikohtu istungil taotlesid kaitsja ja prokurör Ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja

saatmist uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule. Kaitsja väljendas seisukohta, et kuna kohtualune soovis

enda õigeksmõistmist, puudus kohtul alus menetluse lõpetamiseks. Prokurör toonitas, et tulenevalt KarS § 81

lg-st 5 ei ole kohtualuse teod aegunud.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on KarS § 81 lg 1 p 2 alusel O. A.-i tegude

aegunuks lugemisel ja menetluse lõpetamisel kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust ja rikkunud oluliselt

kriminaalmenetluse seadust.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et teod, mille toimepanemises O. A.-it süüdistati, ei ole aegunud

järgnevatel põhjustel.

6.1 Süüdistuse kohaselt pani O. A. ametiseisundi kuritarvitamise toime 20. kuni 24. märtsil 1995. a,

võimuliialduse 24. märtsil 1995. a ja ebaseaduslikud sundtoomised ja kinnipidamised 24. ja 25. märtsil

1995. a. Kõiki neid tegusid luges KrK § 72 lg 3 teise astme kuritegudeks. Nende tegude toimepanemisest

kuni Karistusseadustiku (KarS) (RT I 2001, 61, 364) jõustumiseni 1. septembril 2002. a kehtinud KrK § 53

lg 1 p 2 sätestas, et isikut ei või võtta kriminaalvastutusele, kui tema poolt teise astme kuriteo

toimepanemisest on möödunud viis aastat. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kriminaalvastutusele

võtmise aegumistähtaega arvestati alates kuriteo toimepanemisest kuni süüdistatava kohtu alla andmiseni (vt

Riigikohtu lahendid III-1/1-39/95, RT III 1995, 10, 116; 3-1-1-32-96, RT III 1996, 12, 167). O. A. anti kohtu

alla 30. jaanuaril 1997. a, seega ei olnud teod, milles teda süüdistati, Kriminaalkoodeksi tähenduses aegunud.

6.2 Ametiseisundi kuritarvitamine, võimuliialdus ning ebaseaduslikud sundtoomine ja kinnipidamine on

karistatavad ka Karistusseadustiku järgi (vastavalt KarS §-d 289, 291 ja 313) ning tulenevalt KarS § 4 lg-st 2

käsitab Karistusseadustik neid samuti teise astme kuritegudena. KarS § 81 lg 1 p 2 sisaldab üldpõhimõtet, et

kedagi ei tohi teise astme kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui selle toimepanemisest kuni

selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat. Sama paragrahvi lõikest 5 tuleneb aga,

et kuriteo aegumine katkeb isiku suhtes tema kriminaalasjas menetlustoimingu tegemisega ja sellest

menetlustoimingust alustatakse uuesti aegumise arvestamist. Nii katkestab iga menetlustoiming kuriteo

aegumise ning aegumistähtaeg hakkab iga menetlustoimingu tegemisega uuesti algusest kulgema. Samas ei

saa kuriteo aegumise katkemine ja uuesti kulgemine toimuda lõputult, sest KarS § 81 lg 5 sätestab, et isikut

ei tohi süüdi mõista ega karistada kui teo toimepanemisest on möödunud sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust

viie aasta võrra pikem aeg ja kuriteo aegumine ei ole uue kuriteo toimepanemise tõttu uuesti katkenud. Seega

tuleneb KarS § 81 lg 1 p-st 2 ja lg-st 5, et juhul kui teise astme kuriteo toimepanemise järel viie aasta jooksul

ühtegi menetlustoimingut ei tehta ning selle teo toime pannud isik ei pane toime uut kuritegu, aegub kuritegu

viie aastaga, kui aga menetlustoiminguid on teostatud, siis viie aasta möödumisel viimasest

menetlustoimingust. Ning juhul, kui see viimane menetlustoiming on tehtud hiljem kui viis aastat pärast

kuriteo toimepanemist, aegub kuritegu kümne aastaga. O. A. süüasjas on tehtud erinevaid

menetlustoiminguid, aeg nende vahel ei ole kordagi ületanud viit aastat ja neid toiminguid on tehtud ka

pärast viie aasta möödumist O. A.-le süüksarvatavate tegude toimepanemist. Seega ei ole teod, mille

toimepanemises O. A. süüdistatakse, aegunud ka Karistusseadustiku mõttes.

6.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Karistusseadustik käsitab aegumist instituudina, mis evib nii

materiaal- kui menetlusõiguslikku iseloomu. KarS § 81 sätestab, milliseid süütegusid toime pannud isikuid ja

milliste tähtaegade möödumisel nende süütegude toimepanemisest ei ole võimalik süüdi mõista ega karistada

vaatamata tegude karistusväärsuse säilimisele. Aegumise menetluslikud tagajärjed on aga sätestatud

menetlusseadustes (näiteks keeld alustada menetlust KrMK § 5 lg 1 p 3, VmS § 29 lg 1 p 5).

Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaselt on tagasiulatuv jõud seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab

karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda. Sama paragrahvi lõikest 3 tuleneb, et seadusel, mis

tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, tagasiulatuvat

jõudu ei ole.

Aegumine ei välista teo karistatavust - teo karistamisväärsus säilib, kuid puudub võimalus seda

karistamisväärsust realiseerida. Nii näiteks võib aastakümnete eest toime pandud vargus vastata KarS § 199

lg-s 1 sätestatud teo kirjeldusele - seega on tegu jätkuvalt karistamisväärne, kuid aegumise tõttu ei ole selle

teo toimepanija karistamine enam võimalik. Sellest tulenevalt on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal,

et aegumine võib teo karistatavust välistamata ning karistust kergendamata leevendada isiku olukorda,

mistõttu on põhjendatud ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht, et aegumise küsimuse

lahendamisel tuli kohaldada kohtualuse suhtes leebemat seadust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et nii Kriminaalkoodeksi kui ka Karistusseadustiku järgi teise astme

kuriteo enne Karistusseadustiku jõustumist toime pannud isiku suhtes võib pärast Karistusseadustiku

jõustumist sõltuvalt asjaoludest osutuda leebemaks kas KrK § 53 lg 1 p 2 või KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 5

kohaldamine. Sel juhul on aegumise kohaldamine KrK § 53 lg 1 p 2 järgi võimalik üksnes siis, kui isik ei ole

toime pannud uut kuritegu ja teda ei ole antud kohtu alla KrK § 53 lg 1 p-s 2 märgitud tähtaja jooksul. Juhul

kui isik on viimatinimetatud tähtaja jooksul kohtu alla antud, osutub tema suhtes leebemaks ja kuulub

kohaldamisele KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 5, kuna võrreldes varasema regulatsiooniga sisaldub neis põhimõte, et

isikut ei või süüdi mõista ega karistada, kui selle kuriteo asjas ei ole viie aasta jooksul tehtud ühtegi

menetlustoimingut või kui kuriteo toimepanemisest on möödunud kümme aastat.

6.4 O. A.-le süüksarvatavad teod on nii Kriminaalkoodeksi kui ka Karistusseadustiku järgi teise astme

kuriteod ning ta anti kohtu alla 30. jaanuaril 1997. a, seega KrK § 53 lg 1 p-s 2 märgitud tähtaja piires,

mistõttu tema poolt toimepandud kuritegude aegumise küsimuse lahendamisel kuuluvad kohaldamisele KarS

§ 81 lg 1 p 2 ja lg 5. Seega eeldusel, et O. A. ei pane toime uut kuritegu, mis tooks kaasa aegumise tähtaja

katkemise, aeguksid talle süüksarvatavad teod 25. märtsil 2005. a.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu arvamusega, nagu oleks KrMK § 5 lg 2 ja KarS

§ 81 lg 1 vahel selline vastuolu, mis alati välistaks nimetatuist ühe kohaldamise.

7.1 Ringkonnakohus on rakendanud printsiipi lex posterior derogat legi priori. Kõnealusel juhul on aga -

nagu seda õigustatult märgib protestis prokurör - ühes Karistusseadustiku rakendamisega tehtud muudatus ka

KrMK §-s 268, sätestades lg-s 3, et "kohus teeb süüdimõistva otsuse süüdimõistetu vabastamisega

karistusest, kui kriminaalasja arutamisel tehti kindlaks käesoleva koodeksi § 5 lõike 1 punktis 3 või 4

sätestatud asjaolu". Seega on seadusandja tahe olnud lisaks KarS § 81 lg-tes 1 ja 5 sisalduvale regulatsioonile

jätkuvalt suunatud ka KrMK § 5 lg-s 2 sisalduva regulatsiooni säilitamisele, osutades üheselt, et seadusandja

peab lisaks aegumise materiaalõiguslikule küljele oluliseks ka menetlusõiguslikku külge.

7.2 KarS § 81 lg 1 sätestab, et kedagi ei tohi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo

toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud sama lõike punktides 1 ja 2

märgitud tähtajad. Süüdimõistmise ega karistamise keeldu kordab sama paragrahvi lõige 5. Kuivõrd väljendis

süüdi mõista ega karistada on kasutatud ega-seost, aga sõna ega tähendab eesti keeles ning ei ehk ja ei, tuleb

vaadeldavat sätet lugeda: kedagi ei tohi süüdi mõista ja ei tohi karistada.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on keelatud süüdimõistmine ja karistamine kui ühes asjas tehtud

otsus. Vastasel juhul kaotaks aegumise instituut üldse mõtte. Samuti ei ole mõeldav näiteks isiku

Karistusseadustiku järgi karistamine teda süüteo toimepanemises süüdi tunnistamata.

7.3 Arvestades asjaolu, et KarS § 81 lg 1 sätestab kuriteo aegumise korral üldpõhimõttena kuriteo toime

pannud isiku süüdimõistmise ja karistamise keelu ning KrMK § 5 lg 1 p-st 3 tuleneb samuti üldpõhimõttena

nõue aegumistähtaja möödumisel kriminaalmenetlus lõpetada, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ka

juhul, kui kuriteo aegumine ilmneb kohtuliku arutamise staadiumis, kuulub menetlus kohtualuse süüküsimust

lahendamata määrusega lõpetamisele. Menetlust tuleb aga jätkata, kui see on vajalik kohtualuse kaitseõiguse

tagamiseks.

Kaitseõigus on menetlusõiguse üks põhilisi õigusriiklikke põhimõtteid ning annab isikule õiguse kaitsta end

talle esitatud süüdistuse vastu seaduses ettenähtud vahenditega. KrMK § 5 lg-st 3 tuleneb kahtlustatava ja

süüdistatava õigus nõuda menetluse jätkamist ka juhul, kui kuriteo aegumistähtaeg on möödunud. KrMK

§ 351 lg 3 kohaselt on kohtualusel kõik süüdistatava menetlusõigused. Riigikohtu kriminaalkolleegium

märgib, et kahtlemata rikutakse oluliselt kohtualuse kaitseõigust, kui talt võetakse võimalus kaitsta end talle

esitatud süüdistuse vastu oma süüasja arutamisel kohtus. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et olukorras,

kus kohtuliku arutamise staadiumis ilmneb kuriteo aegumine, kuid kohtualune soovib menetluse jätkamist,

rakenduvad KrMK § 5 lg-d 2 ja 3 ning § 268 lg-d 3 ja 4 ning menetlust tuleb jätkata tavalises korras, tagades

kohtuliku arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse. Sellest omakorda tuleneb aga kohtu õigus teha

asja arutamise järel kas siis õigeksmõistev või süüdimõistev kohtuotsus.

Kriminaalmenetluse ülesanne KrMK § 2 kontekstis on kindlustada, et ühtegi süütut ei mõistetaks süüdi.

Süüteo toime pannud, kuid aegunud süüteoga kohtu all olevat isikut ei saa küll karistada, kuid tema

süüditunnistamine ei ole välistatud. Nimelt ei tulene aegumisest, et teo toime pannud isik oleks süütu oma

teo aegumise tõttu. Järelikult on ka tema süüdimõistmine KrMK § 2 alusel põhjendatud.

7.4 Karistusest vabastamist reguleerib Karistusseadustiku peatükk 5, mis aga ei märgi karistusest

vabastamise alusena aegumist. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et teinud kohtuliku arutamise käigus

kindlaks asjaolu, et kuritegu on aegunud, tuleb kohtul menetlus määrusega lõpetada, kui aga kohtualune

soovib menetluse jätkamist, tuleb menetlust jätkata tavalises korras ja teha kas õigeks- või süüdimõistev

kohtuotsus. Süüdimõistva otsuse tegemisel ei või süüdimõistetut KarS § 81 lg-test 1 ja 5 ning KrMK § 5 lg-

st 2 ja § 268 lg-st 3 tulenevalt karistada ehk ta tuleb karistusest vabastada. Selle nõude täitmine on võimalik

aegunud kuriteo toimepanemises süüditunnistatud isikule karistuse mõistmata jätmisega.

8. Toodud põhjendustel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 2, § 65 lg-st 3 ja § 72 lg-st 2, leiab

Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. septembri 2002. a

määrus tuleb tühistada ja kriminaalasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

Ott Järvesaar,

Jüri

Ilvest,

Hannes Kiris