3-2-1-109-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-109-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 31. oktoober 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed H. Jõks ja J. Luik

Kohtuasi

Juri Vorobjovi hagi AS Dvigatel vastu tervisekahjustusega

tekitatud kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. aprilli 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/435/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Juri Vorobjovi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

23. september 2002. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

1. aprilli 2002. a otsus ja saata asi samale apellatsioonikohtule

uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Juri Vorobjovile SA SAK Fond poolt

kassatsioonkaebuselt 30. aprillil 2002. a tasutud kautsjon 455

(nelisada viiskümmend viis) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. Vorobjov töötas AS-s Dvigatel alates 1950. a kuni vanaduspensionile minekuni 21. oktoobril

1994. a. Tallinna ATEK 13. juuli 1992. a tõendi kohaselt tuvastati hagejal kutsealase töövõime 25%-

line kaotus tähtajatult seoses 1981. a saadud kutsehaigusega. Kostja tasus hagejale hüvitist seoses

kutsehaigusega kuni 1998. a detsembrini. Alates 1. jaanuarist 1999. a ei maksnud kostja hagejale

enam hüvitist. Hageja palus kostjalt välja mõista 1998. a juunist kuni detsembrini vähem makstud

hüvitise 283 krooni 95 senti ning 1. jaanuarist 1999. a kuni 1. oktoobrini 2001. a väljamaksmata

hüvitise 45 238 krooni 5 senti, kokku 45 522 krooni.

2. Kostja vastuväitel oli hagi esitatud vale kostja vastu. Hageja töötas tsehhis nr 2, mille baasil

moodustati 31. märtsil 1998. a Dvigatel METO AS (praegu AS METOSEPP), kellele läks koos tsehhi

varade, töötajate ja kohustustega üle ka hüvitise maksmise kohustus. Tulenevalt TsK §-st 464 lg 1

tuleb hüvitise suurusest maha arvestada igasugune pension, mis on töötajale määratud pärast

tervisekahjustust, olenemata pensioni liigist ja sellest, kas varem oli invaliiduspension määratud või

mitte.

3. Tallinna Linnakohtu 6. detsembri 2001. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt tehti AS Dvigatel nõukogu 29. jaanuari 1998. a erakorralisel istungil juhatusele

ülesandeks moodustada tütarettevõtted, sh Dvigatel METO AS. 27. märtsi 1998. a lepinguga andis

AS Dvigatel üle ja Dvigatel METO AS võttis enda omandisse materjalid ja seadmed. Sama lepingu

kohaselt ei vastuta AS Dvigatel edaspidi tsehhi nr 2 kohustuste eest. Kohaldamisele kuulub ÄS § 5

lg 2. Seega vabanes AS Dvigatel alates 27. märtsist 1998. a hagejale tervisekahjustuse hüvitise

maksmisest. Hageja ei taotlenud kostja asendamist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohtu 1. aprilli 2002. a otsusega muudeti linnakohtu otsuse motiive, muus osas

jäi otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt puudub AS Dvigatel ja Dvigatel

METO AS vaheline kokkulepe, et viimasele läheb üle hagejale tervisekahjustuse hüvitise maksmise

kohustus. Kahju hüvitamise kohustus ei olnud mitte tsehhil nr 2, vaid tööandjal AS-l Dvigatel. Seega

on AS Dvigatel asjakohane kostja.

TsK § 464 kohaldamise eelduseks on TsK §-s 448 sätestatud tingimused, sh kahju olemasolu

kannatanul. Töötasu puhul väljendub kahju töötasu vähenenud osa suuruses, mille töötaja seoses

tervisekahjutusega kaotas. TsK § 464 lg 1 kohaselt peab tööandja, kes on kohustatud töötaja eest

maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid ja kelle süü läbi on töötajale seoses tema töö- või

teenistuskohustuste täitmisega tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus, hüvitama kannatanule

kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tema tervisekahjustust määratud

ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa. Sellest sättest tulenevalt ei pea tööandja hüvitama

töötaja tervisekahjustusest tingitud kahju seda osa, mida katab tervisekahjustuse tõttu saadav toetus

või pension. Kogu hagetava perioodi on hageja saanud vanaduspensioni. Vanaduspension 1 565

krooni kuus katab täielikult kahjuhüvitise summa 1370 krooni 85 senti kuus. Järelikult ei ole hagejal

kahju tekkinud.

Hageja on ekslikult leidnud, et tulenevalt Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172

kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud

vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" (edaspidi Ajutine

kord) p-st 20 ei oma kannatanu poolt pärast tervisekahjustuse tekitamist saadava töötasu ja

vanaduspensioni suurus hüvitise suuruse määramisel tähtsust. See punkt reguleerib hüvitise

väljamaksmise korda ning sätestab samuti, et väljamaksmisele kuuluva hüvitise summa määratakse

kindlaks kooskõlas Ajutise korra p-ga 7.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi

rahuldada. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti TsK § 464 lg 1. Ajutise korra p 20 sätestab, et

väljamaksmisele kuuluva hüvitise summa määratakse kindlaks kooskõlas Ajutise korra p-ga 7.

Ajutise korra p 7 ei sätesta, et kahju hüvitise suurus väheneb kannatanu poolt saadava

vanaduspensioni võrra. Vanaduspension on ette nähtud igale isikule, kes on saanud 63-aastaseks ja

kellel on pensionikindlustusstaa" vähemalt 15 aastat, ning seda ei arvata tervisekahjuhüvitisest maha.

6. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja kaebust ebaõigeks ja vaidles sellele vastu. Kuna

tervisekahjustus ei ole vähendanud hageja vanaduspensioni suurust, ei eksisteeri kahju, mida

hüvitada, ja puudub endine olukord, mida tuleks võimalikult ligilähedaselt taastada.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu.

8. Apellatsioonikohus on põhjendatult leidnud, et asjas kuuluvad kohaldamisele TsK §-d 464 ja 448.

TsK § 448 ja TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab hageja tõendama temal tekkinud kahju, kostja

õigusvastase tegevuse ja põhjusliku seose nende vahel. Sellest järeldub, et hageja peab muuhulgas

tõendama ka seda, et ta on kaotanud sissetuleku just tervisekahjustuse tõttu, mitte aga muul põhjusel,

nt vanaduse tõttu.

TsK §-st 448 lg 1 tuleneb ka kahju hüvitamise eesmärk - isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks

olevat asjaolu ei oleks esinenud. Selles asjas tähendab see hageja asetamist olukorda, milles ta oleks

olnud siis, kui ta ei oleks seoses kutsehaigusega töövõimet osaliselt kaotanud. Tervisekahjustuse

tekitamisel määratleb TsK § 463 lg 1 varalise kahjuna töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel

kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud täiendavaid kulutusi. Kolleegium leiab, et

muutunud majandusoludes tuleb osundatud normide alusel varalise kahjuna mõista tervisekahjustuse

tagajärjel kaotatud sissetulekut. Ka vanaduspensioniikka jõudnud isikul on tervisekahjustuse tõttu

tekitatud materiaalne kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata seoses tervisekahjustusega.

Seega tuleb esmalt tuvastada, millises summas kaotas hageja sissetuleku tervisekahjustusest tingitud

töövõime vähenemise tagajärjel. Kolleegium märgib, et Ajutine kord ei muuda seaduse -

tsiviilkoodeksiga - sätestatud kahju mõistet ega selle hüvitamise eesmärki. Märgitule on osundatud ka

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-1-54-00 (RT III, 2000, 13, 143). Hagejal on võimalus

tõendada, et tekitatud kahju on suurem kui Ajutise korra järgi arvestatu, kostjal on võimalus tõendada

vastupidist.

9. Kolleegium juhib tähelepanu, et Eesti Vabariigi pensioniseadus, mis kehtis 1. maist 1991. a kuni

31. märtsini 2000. a, riiklike elatusrahade seadus (RES), mis kehtis 1. aprillist 1993. a kuni

31.detsembrini 1999. a, riikliku pensionikindlustuse seadus (varasem RPKS), mis kehtis 1. aprillist

2000. a kuni 31. detsembrini 2001. a ning alates 1. jaanuarist 2002. a kehtiv riikliku

pensionikindlustuse seadus (kehtiv RPKS) sisaldavad küll norme, millel võib olla tähtsust

tervisekahjustuse hüvitise määramisel, kuid nimetatud seadused ei reguleerinud ega reguleeri

terviskahjustusega tekitatud kahju hüvitamist töötajale tööandja poolt.

10. Vastavalt TsK § 464 lg-le 1 peab tööandja, kes on kohustatud töötaja eest maksma riikliku

sotsiaalkindlustuse makseid ja kelle süü läbi on töötajale seoses tema töö- või teenistuskohustuste

täitmisega tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus, hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab

tema poolt saadava toetuse või temale pärast tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult

saadava pensioni summa. Seega ei pea tööandja hüvitama töötaja tervisekahjustusest tingitud kahju

seda osa, mida katab tervisekahjustuse tõttu saadav toetus või pension.

Kolleegium jääb tsiviilasjas nr 3-2-1-14-02 (RT III 2002, 8, 80) kolleegiumi kogu koosseisu poolt

väljendatud seisukohale, et TsK § 464 järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju

tekkimine ulatuses, mis ületab seoses tervisekahjustusega saadava toetuse ja pensioni summa.

Järelikult saab kahjust maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud seoses

tervisekahjustusega. Ka TsK § 466 kehtestab, et kui isikule ei ole seoses tervisekahjustuse

tekitamisega toetust või pensioni määratud, siis on kahju tekitaja kohustatud hüvitama kahju täies

ulatuses. Vanaduspension on määratud muul alusel kui seoses tervisekahjustusega ja seega puudub

selle mahaarvamiseks kahjust seaduslik alus.

11. Kehtiva RPKS § 16 lg 7 võimaldab isiku püsivalt töövõimetuks tunnistada mitte kauemaks kui

vanaduspensioniikka jõudmiseni. Sama põhimõtte sätestas varasem RPKS § 10 lg 5. Osundatud

normid omavad tähtsust seoses riikliku pensionikindlustusega. Need normid ei välista

vanaduspensionieas isiku töövõime kaotuse ulatuse kindlakstegemist seoses tervisekahjustuse

hüvitise nõudega. Vajadusel saab kohus selleks määrata ka ekspertiisi.

L. Laarmaa, H. Jõks, J. Luik

J. Luige eriarvamus

Nõustuda ei saa kolleegiumi järeldusega, et TsK §-st 448 tulenevalt peab hageja tervisekahjustusega

põhjustatud kahju nõudes tõendama ka töötasu kaotust tervisekahjustuse tõttu, mitte aga muul

põhjusel. Vaidlust ei ole selles, et enne vanaduspensionile jäämist 1994. aastal oli hagejal tuvastatud

kutsealase töövõime 25%-line kaotus tähtajatult seoses kutsehaigusega. Kui kohus tuvastab, et

hagejale selles ulatuses töövõime kaotuse (kutsehaiguse) põhjustamises on täielikult ja ainult süüdi

kostja, on minu arvates tema töövõime kaotusest tulenevaks varaliseks kahjuks arvestuslik töötasu,

mis tal jääb saamata kutsehaigusest tingitut osalise töövõime vähenemisega seoses. Seades aga

tervisekahjustusest tuleneva kohustise tekkimise täiendavaks tingimuseks töötasu kaotuse tõendatuse

tervisekahjustuse tõttu, jätame tähelepanuta, et TsK § 464 lg-st 1 ja § 463 lg-st 1 tulenevalt piisab

kohustise tekkimiseks töötaja töövõime vähenemisest tööandja süül. Siinjuures ei ole ju üldse tähtsust

töötajaga töölepingu lõpetamise alusel ega mittetöötamise põhjusel. Tuginedes TsK § 448 lg-le 1,

§ 463 lg-le 1 ja § 464 lg-le 1 väidan, et hagejal on õigus nõuda vähenenud töövõime ulatuses kahju

hüvitamist isegi siis, kui ta lahkus töölt omal soovil või kaotas töö ja sellega ka töötasu temapoolse

töökohustuste rikkumise tõttu. Samas ei ole hagejal õigus saada hüvitist säilinud 75% töövõime arvel:

tervisekahjustuse põhjustajale ei saa panna vastustus selle eest, et kahjustatu ei suuda säilinud

töövõimega tööd saada.

Tervisekahjustuse hüvitise asjas vanaduspensionieas isiku töövõime kaotuse ulatuse

kindlakstegemiseks ekspertiisi määramine on minu meelest üldjuhul vajalik siis, kui hagejal ei ole

enne pensioniikka jõudmist töövõime vähenemise ulatust seoses kutsehaiguse või töövigastusega

määratud. Võib eeldada, et nii töövõime kaotuse määramisel tähtajatult kui ka kehtiva RPKS § 16

lg 7 ja varasema RPKS § 10 lg 5 kohaselt isiku püsivalt töövõimetuks tunnistamisel kuni

vanaduspensioniikka jõudmiseni on meditsiiniliste kriteeriumide alusel tuvastatud, et kahjustatu

töövõime ei taastu.

J. Luik