3-2-1-99-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-99-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. oktoober 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Raivo Aasma, Enn Lainurme ja Pilvi Paalbergi hagi AS EKE

Ärikeskus vastu eluruumide erastamata jätmisega tekitatud

kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. märtsi 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/305/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS EKE Ärikeskus kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

9. september 2002. a

Istungil osalenud isikud

Kostja esindajad vandeadvokaat M. Aavik ja vandeadvokaat

M. Arvisto ning hagejate esindaja vandeadvokaat V. Viilol ja

hageja P. Paalberg

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

26. märtsi 2002. a otsus ja saata asi samale

apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-le EKE Ärikeskus BCLO Advokaadibüroo

poolt AS EKE Ärikeskuse kassatsioonkaebuselt 17. aprillil

2002. a tasutud kautsjon 5915 (viis tuhat üheksasada viisteist)

krooni 95 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagejad esitasid 5. mail 1999. a hagi AS EKE Ärikeskus vastu eluruumide erastamisest

keeldumisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

Harju Maakohtu 3. oktoobri 2001. a otsuse kohaselt kasutavad hagejad üürnikena alates 1. oktoobrist

1986. a Maardu linnas Vana-Narva mnt 28 asuvaid kortereid ning esitasid kostjale kui eluruumide

erastamise kohustatud subjektile veebruaris 1995. a avaldused eluruumide erastamiseks. Kostja ei

erastanud neile eluruume.

Kostja AS EKE Ärikeskus kanti 13. juulil 1998. a korterite aluse maatüki omanikuna

kinnistusraamatusse. 18. juunil 1998. a esitas kostja Maardu Linnavalitsusele taotluse hagejate

kasutuses olevate korterite mitteerastatavate eluruumide nimekirja kandmiseks. Maardu linna

volikogu 29. septembri 1998. a määrusega nr 62 (edaspidi määrus nr 62) rahuldati kostja

eelnimetatud taotlus ja vaidlusalused eluruumid kanti mitteerastatavate eluruumide nimekirja. Kostja

taotlusel jagati 3. novembril 1998. a kinnistu ning kinnistu, mille oluliseks osaks oli hoone, kus

asusid hagejate kasutuses olevad korterid, võõrandati OÜ-le Westvok, kes kanti omanikuna

kinnistusraamatusse 15. detsembril 1998. a.

Harju Maakohtu halduskohtunik tunnistas 25. oktoobri 1999. a otsusega määruse nr 62

seadusevastaseks ja volikogu tühistas selle oma 22. veebruari 2000. a määrusega.

Kuna kostja tegevuse tõttu jäid hagejad ilma korterite erastamise õigusest, on nad kandnud kahju,

mille suuruseks on korterite turuhind, millest on maha arvatud summa, mis oleks tulnud tasuda

korterite erastamise korral EVP-des. Hagejad palusid kostjalt välja mõista R. Aasma kasuks 170 400

krooni, E. Lainurme kasuks 177 500 krooni ja P. Paalbergi kasuks 186 000 krooni ning igale hagejale

10 030 krooni õigusabi kulude katteks.

2. Kostja leidis, et kinnistu võõrandamise ajal oli jõus määrus nr 62, mille kohaselt hagejate

eluruumid erastamisele ei kuulunud. Haldusakti hilisem seadusevastaseks tunnistamine ei muuda

kostja tegevust seadusevastaseks.

3. Harju Maakohus rahuldas hagi. Kohus leidis, et kostja on hagejatele kahju tekkimise eest vastutav,

kuna ta võttis oma tegevusetusega hagejatelt võimaluse saada eelnimetatud eluruumide omanikeks.

Hagejad pöördusid korduvalt eluruumide erastamiseks kostja poole ja teavitasid tekkinud olukorrast

ka majandusministeeriumi. Kostja ei teatanud eluruumide erastamisest keeldumise põhjust.

Kostjapoolne venitamine eluruumide erastamisega üle kolme aasta on vastuolus heas usus

tegutsemise põhimõttega.

Kahju on korterite turuväärtus, millest on maha arvatud hagejate poolt säästetud raha seoses

ärajäänud erastamisega. Kostja ei vaidlustanud hagejate pakutud kahju suuruse arvutamise

metoodikat, kuid vaidlustas aluseks võetud korterite turuhinna. Kohus lähtus hagejate esitatud

asjatundja arvamusest, kuna kostja esitatud arvamus oli vastuoluline ja seetõttu mitteusaldusväärne.

Kohus mõistis kostjalt välja R. Aasmale 170 400 krooni, E. Lainurmele 177 500 krooni ja

P. Paalbergile 186 00 krooni.

Kostja taotlus kanda vaidlusalused eluruumid mitteerastatavate eluruumide nimekirja oli

motiveerimata ja tema hiljem esitatud põhjendus hoone ümberehitamise kavatsuse kohta oli

paljasõnaline, sest kostja ei hakanud hoonet ümber ehitama.

Hagejatele eluruumide erastamine muutus võimatuks seoses sellega, et kostja võõrandas vaidlusaluste

korterite all oleva kinnistu OÜ-le Westvok, kellel puudub kohustus erastada vaidlusalused eluruumid

hagejatele.

Kohus hindas kostja tegutsemist kinnistu kiire müügi osas OÜ-le Westvok, kui otsest soovi vabaneda

kohustusest hagejate ees.

Kõigi asjaolude põhjal järeldas kohus, et hagejatele eluruumide erastamisega venitamisel, Maardu

linnavolikogult eluruumide mitteerastatavate eluruumide hulka arvamist taotledes ja kinnistut OÜ-le

Westvok võõrandades oli kostja eesmärk vabaneda eluruumide erastamise kohustusest hagejate ees ja

seega oli kostja käitumine vastuolus heas usus tegutsemise põhimõttega.

Kohus ei nõustunud hagejate väitega, et neile tekkis kahju juba kostja poolt hoonealuse maa

omandamisega, mis muutis võimatuks eluruumide erastamise. Kohtu arvamuse kohaselt säilis

hagejatel EES § 217 kohaselt erastamisvõimalus.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. märtsil 2002. a maakohtu otsuse muutmata.

Maakohus määratles õigesti kahju hüvitamise eesmärgi, milleks on kahjustatud isiku asetamine

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle ei oleks kahju

tekitatud.

Kostja ei täitnud kolme aasta jooksul seadusest tulenevat eluruumide erastamise kohustust, kuigi nii

hagejad kui majandusministeerium olid kostjale erastamise kohustuslikkust selgitanud. Kostja väide,

et erastamiskohustuse täitmisega viivitamine oli tingitud avalikust huvist, ei ole asjakohane.

Maardu linn vabastas kostja erastamiskohustusest, arvestades kostja poolt garantiikirjas hoone

ümberehitamiseks antud lubadust, mida kostja ei täitnud ega kavatsenudki täita.

Kostja esitas linnale ebaõigeid andmeid eesmärgiga vabaneda kohustusest ja saavutada endale sobiv

otsus. Kostja tegevuse õigusvastasus seisneb selles, et ta püüdis saavutada oma eesmärki, esitades

volikogule teadlikult ja tahtlikult ebaõigeid andmeid.

Kostja ei toiminud heas usus, kuna jättis hagejad informeerimata asjaoludest, mille vastu neil oli

õigustatud huvi, ning müüs kinnistu kiirelt pärast määruse nr 62 vastuvõtmist.

Määruse nr 62 seadusevastaseks tunnistamise ja selle tühistamise ajaks oli kostja kinnistu juba

võõrandanud. Kostja tegevuse tulemusena ei olnud hagejatel võimalik eluruume erastada. Väide, et

kostja on pakkunud hagejatele erinevaid eluruume, millest nad on põhjendamatult keeldunud, ei ole

õige. Kiire kinnistu müük viitab sellel, et kostjal ei olnud piisavalt aega mõlemaid pooli rahuldavat

lahendust otsida. Seega on kostja väide, et ta arvestas 24. augustil 1998. a antud garantiikirjas

hagejate huve, alusetu ja vastuolus tegelike asjaoludega.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ja teha asjas uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

1. oktoobrist 1998. a kuni 1. märtsini 2000. a oli määrus nr 62 jõus. Alates määruse jõustumisest

1. oktoobril 1998. a, ei olnud kostja enam vaidlusaluste korterite erastamise kohustatud subjekt.

Seega ei olnud kostja käsutamisõigus kinnistu võõrandamise ajal piiratud.

Hagi kostja vastu rahuldati TsK § 448 lg 1 alusel. Kostja märgib, et tema tegevus ei olnud

õigusvastane ja ta ei olnud hagejatele tekitatud kahju tekkimises süüdi. Kostja ei teadnud ega

pidanudki teadma vaidlusaluste korterite võõrandamise ajal linnavolikogu määruse õigusvastasusest.

Kostja tegutses heas usus, pidades määrust nr 62 seaduslikuks.

Hagejate õigust eluruume erastada rikkus Maardu linn ja temalt on hagejatel õigus nõuda kahju

hüvitamist. Kostja poolt vaidlusaluste korterite hagejatele erastamata jätmise ja määruse nr 62

vastuvõtmise vahel puudub põhjuslik seos. Kostjapoolne erastamiskohustuse täitmisega ootamine ei

toonud ega saanudki kaasa tuua nimetatud määruse vastuvõtmist. Ka ei toonud kostjapoolne

erastamiskohustuse täitmisega viivitamine kaasa kahju, mille hüvitamist nõutakse. Hagejatele tekkis

kahju, kuna võeti vastu määrus nr 62, millega kostja vabastati eluruumide erastamise kohustusest.

Apellatsioonikohus pole arvestanud, et kui volikogu määrab kindlaks erastamisele mittekuuluvad

eluruumid ilma seadusliku põhjuseta, siis ei saa sellega tekitatud kahju eest vastutada keegi muu

peale kohaliku omavalitsuse.

Hagi on esitatud valel alusel ja vale isiku vastu. Kostja ei ole enam vaidlusaluste korterite suhtes

avaliku võimu teostaja ja ta ei esinda selles osas enam kohalikku omavalitsusüksust ega riiki.

Kohus on õigluse alusel hinnangu andmisel jätnud kostja õigused ja üksikjuhtumi asjaolud

tähelepanuta, asunud eelistama hagejaid ja pannud lubamatult vastutuse Maardu linna tekitatud kahju

eest kostjale.

Apellatsioonikohtu otsusest ei selgu, milliseid valeandmeid kostja volikogule esitas ning millised

tõendid seda kinnitavad. Samuti puudub viide tõenditele, mis kinnitaksid, et kostja esitas ebaõigeid

andmeid teadlikult ja tahtlikult. Garantiikirja andmist ei saa pidada ebaõigete andmete esitamiseks.

Kostja ei pidanud informeerima hagejaid määruse nr 62 vastuvõtmisest.

Ringkonnakohtu otsus ei rajane tõenditel, vaid emotsioonil ning sellega on kohus rikkunud TsMS §-

des 227 ja 228 ning § 231 lg-s 4 sätestatud protsessiõiguse norme.

6. Hagejad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu.

Kostja venitas eluruumide erastamisega, esitades Maardu Linnavolikogule põhjendamatu taotluse

tunnistada vaidlusalused eluruumid erastamisele mittekuuluvaiks, mis kinnitab tema eesmärki otsida

võimalusi erastamiskohustusest vabanemiseks. Kostja on vastutav hagejatele kahju tekkimises, kuna

kostja rikkus heas usus tegutsemise nõuet, venitades oma kohustuse täitmisega üle kolme aasta.

Hagejad leiavad, et neile ei tekitanud kahju Maardu linn. Kahju tekkis seoses erastamisele kuulunud

eluruumide kohustatud subjekti omandist väljumisega.

Ringkonnakohus ei rikkunud protsessiõiguse norme.

Riigikohtu istungil jäid kostja esindajad kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde. Hagejate

esindaja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsioonikohtu otsuse muutmata.

Kostja esindaja palus hagejatelt välja mõista kohtukuluna 16 800 krooni õigusteenuste eest. Hagejate

esindaja taotles 5876 krooni 40 sendi suuruse õigusteenuste kulu väljamõistmist.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 2 alusel

protsessiõiguse normi rikkumise tõttu.

8. Hagi esitati maakohtusse 5. mail 1999. a. 1. jaanuarist 2000. a kehtima hakanud

halduskohtumenetluse seadustiku järgi kuulub halduskohtu pädevusse õigusvastase haldusakti või

toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõuete lahendamine, kui toiming on avalik-õiguslikke

haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus avalik-õiguslikus

suhtes.

HKMS RakS § 5 kohaselt võis 1. juulil 2000. aastal maa- või linnakohtu menetluses olnud

õigusvastase haldusakti või -toiminguga tekitatud kahju hüvitamise asju, mis olid menetlusse võetud

enne 1. jaanuari 2000. aastal, läbi vaadata tsiviilkohtumenetluse reeglite järgi. Sellest tulenevalt oli

pädevaks kohtuks maakohus.

9. Hagi on esitatud AS EKE Ärikeskuse vastu, kes oli eluruumide erastamise kohustatud subjekt.

Seega puudub alus käsitleda Maardu linna võimalikku vastutust tekitatud kahju eest.

10. Nõustudes maakohtuga, on apellatsioonikohus põhjendatult leidnud, et asjas kuulub vastutuse

alusena kohaldamisele TsK § 448. Selle kohaselt tekib kahju hüvitamise kohustus, kui kannatanul on

tekkinud kahju; tekkinud kahju ja kahjutekitaja teo vahel on põhjuslik seos; see tegu peab olema

õigusvastane ja kahjutekitanu peab olema kahju tekitamises süüdi. Kolme esimest eeldust peab

tõendama kannatanu, süüd eeldatakse ja selle puudumist peab tõendama kahjutekitaja.

Kohtud on põhjendatult lugenud kahjuks erastamisele kuulunud korterite turuväärtuse, millest on

maha arvatud hagejate poolt säästetud raha seoses erastamise toimumata jäämisega. Hagejate kahju

eluruumi erastamise õigusest ilmajäämise tõttu ja kahju suurust kassatsioonkaebuses ei vaidlustata.

Teoks, millega kahju tekitati on kohtud lugenud kõigepealt kostja kui eluruumide erastamise

kohustatud subjekti eluruumi erastamisega põhjendamatu viivitamise üle kolme aasta vaatamata

sellele, et nii hagejad kui majandusministeerium selgitasid kostjale tema kohustust eluruumid

erastada. Eluruumide erastamata jätmise põhjust kostja hagejatele ei teatanud. Kolleegium nõustub, et

tuvastatud asjaolude põhjal on eluruumide erastamise kohustatud subjekt eluruumi erastamisega

põhjendamatult venitanud, ta on ületanud mõistliku tähtaja eluruumide erastamiseks ja on seega

toiminud õigusvastaselt. Samas tuleb nõustuda kassaatoriga, et ainuüksi õigusvastane venitamine

eluruumi erastamisega ei jätnud hagejaid eluruumi erastamise võimalusest ilma ega tekitanud seda

kahju, mille hüvitamist hagejad nõuavad.

Kostja tegevuseks, millega põhjustati hagejatele kahju on apellatsioonikohus lugenud ka kostja poolt

linnavolikogule teadlikult ebaõigete andmete esitamist, mis oli aluseks määruse nr 62 vastuvõtmisel.

Kolleegium nõustub, et kui isiku tegevus on suunatud seadusvastase haldusakti vastuvõtmisele ja

selleks esitatakse teadvalt ebaõigeid andmeid, siis seda tegevust saab pidada õigusvastaseks ja see

võib olla aluseks kahju hüvitamise kohustuse panemiseks ebaõigeid andmeid esitanud isikule.

Seejuures võib ebaõigete andmete esitamiseks olla ka vaikimine asjaoludest, mis on olulised.

Kuna kinnisasja OÜ-le Westvok võõrandamise ajal 23. novembril 1998. a ei olnud Maardu

Linnavolikogu 29. septembri 1998.a. määrus nr 62 seadusevastaseks tunnistatud, siis ei tõusetu

küsimust kostja õigusvastasest käitumisest kinnisasja võõrandamisel.

11. Nõustuda tuleb kassaatoriga selles, et kohtuotsustest ei selgu, milliste asjaolude esitamist

apellatsioonikohus ebaõigete andmete esitamiseks pidas, mis kinnitab nende ebaõigsust ja nende

esitamist teadlikult. Eelnevaga on rikutud TsMS §-s 330 lg 4 sätestatut ja see on kohtuotsuse

tühistamise alus.

12. Seoses vaidlusega tegevuse üle, mille tagajärjel hagejad kaotasid eluruumi erastamise võimaluse,

juhib kolleegium tähelepanu järgnevale. Hagi alusesse kuulus ka asjaolu, et kostja erastas maatüki,

millel asuvas hoones vaidlusalused eluruumid asusid ja mis muutusid seeläbi maatüki olulisteks

osadeks. Maakohus luges põhjendamatuks hagejate väited, et nad kaotasid eluruumide erastamise

võimaluse eelnimetatu tõttu. Kohus viitas EES §-le 217, mille kohaselt on erastamise objektiks teatud

tingimustel ka korteriomandi ese. Kohtuotsusest ei selgu, millest maakohus järeldas, et vaidlusalused

eluruumid kuuluvad korteriomandi esemesse. Tõendid selliseks järelduseks asjas puuduvad. TsMS

§ 333 lg 4 annab apellatsioonikohtule õiguse kontrollida maakohtu otsust ka eeltoodud osas. Kui

vaidlusalused eluruumid kuulusid korteriomandi esemesse, mille reaalosa on erastamise objektiks,

siis tuleb silmas pidada, et kohtu poolt viidatud EES § 217 jõustus 29. novembril 2000. a.

13. Riigikohtule esitatud kohtukulude väljamõistmise taotlused kuuluvad läbivaatamisele asja

sisulisel arutamisel apellatsioonikohtus.

J. Odar, H. Jõks, L. Laarmaa