3-1-1-95-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-95-02

Otsuse kuupäev

25. september 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

N.K. süüdistus KrK § 140 lg 2 p 1,2,3 ja § 115

lg 2 p 1,3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. aprilli 2002. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-127/2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

N.K. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel,

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

3. september 2002. a

Istungil osalenud isikud

Vandeadvokaat Anu Pärtel, riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

Tühistada Tartu Maakohtu 21. veebruari 2002. a

kohtuotsus N.K. süüdimõistmises ja Tartu

Ringkonnakohtu 23. aprilli 2002. a kohtuotsus,

millega maakohtu otsus jäeti muutmata ning saata

kriminaalasi Tartu Maakohtule uueks kohtulikuks

arutamiseks teises kohtukoosseisus alates kohtu alla

andmise staadiumist.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Välja mõista N.K-lt riigieelarve tuludesse kohtukulu

kaitsjatasu näol 1380 krooni ja 60 senti.

Kohtuotsus jõustub 25. septembril 2002. a ega kuulu

edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 21. veebruari 2002. a otsusega mõisteti N.K. süüdi KrK 115 lg 2 p-de 1, 3 järgi, mille eest

teda karistati kolmeaastase vabadusekaotusega. Veel mõisteti N.K. süüdi KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2, 3 järgi

ning karistati ühe aasta ja kolme kuu vabadusekaotusega. KrK § 40 lg 1 alusel liitis kohus karistused

osaliselt, mõistes kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks kolm aastat ja kuus kuud vabadusekaotust.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse N.K. ja tema kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel.

Kaebustes taotleti KrK § 140 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi mõistetud karistuse kergendamist ning N.K.

õigeksmõistmist KrK § 115 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

Samuti rikkus Tartu Maakohus kaitsja apellatsioonkaebuse kohaselt jämedalt kriminaalmenetlusnorme,

eirates nõupidamistoa saladust. Kohus, olles pärast kohtuvaidlusi lahkunud nõupidamistuppa otsust tegema,

ei teinud otsust ega saatnud asja täiendavale eeluurimisele, vaid uuendas menetluse, leides, et esitatud

süüdistuses vajavad täiendavalt selgitamist kannatanute M.P. ja K.Z. suhtes vägivalla kasutamisega seotud

asjaolud. Koheselt pärast menetluse uuendamist esitas prokurör uue süüdistuse just vägivalla kasutamise

osas. Seega pidi kohus kaitsja arvates informeerima prokuröri süüdistuse muutmise vajalikkusest.

3. Tartu Ringkonnakohtu 23. aprilli 2002. a otsusega jäeti apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu

Maakohtu 21. veebruari 2002. a otsus muutmata.

Ringkonnakohus ei tuvastanud selliseid menetlusnormide rikkumisi maakohtu poolt, mis AKKS § 33

kohaselt toonuksid kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks

saatmise.

Kriminaalkolleegium märkis, et Tartu Maakohus toimis kooskõlas KrMK § 267 lõikega 1, mis näeb ette, et

kui kohus nõupidamistoas tunnistab vajalikuks täiendavalt selgitada mõnd asjaolu, uuendab ta kohtuotsust

tegemata oma määrusega kohtuliku uurimise. KrMK 261 lg 1 kohaselt võivad otsuse tegemise ajal

nõupidamistoas viibida ainult kohtu koosseisu kuuluvad kohtunikud ja kohtusekretär. Sama paragrahvi teise

lõike kohaselt ei tohi nõupidamistoas nõupidamise ajal toimunud arutlusi avaldada. Antud asjas ei ole kaitsja

esitanud andmeid selle kohta, et nõupidamistoas oleks viibinud kõrvalisi isikuid või et seal toimunud arutlusi

oleks kellelegi avaldatud.

Ringkonnakohus ei nõustunud apellantide väitega, et vägistamist ega selle katset ei toimunud. Seejuures

nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja ei pidanud vajalikuks neid korrata.

Samuti leidis ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et ei ole alust N.K.le KrK § 140 lg 2 p 1, 2, 3 alusel

mõistetud karistust kergendada, kuna maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud kõiki KrK §-s 36

ettenähtud asjaolusid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. N.K. kaitsja vandeadvokaat A. Pärtel esitas Tartu Ringkonnakohtu 23. aprilli 2002. a otsuse peale

kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsused ja saata asi

uueks arutamiseks esimese astme kohtule.

4.1 Kaitsja on seisukohal, et nii maa- kui ringkonnakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusnorme.

Asjaolu, et prokurör tuli kohtuotsuse kuulutamisele muudetud süüdistusega, näitab, et kohus, tulnud

nõupidamistoas veendumusele muudetud süüdistuse esitamise vajalikkusest, teatas sellest prokurörile. Oma

tegevusega rikkus kohus ka objektiivsuse ja erapooletuse nõudeid.

4.2 Lisaks eelnevale ei ole kohus tõendite hindamisel arvesse võtnud printsiipi, et kõik kahtlused tuleb

tõlgendada kohtualuse kasuks. Kaitsja leiab, et KrK § 115 lg 2 p 1, 3 alusel süüditunnistamise aluseks on

olnud ainult kannatanu ütlused.

4.3 Ringkonnakohtu poolne menetlusnormide rikkumine seisneb kassatsioonkaebuse kohaselt otsuse

motiveerimatuses.

4.4 Samuti korratakse kassatsioonkaebuses seisukohta, et N.K. tuleks KrK § 140 lg 2 p 1, 2, 3 alusel

karistada rahatrahvi, mitte aga vabadusekaotusega.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Kohtuistungi protokollist, mida on alustatud 12. veebruaril 2002. a, nähtub, et kriminaalasja arutamine

Tartu Maakohtus toimus 12.-13. veebruaril, mil toimusid ka kohtulikud vaidlused ja kohtualuse viimane sõna

ning seejärel lahkus kohus nõu pidama. Sama kohtuistungi protokoll jätkub 15. veebruaril 2002. a kirjega, et

kohus tegi määruse, mille avaldas. Määruse sisu (t.l. 51) kohaselt uuendas kohus menetluse N.K. süüdistuses,

kuna "" vajavad selgitamist kannatanute M.P. ja K.Z. suhtes vägivalla kasutamisega seoses olevad asjaolud".

Protokollist nähtub, et pärast määruse avaldamist kohus tegelikult mingeid uusi või täiendavaid asjaolusid

selgitama ei asunud, samuti polnud ei prokuröril ega kaitsjal taotlusi täiendavate või uute tõendite

uurimiseks. Kogu asjaolude selgitamine väljendus prokuröri tegevuses, kes kohtu nõupidamisele asudes oli

ette valmistanud muudetud süüdistuse, mille ta esitas kohtule vahetult pärast menetluse uuendamist.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates väärib tähelepanu asjaolu, et muudatus puudutas just nimelt N.K.

poolset vägivalla kasutamist kannatanute suhtes, so. asjaolusid, millega kohus põhjendas kohtuliku uurimise

uuendamise vajadust. Et selline kokkusattumus ei ole juhuslikku laadi, tõendab ka asjaolu, et hilisemate

kohtuistungite ajal ei avaldanud prokurör ega kohus mingit initsiatiivi uute asjaolude uurimiseks, kohtulik

uurimine toimus vaid uue tunnistaja S.K. ülekuulamise teel ning seda kaitsja taotlusel.

6. Eeltoodu alusel jõuab Riigikohtu kriminaalkolleegium järeldusele, et kohtu nõupidamise ajal toimus

infovahetus kohtu koosseisu ja prokuröri vahel. Rõhutagem siinkohal, et mitte igasugust infovahetust ei saa

käsitleda nõupidamise saladuse rikkumisena, kuid käesoleval juhul viis see kohtualuse süüdimõistmise

olulise lihtsustamiseni - prokurörile võimaluste loomiseni kasutada KrMK §-s 215 sätestatud süüdistuse

muutmist mitte kohtuliku uurimise ajal, vaid siis kui kohus oli juba arutamas süüdistuse vastavust

kohtuistungil tuvastatule. Seega rikkus kohus KrMK §-s 19 sätestatud kriminaalasja tehiolude objektiivse

uurimise põhimõtet, asudes sisuliselt toetama ühte menetluse poolt - prokuröri. Sellist infovahetust hindab

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõupidamistoa saladuse rikkumisena AKKS § 39 lg 3 p 5 mõttes, mis toob

kaasa kohtuotsuste obligatoorse tühistamise kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg