3-3-1-38-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-38-02

Otsuse kuupäev

17. juuni 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

Kohtuasi

Igor "atilovi kaebus Ida-Viru Politseiprefektuuri prefekti

käskkirja seadusevastaseks tunnistamiseks, kaebaja teenistusse

ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest töötasu

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 3. aprilli 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3-

45/2002

Menetluse alus Riigikohtus

Igor "atilovi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

6. juunil 2002

Kohtuistungil osalenud isikud

Igor "atilov

Ida-Viru Politseiprefektuuri esindaja Aleksei Galkin

RESOLUTSIOON

Jätta Igor "atilovi kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 3. aprilli 2002. a

otsus haldusasjas nr 2-3-45/2002 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sillamäe Politseijaoskonna nooremkonstaabel I. "atilov vabastati Ida-Viru politseiprefekti

16. oktoobri 2001. a käskkirjaga nr 647p ATS §-de 84 p 3 ja 118 ning Politseiteenistuse seaduse § 24

p 3 alusel distsiplinaarkaristusena teenistusest. Käskkirja kohaselt pani I. "atilov toime süülise teo,

mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega ja diskrediteerib ametnikku või ametiasutust,

sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses olles või väljaspool teenistust.

Käskkirjas kirjeldatu kohaselt seisnes tegu selles, et I. "atilov, olles ise alkoholijoobes, andis

sõiduauto juhtimise õiguse üle oma abikaasale, kes samuti oli tarvitanud alkoholi. Abikaasa juhitava

autoga toimus liiklusõnnetus, mille tagajärjel üks kaassõitjatest suri sündmuskohal. I. "atilov, tema

abikaasa ja neljas autos viibinu said kergemaid vigastusi ning viibisid peale esmaabi andmist

ambulatoorsel ravil. I. "atilovilt sündmuskohal saadud esialgse informatsiooni kohaselt väitis ta, et

juhtis liiklusõnnetuse ajal autot. Informatsioon faktist, et ühe isiku surmaga lõppenud liiklusõnnetuse

põhjustas alkoholijoobes politseiametnik, edastati Politseiameti korrapidajale ja levis ka

ajakirjanduses. Distsiplinaarjuurdluse käigus selgus, et autot juhtis I. "atilovi abikaasa.

Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes leiti, et I. "atilovi käitumises puudub distsiplinaarsüüteo koosseis.

2. 6. novembril 2001 Jõhvi Halduskohtule esitatud kaebuses taotles I. "atilov käskkirja

seadusevastaseks tunnistamist, teenistusse ennistamist ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest

saamatajäänud töötasu väljamõistmist. Kaebuse esitaja leidis, et pole toime pannud vääritut tegu, mis

oleks vastuolus üldkehtivate moraalinormidega ega diskrediteerinud oma käitumisega asutust. Samuti

leidis kaebaja, et ta pole esitanud valeandmeid selle kohta, kes juhtis õnnetuse toimumise ajal autot.

Käitumist sündmuskohal mõjutas õnnetusest ja kehavigastustest põhjustatud "okiseisund. Karistus on

vastuolus distsiplinaarjuurdluse tulemustega ja toimunu asjaoludega. Karistuse määramisel on rikutud

TDS § 8 lg 1.

3. Jõhvi Halduskohtu 5. detsembri 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-244/2001 jäeti kaebus

rahuldamata. Halduskohus leidis, et puuduvad veenvad tõendid distsiplinaarvastutuse kohaldamist

välistavate asjaolude olemasolu kohta. Alkoholi tarvitanud isiku lubamine sõidukit juhtima või sellise

tegevuse takistamata jätmine ning liiklusõnnetuse asjaolusid tuvastavale politseiametnikule eksitava

informatsiooni andmine on käsitletav teona, mis on vastuolus nii politseiametnikule esitatavate

eetiliste nõuete kui ka üldtunnustatud kõlblusnormidega. Selline tegu diskrediteerib

politseiametnikku ja kogu politseisüsteemi ka siis, kui pandi toime väljaspool teenistuskohustuste

täitmist. Riigiteenistus, eriti aga teenistus politseis seab kõrgendatud nõudmised ka isiku

teenistusvälisele käitumisele. Politseiteenistuse seaduse §-st 45 ei tulene kohustust alati läbi viia

distsiplinaarjuurdlust ega karistuse määramisel igal juhul lähtuda distsiplinaarjuurdluse tulemustest.

Distsiplinaarkaristuse määramise õigust omav isik on pädev iseseisvalt otsustama, kas tegemist oli

distsiplinaarsüüteoga. Vaidlustatud käskkiri vastab Avaliku teenistuse seaduses ja Töötajate

distsiplinaarvastutuse seaduses sätestatud vorminõuetele.

4. I. "atilov esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu

otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus.

5. Tartu Ringkonnakohtu 3. aprilli 2002. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus on hinnanud kõiki asjas olevaid

tõendeid ning põhjendatult järeldanud, et I. "atilov, lubades autot juhtima oma joobeseisundis

abikaasa ja andes sündmuskohal algselt ebaõigeid andmeid, pani toime süülise teo, mis on vastuolus

politseiametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ja diskrediteerib politsei mainet. Tõendatud pole, et

apellant olnuks vahetult pärast avariid selgitusi andes seisundis, mis oleks välistanud tal aru saada

sündmuskohal toimuvast ja enda käitumise iseloomust ning selle võimalikest tagajärgedest.

Halduskohus on põhjalikult motiveerinud, miks politseinikele, võrreldes tavakodanikega, on esitatud

kõrgendatud käitumisnõuded. Apellant ei saa oma tegu õigustada asjaoluga, et ta ei täitnud

liiklusõnnetuse toimumise ajal teenistuskohustusi. Ebaõige on küll vaidlustatud käskkirjas viitamine

varasematele kustunud distsiplinaarkaristustele, kuid see ei anna alust käskkirja õigusvastaseks

tunnistamiseks, kuna apellandi süüteod võimaldasid ametniku teenistusest vabastada sõltumata

kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolust.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. I. "atilov esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused

ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus ning mõista välja kohtukulud. Kassaator

väidab:

a) distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte kohaselt puudub teenistuja käitumises distsiplinaarsüüteo

koosseis. Kohtud ei ole argumenteerinud, miks nad peavad põhjendatuks vaidlustatud käskkirja, mis

tugineb nimetatud kokkuvõttele. Rangeim distsiplinaarkaristus - teenistusest vabastamine - on

määratud põhjendusteta ning vastuolus distsiplinaarjuurdluse tulemustega;

b) tegemist ei olnud auto juhtimisõiguse üleandmisega. Auto oli abikaasade ühisomand, mille

juhtimiseks ei pidanud juhtimisõigust üle andma;

c) I. "atilov ei andnud sündmuskohal selgitusi, vaid vastas pealiigutusega konstaabli küsimusele selle

kohta, kes juhtis õnnetuse toimumise ajal autot. Arvestades juhtunust põhjustatud stressi- ja

"okiseisundit ning saadud pea- ja kehavigastusi, ei saa sellist informatsiooni andmist pidada

teenistusest vabastamist põhjustavaks distsiplinaarsüüteoks. Pärast õnnetuse toimumist käitus kaebaja

mitte kui politseinik, vaid kui kannatanu oma abikaasa poolt põhjustatud liiklusõnnetuses;

d) kontrollimata ja ebaõige informatsiooni autot juhtinud isiku kohta edastasid Politseiameti

korrapidajale Sillamäe politseijaoskonna töötajad, mitte I. "atilov. Kohtud ei ole otsuse tegemisel

selle asjaoluga arvestanud;

e) seadus näeb distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise ette "üldlevinud käitumisnormide",

mitte aga "spetsiaalsete käitumisnormide" rikkumise eest. Mõiste "ametikohta diskrediteeriv

üldlevinud käitumisnormide rikkumine" ühekülgne ja ebaobjektiivne tõlgendamine tõi kaasa eksliku

kohtuotsuse.

7. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Ida-Viru Politseiprefektuur, et vaidlustatud

käskkirjas on detailselt kirjeldatud ja põhjendatud, milles seisnes politseiametniku süü.

Politseiametniku otsese ülemuse poolt läbi viidud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte ei ole siduv

karistust määravale ametiisikule. Ekspertiisi tulemusena tuvastatud joobeaste ei olnud selline, mis

poleks võimaldanud I. "atilovil aru saada oma tegevusest. Distsiplinaarjuurdluse käigus tunnistas

I. "atilov, et vastas jaatavalt küsimusele selle kohta, kas liiklusõnnetuse toimumise ajal juhtis autot

tema. Vastavalt kehtestatud korrale edastati see teave Politseiametile ja sealt omakorda

massimeediasse. Asja menetlemise käigus on I. "atilov oma seisukohta muutnud.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. ATS § 84 p 3 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks vääritu tegu, s.o süüline tegu, mis on vastuolus

üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib

ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või

väljaspool teenistust. Politseiteenistuse seadus ei defineeri vääritu teo mõistet, seega on sama

määratlus kohaldatav ka politseiametnike puhul.

Politseiteenistuse seaduse §-s 42 loetletakse distsiplinaarkaristused, mida võidakse määrata

politseiametnikele. Selle sätte kolmanda punkti kohaselt on üks võimalikest karistustest teenistusest

vabastamine Avaliku teenistuse seaduse § 118 alusel. ATS §-st 118 lg 2 tulenevalt võib vääritu teo

eest ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust.

9. Vastavalt Politseiteenistuse seaduse §-le 45 lg 1 viiakse distsiplinaarsüüteo ja selle toimepannud

isiku kindlakstegemiseks läbi distsiplinaarjuurdlus. Politseiteenistuse seaduse § 44 lg 1 kohaselt on

sama seaduse paragrahvi 42 punktis 3 nimetatud distsiplinaarkaristuse (teenistusest vabastamine ATS

§ 118 alusel) määramise õigus politseiametniku ametikohale nimetamise õigust omaval asutuse juhil.

Riigikohtu halduskolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et pädev ametiisik võib

distsiplinaarjuurdluse käigus väljaselgitatud asjaolude pinnalt teha ise otsustuse süüteo

toimepanemise ja karistuse määramise vajaduse kohta. Karistuse määramise õigust omav ametiisik

võib langetada ka otsustuse, mis erineb distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte järeldustest

distsiplinaarsüüteo toimepaneku osas.

10. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes I. "atilovi poolt toimepandud vääritu tegu selles, et olles

ise alkoholijoobes, andis ta sõiduauto juhtimise õiguse üle oma abikaasale, kes samuti oli tarvitanud

alkoholi, ning andis hiljem sündmuskohal ekslikku informatsiooni selle kohta, kes juhtis

liiklusõnnetuse ajal autot.

11. Tulenevalt Liiklusseaduse §-st 20 lg 2 ja 3 ning Liikluseeskirja §-dest 76 p 1 ning 77 ei tohi juht

ise olla joobeseisundis ega anda juhtimist üle isikule, kes on joobeseisundis. Nimetatud sätted

käsitlevad "juhtimise üleandmist", mitte "juhtimisõiguse üleandmist" nagu ekslikult märgitakse

I. "atilovi distsiplinaarsüüteo kirjelduses nii vaidlustatud käskkirjas kui ka halduskohtu otsuses.

Mootorsõiduki juhtimise õigust ja juhtimise õiguse andmist käsitletakse Liiklusseaduse 5. ja

6. peatükis. Tegemist on sellise terminoloogilise ebatäpsusega distsiplinaarkaristuse määramisel, mis

ei mõjuta vaidlustatud käskkirja õiguspärasust.

12. Liiklusseaduse §-st 20 lg 2 ja 3 ning Liikluseeskirja §-dest 76 p 1 ning 77 tuleneva nõude

rikkumiseks - juhtimise üleandmine isikule, kes on joobeseisundis - peab juhtimist üle andev isik aru

saama, et isik, kellele ta juhtimise üle annab, on joobeseisundis.

Halduskohtu otsuse kohaselt tõendasid autot juhtinud N. "atilova alkoholijoovet nii Narva Haigla

tõend ja ekspertiisiakt kui ka tema ja I. "atilovi poolt antud seletused, milles mõlemad kinnitasid

väheses koguses lahja alkoholi tarbimist.

Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et pole alust kahelda kohtute poolt tuvastatus. I. "atilov

pidi aru saama, et sõitu alustades oli tema abikaasa alkoholijoobes, kuid ei takistanud tal asuda autot

juhtima.

Samuti on kohtud põhjendatult leidnud, et I. "atilov ei saanud olla seisundis, mis poleks võimaldanud

tal enne sõitma asumist ning õnnetuse toimumise järgselt kohaselt käituda ega enda tegevusest aru

saada. Halduskohtu otsuse kohaselt tõendavad sellist järeldust I. "atilovil ekspertiisi käigus tuvastatud

joobe aste, tema enda antud seletused sõitma asumise asjaolude kohta, tunnistaja ütlused ja

nooremkonstaabel Andrei Laari raport. Kaebuse esitaja poolt halduskohtu istungil esitatud väited

tema seisundi kohta on ebausaldusväärsed, paljasõnalised ja oma tegu tagantjärele õigustavad.

13. ATS § 84 p 3 kohaselt käsitletakse distsiplinaarsüüteona vääritut tegu ka siis, kui see pannakse

toime väljaspool teenistust. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et teenistuja ei saa oma vääritut tegu

õigustada asjaoluga, et ta ei täitnud selle toimepanemise ajal teenistuskohustusi.

14. TDS § 8 lg 1 sätestab, et distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle

toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Karistuse määramise õigust omaval isikul

on diskretsioonilise otsustuse - distsiplinaarkaristuse valik - tegemisel kohustus arvestada selles sättes

loetletud teguritega. Politsei ees seisvate ülesannete iseloomu tõttu on õigustatud kohtute seisukoht,

et oma rolli tõttu ühiskonnas peavad politseiteenistuses olevad isikud tavakodanikest enam olema

võimelised aru saama oma tegevuse või tegevusetuse laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest

ning seda ka teenistusvälises olukorras. Seetõttu on õige kohtute järeldus, et toimepandud süüteo eest

karistusena teenistusest vabastamine oli õiguspärane.

Arvestades ülaltoodut tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel