3-3-1-32-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-32-02

Otsuse kuupäev

17. juuni 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Anne Külaotsa kaebus Karksi Vallavalitsuse 7. märtsi 2000. a

korralduse nr 95 ja 30. augusti 2000. a korralduse nr 328

õigusvastasuse tuvastamiseks ning kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. veebruari 2002. a otsus haldusasjas nr

2-3-14/2002

Menetluse alus Riigikohtus

Anne Külaotsa kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

23. mai 2002

Kohtuistungil osalenud isikud

Kassaator Anne Külaots

Kassaatori esindaja vandeadvokaat Tanel Pürn

Vastustaja Karksi Vallavalitsuse esindaja vandeadvokaat Nikolai

Kõiv

RESOLUTSIOON

Rahuldada Anne Külaotsa kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 13. veebruari 2002. a otsus haldusasjas nr 2-3-14/2002 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Karksi Vallavalitsuse 7. märtsi 2000. a korraldusega nr 95 anti Anne Külaotsale kauplemisluba

kauplemiseks toidukaupadega, tööstuskaupadega ja tubakatoodetega Hundinuia kaupluses Karksi-

Nuias aadressil J. Kivistiku 1 ajavahemikus 10. märtsist 2000 kuni 27. veebruarini 2001.

2. Viljandimaa Tervisekaitsetalituse nooreminspektor koostas 26. juulil 2000 Hundinuia kaupluse

kontrollimise akti nr 5-1-11/319 ja tegi Karksi Vallavalitsusele ettepaneku peatada Hundinuia

kaupluse tegevusluba kuni kaupluse toidukaubandusalase seadusandlusega vastavusse viimiseni. Akti

kohaselt puudus kaupluses soe voolav vesi, eraldi kohad inventari- ja kätepesuks, külmlettides rikuti

kauba naaberlikkust, vorstide realiseerimise aeg vitriinis oli vale ning kiirriknevaid kaupu hoiti valel

temperatuuril.

3. Karksi Vallavalitsuse 30. augusti 2000. a korraldusega nr 328 peatati A. Külaotsa kauplusele

väljastatud kauplemisluba alates 4. septembrist 2000. a kuni Viljandimaa Tervisekaitsetalituse

kirjaliku kooskõlastuse esitamiseni.

4. A. Külaots esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Karksi Vallavalitsuse 7. märtsi

2000. a korralduse nr 95 ja 30. augusti 2000. a korralduse nr 328 õigusvastasus ning välja mõista talle

nende õigusaktidega tekitatud kahju 160 000 kr. Kaebaja leidis, et korraldus nr 95 on õigusvastane

põhjusel, et vallavalitsus ei oleks tohtinud väljastada kauplemisluba ilma tervisekaitsetalituse

kooskõlastuseta. Seaduse rikkumine kauplemisloa väljastamisel viis selle peatamiseni. Kahju

väljendub tekkinud võlgades Maksuametile, kauba tarnijatele ja AS-le Balti Investeeringute Grupp,

rendivõlas korteriühistule ning maksmata töötasus kaupluse müüjale. Kaebuse täienduse kohaselt

tekkis võlg maksuametile, sest kaupluse sulgemise tõttu ei suutnud kaebaja pidada kinni

ajatamisgraafikust. Selle tõttu ei olnud võimalik maksta ka renti, töötasu ja laenu, millega kaasnesid

viivised, leppetrahv ja kohtukulud.

5. Tartu Halduskohus jättis 12. oktoobri 2001. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste

kohaselt hakkas kaebaja Hundinuia kaupluses kauplema alates 14. märtsist 2000. Samades ruumides

tegutses kauplus ka varem. Toiduseaduse § 63 lg 1 järgi peab seaduse jõustumise ajal tegutsev ja

tunnustamisele kuuluv käitlemisettevõte olema tunnustatud hiljemalt 1. jaanuariks 2003. Seega ei ole

õige kaebaja väide, et kauplemisluba ei oleks tohtinud anda enne Toiduseaduse § 8 lg-s 1 sätestatud

tunnustamist. Karksi Vallavalitsuse 30. augusti 2000. a korraldus nr 328 on antud Viljandimaa

Tervisekaitsetalituse akti nr 5-1-11/319 alusel. Toiduseaduse §-de 50 ja 51 mõtte kohaselt teeb

järelevalveametnik ettekirjutuse mitte kohalikule omavalitsusele, vaid käitlejale. Seega anti korraldus

nr 328 õigusliku aluseta. Kauplemisloa õigusvastane peatamine rikub isiku põhiseaduslikku õigust

tegeleda ettevõtlusega. Vastavalt TsK § 222 lg-le 1 ei ole kaebaja võlad käsitatavad TsK § 450 lg 1

alusel hüvitamisele kuuluva kahjuna. Puudub põhjuslik seos vallavalitsuse korraldusest tuleneva

õiguste rikkumise ja kaebajal tekkinud makseraskuste vahel. Raskused võlgade tasumisel olid

tekkinud juba enne korralduse vastuvõtmist.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis A. Külaotsa apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

12. oktoobri 2001. a otsuse resolutiivosa muutmata järgmistel motiividel:

a) oma väidetavat subjektiivset õigust oleks kaebajal olnud võimalik kaitsta tähtaegselt

tühistamiskaebuste esitamise teel. Kaebaja ei vaidlustanud tähtaegselt kauplemisloa väljaandmist,

korraldust nr 328 ja tervisekaitsetalituse akti, vaid asus aktis märgitud puudusi kõrvaldama. Oma

tegevusega tunnistas kaebaja selgelt aktide seaduslikkust;

b) kaebuse esitaja ei ole tõendanud põhjendatud huvi vaidlustatud haldusaktide õigusvastaseks

tunnistamiseks. Kahju hüvitamise nõue ei saa iseenesest olla põhjendatud huvi aluseks. Kahju

hüvitamise nõude esitamine on põhjendatud, kui isik on eelnevalt taotlenud oma õiguste kaitset või

taastamist HKMS § 6 lg-s 2 sätestatud nõude esitamisega;

c) halduskohus on põhjendatult leidnud, et puudub põhjuslik seos kaebajal tekkinud kahju ja

vallavalitsuse korralduste nr 95 ja 328 vahel. Samuti on tõendamata kahju suurus ja kaebaja väited, et

kaupluse käive vähenes tulenevalt kauplemisloa ajutisest peatamisest.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. Kassatsioonkaebuses palub A. Külaots tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus asja

uueks arutamiseks saatmata. Kassaatori seisukohad on järgmised:

a) kaebus esitati alles 12. juunil 2001, kuna selleks ajaks sai selgeks, et kaupluse tegevust ei ole enam

võimalik jätkata, sest vallavalitsuse õigusaktidega tekitatud kahju osutus liiga suureks;

b) kassaatoril ei olnud võimalik saada tulu majandustegevusest, sest vallavalitsus peatas

kauplemisloa. Kauplemisloa peatamise ajal müüs kassaator ära kiiresti rikneva kauba alla omahinna.

Samal ajal polnud võimalik maksta töötasu müüjale ega tasuda varutud kauba ja ruumide kasutamise

eest;

c) tervisekaitseinspektori akti ei vaidlustatud, sest see oli igati seaduslik. Alles siis sai kassaator

teada, millistele tingimustele peab kauplus tegelikult vastama. Vallavalitsus oleks kauplemist

reguleerivate õigusaktide sisu pidanud selgitama juba kauplemisloa taotlemisel. Sellisel juhul poleks

kassaator üldse kaupluse inventari ostnud ega rendi- ja töölepingut sõlminud;

d) apellatsioonkaebuses oli rida põhjendusi, millele kohtuotsuses pole vastatud. Kohtuotsuses pole

põhjendust, miks korraldus nr 328 ei ole õigusvastane.

8. Karksi Vallavalitsuse kirjalikus vastuses vaieldakse kassatsioonkaebusele vastu, leides, et

kassaator on ise tunnustanud nimetatud haldusakte. Kauplemisloa peatamise aluseks ei olnud mitte

kauplemisloa õigusvastasus, vaid sanitaareeskirjade jäme rikkumine. Väidetav kahju ei tekkinud

mitte vaidlustatud haldusaktidest, vaid kassaatori poolt võetud laenudest. Samuti on tõendamata

kahju suurus ja väide, et kaupluse käive vähenes, kuigi nii haldus- kui ka ringkonnakohus tegid

kaebuse esitajale ettepaneku need tõendid esitada.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

9. Kassaator taotles halduskohtule esitatud kaebuses Karksi Vallavalitsuse korralduste õigusvastaseks

tunnistamist ja nendega tekitatud kahju hüvitamist. Enne 1. jaanuari 2002 haldusaktiga tekitatud

varalise kahju hüvitamist reguleerivad eelkõige TsK §-d 448 - 450. Nende sätete kohaselt on isikul

õigus nõuda hüvitist, kui on tuvastatud varalise kahju tekkimine, haldusakt oli õigusvastane,

haldusakti ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos ning kahju tekitanud avaliku võimu kandja ei

tõenda süü puudumist.

10. Kassaator leiab, et talle on tekitatud kahju kahe õigusvastase haldusaktiga: kauplemisloa

andmisega ja kauplemisloa peatamisega. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et jättes vaidlustatud

haldusaktide peale õigeaegselt tühistamiskaebuse esitamata, on kassaator ise tunnistanud nende

haldusaktide, samuti tervisekaitsetalituse akti seaduslikkust. Ainuüksi tühistamiskaebuse esitamata

jätmine ei keela isikul esitada kahju hüvitamise kaebust ega väita vaidluses kahju hüvitamise üle, et

kahju tekitanud haldusakt on õigusvastane. Samale seisukohale on Riigikohtu halduskolleegium

asunud ka 19. märtsi 2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-11-02.

II

11. Käesolevas asjas tuleb esmalt kontrollida kauplemisloa andmise ja peatamise õiguspärasust.

Äriseadustiku § 521 lg 1 kohaselt võib Vabariigi Valitsus kehtestada tegevuslubade väljaandmise

tingimused ja korra kuni vastava seaduse vastuvõtmiseni. Vabariigi Valitsuse 4. aprilli 1995. a

määrusega nr 165 kinnitatud Kaupluse töö üldeeskirja (edaspidi Üldeeskiri) p 7 kohaselt on kaupluse

tegevus müüjana lubatud, kui tal on kohaliku omavalitsuse poolt antud kauplemisluba.

Kauplemisluba on kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil kaupu või teenuseid pakkuva ettevõtja

tegevust reguleeriv haldusakt, olles ühtlasi ka tegevusluba Äriseadustiku § 4 ja § 521 tähenduses.

Üldeeskirja p-s 7 esitatud kauplemisloa mõiste määratlus on eksitav. See säte määratleb

kauplemisluba kui ettevõtte tegutsemisloa lepingulist eritingimust, kuid kauplemisluba on haldusakt,

mitte leping. Alates 1. juunist 2002 reguleerivad kauplemislubade andmist ja kehtetuks tunnistamist

Tarbijakaitseseaduse §-d 141 - 1410. Neid, pärast kauplemisloa andmist ja peatamist jõustunud

sätteid, ei ole käesolevas vaidluses võimalik kohaldada.

12. Üldeeskiri ei sätesta otseselt kauplemisloa andmise ega sellest keeldumise aluseid, samuti ka

asjaolusid, mida tuleb loa andmisel kontrollida. Järelikult olid need küsimused jäetud lahendada

üksnes pädeva haldusorgani kaalutlusõigusest (diskretsioonist) lähtudes. Kaalutlusõigust tuleb

teostada kooskõlas diskretsioonivolitust sisaldava õigusakti, antud juhul Üldeeskirja ja selle aluseks

oleva Tarbijakaitseseaduse mõtte ja eesmärgiga. Kauplemisloa nõudmine ettevõtjalt enne kauplemise

alustamist peab eelkõige tagama ettevõtja usaldusväärsuse majanduskäibes, kaupade ja teeninduse

piisava kvaliteedi ning tervisekaitse-, hügieeni- ja sanitaarnõuete täitmise. Arvestades kauplemisloa

andmise pädevuse delegeerimist kohalikele omavalitsustele, võib valla- või linnavalitsus

kauplemisloa andmisel kaaluda ka kaupluse sobivust kohalike oludega (nõudlus ja pakkumine),

planeeringutega ning keskkonna- ja ehitusnõuetega. Kauplemisloa kui diskretsioonilise haldusakti

andmisel tuleb kaaluda ka kaupluse tegevuse mõju ümberkaudsete elanike õigustele ja põhjendatud

huvidele. Isikute õiguste kaitse kohustusele tuginedes võib kohalik omavalitsus nõuda ettevõtjalt ka

kaupluse ruumide omandi- või kasutusõigust tõendava dokumendi esitamist.

13. Kassaator leidis halduskohtule esitatud kaebuses, et vallavalitsuse 7. märtsi 2000. a korraldusega

anti talle kauplemisluba Toiduseaduse § 8 lg 1 rikkudes. Selle sätte kohaselt peab käitlemisettevõte

olema enne käitlemise alustamist tunnustatud pädeva asutuse poolt. Toiduseaduse § 6 lg 1 sätestab, et

käitlemine on toidutoorme tootmine ja esmane töötlemine, toidu valmistamine ning toidutoorme ja

toidu vedamine, müümine ja muul viisil tasu eest või tasuta üleandmine, samuti teised toimingud,

mille tulemusel muutub toidutoore või toit kättesaadavaks teisele käitlejale või tarbijale. Vastavalt

Toiduseaduse § 7 lg-le 1 on käitlemisettevõtteks ettevõte või selle osa, kus toidutooret või toitu

käideldakse, ja tunnustamine on menetlus, mille käigus hinnatakse käitlemisettevõtte vastavust

Toiduseaduses ja teistes õigusaktides sätestatud nõuetele.

14. Käesolevas asjas ei käi vaidlus selle üle, et A. Külaotsa poolt Karksi-Nuias renditud ruumides

tegutsev Hundinuia kauplus on käitlemisettevõte Toiduseaduse § 7 lg 1 tähenduses. Vaidlus ei käi ka

selle üle, et enne kauplemisloa andmist ei olnud kassaatori kauplus vastavalt Toiduseaduse § 8 lg-le 1

tunnustatud. Kuigi see ei nähtu otseselt Üldeeskirjast ega Toiduseadusest, ei oleks vallavalitsus

tohtinud väljastada kauplemisluba, kui A. Külaotsa kauplus kuuluks tunnustamisele Toiduseaduses

sätestatud korras, sest vastasel juhul väheneks kontroll selle üle, kas ettevõtja taotleb õigeaegselt

tunnustust. Kauplemisloa väljastamine enne nõutavat tunnustamist võib tekitada ettevõtjas ja tarbijas

väärarusaama, et kõik tegevuse alustamiseks vajalikud haldusaktid on antud. Ka 1. juunil 2002

jõustunud Tarbijakaitseseaduse § 144 lg 2 p 8 kohaselt tuleb kauplemisloa taotluses märkida ettevõtte

või selle osa tunnustamise otsuse rekvisiidid, kui ettevõte peab olema Toiduseaduse kohaselt

tunnustatud. Küll aga ei ole välistatud kauplemisloa andmine tingimuslikult, s.o edasilükkava

klausliga, et kauplemisluba jõustub alles tervisekaitseasutuse tunnustuse saamisel, kui muud

kauplemisloa andmise tingimused on täidetud.

15. Antud asjas on seega määrava tähtsusega, kas kassaatori kauplusele laienes Toiduseaduse § 63

lg 1, mille kohaselt Toiduseaduse jõustumise ajal tegutsenud käitlemisettevõte peab olema

tunnustatud alles 1. jaanuariks 2003. Seega omab tähtsust, kas kassaatori kauplus tegutses

Toiduseaduse jõustumise ajal või mitte. Tartu Halduskohus on tuvastanud, et samades ruumides

tegutses Hundinuia kauplus ka enne A. Külaotsa poolt ruumide rentimist ja sinna sisustuse ostmist.

A. Külaots on sellele seisukohale esitanud vastuväited apellatsioonkaebuses ja ta viitab neile kui

ringkonnakohtu otsuses ümberlükkamata jäänud väidetele ka kassatsioonkaebuses. A. Külaots leiab,

et ta ostis küll varasema kaupluse sisustuse, kuid see ei ole tegutseva ettevõtte ülevõtmine. Kaupluse

ruumid rentis ta enda väitel omanikult ise, samuti sõlmis ta müüjaga töölepingu. Need väited ei ole

piisavad kummutamaks Tartu Halduskohtu poolt tehtud järeldust. Äriseadustiku § 5 kohaselt võivad

ettevõttesse kuuluvad asjad uuele ettevõtjale üle minna nii omandiõiguse kui ka valduse üleandmisel,

seega nii ostu-müügilepingu kui ka rendilepingu sõlmimise teel. Kauplus kui asjade ja nendega

seotud õiguste ja kohustuste kogum oli olemas juba enne seda, kui A. Külaots alustas seal

majandustegevust. Uue või ka seni kaupluses töötanud müüjaga töölepingu sõlmimine ei tähenda

iseenesest, et tegevust alustaks uus käitlemisettevõte. Seetõttu on õige halduskohtu järeldus, et

A. Külaotsa kauplusele laienes tervisekaitseasutuse tunnustamise nõue alles 1. jaanuarist 2003 ja et

kauplemisloa andmine oli õiguspärane. Kassaator leiab, et teda tulnuks kaupluse tunnustamise

nõudest juba kauplemisloa andmisel teavitada. Kuna tunnustamise nõue antud juhul ei kehtinud, ei

saanud vallavalitsus kassaatorit ka sellest nõudest informeerida.

III

16. Kauplemisloa kui haldusakti peatamisel on võimalik juhinduda samadest põhimõtetest, mis

kehtivad haldusakti kehtetuks tunnistamisel akti andnud asutuse poolt, sest haldusakti peatamine

kujutab endast haldusakti kehtivuse ajutist katkestamist. See on kooskõlas ka Haldusmenetluse

seaduse § 64 lg-ga 1. Seejuures tuleb eristada õiguspärase ja õigusvastase kauplemisloa peatamist.

Kauplemisloa kui ettevõtjat soodustava haldusakti peatamiseks peab olema õiguslik alus. Riigikohtu

halduskolleegiumi varasema praktika kohaselt on haldusorganil õigus tunnistada kehtetuks

õigusvastane haldusakt, kui sellega ei rikuta õiguspärase ootuse põhimõtet (kolleegiumi 7. detsembri

2001. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-51-01, p 2). A. Külaotsale aga väljastati kauplemisluba antud juhul

õiguspäraselt. Õiguspärase kauplemisloa peatamiseks peab seega olema täiendav, kas seadusest või

Üldeeskirjast tulenev alus.

17. Üldeeskirja p 10 esimene lause sätestab: "Tervisekaitsetalituse või tarbijakaitseasutuse

ettekirjutuse põhjal võib kaupluse sulgeda avastatud puuduste kõrvaldamiseks". Selle sätte

adressaadiks ei ole küll kauplemisloa andnud kohalik omavalitsusüksus, kuid sellest sättest nähtub, et

Üldeeskiri tunnustab vajadust peatada tervisekaitse kaalutlustel kaupluse tegevus. Eeskirjast

tulenevalt on kohalikel omavalitsustel kohustus reguleerida kaupluste tegevust ja reguleerimise

vahendina on ette nähtud kauplemisluba. Kui kauplemisloa kehtivusajal ilmnevad loa andmisest

keeldumise alused, peab kauplemisloa andjal olema tarbijate õiguste kaitseks võimalus kauplemine

peatada või lõpetada, kui sellega ei rikuta õiguspärase ootuse ja proportsionaalsuse põhimõtet. Ka

1. juunil 2002 jõustunud Tarbijakaitseseaduse § 149 lg 2 p-st 2 tulenevalt võib väljaandja tunnistada

kauplemisloa kehtetuks, kui kauplemise nõudeid või kauplemise korraldamise nõudeid on oluliselt

või korduvalt rikutud.

18. Karksi Vallavalitsuse 30. augusti 2000. a korralduses nr 328 puudub õiguslik ja faktiline

põhjendus, miks A. Külaotsa kauplemisluba tuleb peatada. Korralduses viidatakse Viljandimaa

Tervisekaitsetalituse 26. juuli 2000. a aktile Hundinuia kaupluse kontrollimise kohta. Akti kohaselt

puudus kaupluses soe voolav vesi ning eraldi kohad inventari- ja kätepesuks, külmlettides rikuti

kauba naaberlikkust, vitriinis anti ostjatele teada vale vorstide realiseerimise aeg ning kiirriknevaid

kaupu hoiti valel temperatuuril. Aktis viidati Rahvatervise seadusele, Toiduseadusele ja

Toiduhügieeni üldeeskirjale kui A. Külaotsa poolt rikutud normidele.

19. Sooja voolava vee ning eraldi inventari- ja kätepesu kohtade nõuded kauplustes on kehtestatud

Vabariigi Valitsuse 2. novembri 1999. a määrusega nr 329 kinnitatud Toiduhügieeni üldeeskirja p-

dega 5 ja 6. Sama eeskirja p 56 kohaselt peab selle nõudeid täitma tunnustamisele kuuluv

käitlemisettevõte. A. Külaotsa kauplus aga ei kuulunud tunnustamisele Toiduseaduse § 63 lg-st 1

tulenevalt. Ka tunnustamisele kuuluv käitlemisettevõte ei pidanud Vabariigi Valitsuse 2. novembri

1999. a määruse nr 329 p 2 kohaselt täitma eeskirja peatükkides I ja II, sealhulgas p-des 5 ja 6,

sätestatud nõudeid enne 1. juulit 2001. Seega ei saa tervisekaitsetalituse akti punktides 1 ja 2

nimetatud puudused olla kauplemisloa peatamise aluseks.

20. Küll aga laienes A. Külaotsa kauplusele Tarbijakaitseseadus ja Üldeeskiri. Tarbijakaitseseaduse

§ 6 lg 1 ja Üldeeskirja p 18 kohaselt peab kaup muuhulgas olema sihipärasel kasutamisel ohutu

tarbija tervisele ja elule ning tarbija poolt tavaliselt eeldatavate tarbimisomadustega.

Tarbijakaitseseaduse § 7 p 2 kohaselt peab müüja andma tõest teavet pakutava kauba

kasutamistingimuste kohta. Vastavalt Üldeeskirja p-le 12 on omanik kohustatud varustama kauplust

tarbijakaitse kohustuslike nõuete täitmiseks vajaliku ja sanitaareeskirjadele vastava inventari ja

seadmetega. Vastavalt Üldeeskirja p-le 21 tuleb kauba väljapanekul arvestada kaupade naabruse

lubatavust ja esteetilist külge. Tervisekaitsetalituse akti punktides 3 - 5 loetletud puuduste (kaupade

naaberlikkus, vale realiseerimistähtaja teatamine ja lettide vale temperatuur) puhul on toodud

faktiline põhjendus, miks nimetatud puudused on ohtlikud ja kujutavad endast kauplemist

reguleerivate õigusaktide rikkumist, mida tunnistab ka kassaator. Seetõttu leiab Riigikohus, et need

puudused võisid olla kauplemisloa peatamise aluseks.

21. Kauplemisloa peatamise otsustamisel pidi vallavalitsus arvestama ka proportsionaalsuse

põhimõttega: peatamine pidi olema sobiv ja vajalik eesmärgi saavutamiseks ning kaaluma üles kõik

võimalikud vastuargumendid. Loa peatamine saab olla vajalik vaid siis, kui ei leidu muid vahendeid

loa peatamise eesmärgi saavutamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb muuhulgas kontrollida, kas

eesmärki - tagada tervisekaitsenõuete täitmine ja kõrvaldada oht tarbijate tervisele - ei olnud võimalik

saavutada näiteks puuduste kõrvaldamise ettekirjutusega või sellist liiki kaupade müügi keelamisega,

mida rikkumine puudutas. Kauplemisloa peatamise küllaldaseks ajendiks ei saa olla juba enne loa

peatamist kassaatori poolt kõrvaldatud puudused. Kauplemisloa peatamise eesmärk võiks olla

olemasoleva rikkumise kõrvaldamine, mitte karistamine varasema rikkumise eest. Kui puudusi ei

kõrvaldatud tervisekaitsetalituse akti koostamise ja loa peatamise vahele jäänud enam kui kuuajalise

ajavahemiku jooksul, võib loa peatamine olla põhjendatud, sest tekivad kahtlused ettevõtja

õiguskuulekuses ja usaldusväärsuses. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul uuesti kontrollida, kas loa

peatamine oli sobiv, vajalik ja mõõdukas vahend püstitatud eesmärgi - sanitaarnõuetest kinnipidamise

tagamine - saavutamiseks.

IV

22. Kui A. Külaotsale antud kauplemisloa peatamine on õigusvastane, tuleb kohtul välja selgitada,

kas sellega tekitati A. Külaotsale kahju ja kas see kahju kuulub hüvitamisele. Hüvitamisele kuuluvaks

varaliseks kahjuks on TsK § 222 lg 2 kohaselt kannatanu poolt tehtud kulutused, vara kaotsiminek

(vähenemine) või rikkumine, samuti saamata jäänud tulu.

23. Õige on halduskohtu ja ringkonnakohtu seisukoht, et kahjuks ei saa lugeda kaebuse esitaja poolt

enne kauplemisloa peatamist võetud kohustusi kolmandate isikute ees. Kuid kauplemisloa peatamisel

jääb ettevõtjal eelduslikult saamata tulu. Kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu sellisesse

olukorda, mis oleks võimalikult sarnane olukorraga, milles kannatanu oleks tõenäoliselt siis, kui tema

õigusi ei oleks rikutud. Saamata jäänud tulu suuruse arvutamiseks tuleb tulust, mis tõenäoliselt

õiguste rikkumiseta oleks saadud, lahutada tulu saamiseks vajalikud kulutused, mis jäid kandmata.

Kui ei tõendata vastupidist, oleks kassaator kauplemisloa peatamata jätmise korral saanud

eeldatavasti jätkata kaupade müüki. Tulu võib aga saamata jääda ka tulenevalt hooaja lõppemisest,

turukonjunktuurist, ettevõtja majanduslikust olukorrast ja muudest teguritest. Asja uuel

läbivaatamisel tulebki kontrollida, millises ulatuses jäi kassaatoril tulu saamata kauplemisloa

peatamise tulemusena. Asjaolu, et kaebuse esitaja jätkas osaliselt tegevust (müües näiteks vaid

kiiresti riknevat kaupa või kaupa alla omahinna), ei välista tulu vähenemist.

24. Kahjuna tuleb hinnata ka õigusvastase haldusaktiga põhjustatud kohustuste suurenemist

kolmandate isikute (nt maksuameti ja võlausaldajate) ees, sest sellega halveneb isiku varaline

seisund. Kaupluse tegevuse peatamisel on üsna ilmne, et sellega lõpevad või vähenevad

majandustegevusest tulu saamise võimalused ja et sellega võivad kaasneda ka makseraskused

võlausaldajate ees, see omakorda võib kaasa tuua täiendavate intresside maksmise kohustuse või

soodsa maksegraafiku tühistamise. Ei ole välistatud ka põhjuslik seos kauplemisloa peatamise ja

kauplemisloa taasjõustumisele järgnenud käibelanguse vahel, kui viimane on tingitud vahepealsetest

takistustest majandustegevuses (nt mõnda liiki kauba müügi ajutisest katkemisest tingitud turu

äralangemine). Kui kaebuse esitaja poolt esitatud tõendid ei ole piisavad kahju ja põhjusliku seose

tõendamiseks, peab kohus selgitama kaebuse esitajale, milliseid asjaolusid ta peab täiendavalt

tõendama.

25. Kahjunõue võib olla välistatud või vastutus võib olla piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti

vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud, kahju ärahoidmise,

kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti

vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi. Ringkonnakohus pole põhjendanud, miks ta

leiab, et kauplemisloaga tekitatud kahju oleks saanud käesolevas asjas hoida ära õigeaegse

tühistamiskaebuse esitamisega. Kauplemisluba peatati 30. augusti 2000. a korraldusega. Korralduse

vaidlustamiseks oli kaebuse esitajal aega vähemalt 1. oktoobrini 2000. Tõenäolise asjade käigu korral

ei oleks isegi esimese astme kohus jõudnud tühistamiskaebust läbi vaadata enne kauplemisloa

kehtivuse taastumist 4. detsembril 2002. Seetõttu tuleb tühistamiskaebuse esitamata jätmise ja kahju

vahelisi seoseid uuesti hinnata.

26. Ringkonnakohtu otsus tuleb vastavalt HKMS § 72 lg 1 p-le 2 tühistada ja asi saata uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann