3-1-1-76-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-76-02

Otsuse kuupäev

12. juuni 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

I. P. süüdistus KrK § 149 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. veebruari 2002. a kohtuotsus nr II-1-116/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu I. P. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

4. juuni 2002

Istungil osalenud isikud

Süüdimõistetu I. P. kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga ja riigiprokurör Marge Püss

RESOLUTSIOON

Lähtudes AKKS § 39 lg 2 p-st 1, § 63 p-st 3 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustas:

1. Tühistada Ida-Viru Maakohtu 18. jaanuari 2002. a kohtuotsus, samuti Viru Ringkonnakohtu

kriminaalkolleegiumi 27. veebruari 2002. a kohtuotsus I. P. süüdistusasjas KrK § 149 järgi.

2. Tunnistada I. P. süüdi KrK § 149 järgi ja karistada teda arestiga üheks kuuks.

3. Karistusaja alguseks määrata 1. juuli 2002. a.

4. Tõkend - allkiri elukohast mittelahkumise kohta jätta muutmata kuni karistuse kandmise alguseni.

5. Välja mõista I. P. kohtukuluna sundraha 1850 (üks tuhat kaheksasada viiskümmend) krooni riigituludesse.

6. Tagastada I. P. tema poolt makstud kassatsioonkautsjon summas 925 (üheksasada kakskümmend viis) krooni.

Kohtuotsus jõustub 12. juunil 2002. a ega ole edasi kaevatav.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Ida-Viru Maakohtu 18. jaanuari 2002. a kohtuotsusega tunnistati I. P. süüdi KrK § 149 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 kuud

vabadusekaotust. KrK § 41 sätete alusel liideti sellele karistusele osaliselt Ida-Viru Maakohtu 24. jaanuari 2000. a kohtuotsusega

mõistetud kandmata karistus 3 aastat ja 6 kuud vabadusekaotust ning lõplikuks karistuseks mõisteti I. P. 3 aastat ja 7 kuud

vabadusekaotust. Vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Kohus leidis, et rahatrahvi kohaldamine ei ole põhjendatud sest I. P. ei tööta. Samuti ei ole ta asunud hüvitama eelmise kohtuotsusega

välja mõistetud tsiviilhagi. Seetõttu lugeski kohus karistuse eesmärgi saavutamise ainuvõimalikuks vahendiks reaalse vabadusekaotusliku

karistuse.

2. Kohtualune I. P. vaidlustas maakohtu otsuse karistuse ranguse motiivil ja palus end karistada rahatrahviga. Apellant märkis, et ta

kahetseb oma tegu ja palus võimalust jätkata alaealise lapse kasvatamist. Samuti lubas ta, et asub esimesel võimalusel maksma eelmise

kohtuotsusega väljamõistetud summat.

3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. veebruari 2002. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. I. P. mõisteti kohtukuluna

välja sundraha 1850 krooni. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Kriminaalkolleegium

nõustus maakohtu motiividega, et kohtualuse karistamine rahatrahviga ei ole esiteks võimalik põhjusel, et süüdimõistetu ei tööta ja teiseks

pole see otstarbekas põhjusel, et I. P. on pannud uue kuriteo toime katseajal. Ringkonnakohus viitas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

lahendile nr 3-1-1-77-01, mille kohaselt peab karistuse eripreventiivne eesmärk mõjutama süüdimõistetut hoiduma uute kuritegude

toimepanemisest.

Menetlusosaliste õiguslikud põhjendused

4. Süüdimõistetu I. P. esitas kassatsioonkaebuse, milles ta märgib, et mõistetud karistus ei vasta KrK §-le 36, sest see on liiga range ning ei

vasta kuriteo raskusele ja tema isikule. Kassaator taotleb vabadusekaotusliku karistuse asendamist rahatrahviga. I. P. kinnitab, et

aiasaaduste kasvatamisest ja müügist saadav tulu ning temale kuuluva maja müük kindlustavad talle rahaliste vahendite tekkimise, mille

arvelt oleks rahatrahvi tasumine võimalik. Kassaator palub samuti võimalust asuda tsiviilhagi hüvitama ja jätkata alaealise poja

kasvatamist ning kinnitab, et on oma õigusvastasest käitumisest aru saanud ja elab edaspidi õiguskuulekalt.

5. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas I. P. kaitsja vandeadvokaat K. Kooga kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust ja esitas

kohtule dokumendi selle kohta, et tema kaitsealune on 31. mail 2002. a ära maksnud esimese osa - 5000 kr temalt eelmise kohtuotsusega

tsiviilhagina väljamõistetud summast.

Prokurör taotles kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmist põhjendusega, et I. P. tegeles puskariajamisega nii enne tema esimest

süüditunnistamist ja karistuse kandmisest tingimuslikku vabastamist kui ka pärast seda.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et I. P. poolt toimepandud teo faktilisi asjaolusid, samuti I. P. isikut arvestades ei ole tema

karistamine vabadusekaotusega põhjendatud. Vastavalt KrMK § 263 lg 1 p-s 7 ja § 274 p-s 5 sätestatule peab kohus otsustama ja

põhjendama muuhulgas ka karistusliigi valikut ja seda eriti vabadusekaotuse mõistmisel, kui kriminaalseaduse sanktsioon näeb ette ka

teiseliigiliste karistuste kohaldamise võimalust. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates tähendab viimatinimetatud nõue seda, et

vabadusekaotuse mõistmisel tuleb põhjendada, miks ühtegi teistest võimalikest karistustest mõista ei saa. Nii maakohus kui ka

ringkonnakohus on küll põhjendanud, miks I. P. ei saa mõista rahatrahvi, kuid ei ole põhjendanud talle aresti mõistmise võimatust või

põhjendamatust.

7. KrK § 47 lg-s 7 sätestatu kohaselt tuleb katseaja kestel tahtliku kuriteo toimepannud isikule varem mõistetud vabadusekaotus pöörata

täitmisele üksnes siis, kui kohus peab vajalikuks karistada isikut ka katseajal toimepandud kuriteo eest vabadusekaotusliku karistusega.

Selline regulatsioon peegeldab seadusandja arusaama, et mitte alati ei tule pöörata täitmisele ka selle isiku tingimuslikku vabadusekaotust,

kes on katseajal pannud toime tahtliku kuriteo. Eeltoodut arvestades ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates seadusandja tahtega

kooskõlas see, kui katseajal tahtliku kuriteo toimepannud isiku karistamist vabadusekaotusega põhjendatakse valdavalt vajadusega pöörata

täitmisele eelnevalt mõistetud tingimuslik vabadusekaotus.

8. Arvestades eelmärgitut leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kassatsioonkaebuses vaidlustatud kohtuotsused tuleb tühistada

karistuse mõistmise osas ja I. P. tuleks karistada talle süüksarvatud teo eest arestiga.

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher