3-2-1-71-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-71-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. juuni 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja V. Kõve

Kohtuasi

KÜ Petseri 19 hagi Võru linna vastu kohustuse täitmisele sundimise

nõudes.

Vaidlustatud

kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-3/2002

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

Võru linna kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise

kuupäev

13. mai 2002. a

Istungil osalenud

isikud

Võru linna esindaja vandeadvokaat A. Lillo

Resolutsioon

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2002. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Võru linnas Petseri 19 asuva elumaja korterite omanikud koos

erastamise ostu-müügilepingutega hoolduslepingud ME-ga Võru Majavalitsus (edaspidi

munitsipaalettevõte). Maja katus vajas remonti. Munitsipaalettevõte tellis Petseri 19 maja katuse

katmise bituumenmastiksiga OÜ-lt Viarosse ja sõlmis 19. augustil 1996. a temaga tööettevõtulepingu.

OÜ Viarosse alustas remonditöid 1996. a augustis. OÜ Viarosse ja munitsipaalettevõtte vastutavad

töö kvaliteedi eest TsK § 188 lg-te 1 ja 2 alusel solidaarselt, sest kalkulatsiooni järgi olid remonditööd

nende vahel jaotatud. Munitsipaalettevõte aktsepteeris töid, kinnitades katuse remondi 19. augusti

1996. a akt-arvega. Katuse remont ei olnud kvaliteetne. Korterite omanikele tekitati kahju nende vara

rikkumisega ning nad maksid munitsipaalettevõttele alusetult 38 529 krooni 35 senti. Tellijapoolsete

kohustuste täitmisega on tekkinud arusaamatusi seoses munitsipaalettevõtte vara erastamisega.

13. märtsil 2000. a esitatud hagi täienduses palus hageja kohustada Võru linna täitma 19. augusti

1996. a tööettevõtulepingust tulenevaid tellija kohustusi alates 10. juunist 1998. a põhjusel, et

munitsipaalettevõte oli elamu hooldustöid teostav asutus, tema sõlmis tööde tegemiseks lepingu ja ta

oli linna asutus. Kostja vastutus tuleneb kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) §-dest 34

lg 1 ja 35. Munitsipaalettevõte võttis lepingus ette nähtud töö vastu TsK § 366 lg 1 sätteid järgides. Ta

oli teadlik töö kvaliteedist ja võis kaitsta oma õigusi TsK §-s 368 sätestatud viisil. Hageja ei tea, kas

töö võeti vastu nõuetekohaselt, kas selle eest maksti ja miks ei kasutatud garantiiaja jooksul tellija

õigusi. Korteriomanikud on maksnud nõuetele mittevastava töö eest.

2. Kostja vastuväidete kohaselt on hagi esitatud vale kostja vastu. Töid teostas OÜ Viarosse.

19. augustil 1996. a tööettevõtulepinguga tekkinud kohustis on lõppenud täitmisega.

Munitsipaalettevõte andis Petseri 19 maja halduskohustused üle 8. juuni 1998. a aktiga KÜ-le Petseri

19. Hageja ei ole määratlenud, milliseid tema õigusi ja vabadusi on rikkunud Võru linn.

3. Võru Maakohtu 17. oktoobri 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt ei ole hageja oma nõudes tuginenud ühelegi seadusele ega õigusaktile. Samuti pole ta

esitanud kohtule tõendeid, mille alusel saaks järeldada, et kostja on munitsipaalettevõtte

õigusjärglane. Kostja ei ole munitsipaalettevõtte õigusjärglane 19. augusti 1996. a

tööettevõtulepingust tulenevate tellija õiguste ja kohustuste täitmise osas. Tõendatud ei ole, et

munitsipaalettevõtte ettevõtteregistrist kustutamine ja tema tegevuse lõpetamine on toimunud

seadusevastaselt.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tartu Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2002. a otsusega tühistati maakohtu otsus protsessiõiguse

normi rikkumise tõttu olenemata protsessiosaliste nõudmistest ning asi saadeti samale kohtule uueks

arutamiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohtu järeldus, et Võru linn ei ole

munitsipaalettevõtte õigusjärglane, formaalselt küll põhjendatud, kuid ainult see ei anna alust jätta

hagi rahuldamata. Munitsipaalettevõte asutati enne 1. septembrit 1995. a ja kanti ettevõtteregistrisse.

Vastavalt ÄS § 507 lg-le 1 tuli enne sama seaduse jõustumist kehtinud õigusaktide alusel asutatud

ettevõtted, mida ei ole sätestatud ettevõtjana samas seadustikus, 1. septembriks 1997. a vastavalt ÄS

§-le 509 ümber kujundada või lõpetada. ÄS § 509 lg 4 kohaselt võis munitsipaalettevõtte ümber

kujundada osaühinguks, aktsiaseltsiks või kohaliku omavalitsuse asutuseks. Seega ei saanud enne

1. septembrit 1995. a asutatud ja ümber kujundamata munitsipaalettevõtet pidada kohaliku

omavalitsuse asutuseks. Munitsipaalettevõtte tegevust reguleeris Vabariigi Valitsuse 5. juuli 1990. a

määrusega nr 138 kinnitatud munitsipaalettevõtte põhimäärus. Nimetatud põhimääruse p 3 järgi oli

munitsipaalettevõtte kõrgemalseisvaks organiks kohaliku omavalitsuse täitevorgan ning p 7 järgi

vastutas munitsipaalettevõte oma kohustuste eest temale üle antud ja tema tegevuse tulemusena

moodustunud vara ja vahenditega Eesti Vabariigi seadusandluses ja ettevõtte põhikirjas ette nähtud

korras. Munitsipaalettevõtte maksevõimetuse korral vastutas tema kohustuste eest ettevõtte

kõrgemalseisev organ. Seega tuleb järeldada, et munitsipaalettevõtte tegevuse eest vastutas

munitsipaalettevõtte põhimäärusest tulenevalt ettevõtte loonud Võru linn. Samuti tuleb lähtuda ÄS §-

s 5 sätestatud ettevõtte ülemineku regulatsioonist juhul, kui ettevõtte varad läksid üle kas loodud või

mõnele muule äriühingule. Sel juhul vastutab üleandja ÄS § 5 lg-st 3 tulenevalt kolmandate isikute

ees ettevõtte omandajaga solidaarselt. Seega on Võru linn vastutav munitsipaalettevõtte kohustuste

eest ning ta on õige kostja. Esimese astme kohus ei ole tuvastanud sisulisi asjaolusid, mis on asjas

tähtsad, et otsustada hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise üle.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuses palus kostja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi

rahuldamata. Ringkonnakohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt protsessiõiguse normi ning kohaldas

vääralt materiaalõiguse normi. Kohus ei põhjendanud, miks ta peab maakohtu protsessiõiguse normi

rikkumist nii oluliseks, et väljuda apellatsioonkaebuse raamidest ja kohaldada TsMS § 333 lg-t 2.

Apellatsioonikohus kohaldas asjas vääralt munitsipaalettevõtte põhimääruse p 7. TsÜS § 45 lg 1

kohaselt vastutab juriidiline isik oma kohustuste eest oma varaga. Sama paragrahvi 2. lõike järgi

vastutavad seaduses sätestatud juhtudel juriidilise isiku liikmed või osanikud juriidilise isiku

kohustuste eest täiendavalt oma varaga. Nimetatud sätetest ja vara lahususe põhimõttest tulenevalt oli

munitsipaalettevõtte vara omanik ME Võru Majavalitsus, mitte Võru linn. Apellatsioonikohus ei ole

põhjendanud, miks ta leiab, et kostja oli ettevõtte üleandja ning viimase vastutus tuleneb ÄS § 5 lg-

st 3.

6. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud.

7. Riigikohtu istungil jäi Võru linna esindaja kassatsioonkaebuses toodud väidete juurde ning palus

apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Samas esitas kostja esindaja kohtukulude nimekirja ning taotles

hagejalt kohtukulude väljamõistmist kassatsiooniastmes summas 13 250 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks puudub alus.

9. Apellatsioonikohus leidis õigesti, et kostja on õigussuhte osaline. Kolleegium nõustub

apellatsioonikohtu seisukohaga, et linna täiendav vastutus munitsipaalettevõtte kohustuste eest võis

tuleneda Vabariigi Valitsuse 5. juuli 1990. a määrusega nr 138 kinnitatud munitsipaalettevõtte

põhimääruse p-st 7. Selle sätte kohaselt vastutab munitsipaalettevõtte maksevõimetuse korral tema

kohustuste eest ettevõtte kõrgemalseisev organ. Põhimääruse p 3 järgi on munitsipaalettevõtte

kõrgemalseisvaks organiks kohaliku omavalitsuse täitevorgan. Kuna munitsipaalettevõtet ei

kujundatud seaduses ette nähtud tähtaja jooksul ümber ja linn erastas munitsipaalettevõtte

tervikvarana, siis on õigustatud apellatsioonikohtu otsuses ka ÄS § 5 lg 3 käsitlemine.

10. Ringkonnakohtul on TsMS § 333 lg 2 kohaselt õigus protsessiosalise kaebuse põhjendustest

olenemata tühistada esimese astme kohtu lahend ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme

kohtule ka teiste protsessiõiguse normi oluliste rikkumiste tõttu, kui seda rikkumist ei ole võimalik

kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Apellatsioonikohus leidis, et maakohus jättis hagi rahuldamata

põhjusel, et kostja ei ole vaieldava õigussuhte poole õigusjärglane ning kohus ei arutanud asja

sisuliselt. Kuna esimese astme kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis on vajalikud hagi põhjendatuse üle

otsustamiseks, siis tuleb asi saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Seega on

apellatsioonikohus põhjendanud TsMS § 333 lg 2 kohaldamise vajalikkust.

11. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et asja uuel arutamisel vajab täpsustamist hageja nõue.

Vastavalt TsMS § 147 lg 1 p-le 4 tuli hagiavalduses märkida hageja selgelt väljendatud nõue.

29. juulil 1999. a esitatud hagiavalduses palus KÜ Petseri 19 kohustada Võru linna täitma Petseri 19

asuva maja katuse remondi kohustust. Hagiavalduse kohaselt tulenevat vastav kohustus 19. augusti

1996. a munitsipaalettevõtte ja OÜ Viarosse vahelisest tööettevõtulepingust. Samas osundab hageja

hagiavalduse põhjendustes, et nimetatud leping on 19. augustil 1996. a täidetud, kuid töö ei olnud

kvaliteetne, mille eest maksmisega tekkis korteriomanikele kahju 38 529 krooni 35 senti. Hageja on

13. märtsil 2000. a esitanud nõude kohustada kostjat täitma 19. augusti 1996. a lepingust tulenevaid

tellija kohustusi alates 10. juunist 1998. a. Üheks tsiviilõiguse kaitse viisiks on küll TsÜS § 112 lg 2

p 5 järgi kohustuse täitmisele sundimine, kuid nõudest ei selgu, millise kohustuse täitmist ja mis

alusel nõutakse.

12. Kostja esindaja taotlus kohtukulude väljamõistmiseks tuleb kohtu poolt lahendada asja sisulisel

läbivaatamisel.

J. Luik, L. Laarmaa, V. Kõve