3-2-1-83-02 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-83-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. juuni 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Õ. P hagi Vivian Kivistiku ja Tallinna linna vastu

omandiõiguse tunnustamiseks ja vara üleandmise akti

kehtetuks tunnistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. veebruari

2002. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/372/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Õ. P kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

20. mai 2002. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

4. veebruari 2002. a otsust põhjenduste osas.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 27. märtsi 1995. a otsusega nr 5342 tunnistati Tallinnas Vana-

Pärnu mnt 10/Ida 7, endisel kinnistul nr 1252 asunud ehitised ja krunt suurusega 1638 m2

omandireformi objektiks. Otsuse kohaselt natsionaliseeriti majavaldus Tallinna Linna Majade

Natsionaliseerimise Komisjoni 12. detsembri 1950. a otsusega ja maa Riigivolikogu 23. juuli 1940. a

deklaratsiooniga. Loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Mart Allanile.

Nimetatud vara osas tunnistati õigustatud subjektiks M. Allani lapselaps V. Kivistik ja jäeti

rahuldamata Õ. P vara tagastamise taotlus põhjusel, et ta ei kuulu ORAS §-s 8 märgitud

omandireformi õigustatud subjektide ringi.

2. Hagiavalduse kohaselt suri M. Allan 6. oktoobril 1950. a ja oli seega vara natsionaliseerimise ajal

juba surnud. Vara tegelik omanik oli tema poeg Johannes Allan, kes suri 7. jaanuaril 1970. a ja kelle

vara pärijaks oli abikaasa Emilie Allan. 5. märtsil 1991. a surnud E. Allan pärandas kogu oma vara

testamendiga hagejale. Hageja palus tunnustada tema omandiõigust Tallinnas Vana-Pärnu mnt 10

asuvale elamule ja kinnistule ning tunnistada kehtetuks 27. septembri 1995. a akt nr 273, millega anti

nimetatud vara üle V. Kivistikule.

3. Tallinna Linnakohtu 20. detsembri 2001. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt on ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 27. märtsi 1995. a otsus nr 53 seadusjõus.

Nõmme Linnavalitsus andis 27. septembri 1995. a aktiga nr 273 ehitised üle V. Kivistikule. Hageja ei

ole oma omandiõigust Tallinnas Vana-Pärnu mnt 10 asuvatele ehitistele tõendanud. Kuna nimetatud

ehitised natsionaliseeriti 1950. aastal, ei saanud need kuuluda E. Allani pärandvara hulka ega Õ. P

neid pärimise teel omandada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohtu 4. veebruari 2002. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei tõendanud hageja oma omandiõigust Tallinnas Vana-

Pärnu mnt 10 asuvatele hoonetele ja maale. Kuna vaidlusalune vara ei kuulunud E. Allani surma

hetkel tema pärandvara hulka, ei saanud hageja seda testamendi järgi pärida.

Omandireformi käigus vara tagastamine ja kompenseerimine toimub omandireformi aluste seaduse

alusel. Asjakohatud on hageja väited vara omandireformi objektiks tunnistamise ebaseaduslikkuse

kohta. TsMS § 1 lg 1 mõistes kuulub linnakohtu pädevusse tsiviilasjade lahendamine, mille hulka

omandireformist tulenevate toimingute seaduslikkuse üle otsustamine ei kuulu. Kohtul ei olnud

õigust hagi läbivaatamisel määratleda, kes oli vara õigusvastase võõrandamise ajal selle omanik. See

küsimus on halduskorras juba lahendatud. Vaidlus haldusakti seaduslikkuse üle kuulub halduskohtu

pädevusse.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada. Hageja omandiõiguse

tuvastamiseks on vaja kindlaks teha, kes oli elamu omanik maja ülevõtmise hetkel riiklikku

elamufondi. Linnakohus seda kindlaks ei teinud. Puuduvad dokumendid, et maja kuulus sel hetkel

M. Allanile. Kui elamu omanik oli J. Allan, ei oleks V. Kivistik selle vara suhtes õigustatud

subjektiks.

6. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas V. Kivistik kaebust põhjendamatuks.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks,

küll aga tuleb muuta osaliselt otsuse põhjendusi.

8. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et kohtul ei olnud õigust hagi läbivaatamisel määratleda,

kes oli vara õigusvastase võõrandamise ajal selle omanik, kuna see küsimus on juba halduskorras

lahendatud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 12. novembri 1997. a määruses tsiviilasjas

nr 3-2-1-108-97 (RT III 1998, 1, 8) ja järgnevates lahendites leidnud, et taotleja võib vara

võõrandamisaegse omaniku kindlaks tegemiseks pöörduda TsMS § 1 lg 1 kohaselt maa- või

linnakohtusse, kuna tegemist on väidetavalt eksisteerinud tsiviilõigussuhtest - omandiõigussuhtest -

tekkinud vaidlusega.

9. Käesolevas asjas ei olnud kohtul õigust hagi läbivaatamisel määratleda hoone omanikku, kuna

taotlejal puudus hoone osas õigustatud huvi. Hageja esitas hagi omandiõiguse tunnustamiseks.

Hageja väitel pärandas E. Allan kogu oma vara, mille hulka kuulus ka Tallinnas Vana-Pärnu mnt 10

asuvad ehitised, testamendi alusel talle. Kuna nimetatud vara natsionaliseeriti 1950. aastal, ei saanud

see kuuluda E. Allani pärandvara hulka ja hageja seda pärida. Kuna hageja nimetatud vara pärida ei

saanud, puudus tal õigustatud huvi vara omaniku kindlaks tegemiseks.

J. Odar, V. Kõve, L. Laarmaa