3-2-1-62-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-62-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. juuni 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik

Kohtuasi

OÜ Talvik hagi Gennadi Jakovlevi vastu 7535 krooni 85 sendi saamiseks

Vaidlustatud

kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. detsembri 2001. a otsus

tsiviilasjas nr II-2/1526/01

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

OÜ Talvik kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise

kuupäev

6. mai 2002. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 2001. a otsus ja saata

asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le Talavik 2. jaanuaril 2002. a tasutud kautsjon 200

(kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G. Jakovlevile kuulub Tallinnas Tuha 5-6 asuv eluruum. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt tegi

OÜ Talavik elamu mõtteliste osade säilitamiseks ja korrashoiuks vajalikke töid ning vahendas

kommunaalteenuste osutamist elanikele, samuti arvestas ja võttis vastu eluruumide omanikelt

makseid osutatud ja vahendatud teenuste eest. Hoolduslepingut ei ole kostjaga sõlmitud. Selle

sõlmimiseni peab hageja arvates eluruumi omanik maksma halduskulude eest samadel alustel teiste

sama elamu eluruumide omanikega või vastavalt sama eluruumi eelmise omanikuga sõlmitud

kokkuleppele. Kostja ei ole kohustust nõuetekohaselt täitnud ning võlgnevus hooldus- ja

kommunaalteenuste eest on 7535 krooni 85 senti. Nimetatud summa palus hageja kostjalt välja

mõista, kuna kostja on seeläbi säästnud oma vara ja alusetult tarbinud kommunaalteenuseid. Kostja ei

tunnistanud hagi, kuna on tasunud kõigi teenuste eest, mida talle on osutatud. Ta ei pea tasuma

remondi eest, mida elamule ei ole tehtud.

2. Tallinna Linnakohtu 2. veebruari 2001. a otsusega hagi rahuldati. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt on hageja vastavalt Lasnamäe Linnaosa Valitsusega 1. oktoobril 1994. a sõlmitud lepingule

volitatud haldama ja majandama Tuha 5 elamut kuni korteriühistu moodustamiseni. Nimetatud

lepingu alusel on hageja kostja eluruumile vahendanud ja osutanud hooldus- ja kommunaalteenuseid.

Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 151 lg 1 kohaselt peavad korteriomanikud elamutes, kus

korteriühistut ei ole moodustatud, sõlmima erastamise kohustatud subjektiga elamu edasise haldamise

lepingu. Kirjaliku kokkuleppe sõlmimiseni maksab eluruumi omanik halduskulude eest samadel

alustel teiste sama elamu eluruumide omanikega. Kostja ei ole hagejaga lepingut sõlminud, kuid on

asunud tarbima hageja osutatud ja vahendatud teenuseid. Kostja vastuväited on paljasõnalised ja

tõendamata. TsK § 477 lg 3 kohaselt peab isik alusetult omandatu väärtuse hüvitama rahas, kui

natuuras tagastamine ei ole võimalik. Nimetatud säte laieneb ka juhtudele, mil vara säästetakse teise

isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaks määratud aluseta (TsK § 477 lg 6).

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 2001. a otsusega tühistati linnakohtu otsus ja hagi jäeti

rahuldamata. Kohus leidis, et hageja ei ole esile toonud ega tõendanud TsK § 477 kohaldamiseks

vajalikke tingimusi. Tõendamata on, milliseid teenuseid ja kui suures mahus on ta kostjale osutanud

ning mis osas esineb kostjal võlgnevus. Samuti ei nähtu hagisumma määratlemise alused. Hagi

alusena esile toodud asjaolud ei ole piisavad, et nende alusel saaks otsustada hagi põhjendatuse üle

ning selle rahuldada. Ekslik on linnakohtu seisukoht, mille järgi oleks kostja pidanud tõendama, et ta

ei ole kõiki hageja osutatud ja vahendatud teenuseid tarbinud ning hageja ei ole remonttöid teostanud.

Kostja on kogu menetluse kestel väitnud, et tasus kõigi teenuste eest, mida talle on tegelikult

osutatud. Hageja esitatud asjaolud ja tõendid ei võimalda seda väidet kontrollida.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kassatsioonkaebuses palus hageja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ning saata asi teisele

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole

ringkonnakohus arvestanud, et hagi aluseks olevad asjaolud ja TsK § 477 kohaldamiseks vajalikud

tingimused on linnakohtu otsuses piisavalt kajastatud. Kostja ei vaidlustanud esimese astme kohtus,

et hageja haldas Tuha 5 elamut ning osutas tema korterile kommunaalteenuseid. Ta seab kahtluse alla

tehtud tööde kvaliteedi. Samuti on esimese astme kohtus ümber lükatud vastuväide, et hageja ei ole

teostanud elamu remonttöid. Vastuväited antenni- ja elamu kindlustusmaksete tasumise kohta esitas

kostja alles apellatsioonkaebuses. Kostja ei nõudnud linnakohtus temale osutatud teenuste eristamist

kululiikide ja summade järgi ega vaidlustanud ühtegi hageja arvet ja selle suurust. Apellatsioonikohus

rikkus menetlusnorme, kui käsitles seda apellatsioonkaebuse väidet hagi vastuväitena.

5. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, ei ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Teenuste eest tuleb tasuda, kui need on tellitud, osutatud ja tarbija poolt vastu võetud. OÜ-l Talavik

puudub õiguslik alus teenuste eest tasu nõudmiseks. Hageja on tasunud kahe aasta jooksul kõik

arved. Teenused, mille eest tasu nõutakse, on korteriomanikega kooskõlastamata ning neile

osutamata. Maja on remontimata ja muutunud elamiskõlbmatuks. Hageja tõlgendab valesti TsK

§ 477, mis näeb ette vara tagastamist, mis on soetatud teise isiku arvel, mitte tasumist tööde eest,

mida ei ole tellitud ega teostatud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu.

7. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohus on rikkunud TsMS § 227 lg-t 1, mille kohaselt peab

kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS §-s 3 sätestatud tsiviilasja õige ja võimalikult kiire

läbivaatamise ülesanne eeldab, et kohus peab TsMS §-st 91 tulenevalt pooltele ja teistele

protsessiosalistele selgitama, milliste nende nõuete ja vastuväidete aluseks märgitud asjaolude kohta

tõendid puuduvad või ei ole esitatud tõendid nende asjaolude tuvastamiseks küllaldased, tehes

pooltele ja protsessiosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.

Apellatsioonikohus tühistas esimese astme kohtu otsuse, millega hagi rahuldati, ning jättis uue

otsusega hagi rahuldamata, kuna leidis TsMS § 147 lg 1 p-le 5 tuginedes, et hageja poolt hagi alusena

esile toodud asjaolud ei ole piisavad, et nende alusel saaks otsustada hagi põhjendatuse üle ning selle

rahuldada. Kui apellatsioonikohtu seisukoht on esimese astme kohtu seisukohale vastupidine, peab

apellatsioonikohus oma seisukohta otsuses ka põhjendama (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

17. novembri 1999. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-93-99 - RT III 1999,30,296). Samamoodi peab

kohus põhjendama, miks ta ei nõustu esimese astme kohtu otsusega, millega samadele tõenditele

tuginedes hagi rahuldati.

Samas ei ole apellatsioonikohus otsuses ka leidnud, et linnakohus oleks rikkunud hagi rahuldamisel

menetlusnorme, sealhulgas jätnud täitmata eelmenetluse toiminguid. Kuna ringkonnakohus jättis hagi

rahuldamata, pidanuks ta võtma otsuses seisukoha, kas esimese astme kohus on täitnud TsMS § 164

lg 1 p 2 kohaselt eelmenetluse ülesande selgitada välja tõendid, mis protsessiosalistel on esitada oma

väidete põhjendamiseks, samuti selle, mida iga tõendiga tõendada tahetakse. Eelmenetluses võib

kohus ka nõude aluseks olevate asjaolude täpsustamiseks nõuda protsessiosalistelt kirjalikke selgitusi,

küsitleda pooli ja määrata eelistungeid.

8. TsMS § 330 lg 4 kohaselt märgitakse ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas ringkonnakohtu

tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning

seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. TsMS § 95 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest

juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kuna apellatsioonikohus tühistas

esimese astme kohtu otsuse ja tegi uue otsuse, siis oleks ta pidanud otsuses kõiki kogutud tõendeid

analüüsima. Hageja on oma nõude tõendamiseks muuhulgas esitanud linnakohtule tõendi Tuha 5

elamu remonditööde kohta ajavahemikus juuli 1994. a kuni oktoober 2000. a. Apellatsioonikohus ei

ole ka seda tõendit hinnanud.

9. Kolleegium leiab, et asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassaator

ei ole esitanud ühtegi põhjust, miks peaks asja saatma läbivaatamiseks teisele apellatsioonikohtule.

A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik