3-2-1-65-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-65-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. mai 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja H. Jõks

Kohtuasi

Rivo Hanimägi hagi OÜ Oma Maja vastu töölepingu tunnustamiseks ja

töölepingu lõpetamiseks, palga, viivise, lõpparve ja hüvitiste ning

tööraamatu ja selle kinnipidamise eest keskmise palga nõudes.

Vaidlustatud

kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. oktoobri 2001. a otsus

tsiviilasjas nr II-2/1254/2001.

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

Rivo Hanimägi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise

kuupäev

6. mai 2002. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. oktoobri

2001. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata hagi töölepingu 15. maist

1998. a 15. veebruarini 1999. a tunnustamiseks, töölepingu lõpetamiseks

TLS § 82 alusel ja hüvitise saamiseks, palga, palga maksmisega

viivitamise eest viivise ja puhkusekompensatsiooni nõudes. Tühistatud

osas saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus

osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Rivo Hanimägile 7. jaanuaril 2002. a makstud kautsjon

2608 (kaks tuhat kuussada kaheksa) krooni 90 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse kohaselt töötas R. Hanimägi OÜ-s Oma Maja projektijuhina Paslepa rannamaja

ehitusobjektil alates 15. maist 1998. a määramata ajaks sõlmitud suulise töölepingu alusel. Pooled

leppisid kokku töö sisus, palgas ja mobiiltelefoni ning isikliku auto kasutamise eest hüvitise

maksmises. Kostja ei täitnud tööandjana oma kohustusi ja hageja esitas 10. veebruaril 1999. a

avalduse töölepingu lõpetamiseks alates 15. veebruarist 1999. a. Kostja töölepingut ei lõpetanud.

Hageja palus: 1) tunnustada töölepingulist suhet kostjaga 15. maist 1998. a, lugeda tööleping

lõppenuks TLS § 82 alusel 15. veebruarist 1999. a ja mõista välja hüvitisena kahe kuu keskmine palk

40 000 krooni; 2) kohustada kostjat andma talle nõuetekohaselt vormistatud tööraamat ja mõista välja

tööraamatu kinnipidamise eest viivis iga viivitatud päeva eest kokku 501 052 krooni; 3) mõista välja

saamata jäänud palk 136 684 krooni ja selle väljamaksmisega viitamise eest viivis 37 550 krooni; 4)

mõista välja hüvitis mobiiltelefon kasutamise eest 6161 krooni ja isikliku sõiduauto kasutamise eest

7431 krooni; 5) mõista välja lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmine palk 20 000 krooni; 6)

mõista välja hüvitis 19 kasutamata puhkusepäeva eest 12 723 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Töövaidluskomisjoni pöördudes ei esitanud hageja töölepingulise

suhte tunnustamise ega töölepingu TLS § 82 alusel lõppenuks tunnistamise nõuet. Nende nõuete osas

on hagi aegunud.

3. Tallinna Linnakohtu 28. juuli 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt tegutses hageja tööettevõtjana. Ta otsis objektile töötajaid, korraldas nende majutamist ja

toitlustamist, maksis palka, ostis ehitusmaterjale. Hageja sai raha rannamaja ehituse tellijalt AS-lt

Oma Varahaldus ja projekteerijalt OÜ-lt Oma Maja. Tööde teostamisel kasutas hageja isiklikku

sõiduautot ja pakiautot. Tõendatud ei ole kokkulepe maksta isikliku auto ja telefoni kasutamise eest

hüvitist. Volikirjad ehitusmaterjalide vastuvõtmiseks ei tõenda töösuhet. Ei ole tõendatud, et hageja

andis oma tööraamatu kostjale. Vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse TLS § 8 kohaselt, et

pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled

sõlmisid teistsuguse lepingu. Kostja tõendas, et pooltel ei olnud töölepingulist suhet. Ilmselt oli

tegemist tööettevõtulepinguga.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2000. a otsusega jäeti linnakohtu otsus lõppjäreldustes

muutmata. Hageja oli tööettevõtja ja lepinguline suhe oli tal tellija Oma Varahalduse AS-ga. Vastavalt

kostja ja Oma Varahalduse AS-ga sõlmitud lepingule koordineeris kostja ehitustöid ja teostas

ehitusjärelevalvet. Hageja suhtles kostjaga tellija esindajana.

Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 21. juuni 2001. a otsusega nr 3-2-1-67-01 (RT III 2001, 23, 255)

ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, kuidas välistab OÜ Oma Maja ja Oma Varahalduse AS vaheline

leping R. Hanimäe tööõigussuhte OÜ-ga Oma Maja. Kui kohus leidis, et hageja ja kostja suhtlemisest

tekkis tööettevõtusuhe hageja ja Oma Varahalduse AS vahel, pidi kohus tuvastama, et kostja esines

hageja ees Oma Varahalduse AS nimel.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium tühistas 30. oktoobri 2001. a otsusega linnakohtu

otsuse osas, millega hagi palga, kasutamata puhkuse hüvitise ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitise

saamiseks rahuldamata jäeti, rahuldas uue otsusega hagi osaliselt ning mõistis OÜ-lt Oma Maja

hagejale välja kokku 3099 krooni, sh saamata jäänud palga 1289 krooni 8 senti, kasutamata puhkuse

hüvitise 710 krooni 78 senti ja hüvitise lõpparve maksmisega viivitamise eest 1100 krooni. Ülejäänud

nõuete osas jäeti hagi rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Hagi pooltevahelise

töösuhte 15. maist 1998. a 15. veebruarini 1999. a tunnustamiseks ja töölepingu lõpetamiseks TLS

§ 82 alusel jäeti aegumise tõttu rahuldamata ning nõue palga maksmisega viivitamise eest viivise

saamiseks, mobiiltelefoni ning auto kasutamise eest hüvitise saamiseks, tööraamatu ja selle

kinnipidamise eest hüvitise saamiseks jäeti tõendamatuse tõttu rahuldamata. Hagi töölepingu

lõpetamiseks TLS § 82 alusel rahuldamata jätmine välistas hüvitisena kahe kuu keskmise palga

nõude rahuldamise.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt oli vaidlusalune õigussuhe töösuhe. Vaidluse korral lepingu

olemuse üle loetakse TLS § 8 kohaselt, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda

vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Vaidlust ei ole selles, et hageja

tegi Paslepa objektil töid. Tööle lubas hagejal asuda kostja ja ta allus kostja juhtimisele ning

kontrollile. Hageja lahendas ehitusobjektil ehitustöödega seotud organisatsioonilisi ja olmeküsimusi

ning hankis ehitusmaterjali. Need tööd võivad olla töölepingu sisuks. Vastupidist ei ole tööandja

tõendanud.

Asjaolu, et pooltel oli töösuhe, ei anna alust tunnustada töölepingut 15. maist 1998. a 15. veebruarini

1999. a ja lugeda tööleping lõppenuks TLS § 82 alusel. See nõue ei kuulu aegumise tõttu

rahuldamisele. Pooltel ei ole vaidlust selles, et pärast 13. novembrit 1998. a ei ole hageja kostjale

tööd teinud. Kostja ei võimaldanud 13. novembrist 1998. a hagejale tööd. Tegemist ei olnud

tööseisakuga, sest tööseisak eeldab töö seiskumist, selleks ei saa pidada ühe töötaja töölt

kõrvaldamist. Hageja viimane tööpäev oli 13. november 1998. a. Kuigi tööandja ei teatanud hagejale

töölepingu lõpetamise alust, on samast kuupäevast tööleping lõppenud. Töölepingu lõpetamise päeva

ei ole TLS § 73 lg 1 järgi seatud sõltuvusse töölepingu lõpetamise vormistamisest. Töölepingu

lõpetamise päev on töötaja tööloleku viimane päev. Hageja soovis, et kohus tuvastaks töölepingu ja

selle lõppemise tema poolt soovitud alusel. Kuna kostja ei ole töölepingu lõpetamise alust hagejale

teatanud, siis tuleb hageja eelpool nimetatud nõudele kohaldada TLS § 143 lg 1 ja ITLS § 6 lg 1 järgi

4 kuulist hagi aegumise tähtaega. Hageja sai oma õiguste rikkumisest, st sellest, et talle tööd ei anta,

teada 1998. aasta novembris, kuid esitas hagi kohtusse 10. mail 1999. a. Kostja soovis töölepingu

lõpetamise nõude osas aegumise kohaldamist. Asjaolu, et hageja esitas 10. veebruaril 1999. a

avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, ei muuda vaidluses töölepingu lõpetamise üle

midagi, sest tööleping oli lõppenud 13. novembril 1998. a. Pärast töösuhte lõppemist tehtud

tahteavaldus ei saa seda suhet lõpetada.

Töölepingu lõpetamise hagi rahuldamata jätmine TLS § 82 alusel välistab iseenesest sama paragrahvi

2. lõikes ette nähtud hüvitise väljamõistmiseks esitatud hagi rahuldamise.

Hageja ei tõendanud tööraamatu andmist kostjale ega esitanud tööraamatu nõudmise kohta tõendeid.

Samas oli hageja kohustus tõendada tööraamatu kinnipidamist. Tööraamatut, mida tööandjale ei

antud, ei saa kinni pidada ega tagasi anda.

Palganõue 1998. a maist 9. oktoobrini 1998. a on aegunud, kuna hageja esitas nõude 9. veebruaril

1999. a. Töövaidlusorganisse pöördumise ajal oli palganõudele kehtestatud 4-kuuline

aegumistähtaeg. Kostja taotles aegumise kohaldamist. Palga nõue kuulub rahuldamisele ajavahemiku

eest 9. oktoober kuni 13. november 1998. a. Sellel ajal oli pooltel töösuhe ja kostja ei maksnud palka.

TLS § 1 alusel on hagejal õigus palka saada. Asjaolu, et kohus jättis iseseisva nõudena töösuhte

tuvastamise rahuldamata, ei välista hageja õigust tugineda palga nõudes 9. oktoobrist 13. novembrini

1998. a pooltevahelisele töösuhtele. Palga nõue 13. novembrist 15. veebruarini on töölepingu

lõppemise tõttu alusetu.

Hageja ei tõendanud oma palga suurust. Kohtule ei ole esitatud tõendeid tuvastamaks, et pooled

oleksid hageja nõutud palga suuruses kokku leppinud. Hageja seletused palga suuruse ja maksmise

kohta on vastuolulised, tema enda koostatud aruanded ei ole usaldusväärsed. Kostja ei ole hageja

aruandeid kinnitanud. Kuna PaS § 4 lg 7 mõtte kohaselt ei või palk olla madalam kui Vabariigi

Valitsuse poolt kehtestatud palga alammäär ja selle perioodi palga alammäär oli 1100 krooni kuus,

siis tuleb palga arvutamisel lähtuda sellest määrast.

Kostja maksis töötajatele palka iga kuu teisel reedel. 1998. a oktoobrikuu teine reede oli 9. kuupäev

ja novembrikuu teine reede, 13. kuupäev. Seega oli hagejal õigus saada palka 13. novembril,

töölepingu lõppemise päeval. Kuna viivist saab nõuda palga maksmisega viivitamise eest ainult

töölepingu lõpetamiseni ja tööleping lõppes 13. novembril 1998. a, siis on viivise nõue alusetu.

Kostja ei ole hagejale kasutamata puhkuse eest hüvitist maksnud. Kuna hageja töötas kostja juures

15. maist 1998. a 13. novembrini 1998. a, siis on hagejal õigus saada 14 päeva eest hüvitist 710

krooni 78 senti.

Kostja viivitas hagejale lõpparve maksmisega alates 13. novembrist 1998. a ja seetõttu tuleb kostjalt

TLS § 119 lg 2 alusel välja mõista hagejale ühe kuu keskmine palga 1100 krooni.

Hageja ei ole esitanud kuludokumente tööülesannete täitmisel isikliku auto ja mobiiltelefoni

kasutamise kohta ega tõendanud kostja lubadust tehtud kulutused hüvitada. Üksnes hageja enda

koostatud ja kostja poolt alla kirjutamata aruanded ei ole kokkuleppe ega kulutuste tõendamiseks

piisavad.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti rahuldamata tema nõuded

tunnustada pooltevahelist töölepingut 15. maist 1998. a 15. veebruarini 1999. a, lugeda see leping

lõppenuks TLS § 82 alusel 15. veebruarist 1999. a ja maksta hüvitisena kahe kuu keskmine palk,

palga, puhkusekompensatsiooni, viivise nõue palga maksmisega viivitamise eest, mobiiltelefoni ja

auto kasutamise eest hüvitise nõue ja saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsus on õige osas, millega tuvastati pooltevaheline töösuhe,

sellega ka hageja õigus palgale, lõpparvele ja selle tähtaegsele väljamaksmisele. Otsust ei vaidlustata

tööraamatu nõude ja selle kinnipidamise eest hüvitise välja mõistmata jätmise osas.

Ringkonnakohtu seisukoht, et pooltevaheline töösuhe lõppes 13. novembril 1998. a ei põhine asjas

kogutud tõenditel ega ole kooskõlas töölepinguseadusega. Kohus kvalifitseeris õigesti pooltevahelise

õigussuhte, kuid samas jättis rahuldamata hageja nõude tunnustada töölepingu olemasolu 15. maist

1998. a 15. veebruarini 1999. a. Sellega rikkus kohus TsMS §-s 227 sätestatut. Hageja töölt

kõrvaldamine tööandja poolt ei tähenda ühelgi juhul töölepingu lõppemist. Ringkonnakohtu järeldus,

et tööleping lõppes 13. novembril 1998. a seoses usalduse kaotusega on vastuolus TLS §-ga 71, mis

sätestab töölepingu lõpetamise alused. Kostja ei ole sellekohaseid tõendeid esitanud. Kostja ei

andnud hagejale tööd. Töö andmisest keeldumine ei olnud seaduslik. Ka ringkonnakohus pidas tööga

kindlustamata jätmist hageja õiguste rikkumiseks. Töölt kõrvaldamine ei tähenda töölepingu

lõppemist.

Hageja soovis töölepingut lõpetada 15. veebruarist 1999. a. Kui kostja sellele ei reageerinud, esitas

hageja 10. mail 1999. a hagi Tallinna Linnakohtule. Seega vaidlustas hageja oma õiguste rikkumise

tähtaegselt. Seetõttu on väär kohaldada aegumist nõudele lugeda tööleping lõppenuks alates

15. veebruarist 1999. a. Samuti kohaldas ringkonnakohus alusetult aegumist saamata jäänud palga

nõudele ajavahemiku 15. maist 1998. a 15. veebruarini 1999. a eest. Kostja ei taotlenud selles osas

aegumise kohaldamist. Palga ja viivise nõue oli esitatud töövaidluskomisjoni, kus kostja selle nõude

osas aegumise kohaldamist ei soovinud. Ebaõigesti jäeti rahuldamata hageja nõue viivise saamiseks

PaS § 35 alusel palga maksmisega viivitamise eest.

Ringkonnakohus on vääralt lugenud hageja kuupalgaks 1100 krooni kuus ja tulnud ekslikule

järeldusele, et pooltel puudus kokkulepe mobiiltelefoni ja auto kasutamise kulude hüvitamiseks. Kui

kohus tuvastas, et poolte vahel oli tööleping, siis pidi pooltel olema ka palgakokkulepe. Kostja ei ole

vaidlustanud nõutud töötasu suurust.

Ringkonnakohus on kasutamata puhkuse hüvitise arvutamisel lähtunud ebaõigest keskmisest palgast

ja töölepingu lõpetamise päevast.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Hageja ei ole kostja heaks tööd teinud 13. novembrist

1998. a. Sellel päeval sai ta teada oma õiguste väidetavast rikkumisest. Kostja palus kohaldada hagi

aegumist. Poolte vahel puudus töölepinguline suhe, kuid kostja nõustub ringkonnakohtu seisukohaga,

et kui selline suhe ka oli, siis ei ole tõendatud kokkulepe 20 000 krooni suuruse kuupalga osas. Kostja

on palga suurusele vastu vaielnud. Nõuded mobiiltelefoni ja auto kasutamise eest hüvitise saamiseks

on tõendamata.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel osaliselt tühistada

protsessiõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu.

9. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega tuvastati

töölepingust tulenev töösuhe hageja ja kostja vahel ja asjaolu, et kostja alates 13. novembrist 1998. a

hagejale tööd ei andnud ning millega jäeti tööraamatu ja selle kinnipidamise eest hüvitise nõue

rahuldamata. Selles osas ei ole kassatsioonkaebust esitatud ning tulenevalt TsMS § 353 lg-st 1

puudub kolleegiumil alus selles osas apellatsioonikohtu otsuse käsitlemiseks.

10. Apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti aegumise tõttu rahuldamata nõue

tunnustada töölepingulist suhet 15. maist 1998. a 15. veebruarini 1999. a, nõue töölepingu

lõpetamiseks TLS § 82 alusel ja sellest tulenev kahe kuu keskmise palga nõue ja jäeti rahuldamata

osaliselt palga ja puhkusekompensatsiooni nõue ning palga maksmisega viivitamise eest viivise nõue.

Ringkonnakohus kohaldas asjas vääralt hagi aegumist. Hageja palus tunnustada töölepingut 15. maist

1998. a 15. veebruarini 1999. a ning palus lugeda lepingu lõppenuks TLS § 82 alusel alates

15. veebruarist 1999. a ja mõista kostjalt välja kahe kuu keskmise palga suurune hüvitis. Hageja ei

raja oma nõuet asjaolule, et teda pärast 13. novembrit 1998. a tööga ei kindlustatud. Seetõttu ei ole

asjakohane kohtu seisukoht, et hageja sai oma õiguste rikkumisest teada 13. novembril 1998. a. Kuna

tööandja ei lõpetanud hageja soovitud ajal töölepingut, siis sellest ajast alates sai hageja teada oma

õiguste rikkumisest, et tööandja töölepingut ei lõpeta ega maksa ka nõutud hüvitist. Ringkonnakohus

pidi tähtaja arvutamisel lähtuma vaidlustatud õiguste rikkumise päevast.

11. Nõustuda ei saa apellatsioonikohtu seisukohaga, et kuna hageja viimane tööpäev oli 13. november

1998. a, siis on tööleping temaga samast kuupäevast lõppenud vaatamata sellele, et töölepingu

lõpetamist ei ole tööandja seaduses ette nähtud korras vormistanud. Ekslik on apellatsioonikohtu

seisukoht, et tööandja kaotas töötaja vastu usalduse, ja ei oma tähtsust, kas tööandja vormistas

töölepingu lõpetamise või mitte. Ringkonnakohtu viidatud TLS § 73 sätestab töölepingu lõpetamise

vormistamise korra seaduses ettenähtud alustel. Töölepingu lõppemise alused on sätestatud TLS §-s

71. Alused töölepingu lõpetamiseks tööandja algatusel on sätestatud TLS §-s 86. Töölepingu

lõpetamise vormistamine eeldab töölepingu lõpetamise aluse äranäitamist. Kui tööandja leidis, et ta

on kaotanud töötaja suhtes usalduse, siis oleks ta saanud sellel alusel tööleping lõpetada järgides TLS

§-des 104 ja 106 sätestatut. Asjas on oluline see, et tööandja ei lõpetanud töölepingut

töölepinguseaduses ette nähtud alusel ja korras ning ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millisel

töölepinguseaduses ette nähtud alusel tööleping lõppes. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga,

et palga nõue 13. novembrist 15. veebruarini 1999. a on alusetu, sest tööleping lõppes 13. novembril

1998. a. Kuna pole selge millal ja mis alusel tööleping lõppes, siis ei saa väita, et palganõue on

töölepingu lõppemise tõttu alusetu ja ka seda, et hagejal oli õigus saada hüvitist puhkusepäevade eest

13. novembrini 1998.a Hageja nõuab palga maksmisega viivitamise eest PaS § 35 alusel viivist. Kuna

on selgusetu töölepingu lõpetamise alus ja aeg, siis tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht

hageja selle nõude osas. Palga maksmisega viivitamise eest maksab tööandja töötajale PaS § 35 järgi

iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele kuulunud palgast.

12. Väär on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on tõendite hindamisel rikkunud

protsessiõiguse normi. Apellatsioonikohus on otsuses põhjendanud, miks ta leiab, et palga nõue

9. oktoobrile 1998. a eelnenud perioodi eest on aegunud, ja vastavalt kostja taotlusele kohaldanud

aegumist. Ringkonnakohus on tõendeid hinnates põhjendanud, miks ta võtab aluseks hagejale

hüvitise väljamõistmisel sel ajal kehtinud miinimumpalga, samuti on põhjendatud mobiiltelefoni ja

auto kasutamise eest hüvitise nõude rahuldamata jätmist. Kolleegium nõustub nende põhjendustega.

13. Kuna apellatsioonikohtu otsus jääb hageja palgamäära osas muutmata ja kohus on tuvastanud, et

kostja viivitas lõpparve väljamaksmisel, ja on hagejale lõpparve kinnipidamise eest TLS § 119 lg 2

alusel ühe kuu keskmise palga välja mõistnud, siis puudub selles osas alus kohtuotsuse tühistamiseks.

J. Luik, H. Jõks, L. Laarmaa