3-2-1-56-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-56-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. mai 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed V. Kõve ja J. Luik

Kohtuasi

OÜ Murbaran hagi AS Remet ja OÜ Stenhus vastu

kohustuste täitmisele sundimiseks ja kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. detsembri 2001. a

otsus tsiviilasjas nr II-2/1095/01

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Murbaran kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

24. aprill 2002. a

Istungil osalenud isikud

OÜ Murbaran (RK 10305963) esindajad juhatuse liige Tatiana

Marie Jeanne Madeleine de Montesquiou Fezensac ning

vandeadvokaadid E.Sassian ja J. Raidla;

AS Remet (RK 10078687) esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi;

tõlk L. Lomp

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

13. detsembri 2001. a otsus osas, millega jäeti rahuldamata

OÜ Murbaran hagi AS Remet vastu 41 317 krooni 70 sendi

kahju hüvitamiseks.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus osas, millega

jäeti muutmata Tallinna Linnakohtu otsus hagi rahuldamata

jätmise osas.

3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus kohtukulude

osas.

4. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu otsust osas, millega kohus

saatis asja Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks. Saata

asi uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule osas, milles

Tallinna Linnakohus jättis hageja kohustuse täitmisele

suunatud nõuded rahuldamata.

5. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

6. Saata asi tühistatud osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

7. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

8. Tagastada OÜ-le Murbaran 11. jaanuaril 2002 tasutud

kautsjon 8147 (kaheksa tuhat ükssada nelikümmend seitse)

krooni 30 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vastavalt 13. augustil 1996. a lepingule kohustus AS Remet teostama OÜ Murbaran tellimusel

Toom-Rüütli 7/Rahukohtu 6 ehitiste (edaspidi: ehitised) renoveerimistöid. Tööd teostati OÜ Stenhus

projektide alusel. Ehitistele anti kasutusluba 24. juunil 1997. a. Teostatud renoveerimistööd andis

tööettevõtja tellijale üle aktiga 25. juulil 1997. a. Hagiavalduses palus OÜ Murbaran kohustada AS

Remet kõrvaldama ehitise puudused ja nõudis ekspertiisi- ja õigusabikuludena kantud ning

parandustöödeks tehtud kulutuste 61 400 krooni 70 sendi hüvitamist ning lisaks hagejal saamata

jäänud tulu 560 264 krooni hüvitamist, samuti mõista kostjatelt solidaarselt välja kahju hüvitis

212 064 krooni 30 senti. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt teostati renoveerimistöid

ebakvaliteetselt. Hagejale tekitatud kahju seisneb muuhulgas puuduste kindlakstegemiseks ja

parandamiseks tehtud kulutustes. Ehitise renoveerimiseks võttis hageja ka laenu, mille planeeris

tasuda ruumide rentimisest saadavatest summadest. Kuna töid ei lõpetatud tähtaegselt, jäi hagejal

renditulu saamata.

2. AS Remet tunnistas hagi osaliselt. Vastuväidetes leidis kostja, et tööde iseärasuse tõttu ei ole

võimalik tuvastada tema vigu ehitise renoveerimisel. Alusetu on nõuda saamata jäänud tulu

hüpoteetilise rendi eest. OÜ Stenhus hagi ei tunnistanud.

3. Tallinna Linnakohtu 30. märtsi 2001. a otsusega rahuldati hagi AS Remet vastu osaliselt ning jäeti

täielikult rahuldamata OÜ Stenhus vastu. AS-lt Remet mõisteti hageja kasuks välja 82 317 krooni 70

senti tekitatud kahju hüvitamiseks ning kohustati teda teostama ehitisel mõningaid parandustöid ja

üle andma kaetud tööde aktid. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei teostanud AS Remet töid

lepingutingimustele vastavalt ning tellija ei olnud töö kvaliteediga rahul. Tõendatud on, et osa töid

teostati puudulikult. Vastavalt TsK §-le 366 on tellija kohustatud töö üle vaatama selle vastuvõtmisel.

Selle kohustuse mittetäitmisest tulenevad kahjulikud tagajärjed lasuvad tellijal, sest hiljem kaotab ta

õiguse viidata töö puudustele. Hagi tööettevõtja vastu ilmsete puuduste korral töös võib tellija TsK

§ 367 lg 1 kohaselt esitada 6 kuu jooksul töö vastuvõtmise päevast. Ehitised võeti vastu 25. juulil

1997. a tingimusel, et ehitaja likvideerib ilmnenud puudused. Enamus töös esinenud puudusi olid

ilmsed, kuid tellija ei esitanud tööettevõtja suhtes hagi tähtaegselt ning seepärast tuleb enamiku

nõuete osas kohaldada aegumist.

17. mail 1999. a fikseerisid hageja, kostjad ja OÜ Ehitusekspertiisibüroo spetsialistid ühises aktis

ehitise puudujäägid, mille AS Remet osaliselt likvideeris, suutmata siiski täita kõiki tellija nõudmisi.

Lepingus puudus kokkulepe, et tellija võiks esinenud puudused TsK § 368 lg-le 1 tuginedes ise

parandada. Kohus leidis, et ei saa rahuldada hageja nõuet ehitusvigade kõrvaldamiseks, v.a nõuded,

mida AS Remet tunnistab.

Kahju saamata jäänud renditulu osas on tõendatud osaliselt. Väljamõistmisele ei kuulu oletuslik

renditulu. Ehitustööde lõpptähtaja venimises on osaliselt süüdi ka hageja.

Kohtuotsusega mõisteti AS-lt Remet välja ehitusvigade kindlakstegemiseks tehtud vajalikud

kulutused ekspertiisile. Nimetatud kulutuste tegemise tingis AS Remet ning ta ei ole tõendanud, et tal

puudus selles osas süü.

Hagi OÜ Stenhus vastu jäeti rahuldamata tõendamatuse tõttu.

4. Apellatsioonkaebuse linnakohtu otsusele esitasid hageja ja kostja AS Remet.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohtu 13. detsembri 2001. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osaliselt

protsessiõiguse normide olulise rikkumise ning materiaalõigusnormide väära kohaldamise tõttu.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hagi aegumise tõttu valesti rahuldamata jäetud. Kohus kohaldab

TsÜS § 114 lg 2 kohaselt aegumist ainult huvitatud poole nõudel. Kostja ei taotlenud aegumise

kohaldamist. Kohustuse täitmisele sundimise nõuet ei ole otsuses sisuliselt lahendatud ning osa

nõudest on jäänud otsuses üldse kajastamata. Asi saadeti uueks läbivaatamiseks ka eelmenetluse

ülesannete täitmata jätmise tõttu. Linnakohus ei ole otsuses tuvastanud, et tehtud töö ei vastanud

lepingu tingimustele. Otsusest ei selgu, millistest puudustest teatas hageja kostjale töö vastuvõtmisel

ning milliseks tähtajaks nõudis nende kõrvaldamist. Kohtul on võimalik TsMS § 91 lg 2 alusel teha

protsessiosalistele ettepanekuid täiendavate tõendite esitamiseks. Kohus on õigesti jätnud

rahuldamata hagi OÜ Stenhus vastu. Hagejal olid mõlema kostjaga lepingulised suhted, mistõttu ei

saa kohaldada kostjate solidaarset vastutust. Viimane on kasutatav õigusvastase kahju tekitamise

juhtudel. Hagi tuleb jätta rahuldamata ka AS Remet vastu otsese kahju 41 317 krooni 70 senti

hüvitamise nõudes. Hagi materiaalõigusliku alusena märkis hageja planeerimis- ja ehitusseaduse

sätteid, mis reguleerivad ehituse ja projekteerimise tööettevõtulepingu rikkumisest tuleneva kahju

hüvitamist, kuid hagiavalduses esitatud faktilistes asjaoludes vastavate lepingute rikkumisele ei

viidata.

Hageja tellitud ekspertiiside tasu on TsMS § 52 p 2 järgi kohtukulu ning see ei ole hagejale

õigusvastaselt või lepingu rikkumisega tekitatud otsene tegelik kahju.

Saamata jäänud tulu väljamõistmise osas asus linnakohus õigele seisukohale.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palus hageja:

- tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega kohus saatis asja linnakohtule uueks arutamiseks,

ning saata asi selles osas apellatsioonikohtule uueks arutamiseks;

- tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata hagi AS-lt Remet ja OÜ-lt Stenhus

tekitatud kahju nõudes, ning mõista uue otsusega AS-lt Remet välja saamata jäänud tulu 519 264

krooni; AS-lt Remet ja OÜ-lt Stenhus 212 064 krooni 30 senti; AS-lt Remet 61 400 krooni ning

mõlemalt kostjalt kõik asjaga seonduvad kohtukulud.

7. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus apellatsioonikohus menetlusnorme ning kohaldas

vääralt materiaalõiguse norme. Kohus leidis valesti, et asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks esimese

astme kohtule. Linnakohus uuris ja hindas esitatud tõendeid piisavalt. Ebaõige on ka etteheide, nagu

ei oleks linnakohus võrrelnud kostja poolt saavutatud resultaati lepingutingimustega. See ei olnud

vajalik, kuna esinenud puudused olid ilmsed. Hagi ei olnud aegunud ja kostjad ei taotlenud kogu

menetluse kestel hagi aegumise kohaldamist. Apellatsioonikohus jättis vastamata mitmele

apellatsioonkaebuse põhjendusele.

Kuna kahju tekkis mõlema kostja süül ja tööde iseloomu tõttu ei olnud võimalik piiritleda, kui suur

on kummagi kostja tekitatud kahju, palus hageja TsK § 459 analoogiat kasutades kostjatelt välja

mõista tekitatud lepingulise kahju solidaarselt.

Hageja kulud, mida ta tasus ehitiste ekspertiisi teostamise eest enne hagi esitamist, ei ole käsitletavad

kohtukuluna. Tegemist on TsK § 222 lg 2 kohaselt kulutusega, mis oli tingitud tööettevõttelepingu

rikkumisest. Apellatsioonikohus eksis otsuses ka konkreetsete kohtukulu- ja kahjunõuete

summadega.

Kohus leidis valesti, et hagejal saamata jäänud tulu näol on tegemist oletusliku tuluga. Saamata

jäänud renditulu on audiitori poolt välja arvestatud konkreetse ehitise suhtes. Hageja esitas tõendid, et

ei saanud ruume potentsiaalsetele rentnikele rentida, kuna renoveerimistööd ei lõppenud tähtaegselt.

TsK § 222 lg 2 kohaselt on kahju ka saamata jäänud tulu, mida isik oleks saanud juhul, kui

kohustatud isik oleks oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Kahju hüvitamise eesmärk on

kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud,

kui talle ei oleks kahju tekitatud.

Kohus on tõendamise koormise alusetult pannud hagejale ja eiranud kahjustatud isiku õiguste kaitset

ning TsÜS § 108 lg-s 1 sätestatud õiguspärast ootust, et võlgnik peab kohustuste täitmisel toimima

heas usus. Hageja tõendas, et kostjad rikkusid seadusest ja lepingutest tulenevaid kohustusi, millest

hagejale tekkis kahju. TsK § 227 kohaselt peavad süü puudumist tõendama kostjad.

Apellatsioonikohus keeldus vastu võtmast hageja tõendeid, mille esitamise vajadus tulenes

linnakohtu otsusest, ilma et oleks seda põhjendanud. Tõendeid ei olnud hagejal varem võimalik

esitada.

8. Vastuses kassatsioonkaebusele palus kostja OÜ Stenhus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Tema arvates pole esitatud kahjunõuded seotud projekti mittevastavusega nõuetele ning vastustaja ei

nõustu ka esitatud ekspertiisidega.

9. AS Remet kassatsioonkaebusele tähtaegselt ei vastanud.

10. Riigikohtu istungil jäi kassaator oma kaebuse juurde. Ta selgitas muuhulgas, et asi tuleb tagasi

saata esimese astme kohtule nõuete osas, mida viimane läbi ei vaadanud. Samuti selgitas kassaator, et

tema arvates oli asjas kogutud piisavalt tõendeid, et ringkonnakohus võinuks asja ise lahendada.

Kassaator väitis samuti, et ehitisel ilmneb jätkuvalt uusi puudusi ja ehitis ohustab ka kolmandate

isikute tervist ja elu.

Vastustaja AS Remet vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on õige.

Läbi vaatamata nõuded tuli saata esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kassaator on vastustaja

arvates ajanud segamini lepingulise ja lepinguvälise kahju, kui on esitanud solidaarse nõude AS

Remet ja OÜ Stenhus vastu. Lisaks leiab vastustaja, et tema ei pea kandma hageja poolt kohtuväliselt

tellitud ekspertiiside kulusid, samuti ei pea ta hüvitama hüpoteetilist saamata jäänud renditulu.

Vastustaja leidis veel, et ringkonnakohus ei võtnud põhjendatult vastu täiendavaid tõendeid. Lisaks

märkis ta, et kassaator on hagi korduva muutmisega tekitanud protsessis segadust.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub TsMS § 363 alusel osalisele tühistamisele

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

12. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei vastanud

apellatsioonkaebuse põhjendustele, et kassaator pöördus puuduste kõrvaldamiseks kostjate poole ja et

saamata jäänud tulu nõue tuleb täies ulatuses rahuldada. Nendes küsimustes on oma otsuses

seisukoha võtnud linnakohus ja vastavalt TsMS § 330 lg-le 5 ei pea ringkonnakohus esimese astme

kohtu põhjendusi kordama, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata.

13. Kolleegium nõustub kassaatori väitega, et ringkonnakohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 330

lg-tes 4 ja 6 sätestatut, kui ta ei vastanud apellatsioonkaebuse väitele, et planeerimis- ja ehitusseaduse

(PES) sätteid tulnuks kohaldada erinormina.

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus apellatsioonkaebusele lisatud tõendite vastuvõtmisest

keeldumisel TsMS §-s 308 sätestatut. Kassaator väitis, et Tallinna Linnakohtus puudus poolte vahel

vaidlus selle üle, et hageja on enne AS-lt Hanken tööde tellimist AS-le Remet sellest teatanud, ja

ometi on esimese astme kohus asunud oma otsuses vastupidisele seisukohale. Kolleegium märgib, et

tulenevalt TsMS §-st 6, § 91 lg-st 2 ja § 229 lg-st 2 lahendab kohus tsiviilasja vaid nende asjaolude

alusel, mida pooled on asjas esitanud. Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 peab kohus andma pooltele

võimaluse tema poolt oluliseks peetava asjaolu tõendamiseks, kui pooled ei ole seda ise teinud. Kui

kohus seda ei tee, ei saa ta kohtuotsuses asjaolule ka tugineda. Pooltel peab olema tagatud võrdne

võimalus asjaolu olemasolu või puudumise kohta seisukoht anda ja tõendeid esitada. Antud vaidluses

võis kohtuotsuses sellise asjaolu, mille suhtes vaidlust polnud ja mille suhtes kohus seisukohta ei

küsinud, esitamine olla kaalukaks põhjuseks uute tõendite esitamiseks apellatsioonimenetluses TsMS

§ 308 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks see ei ole tema arvates kaalukaks

põhjuseks uute tõendite esitamisele.

Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus oleks pidanud tõendite

tagastamist otsuses põhjendama. Ringkonnakohtu istungi protokollis sisaldub tõendite tagastamise

kohta määrus, mille kohaselt oleks kõik kassaatori esitatud täiendavad tõendid saanud esitada

linnakohtule. Tõendite tagastamise kohta tehtud määrust ei pea kohtuotsuses üle kordama.

15. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus TsMS §-s 308

sätestatut, jättes vastu võtmata kassaatori esitatud täiendavad tõendid katusekivide kukkumise kohta

17. novembril 2001. a. Kassaator esitas vastavad tõendid ringkonnakohtule 21. novembril 2001. a ja

selgitas avalduses tõendite esitamise vajadust, mis põhines sündmusel pärast apellatsioonkaebuse

esitamist. Kolleegium nõustub vastustaja AS Remet seisukohaga, et kui tõenditega soovitakse

tõendada asjaolusid, mis puudutavad esimese astme kohtu otsuse järgset aega, kujutab nende

esitamine apellatsiooniastmes uute asjaolude esitamist, s.t hagi aluse täiendamist. See on aga TsMS

§ 319 lg-s 2 sätestatu kohaselt keelatud. Samas märgib kolleegium, et asja materjalidest nähtuvalt ei

soovinud hageja tõendada mitte uusi asjaolusid, vaid tema poolt juba varem esitatud asjaolu, et

katusekivid olid halvasti paigaldatud, ja ringkonnakohus oleks pidanud tõendite vastuvõtmist

kaaluma. Samuti eksis ringkonnakohus tõendite vastu võtmata jätmise põhjendamisel.

Ringkonnakohtu istungi protokolli kohaselt oleks kõik hageja esitatud täiendavad tõendid saanud

esitada linnakohtule. Hageja põhjenduse kohta, et tal ei olnud tõendeid võimalik varem esitada, ei ole

ringkonnakohus sisulist seisukohta võtnud. Hageja ei saanudki põhjendada täiendavate tõendite

esitamist apellatsioonkaebuses ega vastaspoole apellatsioonkaebusele esitatud vastuses, kuna tõendid

sel ajal puudusid. Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustik ei reguleeri täpsemalt olukorda, kus tõend

saab poolele kättesaadavaks alles pärast apellatsioonkaebuse esitamist, leiab kolleegium TsMS §-st 3

tulenevalt, et täiendava tõendi esitamiseks, mis ei olnud poolele enne apellatsioonkaebuse või selle

vastuse esitamist kättesaadav ja millega ei täiendata hagi aluseks olevaid asjaolusid, piisab, kui tõendi

esitamist põhjendatakse eraldiseisva kirjaliku avaldusega või kohtuistungil, arvestades seejuures

TsMS §-des 6 ja 68 sätestatut ning andes piisava võimaluse teisele poolele võtta esitatud tõendi

suhtes seisukoht. Kolleegium juhib kassaatori tähelepanu ka asjaolule, et kuna ringkonnakohus

otsustas, et asi saadetakse katusekivide kinnitamise nõude osas arutamiseks tagasi esimesele

kohtuastmele, on kassaatoril võimalus tõend esitada uuesti esimese astme kohtus.

16. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et Tallinna Ringkonnakohus rikkus asja

osaliselt Tallinna Linnakohtule uueks arutamiseks saates TsMS §-des 3 ja 227 ning § 333 lg-s 3

sätestatut. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et esimese astme kohus kohaldas vastuolus TsÜS § 114

lg-ga 2 aegumist, ilma et seda oleks taotletud. Kui küsimuse all oleks üksnes aegumisele hinnangu

andmine, siis oleks see tõepoolest olnud ringkonnakohtu pädevuses ja ta oleks pidanud ise võtma

selles küsimuses seisukoha, ilma asja tagasi saatmata. Samas on ringkonnakohtu otsuses ka märgitud,

et "kohustuse täitmisele sundimise nõuet pole otsuses sisuliselt lahendatud ja nimetatud nõudest on

omakorda osa üldse jäänud kajastamata. Selles osas tuleb asi anda linnakohtule uueks

läbivaatamiseks ka eelmenetluse ülesannete (TsMS § 164) täitmata jätmise tõttu". Kolleegium

nõustub selle põhjendusega ja leiab samuti, et esimese astme kohtus ei ole sisuliselt selgeks tehtud

esitatud nõuete sisu ega neile esitatud vastuväiteid, samuti pole neid õiguslikult igakülgselt hinnatud.

Et teha kindlaks hageja nõuete õiguslik alus ja põhjendatus, tuleb esmalt kindlaks teha hageja ja

kostja AS Remet vahelise tööettevõtulepingu täpne sisu ning fakt, kas seda lepingut on rikutud. Asja

materjalidest nähtuvalt ei olnud ringkonnakohtul seda võimalik endal teha, kuna eelmenetlus oli

nõuetekohaselt läbi viimata. Kassaator ise möönis Riigikohtu istungil ja väitis ka

apellatsioonkaebuses, et esimese astme kohus ei vaadanud osasid tema nõudeid üldse läbi. Ka

ringkonnakohus oli oma otsuses samal seisukohal. Kolleegium märgib, et kassaator on oma

haginõudeid korduvalt muutnud ja esitanud hulgaliselt tõendeid, selgitamata hagiavalduses ega selle

täiendustes, mida ta mingi tõendiga konkreetselt tõendada soovib. Esmakordselt on selline

kokkuvõtlik käsitlus alles hageja kohtukõne teesides esimese astme kohtus. Lisaks on esitatud

hulgaliselt raskelt loetavaid käsikirjalisi venekeelseid kirju, mille juurde pole lisatud tõlkeid.

Kolleegiumi arvates ei ole hageja oma protsessiõiguste teostamisel ise teinud kõike võimalikku

asjaolude väljaselgitamiseks ja kiireks lahendamiseks ega taganud sellega ka vastaspoolele võimalust

korrektse õigusliku positsiooni esitamiseks ning on seadnud kohtu raskuste ette hageja tõendite

hulgast asjakohaste leidmiseks ja hageja väidetega sidumiseks. Poolte kohustus on

tsiviilkohtumenetluses selgitada ja põhjendada, milliseid asjaolusid millise konkreetse tõendiga

tõendatakse.

Ebatäpne on ringkonnakohtu otsuse resolutsioon, mis ei ole kooskõlas otsuse põhjendustega ja mida

tuleb muuta. Ringkonnakohus on põhjendustes märkinud, et osa nõudeid on otsuses jäänud üldse

kajastamata ja samal ajal saatnud asja uueks arutamiseks üksnes osas, mis puudutab nõudeid, mille

esimese astme kohus jättis aegumise tõttu rahuldamata. Linnakohtu otsuses ei ole aga konkreetselt

märgitud, milliste nõuete osas aegumist kohaldati. Kuna ringkonnakohtu otsusest tuleneb, et sisuliselt

saadeti asi tagasi kõigi kohustuse täitmise (puuduste kõrvaldamise) nõuete osas, mida esimese astme

kohus ei rahuldanud, tuleb vastavalt ka otsuse resolutsiooni muuta.

17. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kindlaks teha, mida ja millise kvaliteediga AS Remet ikkagi

ehitama pidi. Seejuures on esmane kassaatori ja AS Remet vaheline leping ja hilisemad täiendavad

kokkulepped (muuhulgas puuduste fikseerimise osas). Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka

kokkulepitud tööde mahu ja lepinguhinnaga. Arvestada tuleb, et tegemist on ajalooliste ehitiste

restaureerimisega, mitte uute ehitistega, samuti peab arvestama ehitiste kavandatavat sihtotstarvet

ning sellest tulenevaid võimalikke kõrgendatud nõudeid ehitise kvaliteedile, mis võisid olla teada ka

tööettevõtjale. On ilmne, et lepingu enda tekst ei paku piisavalt lähtekohti vaidluse lahendamiseks,

kuna on liiga üldine ehitustööde mahtu ja hinda arvestades. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada

muuhulgas sellega, et tellija ei olnud tööde tellimisel spetsialist nagu tööettevõtja. Samas võib ehitaja

kohustuste rikkumise tuvastamisel langeda osa vastutust siiski tellijale, kui ta ei korraldanud tööde

suurt mahtu ja hinda arvestades võib-olla piisavalt tõhusalt omanikujärelevalvet ehitusobjektil ega

kontrollinud, mida ehituse ajal konkreetselt tehakse.

Ehitise kvaliteedinõuete ja ehitaja vastutuse hindamisel tuleb arvestada muuhulgas üldisi nõudeid

sätestava TsÜS §-ga 108, mis kohustab isikuid tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel

toimima heas usus, ning TsK §-ga 173, mis näeb ette kohustuse täitmise vähemalt tavaliselt

esitatavatele nõuetele vastavalt, §-ga 227, mille kohaselt eeldatakse kohustust rikkunud isiku süüd ja

§-ga 229, mis võimaldab kohtul mõlemapoolse süü olemasolul võlgniku vastutuse määra alandada.

Poolte õiguste ja kohustuste määratlemisel tuleb hinnata ka ehitaja poolt PES §-de 43 ja 64 nõuete

täitmist, s.t teha kindlaks kas ehitis vastab seaduses sätestatud nõuetele. Tuleb arvestada ka sellega, et

ehitamise toimumise ajaks ei olnud kehtestatud mitmeid olulisi planeerimis- ja ehitusseadusest

tulenevaid seadusest alamalseisvaid õigusakte, mis puudutasid muuhulgas omanikujärelevalve

teostamist ja ehitamise dokumenteerimist, samuti ei olnud korrektselt kehtestatud kvaliteedinorme ja

-standardeid ehituskvaliteedi hindamiseks. Samas olid ka aastatel 1996-1997 olemas nii

üldtunnustatud ehitusreeglid kui ka hea ehitustava. Oma ehituskvaliteedinäitajate puudumisel on

ehitustegevuses kohaldatud näiteks Soome vastavaid norme ning täna võib seda pidada tavaks. Kas ja

millised olid toonased ehitusstandardid, tuleb kindlaks teha kohtumenetluses. Hinnata tuleks ka EV

Keskkonnaministeeriumi poolt kinnitatud "Ehituse tööettevõtulepingu üldiste tingimuste" (ETÜT)

võimalikku kohaldamist tavaõigusena. Hea ehitustava kindlakstegemisel ei saa piirduda

konstateeringuga, et formaalselt kehtivad vanad NSVL okupatsiooni aegsed madalad standardid,

kuna muid pole ametlikult kehtestatud. Kuigi ka see on iseenesest võimalik, tuleb siiski kindlaks teha

ehitustööde kvaliteedi tase, mida peeti heaks nimelt aastatel 1996-1997. Arvestades ehitise iseloomu

ja kasutusotstarvet, ei pea isegi minimaalsetele kvaliteedinormidele vastavuse tuvastamine tähendama

tingimata veel kooskõla lepinguga. Kui ehitajaga oli tegelikult kokku lepitud, et ehitamine peab

vastama kõrgematele nõuetele, tuleb nendest ka lähtuda. Loomulikult on olemas ka üldteada

asjaolusid, mille tõendamine vajalik ei ole, nagu see, et korter peab talvel mingil tasemel soojapidav

olema, et vesi ei tuleks akna vahelt sisse või et kivid katuselt maha ei kukuks.

18. Tuvastanud poolte lepinguliste kohustuste täpse sisu, eelkõige nõuded, millele ehitustööd peavad

vastama, saab kohus anda hinnangu, kas ja millist kohustust on ehitaja rikkunud ning kas ja millist

vastutust ta peab kandma. Lisaks lepingule tuleb vaidluse lahendamisel arvestada eelkõige TsK ja

PES sätetega. Muuhulgas tuleb vaidluse lahendamisel välja selgitada, kas tööettevõtja rikkus TsK §-s

363 sätestatut, mis näeb ette tööettevõtja kohustuse teatada tellijale tööd puudutavatest olulistest

asjaoludest, näiteks projekti ebasobivusest. Tulenevalt TsK §-dest 366 ja 367 tuleb kindlaks teha,

millal saab lugeda ehitise tellija poolt vastuvõetuks, milliseid puudusi saab lugeda varjatuteks ja

milliseid mitte ning kas ja millistest puudustest ning millal tellija ehitajale teatas. PES § 66 ja TsK

§ 367 omavahelisel sidustamisel tuleb arvestada, et TsK § 367 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg, 6

kuud arvates töö vastuvõtmise päevast, kehtib ilmsetele puudustele, s.t puudustele, mida on võimalik

avastada töö tavalisel ülevaatusel. TsK § 367 lg 2 tõlgendamisel juhib kolleegium tähelepanu oma

varasematele seisukohtadele (näiteks tsiviilasjades nr III-2/1-18/95 - RT III 1995, 4, 47; nr III-2/3-

26/95 - RT III 1995, 16, 201 ja nr 3-2-1-61-00 - RT III 2000, 17, 147), et hagidele, mis põhinesid

enne Põhiseaduse jõustumist kehtinud õigusaktidel, tuleb alates Põhiseaduse jõustumisest kohaldada

samasid aegumistähtaegasid nii füüsiliste kui juriidiliste isikute suhtes. Kolleegiumi seisukoht on, et

tulenevalt TsK § 367 lg-st 2 on ehitise varjatud puudustest tulenevatel nõuetel kolmeaastane

aegumistähtaeg, arvates töö vastuvõtmise päevast ning seda nii füüsilistele kui juriidilistele isikutele.

Samuti juhib kolleegium tähelepanu TsK § 367 lg-le 3, mille kohaselt seaduse või lepinguga ette

nähtud garantiiaja olemasolul ei alga aegumistähtaeg enne garantiitähtaja jooksul puuduse ilmnemist

või sellest teatamist. Antud juhul oli garantiitähtaeg ette nähtud lepingus ja tuleneb ka PES §-st 66.

TsK §-s 367 sätestatud aegumistähtajad kehtivad kõigile töö puudustest tulenevatele nõuetele, olgu

need suunatud uue töö tegemisele, töö parandamisele, kahju hüvitamisele või hinna alandamisele.

Kui kostja tugineb hagi aegumisele, tuleb võtta seisukoht, kas hagi aegumine TsÜS § 121 lg 1 p 4

alusel ei katkenud, kui töövõtja puudusi tunnistas ja kõrvaldada lubas, või kas hilisemad ühised

puuduste fikseerimised ei ole käsitatavad uue kokkuleppena, millest tulenevad uued nõuded koos uue

aegumistähtajaga.

19. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus luges ekslikult tasu poole

tellitud ekspertarvamuste eest tingimusteta kohtukuluks. Sellega on ringkonnakohus rikkunud nii

TsMS § 52 p-s 2 kui TsK § 222 lg-s 2, aga ka PES 64 lg-s 2 sätestatut. Kohtumenetluses poolte

tellitud eksperdiarvamusi saab tsiviilkohtumenetluses käsitleda TsMS § 117 alusel dokumentaalse

tõendina ja asjatundja kohtus esitatud suulist arvamust tunnistaja ütlustena. Kohtumenetlusega seoses

tehtud kohtuvälise ekspertiisi kulusid tuleb hinnata TsMS § 52 p 2 alusel dokumentaalse tõendi

saamise kuluna ja välja mõista koos muude kohtukuludega. Väär on kassatsioonkaebuse väide, et

kohus oleks pidanud eksperdiarvamuse saamise kulu välja mõistma ka kohtukuluna, kuna kohtukulu

nõude esitamiseks ja väljamõistmiseks näeb TsMS § 60 ette eraldi korra, mida antud juhul kassaator

ei järginud. Samas on asjatundja arvamuse võtmine teise lepingupoole (või ka näiteks lepinguvälise

kahju tekitaja) kohustuste rikkumise või kahju suuruse määramiseks tsiviilkäibes loomulik ja

arvestades õigussuhete keerukust, paljudel juhtudel paratamatu. Kui hiljem tuvastatakse kohustuse

rikkumine, siis tuleb põhjendatud kulutused sellistele arvamustele kohustuse rikkujal TsK § 222 lg 2

ja PES § 64 lg 2 alusel ka hüvitada, kui muud kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud. Asjaolu,

et sellist arvamust kasutatakse hilisemas võimalikus kohtumenetluses, ei muuda seda veel

kohtumenetluse jaoks hangitud dokumendiks. Ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta

loeb ekspertiisidega seotud kulusid dokumentaalse tõendi saamise kuludeks. Asja uuel läbivaatamisel

tuleb nõude olemasolu eeldusena tuvastada, kas need kulud põhjustas AS Remeti-poolne võimalik

kohustuste rikkumine ja kas samas asjaolu kohta tellitud mitme arvamusega seotud kõigi kulude

hüvitamine on põhjendatud, samuti teha kindlaks, kas ja millised ekspertarvamused hangiti

dokumentaalse tõendina ainuüksi kohtumenetluse jaoks ja millised väljaspool seda, ning teha selgeks

kassaatori nõue ekspertiisikulude osas, mida esimese astme kohus välja ei mõistnud. Kulunõude

lahendamine eeldab AS Remet poole lepingu rikkumine tuvastamist.

20. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei arvestanud TsÜS § 108

lg-s 1 sätestatud kreeditori õiguspärast ootust, et võlgnik peab oma kohustiste täitmisel toimima heas

usus, ja TsK §-s 227 sätestatud tõendamiskoormise jaotust. Kaevatavast kohtuotsusest ei nähtu, et

ringkonnakohus oleks väitnud, et võlgnik ei pea toimima heas usus ega seda, et lepingut rikkunud

poole süüd peaks tõendama teine pool, samuti pole ta järginud sellist esimese astme kohtu

põhjendust.

21. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus otsuse tegemisel

TsMS § 95 lg-s 1 sätestatut, kui ta nõustus Tallinna Linnakohtu otsuse seisukohaga, et saamata jäänud

renditulu ei pea AS-lt Remet välja mõistma. Ringkonnakohus ei selgitanud täiendavalt oma

põhjendusi saamata jäänud tulu nõude rahuldamata jätmise osas. Linnakohtu otsuses on saamata

jäänud tulu nõue jäetud rahuldamata suuremas osas kui oletuslik. Kassaator on tõenditena esitanud

audiitori arvestuse potentsiaalse renditulu kohta, samuti kinnisvarabüroode kirjad, et potentsiaalsed

rentnikud olid ruumidest huvitatud, kuid loobusid neist ehitustegevuse tõttu, samuti on olemas välja

renditud ruumide rendiarvestused. Kolleegium märgib, et saamata jäänud tulu näol ongi tegemist

oletusliku tuluga, mida kohtul on võimalik hinnata vaid ligilähedaselt. Saamata jäänud tulu kuulub

TsK § 222 lg 2 kohaselt kahju mõiste alla, mis võib kuuluda hüvitamisele. Saamata jäänud tuluks on

kasu, mida kahjustatud lepingupool oleks tulevikus tõenäoliselt saanud, kui lepingut ei oleks rikutud.

Seetõttu tuleb saamata jäänud tulu nõude puhul hinnata just tõenäosust, millega ja millises suuruses

tulu oleks saadud, kui kohustusi oleks nõuetekohaselt täidetud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

esitatud tõendeid nende kogumis igakülgselt hinnata. Saamata jäänud tulu hüvitamise nõude

eelduseks on lepingu rikkumise tuvastamine.

22. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus järgis ekslikult Tallinna

Linnakohtu põhjendusi ja leidis, et puudub alus AS Hanken poolt teostatud tööde maksumuse

väljamõistmiseks AS-lt Remet. Tellijal on TsK § 368 lg 1 kohaselt tööettevõtjapoolse lepingu

rikkumise korral õigus nõuda vajalike kulutuste hüvitamist, mida tellija kandis puuduste

parandamisel omade vahenditega, kui lepinguga on tellijale selline õigus ette nähtud. Esimese astme

kohus leidis, et lepinguga ei ole tellijale sellist õigust antud, ja tegi sellest järelduse, et AS Remet

vastu ei ole seetõttu kulutuste hüvitamise nõuet. Ringkonnakohus järgis seda põhjendust. Kolleegium

ei nõustu kohtu järeldusega ja leiab, et nende kulutuste hüvitamise nõue tuleneb ka TsK § 222 lg-st 2

ja §-st 226 koostoimes TsÜS §-ga 108, kui tellija on omapoolselt teinud kõik mõistlikult võimaliku

selliste kulutuste ärahoidmiseks ja tööettevõtja ei ole puudusi ettenähtud ajaks kõrvaldanud.

Kui tööettevõtja ei järgi esitatud nõudeid töö korda tegemiseks või asendamiseks ja talle on teatatud,

et see võidakse lasta tema kulul teha teise ettevõtja poolt, on olemas piisav alus ka kulude panemiseks

esimesele tööettevõtjale. Kohus ei ole hinnanud kõiki esitatud tõendeid, millele hageja viitas oma

apellatsioonkaebuses ning mis tema väitel kinnitavat AS Remet eelnevat informeerimist. Sellega

rikkus kohus TsMS § 95 lg-s 1 sätestatut. Kulutuste hüvitamise nõude eelduseks on lepingu

rikkumise tuvastamine AS Remet poolt.

23. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei järginud Tallinna

Linnakohtu otsuse muutmata jätmisel OÜ Stenhus vastu suunatud nõude osas materiaalõiguse norme

ega hinnanud ka asjas kogutud tõendeid vastavalt TsMS § 95 lg-le 1. Väär on ringkonnakohtu

seisukoht, nagu oleks kassaator esitanud OÜ Stenhus vastu deliktilise nõude. Asja materjalidest

nähtub, et nõude aluseks on ikkagi kassaatori ja OÜ Stenhus vahel sõlmitud leping, s. t tegemist on

lepingulise vastutusega. Kassaatori viidatud normid projekteerija seadusest tuleneva vastutuse

alusena ainult kinnitavad tema nõude materiaalõiguslikku alust. Seega on olemuslikult tegemist

lepingulise vastutusega ja sellest lähtudes tuleb ka hinnata, kas ja millistele nõuetele vastava projekti

pidi projekteerija koostama ning kas ja mille vastu ta eksis. Projekteerijapoolse lepingu rikkumise

hindamisel ja tema võimaliku vastutuse määramisel tuleb lähtuda samadest põhimõtetest, millele

kolleegium viitas kassaatori ja AS Remet vahelise lepingu hindamise küsimuses, muuhulgas teha

kindlaks minimaalsed nõuded, mis tulenesid projekteerijale heast ehitustavast ja standarditest, ning

selgitada välja, kas ei lepitud kokku ehitise vastavust kõrgendatud nõudmistele. Nõuete alusena saab

tugineda lepingu kõrval TsK §-dele 367 ja 368 ning PES §-dele 35, 36, 43-45 ja 66. TsK ja PES sätete

omavahelise tõlgendamise osas teeb kolleegium PES §-st 66 järelduse, et ehitise vähemalt

kaheaastane garantiiaeg kehtib ka projekteerija suhtes ning tema vastu esitatava hagi aegumistähtaeg

on ehitise projekteerimise korral kolm aastat, alates TsK § 367 lg-s 3 sätestatud ajast.

24. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et esitatud asjaoludel on põhimõtteliselt

võimalik solidaarvastutuse kohaldamine ehitaja ja projekteerija vastutuse osas. Antud juhul ei ole

TsK §-s 187 ette nähtud alust solidaarse kohustuse tekkimiseks. Nii ehitaja kui projekteerija

vastutavad oma lepingust tulenevate kohustuste rikkumise eest eraldi ja teineteisest sõltumata. Samas

ei oleks õige nende vabastamine vastutusest ainuüksi põhjusel, et ei ole võimalik kindlaks teha,

millises ulatuses kumbki neist oma kohustusi rikkunud on, kui on tõendatud nende kohustuste

rikkumine, sellest tekkinud kahju ja põhjuslik seos kohustuste rikkumise ja kahju vahel. Kolleegium

on seisukohal, et vastutuse muude eelduste olemasolu korral tuleb selgelt tuvastamata vastutuse

jagunemise korral mitme isiku vahel kohaldada osavastutust ja nõuda kummaltki kostjalt sisse kahju

proportsionaalselt osas, milles kumbki neist võis kahju tõenäoliselt põhjustada ning kui seda ei

õnnestu kindlaks teha, kohaldada TsK § 186 lg-s 1 sätestatut ja jätta kahju nende kanda võrdsetes

osades.

25. Kolleegium märgib, et asja tervikliku lahendamise seisukohalt tuleks samale lepingurikkumisele

tuginevad kahju hüvitamise nõuded läbi vaadata koos teiste lepingu rikkumise nõuetega, kuid TsMS

ei võimalda Riigikohtul endal saata asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule.

H. Jõks, V. Kõve, J. Luik