3-2-1-50-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-50-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. mai 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed V. Kõve ja J. Luik

Kohtuasi

Natalja Ret"kina hagi TLFV Majahoolduse AS vastu ja TLFV

Majahoolduse AS vastuhagi Natalja Ret"kina vastu töövaidluses.

Vaidlustatud

kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. detsembri 2001. a otsus

tsiviilasjas nr II-2/1525/01

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

TLFV Majahoolduse AS kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise

kuupäev

24. aprill 2002. a

Istungil osalenud

isikud

Hageja N. Ret"kina ja kostja esindaja vandeadvokaat A. Lillo. Juures viibis

tõlk L. Lomp.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 10. detsembri

2001. a otsus osas, millega apellatsioonikohus tühistas ja muutis Tallinna

Linnakohtu otsust.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Saata asi samale apellatsioonikohtule tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada.

5. Tagastada TLFV Majahoolduse AS-le Andrus Lillo poolt 9. jaanuaril

2002. a TLFV Majahoolduse AS eest tasutud kautsjon 513 (viissada

kolmteist) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N. Ret"kina töötas TLFV Majahoolduse AS raamatupidajana alates 28. septembrist 1995. a

TLFV Majahoolduse AS juhatuse 9. augusti 2000. a otsusega lõpetati temaga tööleping TLS § 86 p 6

alusel töökohustuste rikkumise tõttu.

Kohtule esitatud hagiavalduses palus N. Ret"kina lugeda tööleping lõpetatuks TLS § 82 alusel ja

välja mõista samas sättes ettenähtud hüvitisena kahe kuu keskmine palk 24 887 krooni 10 senti, ühe

kuu keskmine palk 12 443 krooni 55 senti lõpparve kinnipidamise eest, 27 257 krooni 30 senti

tööraamatu kinnipidamise eest 46 päeva ja välja mõista lõpparvest ebaseaduslikult kinni peetud

trahviraha 1 777 krooni 70 senti.

Töölepingu p 4.3 kohaselt kohustus tööandja tõstma töötaja palka kaks korda aastas vastavalt

elukalliduse indeksi muutumisele. Kuna tööandja ei täitnud seda kohustust, esitas T. Ret"kina 4. juulil

2000. a avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel alates 8. juulist 2000. a. TLFV

Majahoolduse AS juhatuse liige H. Sitska vastas N. Ret"kina avaldusele 7. juuli 2000. a kirjaga, et

tööandja on täitnud oma lepingujärgseid kohustusi. N. Ret"kina palka on suurendatud rohkem kui

tööleping seda algselt ette nägi. N. Ret"kina ei läinud 10. juulist 2000. a alates tööle.

Töövaidluskomisjon jättis N. Ret"kina nõude töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks

ja hüvitise saamiseks rahuldamata.

2. Kostja vastuväidete kohaselt puudus hageja 10. juulil 2000. a töölt omavoliliselt. Töölepingu

lõpetamise avalduse järgi algas etteteatamistähtaja kulgemine 5. juulil 2000. a ja lõppes pühapäeval,

9. juulil. Seega oleks hageja viimane tööpäev pidanud olema 10. juuli 2000. a. Töölepingu

lõpetamiseks TLS § 82 alusel puudus põhjus ning hageja tööle mitteilmumine oli omavoliline.

Hageja lahkus töölt pooleliolevaid töid ja tema käes olnud dokumentatsiooni üle andmata. Tööandja

karistas hagejat 9. augusti 2000. a otsusega TLS § 50 p 1 ja 3 ettenähtud töökohustuste täitmata

jätmise eest ja lõpetas temaga töölepingu TLS § 86 lg 6 ja § 73 lg 3 alusel 11. juulist 2000. a. Kostja

eitas lõpparve ja tööraamatu kinnipidamist. Eksituse tõttu maksti hagejale lõpparves

puhkusekompensatsiooni 843 krooni 10 senti rohkem kui ette nähtud. Nimetatud summa

väljamõistmist taotles kostja vastuhagis.

3. Tallinna Linnakohtu 2. juuli 2001. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Hageja kasuks mõisteti välja

kinni peetud osa lõpparvest 1777 krooni 70 senti ning lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu palk.

Muus osas jättis kohus T. Ret"kina hagi rahuldamata. Kohus leidis, et tööandja ei rikkunud

töölepingu tingimusi. Terminit "elukalliduse indeks" kasutati statistikas 1992. a juulini, pärast seda

arvutab statistikaamet kord aastas tarbijahinnaindeksi näitajat. Vaidlusalusesse töölepingusse

märgitud palgatingimused on puudulikud, seetõttu ei saa kohus neid vaidluse lahendamisel arvestada.

Samuti ei kuulu rahuldamisele keskmise palga nõue tööraamatu kinnipidamise eest. Kostja vastuhagi

jäeti rahuldamata.

4. Apellatsioonkaebuse linnakohtu otsusele esitas hageja.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohtu 10. detsembri 2001. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osaliselt ning

muudeti lõpparve kinnipidamise eest väljamõistetud hüvitise suuruse osas. N. Ret"kina ja TLFV

Majahoolduse AS vahel sõlmitud tööleping tunnistati lõppenuks TLS § 82 lg 1 alusel 10. juulist

2000. a. TLFV Majahoolduse AS-lt mõisteti välja 21 925 krooni 10 senti töölepingu lõpetamise ja 18

369 krooni 67 senti tööraamatu kinnipidamise eest. Lõpparve kinnipidamise eest välja mõistetud

summa suurust muudeti otsuses toodud arvutuse põhjal (10 962 krooni 55 senti). Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt puudub pooltel vaidlus selles, et hageja palka ei ole 1998. aastast tõstetud

töölepingu p 4.3 järgi ning seega on töölepingu lõpetamine TLS § 82 alusel põhjendatud. Linnakohus

rikkus TsMS § 229 lg 2, mille kohaselt ei või kohus asjas, mis ei riiva avalikku huvi, otsust rajada

asjaolule, mida pool ise pole asja läbivaatamisel esitanud. Kostja ei esitanud vastuväidet, et

elukalliduse indeksit ei eksisteerinud peale 1992. aastat ja kuna töölepingu säte oli puudulikult

määratletud, ei pidanud tööandja seda täitma. Kostja nõustus seisukohaga, et alates 1992. aastast

asendab elukalliduse indeksit tarbijahinnaindeks. Kuigi töötaja palk on tegelikkuses suurem kui

tarbijahinnaindeksi järgi arvestades olema peaks, pole see asja lahendamisel oluline. Tööandja võib

tõsta palka erinevatel asjaoludel, kuid see ei vabasta teda oma lepingulise kohustuse täitmisest.

Hagejal oli õigus TLS § 83 lg 1 alusel etteteatamistähtaja möödumisel töölt lahkuda ning tööandja oli

kohustatud talle tööraamatu ja lõpparve kätte andma. Kuna kostja ei olnud etteteatamistähtaja

lõppemiseks tööandja algatusel töölepingut lõpetanud, lõppes tööleping töötaja algatusel TLS § 82

alusel etteteatamistähtaja möödumisel. Nõue tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise

väljamõistmiseks on õigustatud 31 tööpäeva ulatuses, s.o 24. augustini 2000. a, mil hagejal tekkis

tema väitel võimalus tööraamat kätte saada.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses vaidlustas TLFV Majahoolduse AS esindaja apellatsioonikohtu otsuse

tervikuna ning palus selle tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus lähtus töölepingu p 4.3 ja TLS § 82 lg 1 tõlgendamisel vaid formaalsetest

kriteeriumidest, jättes kõrvale probleemi sisulise külje. Töölepingu p 4.3 mõte oli selles, et töötaja

tasu tehtud töö eest peaks suurenema proportsionaalselt pideva elukalliduse tõusuga. Töötaja

põhipalgaks fikseeriti töölepingu sõlmimisel 4000 krooni kuus. Kuna 1992. aastast alates ei

eksisteerinud elukalliduse indeksit kui näitajat, mille alusel palka tõsta, korrigeeris tööandja seda

põhipalga tõstmise ja lisatasude määramisega, mille tulemusel oli hageja töötasu 2000. a juulis

oluliselt kõrgem, kui seda oleks nõudnud elukalliduse muutus. Kostja ei nõustu ringkonnakohtu

järeldusega, nagu ei oleks ta oma varasemates vastuväidetes tuginenud asjaolule, et terminit

"elukalliduse indeks" kasutati 1992. aastani. Tööandja kohustuseks oli töölepingu sätete järgi tagada

töötajale tasu, mis suureneks samal määral kui tõuseb elukallidus, mitte aga tingimata tõsta palka

kaks korda aastas. Kuna hagejal puudus alus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, on alusetu ka

nõue kostjalt töölepingu lõpetamise ja tööraamatu kinnipidamisega seotud hüvitise saamiseks. Kinni

ei ole peetud ka hageja lõpparvet. Vastavalt TLS § 73 lg-le 3 lõpetas tööandja 9. augusti 2000. a

otsusega töölepingu taandekuupäevaga, s.o 11. juulist 2000. a, ja seetõttu ei ole alust nõuda lõpparve

väljamaksmist töötaja viimasel tööpäeval, s.o 7. juulil 2000. a

7. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks. Palga suurendamine ajavahemikus 28. september

1995. a kuni 29. jaanuar 1998. a toimus iga kord poolte kokkuleppel seoses töömahu ja "kohustuste

kasvuga. Tööandja ei täitnud töölepingu p 4.3, kuigi hageja esitas korduvalt vastavasisulisi suulisi

nõudmisi. Käesolevas tsiviilasjas ei saa lähtuda töölepingu lõpetamisest 9. augustil 2000. a TLS § 86

lg 6 alusel, kuna nimetatud otsus on vaidlustatud ning menetlus Tallinna Linnakohtus on peatatud

kuni otsuse jõustumiseni käesolevas töövaidlusasjas. Lõpparve osa 1777 krooni 70 senti peab kostja

siiani kinni, kuigi ta ei vaidlustanud linnakohtu otsust osas, millega nimetatud summa hageja kasuks

välja mõisteti.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada ning asi tuleb

saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tallinna Linnakohus on 26. veebruari 2001. a määrusega peatanud menetluse N. Ret"kina nõudes

TLFV Majahoolduse AS vastu tunnistada temaga töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel

seadusevastaseks. Kuna nimetatud vaidlus on käesolevast asjast eraldi menetluses, käsitleb

kolleegium siinkohal vaid töölepingu lõpetamise õigsust TLS § 82 lg 1 alusel.

9. Kolleegium leiab, et poolte vaidlust osas, mis puudutab elukalliduse indeksi asemel

tarbijahinnaindeksi kasutamist, tuleb lahendada TsÜS § 64 lg-tele 1 ja 2 tuginedes, mille kohaselt

lähtutakse tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Tehingu

tõlgendamisel eelistatakse aga tõlgendust, mille kohaselt jääb tehing kehtima võimalikult suuremas

ulatuses. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et töölepingu p 4.3 eesmärgiks oli töötaja palga

suurendamine elukalliduse tõusust lähtudes. Millised konkreetsed alused selleks valitakse, on poolte

kokkuleppe küsimus. Seetõttu ei ole õigustatud kassatsioonkaebuse väide, et tööandjal puudus

võimalus töölepingu p 4.3 täitmiseks. Apellatsioonikohtu otsusega on tuvastatud kostja nõusolek, et

1992. aastast asendab elukalliduse indeksit tarbijahinnaindeks.

10. Kostja esitas menetluses vastuväite, et elukalliduse tõus on hagejale kompenseeritud erinevate

palgatõusudega. Ringkonnakohus ei ole sellele kostja väitele hinnangut andnud, märkides vaid, et

hageja palka võidi tõsta ka muudel asjaoludel. Sellega rikkus apellatsioonikohus TsMS § 330 lg 4,

mille kohaselt peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima, millisele tõendile tuginedes tegi ta

järelduse, et hageja palga suurenemine oli tingitud muudest, mitte elukalliduse tõusuga seonduvatest

asjaoludest. Seejuures peab TsMS § 91 lg 1 kohaselt kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Asjas puudub vaidlus, et tööandja tõstis oluliselt hageja palka.

Kui töötaja väidab, et palka tõsteti muul alusel kui seoses töölepingus kokku lepitud elukalliduse

tõusuga, peab ta oma väiteid ka TsMS § 91 alusel tõendama.

11. TLS § 82 lg 1 võimaldab töötajal lõpetada tööleping, kui tööandja jätab lepingu tingimused

täitmata, ei täida lepingut nõuetekohaselt või teeb muudatusi tootmis- või töökorralduses. Kohus peab

vaidluse korral selgitama, kas tööandja rikkus oma lepingust tulenevaid kohustusi. Kolleegium leiab,

et ainuüksi asjaolu, et kostja ei tõstnud hageja palka kaks korda aastas, nagu oli kokku lepitud

töölepingus, ei anna alust töötajapoolseks töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 alusel. Tööandja

võib töötaja palka tõsta ka ette: kas kord aastas või korraga mitmeks aastaks. Oluline on, et

saavutatakse töölepingus kokku lepitud tulemus- töötaja palgatõus vastavuses elukalliduse kasvuga.

12. Lisatasu on PalS § 2 lg 4 kohaselt rahasumma, mida tööandja maksab töötajale täiendavate

tööülesannete täitmise või nõutavast tulemuslikuma töö eest. Ka hageja töölepingu p-s 4.4 on kokku

lepitud, et lisatasu makstakse töötajale käskkirja alusel vastavalt aktsiaseltsi töötulemustele ja

arvestades töötaja panust. Seega ei saa kolleegium nõustuda kostja väitega, et lisatasu maksti hagejale

tagamaks põhipalga suurenemist seoses elukalliduse tõusuga. TLS § 70 järgi tuleb töölepingu

tingimuste muutmine vormistada töölepingus kirjalikult. Muudatustele kirjutavad alla tööandja või

tema esindaja ja töötaja. Töölepingust nähtuvat lisatasu maksmise kohustust ei ole poolte vahel

seaduses sätestatud korras muudetud.

13. Kostja kohtukulu kassatsiooniastme õigusabikulu 8496 krooni hüvitamine otsustatakse asja

sisulisel läbivaatamisel.

H. Jõks, V. Kõve, J. Luik