3-1-1-57-02 · Riigikohus

M Ä Ä R U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-57-02

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 15. mai 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Aare Pärna, Peeter Anuševi ja Alo Paluoja süüdistuses

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2002. a määrus kriminaalasjas nr 2-1-173-

2002

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Alar Kirs, eriprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

23. aprill 2002. a

Istungil osalenud isikud

A. Pärna kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland, P. Anuševi kaitsja vandeadvokaat Kalev Lill, A. Paluoja

kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa ja riigiprokurör Marge Püss

RESOLUTSIOON

1. Eriprotest rahuldada.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2002. a määrus Aare Pärna, Peeter Anuševi ja Alo

Paluoja süüdistusasjas nr 2-1-173-2002 ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks.

3. Välja mõista riigieelarve tuludesse kohtukulu kaitsjatasu katteks Aare Pärnalt 1073 krooni ja 80 senti, Peeter Anuševilt 920 krooni

ja 40 senti ning Alo Paluojalt 920 krooni ja 40 senti.

Määrus jõustub 15. mail 2002. a ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu kohtuniku 7. novembri 2000. a määrusega anti kohtu alla:

Aare Pärn süüdistuses KrK § 142 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4; § 172 lg 2; § 15 lg 2 ja § 101 p-de 1 ja 7; § 1151 lg 1; § 118 lg 1 ning § 1773 järgi;

Peeter Anušev süüdistuses KrK § 142 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4; § 172 lg 2; § 15 lg 2 ja § 101 p-de 1, 7 ja 8; § 17 lg 6 ja § 1151 lg 1; § 17 lg 6 ja

§ 118 lg 1 ning § 1773 järgi;

Alo Paluoja süüdistuses KrK § 142 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4; § 172 lg 2; § 15 lg 2 ja § 101 p-de 1 ja 7; § 17 lg 6 ja § 1151 lg 1; § 17 lg 6 ja § 118

lg 1 ning § 1773 järgi.

Kohtualuseid süüdistati KrK § 142 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi selles, et nemad, olles KrK § 142 lg 2 p-s 4 tähendatud isikud ja narkootilises

joobes, nõudsid eelneva omavahelise kokkuleppe kohaselt Murru vangla 9. bloki kambris nr 33 kambrikaaslaselt J P-lt:

ööl vastu 16. aprilli 2000. a tapmise ähvardusel 1000 USA dollarit ja

ööl vastu 7. maid 2000. a peksmise teel 140 000 krooni.

KrK § 172 lg 2 järgi süüdistati kohtualuseid selles, et nad 10. mail 2000. a samas kambris peksid J P-d ja sundisid teda kirjutama politseile

avalduse, et temal ei ole kriminaalasjas kannatanuna pretensioone T. B. ja A. A. vastu ning ta ei soovi nende kriminaalvastutusele võtmist.

Veel süüdistati P. Anuševi, kes on varem toime pannud tapmise, KrK § 15 lg 2 ja § 101 p-de 1, 7 ja 8 järgi ning A. Pärna ja A. Paluoja KrK

§ 15 lg 2 ja § 101 p-de 1 ja 7 järgi selles, et nad 23. mail 2000. a samas kambris, olles narkootilises joobes, panid toime J. P. tahtliku tapmise

katse raskendavatel asjaoludel, kasutades kannatanu abitut seisundit, omakasu ajendil ja eriti piinaval ning julmal viisil. Kohtualused peksid

kannatanut tabureti ja jalaga pähe ning kehasse. Sellisel viisil sundisid nad kannatanut kirjutama avalduse, et ta pani toime enesetapu.

Seejärel tegid kohtualused magnetofoni juhtmest silmuse, panid selle kannatanule kaela ning hakkasid teda lämmatama, põhjustades talle

füüsilisi kannatusi ja valu. Järgnevalt kavatseti kannatanu üles puua WC-augu kohal oleva toru külge, kuid J. P. aktiivse vastupanu tõttu ei

suudetud seda teha. Viimase vastupanu mahasurumisel põhjustati kannatanule hulgaliselt kehavigastusi.

Veel süüdistati A. Pärna KrK 1151 lg 1 järgi ja P. Anuševi ning A. Paluoja KrK § 17 lg 6 ja § 1151 lg 1 järgi selles, et ööl vastu 23. maid

2000. a samas kambris nõudis A. Pärn vägivalla ähvardusel ning teiste kohtualuste kaasaaitamisel, kes kannatanut kinni hoidsid, et J. P.

võtaks suhu A. Pärna suguti, mida kannatanu ka tegi.

Pärast sugulise kire rahuldamist pani A. Pärn toime J. P. suhtes vägivaldse pederastiaakti, kusjuures P. Anušev ja A. Paluoja hoidsid

kannatanut kinni. See tegevus kvalifitseeriti A. Pärna osas KrK § 118 lg 1 järgi ja P. Anuševi ja A. Paluoja osas KrK § 17 lg 6 ja § 118 lg 1

järgi.

Veel süüdistati A. Pärna, P. Anuševi ja A. Paluoja KrK § 1773 järgi selles, et olles kinnipeetavad ja kandes karistust ülalmärgitud kambris

ajavahemikul 12. veebruarist 23. maini 2000. a omandasid, hoidsid, andsid edasi ja tarvitasid nad eelneval omavahelisel kokkuleppel ja ilma

arsti ettekirjutuseta narkootilisi aineid heroiini ja hašišit.

2. Harju Maakohtu 31. jaanuari 2001. a otsusega tunnistati süüdi:

A. Pärn KrK § 142 lg 2 p 1, 3 ja 4; § 1151 lg 1; § 118 lg 1 ning KrK § 113 järgi;

P. Anušev KrK § 142 lg 2 p 1, 3 ja 4; § 17 lg 6 ja § 1151 lg 1 ning § 17 lg 6 ja § 118 lg 1 järgi;

A. Paluoja KrK § 142 lg 2 p 1, 3 ja 4; § 17 lg 6 ja § 1151 lg 1 ning § 17 lg 6 ja § 118 lg 1 järgi.

Sama kohtuotsusega mõisteti õigeks:

A. Pärn KrK § 15 lg 2 ja § 101 p-de 1 ja 7 ning § 1773 järgi;

P. Anušev KrK § 15 lg 2 ja § 101 p-de 1, 7 ja 8; § 172 lg 2 ning § 1773 järgi ja

A. Paluoja KrK § 15 lg 2 ja § 101 p-de 1 ja 7; § 172 lg 2 ning § 1773 järgi.

Kohus ei nõustunud süüdistusega selles, et J P. tapmine kohtualuste poolt jäi lõpule viimata nende tahtest sõltumata. Kohus asus seisukohale,

et J P. tapmisest loobusid kohtualused vabatahtlikult, sest otsustasid, et kannatanu peab neid rahuldama seksuaalselt. Otsuses märgiti, et

kohtualuste tapmise katses esitatud süüdistustes kirjeldatud psüühiline ja piinav vägivald on hõlmatud kohtualustele KrK § 1151 järgi esitatud

süüdistustega, kuna selle vägivallaga suruti maha kannatanu vastupanu seksuaalkuritegudele.

A. Pärnale KrK § 172 lg 2 järgi esitatud süüdistuse kvalifitseeris kohus ümber KrK §-le 113.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse kõik süüdimõistetud ja A. Pärna kaitsja vandeadvokaat Toomas Alp.

Apellatsioonprotesti ei esitatud.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. aprilli 2001. a määrusega tühistati maakohtu otsus A. Pärna, P. Anuševi ning A. Paluoja

süüditunnistamises ja karistamises kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ja kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks Harju

Maakohtule teises kohtukoosseisus.

5. Harju Maakohtu 21. detsembri 2001. a otsusega tunnistati kohtualused süüdi KrK § 114 järgi ja A. Pärna karistati kolme aasta ja kuue kuu

vabadusekaotusega ning P. Anuševi ja A. Paluoja kahe aasta vabadusekaotusega. Mõistetud karistustele liitis kohus osaliselt varem mõistetud

karistused KrK § 41 alusel ja lõplikuks karistuseks mõisteti A. Pärnale üheksa aastat vabadusekaotust, P. Anuševile kolm aastat ja viis kuud

vabadusekaotust ja A. Paluojale kaks aastat ja kaks kuud vabadusekaotust.

Sama kohtuotsusega mõisteti kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks A. Pärn KrK § 142 lg 2 p-de 1,2,3 ja 4; § 172 lg 2; § 1151 lg 1 ning

§ 118 lg 1 järgi, samuti P. Anušev ja A. Paluoja KrK § 142 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4; § 17 lg 6 ja § 1151 lg 1 ning § 17 lg 6 ja § 118 lg 1 järgi.

Kohtuotsust on maakohus põhjendanud järgmiselt:

Tõendatud on kannatanu julm peksmine ja piinamine kohtualuste poolt ööl vastu 23. maid 2000. a, kuid kohtualuste eesmärgiks ei olnud

kannatanu tapmine. Samuti ei nõustunud maakohus sellega, et piinavad ja mõnitavad vägivallateod olid vajalikud kannatanu vastupanu

mahasurumiseks, et astuda temaga seksuaalvahekorda. Seksuaalkuritegude toimepanemine tervikuna ei leidnud kohtu hinnangul tõendamist.

Küll aga leidis kohus, et kohtualuste poolt J. P. suhtes kasutatud vägivald oli piinava iseloomuga ja see tuleb kvalifitseerida kuriteona KrK

§ 114 järgi.

Tõendatud ei ole kohtualuste süü kuriteo toimepanemises KrK § 1773 järgi, samuti P. Anuševi ja A. Paluoja süü kuriteo toimepanemises KrK

§ 172 lg 2 järgi. Seetõttu tuleb nad nendes süüdistustes õigeks mõista. Samas leidis kohus, et nendes süüdistustes on kohtualused õigeks

mõistetud juba Harju Maakohtu 31. jaanuari 2001. a otsusega ning õigeksmõistmise osas ei ole seda kohtuotsust tühistatud. Seega puudub

vajadus kohtualuseid nendes süüdistustes uuesti õigeks mõista.

A. Pärn tuleb KrK § 172 lg 2 järgi õigeks mõista, kuna pole tõendatud, et ta kasutas vägivalda, sundimaks J. P-d kirjutama avaldust T. B. ja

A. A. suhtes kriminaalasja lõpetamiseks.

6. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse kõik kohtualused, samuti A. Paluoja kaitsja vandeadvokaat Rein Raamets ja A. Pärna

kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau. Apellatsioonkaebustes taotleti kohtualuste õigeksmõistmist ka KrK § 114 järgi.

Kohtuotsuse peale apellatsioonprotesti ei esitatud.

7. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2002. a määrusega tühistati Harju Maakohtu 21. detsembri 2001. a otsus

A. Pärna, P. Anuševi ja A. Paluoja süüditunnistamises KrK § 114 järgi ja kriminaalmenetlus lõpetati.

Kriminaalkolleegium märkis esmalt, et 4. mail 2001. a andis kohtunik K. Iisop kohtualused kohtu alla täpselt samas süüdistuses, milles nad

olid kohtu alla antud ka kohtunik A. "uvalovi poolt 7. novembril 2000. a. Samas ei olnud Harju Maakohtu 31. jaanuari 2001. a otsust

kohtualuste õigeksmõistmise osas KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 1, 7 ja 8; § 172 lg 2 ning § 1773 järgi vaidlustatud. Seega jõustus kohtuotsus

kohtualuste õigeksmõistvas osas pärast Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. aprilli 2001. a määruse tegemist. Selle määrusega

tühistati Harju Maakohtu 31. jaanuari 2001. a otsus ainult kohtualuste süüdimõistmise osas. Kohtualuste õigeksmõistmise osas ei saanud

ringkonnakohus kohtuotsust läbi vaadata, sest selles osas ei olnud kohtuotsust vaidlustatud. Sellest tulenevalt määras kriminaalasja uuel

arutamisel kohtuliku arutamise piirid vaid süüdistus, milles kohtualused olid Harju Maakohtu 31. jaanuari 2001. a otsusega süüdi tunnistatud.

Eeltoodud põhjusel anti A. Pärn, P. Anušev ja A. Paluoja KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 1, 7 ja 8; § 172 lg 2 ning § 1773 järgi teist korda kohtu alla

ebaseaduslikult.

Kriminaalasja materjalidest nähtus samuti, et KrK § 114 järgi tunnistati kohtualused süüdi samas teos, millel põhines nende süüdistus KrK

§ 15 lg 2 ja § 101 p 1, 7 ja 8 järgi ning milles on seadusjõus õigeksmõistev kohtuotsus. KrK § 114 järgi kohtualuseid kohtu alla antud ei ole,

samuti pole kohtuliku arutamise käigus sõnastatud piinamisena kvalifitseeritud kuriteosüüdistust muus teos või tehioludel, kui need, mida

kirjeldati tapmise katse süüdistuses. KrK § 142 lg 1, 1151 lg 1 ja 118 lg 1 dispositsioonides ei kirjeldata kuriteo objektiivse külje tunnusena

piinamist või teo piinaval viisil toimepanemist. Pealegi on kohtualused kahe kohtuotsusega kokku õigeks mõistetud kõigi paragrahvide järgi,

milles nad olid kohtu alla antud.

8. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2002. a määruse peale esitas eriprotesti riigiprokurör Alar Kirs, paludes

määrus tühistada ja saata kriminaalasi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtusse teises kohtukoosseisus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Protestis leitakse, et ringkonnakohtu 26. veebruari 2002. a määruses on ekslikult asutud seisukohale, et Harju Maakohtu 21. detsembri

2001. a otsusega on kohtualused mõistetud süüdi samades tegudes, milles nad olid sama kohtu 31. jaanuari 2001. a otsusega juba õigeks

mõistetud. Protestis märgitakse, et maakohus jõudis 31. jaanuari 2001. a otsuses üksnes järeldusele, et kohtualuste käitumises puudub

kuriteokoosseis KrK § 15 lg 2 ja § 101 p 1 ja 7 järgi, lugedes samal ajal aga tõendatuks kohtualuste poolt vägivallategude toimepanemise

kannatanu suhtes. Kohus andis nendele tegudele üksnes teise juriidilise kvalifikatsiooni. Seega ei olnud maakohtul asja uue arutamise käigus

mingeid menetluslikke takistusi analüüsimaks kannatanu suhtes toimepandud vägivallategusid ning andmaks neile kriminaalõiguslikku

hinnangut, kvalifitseerides need KrK § 114 järgi. Toodud põhjendustele tuginedes leiab prokurör, et kriminaalasja lõpetamine on toimunud

ebaõigesti ja rikutud on Põhiseaduse §-st 13 tulenevaid kannatanu õigusi.

10. Eriprotestile esitas kirjalikud vastuväited A. Pärna kaitsja Andrus Repnau. Vastuväidetes leitakse, et eriprotestis toodud seisukohad ei saa

olla Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi määruse tühistamise aluseks.

11. Riigikohtu istungil jäi prokurör eriprotesti juurde selles toodud motiividel ja taotles selle rahuldamist. Kaitsjad leidsid, et eriprotest ei

kuulu rahuldamisele ja taotlesid selle rahuldamata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Ringkonnakohtu määruses on ekslikult märgitud, et 4. mail 2001. a andis kohtunik K. Iisop kohtualused kohtu alla täpselt samas

süüdistuses, milles nad olid kohtu alla antud ka kohtunik A. "uvalovi poolt 7. novembril 2000. a.

Kriminaalasja materjalide (tl-d 222-227 ja 259) kohaselt saatis ringkonnakohus 9. aprilli 2001. a määrusega kriminaalasja Harju Maakohtule

uueks arutamiseks alates kohtulikust arutamisest, mitte aga kohtu alla andmisest. Seetõttu puudus maakohtul vajadus kohtualuseid uuesti

kohtu alla anda. Nii ei antudki kohtuniku 4. mai 2001. a määrusega kohtualuseid uuesti kohtu alla, vaid määrati kindlaks kriminaalasja

arutamine kinnisel kohtuistungil, samuti määrati kindlaks istungi toimumise aeg ja koht, istungile kutsutavate isikute ring ja kohtualuste

suhtes valitud tõkendite muutmata jätmine.

13. Tühistades apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse AKKS § 30 lg 1 p 2 või lg 2 p 2 alusel, peab ringkonnakohtu lahendist olema

üheselt arusaadav, kas esimese astme kohtu kohtuotsus tühistati täies ulatuses või osaliselt. Kohtuotsuse osalisel tühistamisel peab olema

selge, millises osas kohtuotsus tühistati ja millises osas jäeti see ringkonnakohtu poolt muutmata.

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. aprilli 2001. a määrusest ei selgu, kas Harju Maakohtu 31. jaanuari 2001. a otsus tühistati

täies ulatuses või osaliselt. Nii ei nähtu määruse kirjeldav-motiveerivast osast, kas maakohtu otsuses puuduvad motiivid üksnes

süüdimõistvas või ka õigeksmõistvas osas. Ka määruse resolutiivosast pole võimalik aru saada, et kohtuotsus jäeti mingis osas muutmata või

et maakohtule saadetakse uueks arutamiseks kriminaalasi vaid osaliselt. Nendest ebatäpsustest tingitult on mõistetav, et kriminaalasja uuel

arutamisel lähtus Harju Maakohus kogu süüdistusest, milles kohtualused olid kohtu alla antud. Tulenevalt sellest pidi esimese astme kohus

asja uuel arutamisel tegema otsuse kogu süüdistuse osas lähtudes seejuures AKKS § 36 lg-s 2 sätestatust.

Harju Maakohus ei teinud 21. detsembril 2001. a otsust kogu süüdistuse osas ja jättis kohtuotsuse resolutiivosas kajastamata kohtualuste

süüdistused selles osas, milles nad olid õigeks mõistetud Harju Maakohtu 31. jaanuari 2001. a otsusega. Sellega rikkus maakohus AKKS

§ 36 lg 1 ning KrMK §-de 275 ja 276 nõudeid.

Veel leidis maakohus, et kohtualuste poolt kannatanu suhtes toimepandud vägivallateod, mis algselt olid neile inkrimineeritud KrK §-de 101,

1151 ja 118 järgi, tuleb ümber kvalifitseerida KrK § 114 järgi. Kohus tunnistaski kohtualused süüdi ja karistas neid KrK § 114 järgi. Samas

leidis maakohus, et kohtualused on Harju Maakohtu 31. jaanuari 2001. a kohtuotsusega õigesti õigeks mõistetud neile KrK § 101 vastavate

punktide järgi esitatud süüdistuses. Omakorda mõistis maakohus kohtualused õigeks ka süüdistustes, mis olid neile esitatud KrK §-de 1151 ja

118 järgi.

Asudes hindama sama astme kohtu varem tehtud kohtuotsuse õigsust KrK § 101 osas, rikkus maakohus AKKS § 2 lg-te 1 ja 2 nõudeid, sest

nende sätete kohaselt on esimese astme kohtu kohtuotsuste õigsuse kontrollimise õigus vaid ringkonnakohtutel ja Riigikohtul.

Tunnistades kohtualused süüdi KrK § 114 järgi KrMK § 215 lg 4 korras muudetud süüdistuses ja mõistes kohtualused samaaegselt õigeks

süüdistuses, mida ta ise muutis (KrK §-d 1151 ja 118), rikkus maakohus KrMK § 268 lg 4 nõudeid. Õigeksmõistev kohtuotsus tehakse siis,

kui ei ole tuvastatud kuriteosündmus või kui kohtualuse teos puudub kuriteokoosseis, samuti siis, kui ei ole tõendatud kohtualuse osavõtt

kuriteo toimepanemisest. Kui kohtualune tunnistatakse süüdi KrMK § 215 lg-te 2 või 4 korras muudetud süüdistuse järgi, siis ei kuulu ta

esialgses süüdistuses õigeksmõistmisele, vaid süüdistuse muutmine kajastatakse kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas vastavalt KrMK

§ 274 lg-le 4. (Analoogiline rikkumine esines ka Harju Maakohtu 31. jaanuari 2001. a otsuses KrK § 15 lg 2 ja § 101 p-de 1, 7 ja 8 järgi

esitatud süüdistuste osas, sest tegelikult leidis kohus, et vägivallateod on kohtualuste poolt toime pandud, kuid need teod on hõlmatud

seksuaalkuritegudega). Sellised rikkumised otsuse tegemisel viivad selleni, et kohtuotsusest ei ole võimalik aru saada, kas kohtualune on

tunnistatud süüdi või mõistetud õigeks. Ühe teo osas ei saa üheaegselt teha nii õigeks- kui ka süüdimõistvat kohtuotsust.

14. Põhjendatud ei ole Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht, et Harju Maakohtu 21. detsembri 2001. a otsusega

tunnistati kohtualused süüdi KrK § 114 järgi samas teos, millel põhines nende süüdistus KrK § 15 lg 2 ja § 101 p-de 1,7 ja 8 järgi ja milles on

seadusjõus õigeksmõistev (Harju Maakohtu 31. jaanuari 2001. a) kohtuotsus. Ringkonnakohus on siin jätnud tähele panemata, et maakohtu

selles otsuses leidis kohus, et kõik vägivallateod, mis olid kohtualustele inkrimineeritud tapmise katse süüdistuses, olid toime pandud selleks,

et suruda maha kannatanu vastupanu seksuaalkuritegudele (KrK § 1151 ja 118), st vägivalla kasutamine oli hõlmatud nende kuritegude

toimepanemisega.

15. Kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasjas menetluse lõpetamise alustena on ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi määruses märgitud

AKKS § 30 lg 2 p 1 ja KrMK § 5 lg 1 p 9, st nagu oleks kohtualuste suhtes olemas jõustunud kohtuotsus samas süüdistuses või kohtumäärus

kriminaalasja lõpetamise kohta samal alusel. Sellest määrusest ega kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et kohtualuste suhtes oleks olemas

jõustunud kohtuotsus või "määrus KrK § 1151 lg 1 ja § 118 lg 1 järgi esitatud süüdistuste osas. Samuti ei nähtu määrusest, kas

ringkonnakohtu arvates on tõendatud kohtualuste süü tegudes, mida on kirjeldatud nende paragrahvide järgi esitatud süüdistustes. Kui

kohtualuste süü süüdistustes kirjeldatud tegudes on kasvõi osaliseltki tõendatud, siis tuleb ringkonnakohtul otsustada, kas ja millise kuriteo

koosseis nendes tegudes sisaldub. Selline nõue tuleneb AKKS § 29 lg-st 6 ja KrMK § 263 lg 1 p-st 3.

16. Kui ringkonnakohtu kriminaalkolleegium kriminaalasja apellatsioonikorras läbivaatamisel leidis, et esimese astme kohus on kohtualused

ühes ja samas teos ebaseaduslikult üheaegselt süüdi tunnistanud ja ka õigeks mõistnud, siis tulnuks kaaluda kohtuotsuses sellise vastuolu

esinemise tunnistamist kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 alusel. Kui aga asja läbivaatamisel

ringkonnakohus leidis, et on tõendatud kohtualuste süü piinava iseloomuga või muude vägivallategude toimepanemises, siis tulnuks vastavalt

AKKS § 32 lg 1 p-dele 2 või 6 kaaluda, kas on võimalik teha ise uus kohtuotsus või teha kohtuotsuses täpsustusi, mis ei halvenda kohtualuste

olukorda.

17. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust, kui ta leidis, et KrK § 114 järgi ei ole võimalik ümber

kvalifitseerida süüdistusi, mis on esitatud KrK § 142 lg 1 p-de 1, 2, 3 ja 4, § 1151 lg 1 ja § 118 lg 1 järgi, põhjusel, et viimati nimetatud

paragrahvide dispositsioonides ei kirjeldata kuriteo objektiivse külje tunnusena piinamist või teo piinaval viisil toimepanemist. On küll õige,

et nendes paragrahvides kirjeldatud kuritegude koosseisud ei nõua koosseisulise tunnusena piinamist ega tegude toimepanemist piinaval

viisil, kuid see ei tähenda, et nendes paragrahvides kirjeldatud tegusid ei oleks võimalik toime panna piinaval viisil ehk piinates. Kui ei ole

tuvastatud nendes paragrahvides kirjeldatud tegude eesmärk (võõra vara või varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine (§ 142),

sugulise kire ebaloomulikul viisil rahuldamine(§ 1151) või pederastia (§ 118)), kuid on tõendatud vägivallategude toimepanemine piinaval

viisil, siis ei ole välistatud süüdistuse ümberkvalifitseerimine KrK § 114 järgi KrMK § 215 lg 4 alusel ja korras.

18. Eeltoodud põhjendustel ja lähtudes AKKS § 39 g-st 4; § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 2, § 65 lg-st 3, §-st 76 ja §-st 77, leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26. veebruari 2002. a määrus tuleb tühistada kriminaalmenetluse

seaduse (KrMK § 5 lg 1 p 9 ja AKKS § 30 lg 2 p 1) olulise rikkumise ja kriminaalseaduse ebaõige kohaldamise tõttu. Kriminaalasi tuleb

saata uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Ott Järvesaar, Lea Kivi, Eerik Kergandberg