3-3-4-6-02 · Riigikohus

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-4-6-02

Määruse kuupäev

10. mai 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Uno Lõhmus, liikmed Tõnu Anton, Villu Kõve, Jaak

Luik ja Harri Salmann

Kohtuasi

Pädeva kohtu määramine

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna Halduskohtu 1. aprilli 2002. a määrus haldusasjas nr 3-

610/2002

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tühistada Tallinna Linnakohtu 11. detsembri 2001. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegiumi 16. jaanuari 2002. a määrus tsiviilasjas nr 2-2/375/2002.

Saata asi lahendamiseks Tallinna Linnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rahandusministeerium teatas R. Serovile kirjaga 10. jaanuarist 2001, et ministeeriumil puudub

alus talle hüvitada alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju kohtuvälises korras. 12. oktoobril

2001 esitas R. Serov Tallinna Linnakohtule avalduse alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamiseks summas 20 370 krooni. Tallinna Linnakohtu 11. detsembri 2001. a määrusega lõpetati

asja menetlus TsMS § 217 p 1 alusel, kuna avalduse lahendamine ei kuulu linnakohtu pädevusse.

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. jaanuari 2002. a määrusega tsiviilasjas nr 2-

2/375/2002 jäeti linnakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et alates uue

Halduskohtumenetluse seadustiku jõustumisest 1. jaanuaril 2000 kuuluvad avalik-õiguslikud kahju

hüvitamise vaidlused üldjuhul HKMS § 6 lg 3 p 2 alusel halduskohtu pädevusse. Seetõttu

lahendatakse alates 1. jaanuarist 2001 ka alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise

vaidlused halduskohtus.

2. R. Serov esitas 25. veebruaril 2002 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Eesti riigilt

seoses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist summas 28 518 krooni. Narva

Linnakohtu 9. veebruari 1999. a otsusega oli R. Serov mõistetud õigeks ja vabastatud kohtusaalis

vahi alt. R. Serovi hoiti alusetult vahi all varemmääratud karistuse kandmise lõppemise järel

4. novembrist 1998 kuni 9. veebruarini 1999.

3. Tallinna Halduskohtu 1. märtsi 2002. a määrusega haldusasjas nr 3-610/2002 leiti, et R. Serovi

kaebuse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse ja vastustaja peab võtma seisukoha kaebaja

taotluse kohta ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Vastustaja esindaja teatas kohtule, et tähtaja

ennistamiseks puudub alus.

4. Tallinna Halduskohtu 1. aprilli 2002. a määrusega samas haldusasjas lõpetati HKMS § 24 lg 1 p 1

alusel asja menetlus ja saadeti asi HKMS § 24 lg 4 alusel pädeva kohtu määramiseks Riigikohtule.

Halduskohus leidis, et enne 1. jaanuari 2002 linnakohtule esitatud avaldus alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb läbi vaadata enne Riigivastutuse seaduse jõustumist

kehtinud alustel ja korras ning selle nõude menetlemiseks halduskohtus puudub seaduslik alus.

Vastavalt Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse §-le 4

lg 6 oli isikul õigus esitada kohtule hagi hüvitise saamiseks. Järelikult tuli sellise nõudega pöörduda

maa- või linnakohtusse, mitte aga halduskohtusse. Seda seisukohta kinnitab Riigivastutuse seaduse

§ 31 lg 5.

RIIGIKOHTU ERIKOGU SEISUKOHT

5. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. jaanuari 2002. a määruses on ringkonnakohus

leidnud, et alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise vaidlused kuuluvad alates uue

Halduskohtumenetluse seadustiku jõustumisest 1. jaanuaril 2000 halduskohtu pädevusse, ja jätnud

muutmata samasisulise Tallinna Linnakohtu 11. detsembri 2001. a määruse. Kohtute selline seisukoht

on ekslik.

6. Tallinna Linnakohtule kahju hüvitamiseks avalduse esitamise ajal - 12. oktoobril 2001 - kehtis

Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse redaktsioon,

mille §-de 3 ja 6 lg 1 järgi oli õigus taotleda kahju hüvitamist kas kohtuvälises korras või kohtu

kaudu. Viimatinimetatud võimaluse kasutamisel tuli esitada hagi riigi vastu kahju hüvitamiseks.

Seega nägi seadus ette selliste kahju hüvitamise taotluste jaoks teistsuguse menetluskorra -

tsiviilkohtumenetluse. Selles korras lahendab asja üldkohus, mitte halduskohus.

7. 1. jaanuaril 2002 jõustus Riigivastutuse seadus. Nimetatud seaduse § 28 p-dega 1 ja 6 tunnistati

kehtetuks Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse §-d 3 ja

6. Riigivastutuse seaduse §-dest 1 lg 1, 2 lg 1 p 5 ja lg 3 ning 17 lg 1, samuti HKMS §-st 3 lg 1 p 1

tuleneb, et alates 1. jaanuarist 2002 tuleb riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud

kahju hüvitamiseks esitada kaebus halduskohtule, mitte aga üldkohtule. Riigivastutuse seaduse § 31

lg 5 alusel vaadatakse enne selle seaduse jõustumist 1. jaanuaril 2002 esitatud hagi alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks läbi enne 1. jaanuari 2002 kehtinud alustel ja korras.

8. Riigivastutuse seaduse § 31 lg 5 järgi võib isik, kelle taotluse alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitamiseks on Rahandusministeerium jätnud rahuldamata enne selle seaduse

jõustumist, esitada kaebuse halduskohtule kuue kuu jooksul keeldumise otsuse teatavaks tegemisest

arvates. Tallinna Halduskohtu 1. aprilli 2002. a määrusest nähtub, et R. Serov ei esitanud kaebust

halduskohtule tähtaegselt. Seega oleks R. Serovi õiguste kaitse halduskohtus takistatud ka siis, kui

tunnistada halduskohus erandina pädevaks seda asja lahendama.

9. Eelnimetatud põhjustel tuleb tühistada Tallinna Linnakohtu 11. detsembri 2001. a määrus ja

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. jaanuari 2002. a määrus. Kuna R. Serov esitas

Tallinna Linnakohtule avalduse 12. oktoobril 2001, seega enne Riigivastutuse seaduse jõustumist, siis

kuulub R. Serovi taotlus lahendamisele üldkohtus - Tallinna Linnakohtus.

Tõnu Anton, Villu Kõve, Jaak Luik, Uno Lõhmus, Harri Salmann