3-2-1-59-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-59-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. mai 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed V. Kõve ja J. Luik

Kohtuasi

OÜ Baltic Truck Transport hagi IK Speditor Group OÜ vastu 112 800

krooni saamiseks ning IK Speditor Group OÜ vastuhagi OÜ Baltic

Truck Transport vastu 114 742 krooni 56 sendi saamiseks.

Vaidlustatud

kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. detsembri 2001. a otsus

tsiviilasjas nr II-2/803/01

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

IK Speditor Group OÜ kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise

kuupäev

24. aprill 2002. a

Istungil osalenud

isikud

IK Speditor Group esindaja vandeadvokaat A. Pohla ja OÜ Baltic Truck

Transport esindaja vandeadvokaat M. Normann

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. detsembri

2001. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

apellatsioonikohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Pohla & Hallmägi 14. jaanuaril

2002. a tasutud kautsjon 1 254 (üks tuhat kakssada viiskümmend neli)

krooni 40 (nelikümmend) senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse kohaselt tellis OÜ Balti Hanke Grupp kostjalt IK Speditor Group OÜ-lt (endine IK

Speditor-Konsultatsiooni OÜ) saematerjali veo Eestist Saksamaale. Kostja tellis omakorda

2. oktoobril 1998. a veo hagejalt OÜ-lt Baltic Truck Transport. Viimane tellis 4. oktoobril 1998. a veo

OÜ-lt Trepten, kes omakorda tellis veo OÜ-lt Urge Road Carrier. 7. oktoobril 1998. a toimus OÜ-le

Trepten vahendatud kauba veol avarii, mille tulemusena OÜ-le Balti Hanke Grupp kuulunud

saematerjal muutus kasutuskõlbmatuks. Selle tõttu esitas OÜ Balti Hanke Grupp 28. oktoobril

1998. a kostjale pretensiooni 114 742 krooni 56 sendi saamiseks. Kostja rahuldas pretensiooni ja

sõlmis 25. mail 1999. a OÜ-ga Balti Hanke Grupp nõude ülemineku kokkuleppe, millega omandas

OÜ-lt Balti Hanke Grupp kõik kaubast tulenevad varalised õigused. Samal päeval teatas kostja

hagejale, et ta teeb tasaarvestuse hageja poolt talle esitatud 112 800 krooni suuruse nõudega, mis oli

saadud kostjale osutatud teenustest. Hageja leidis, et kostja tehtud tasaarvestus oli ebaseaduslik ja

palus tasaarvestatud summa kostjalt välja mõista. Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu

konventsiooni (CMR) art 17 p 1 kohaselt vastutab kauba eest vedaja. Kuna hageja ei olnud vedaja, ei

vastuta ta kauba riknemise või hävimise eest ning kostja ei saanud tasaarvestust teha.

2. Vastuhagis palus kostja tunnustada 25. mai 1999. a tasaarvestust ning mõista hagejalt välja 1 942

krooni 56 senti. Hageja ja kostja vahel 2. oktoobril 1998. a sõlmitud veolepingu kohaselt kohustus

hageja vedama OÜ-le Balti Hanke Grupp kuuluva kauba lepingus märgitud marsruudil. Veo ajal

toimus liiklusõnnetus, mille tagajärjel kaup muutus kasutuskõlbmatuks. Kostja hüvitas sellest

tekkinud kahju 114 742 krooni 56 senti OÜ-le Balti Hanke Grupp. 25. mai 1995. a nõude ülemineku

kokkuleppega omandas kostja kõik OÜ Balti Hanke Grupp kui kaubasaatja varalised õigused, mis

tulenesid vaidlusalusest veost.

3. Pärnu Maakohtu 11. mai 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata ja rahuldati vastuhagi.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on tõendatud, et kostja sõlmis 2. oktoobril 1998. a hagejaga

veotellimuse, kus vedajana oli märgitud hageja. Tõendamata on, et vedaja oli kolmas isik. Tulenevalt

CMR art-st 17 vastutab hageja kui vedaja tekitatud kahju eest. Kostja tasaarvestus oli seaduslik, sest

arvestati tasa üheliigilisi nõudeid. Kostja rahuldas OÜ Balti Hanke Grupp 114 742 krooni 56 sendi

suuruse pretensiooni. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista 1 942 krooni 56 senti, mis on 114 742

krooni 56 sendi suuruse kahju ja tasaarvestatud 112 800 krooni vahe.

4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. oktoobril 2000. a maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja 112 800 krooni ning jättis rahuldamata vastuhagi. Kostja

ei esitanud vastuväiteid 112 800 krooni suurusele võlale. Vaidlust pole selle üle, et 2. oktoobril

1998. a sõlmisid pooled saematerjali veoteenuse vahendamislepingu, mille kohaselt kostja esitas

hagejale veotellimuse. Samasuguse veotellimuslepingu sama kauba veoks sõlmis hageja 4. oktoobril

1998. a OÜ-ga Trepten. Hageja väidete kohaselt olid OÜ Trepten ja OÜ Urge Road Carrier kauba

tegelikud vedajad ning liiklusavarii toimus, kui nemad vedasid kaupa. Kostja neid väiteid ümber ei

lükanud. Vastuhagiavalduse kohaselt toimus 7. oktoobril 1998. a liiklusavarii, mille tagajärjel hävis

kaup täielikult. 28. oktoobril 1998. a esitas kauba omanik OÜ Balti Hanke Grupp kostjale

pretensiooni summas 114 742 krooni 56 senti. Vastuhagi väidete kohaselt rahuldas kostja

pretensiooni. Selle tõendamiseks esitas kostja teatise nõude ülemineku kohta 25. maist 1999. a, mille

kohaselt läksid nõude rahuldamisest alates kostjale üle kõik OÜ Balti Hanke Grupp kui kaubasaatja

varalised õigused, mis tulenevad veost ja tekitatud varalisest kahjust. Asjas ei esitatud OÜ Balti

Hanke Grupp ja kostja vahel sõlmitud veolepingut, kust nähtuks kaubasaatja ja vedaja õigused ja

kohustused. Kostja ei ole esitanud tõendeid väidetavalt 7. oktoobril 1998. a toimunud avarii ja

hävinud kauba kohta. Puuduvad tõendid kauba maksumuse ja vedajate vahel liikumise,

liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju suuruse ja iseloomu kohta. Hageja eitas oma seotust

avariiga. Kostja ei esitanud kohtule nõuet tõendavaid dokumente. Kahju tekkimise ja selle suuruse

tõendamise koormus lasub kahjusaajal. CMR art 5 kohaselt koostatakse saateleht kolmes eksemplaris

ja sellele kirjutavad alla nii saatja kui vedaja. Saatekirja esimene eksemplar antakse saatjale, teine

kaubaga kaasa ja kolmas jääb vedajale. Seega pidi nõude loovutamise aktiga kaubasaateleht olema

üle antud kostjale, kes oleks pidanud selle esitama. Kostja pole oma nõuet hageja vastu tõendanud.

5. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. märtsi 2001. a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus TsMS

§ 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kohus leidis, et esitatud tõendeid

hinnates on põhjendatult leitud, et OÜ Balti Hanke Grupp nõue hageja vastu ei ole tõendatud, ja

jäetud 25. mai 1999. a nõude ülemineku kokkuleppe alusel vastuhagi rahuldamata. Samas on

ringkonnakohus jätnud otsuses põhjendamata, miks ei kuulu vastuhagi rahuldamisele hageja ja kostja

vahel 2. oktoobril 1998. a sõlmitud saematerjali veolepingu alusel. Asja materjalidest ei nähtu, et

poolte vahel oleks olnud vaidlust OÜ-le Balti Hanke Grupp kuulunud kauba veol 7. oktoobril 1998. a

toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel kauba kasutuskõlbmatuks muutumise ja tekitatud 114 742 krooni

56 sendi suuruse kahju üle. Otsusest ei selgu, mis tähtsust omab hageja ja kostja vahelise lepingu

alusel esitatud nõude seisukohalt kostja leping OÜ-ga Balti Hanke Grupp ning kuidas seondub veose

saatedokumendi esitamata jätmine 2. oktoobri 1998. a lepingu alusel esitatud kostja nõudega.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohtu 14. detsembri 2001. a otsusega tühistati maakohtu otsus ja uue otsusega

rahuldati hagi ning kostja vastuhagi jäeti rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on

maakohus valesti leidnud, et tegeliku vedaja isiku pidi tõendama hageja. CMR art 5 kohaselt

koostatakse saateleht kolmes eksemplaris ja sellele kirjutavad alla nii saatja kui vedaja. Kui kostja

omandas OÜ-lt Balti Hanke Grupp veost tulenevad varalised õigused, pidi ta TsK § 217 lg 1 järgi

saama ka kauba saatelehe. Hageja väitel sõlmis ta 4. oktoobril 1998. a kauba veoks lepingu OÜ-ga

Trepten ning kauba tegelikeks vedajateks liiklusavarii toimumise hetkel olid OÜ Trepten ja OÜ Urge

Road Carrier. Järelikult ei olnud hageja vedaja ning kostja ei ole esitanud tõendeid, mis hageja väited

ümber lükkaksid. Kostja oli samuti kauba vedajaks, mistõttu peab ta kahju hüvitamiseks pöörduma

kahju tekitanud, s.o vahetu vedaja vastu. Vastavalt CMR art-le 37 on vedajal, kes vastavalt sama

konventsiooni sätetele on tasunud kahju eest hüvitise, regressiõigus teiste veos osalenud vedajate

vastu väljamakstud hüvitise, selle protsentide ja nõudega seotud kulude osas. Vedaja, kes oli süüdi

kadude või riknemise tekkimises, peab kandma ainuisikuliselt vastutust hüvitamise eest, olenemata

sellest, kas selle maksis välja tema ise või teine vedaja. Kui kostja rahuldas kauba saatja pretensiooni,

võis tal tekkida regressiõigus süüdlase vastu. Kuna ta ei ole tõendanud, et OÜ Baltic Truck Transport

oli vedaja, ei olnud tal õigust teha tasaarvestust. Asjaolu, et hageja ei olnud vedaja ega süüdi kahju

tekitamises, kinnitab ka esitatud CMR-saateleht.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palus kostja apellatsioonikohtu otsuse tühistada ning uue otsusega rahuldada

kostja apellatsioonkaebus ning jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus ei

järginud Riigikohtu 28. märtsi 2001. a otsuse seisukohti. Ringkonnakohus jättis võtmata seisukoha

poole omaksvõtu osas kauba veol 7. oktoobril 1998. a toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel kauba

kasutamiskõlbmatuks muutumise ja kahju 114 742 krooni 56 senti suhtes. Apellatsioonikohus rikkus

oluliselt TsMS § 118 lg-s 1 ja 308 lg-s 1 toodud menetlusnorme, kui võttis toimikusse CMR-saatelehe

ja tugines sellele oma põhjendustes. Hagiavaldusest nähtub, et hageja oli saatelehe olemasolust juba

varem teadlik, kuid ei esitanud seda tõendina kohtule ega palunud kohtu abi selle väljanõudmiseks.

CMR-saatelehe koopia vastuvõtmisest olid eelnevalt keeldunud ringkonnakohus asja esimest korda

läbi vaadates ja Riigikohus. Apellatsioonikohus asus väärale seisukohale, nagu nähtuks asja

materjalidest, et kostja esineb kaubasaatja suhtes vedajana. Kostja tegutses 2. oktoobri 1998. a

veolepingu sõlmimisel kaubasaatja esindajana (ekspedeerijana). Seega kohaldas ringkonnakohus

valesti CMR art 37. Kohus jättis kohaldamata CMR art 4, mille kohaselt ei mõjuta saatedokumendi

puudumine, ebaõigsus või kaotamine veolepingu olemasolu ega kehtivust. Kostja ja hageja vahelisi

suhteid reguleeris 2. oktoobri 1998. a veoleping, mitte kauba saateleht. CMR art 3 kohaselt vastutab

vedaja oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta veo teostamisel kasutab,

tegevuse ja tegevusetuse eest nagu oma tegevuse või tegevusetuse eest.

OÜ Baltic Truck Transport ei ole kassatsioonkaebusele kirjalikku vastust esitanud

8. Riigikohtu istungil jäi kostja esitatud kassatsioonkaebuse juurde ning palus selle rahuldada. Hageja

esindaja leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle

tühistamiseks.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi saata samale apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks.

10. Apellatsioonikohus on asjas jätkuvalt leidnud, et vastuhagi ei kuulu rahuldamisele 2. oktoobri

1998. a veolepingu alusel, kuna hageja ei olnud kauba vedaja. Seejuures tugineti hageja väidetele, et

ta sõlmis sama kauba veoks lepingu OÜ-ga Trepten ning tegelikeks vedajateks olid OÜ Trepten ja

OÜ Urge Road Carrier.

Poolte vahel puudub vaidlus OÜ-le Balti Hanke Grupp kuulunud kauba veol 7. oktoobril 1998. a

toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel kauba kasutamiskõlbmatuks muutumises ja kahju 114 742 krooni

56 sendi tekkimises. Apellatsioonikohtu otsusest ei nähtu, miks oleks pidanud kostja tõendama, et

hageja oli liiklusõnnetuse toimumise ajal kauba vedaja. Kohus leidis õigesti, et hageja ei olnud

kohustatud tegema töid isiklikult. Kui seadusest, lepingust või kohustise olemusest ei tulene kohustus

täita kohustis isiklikult, on kreeditor TsK § 175 lg 1 kohaselt kohustatud võlgniku eest kolmanda

isiku poolt pakutud täitmise vastu võtma. Kuid lepingust tuleneva kohustise täitmise panemisel

kolmandale isikule vastutab TsK § 228 järgi kohustise täitmata jätmise või mittenõuetekohase

täitmise korral kohustise tekitanud lepingu pool. Sama tuleneb ka CMR artiklist 3, mille kohaselt

vedaja vastutab oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta veo teostamisel

kasutab, tegevuse ja tegevusetuse eest nagu oma tegevuse või tegevusetuse eest juhul, kui need

agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad oma töökohustuste piires.

11. Apellatsioonikohus jättis vastuhagi rahuldamata, leides, et kostja oleks pidanud kohtule esitama

veose saatedokumendi kui tema nõudeõigust tõendava dokumendi. Kolleegium ei nõustu selle

seisukohaga, kuna CMR art 4 2. lause järgi ei mõjuta saatedokumendi puudumine, ebaõigsus või

kaotamine veolepingu olemasolu ega kehtivust. Järelikult ei saa see olla ka tõend, mille puudumisel

võib kohus jätta vastuhagi nõude rahuldamata.

12. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohus on asjas vääralt kohaldanud CMR art 37.

Art 37 asub Rahvusvaheliste kaupade autovedude konventsiooni (CMR) VI peatükis, mis reguleerib

art 34 kohaselt mitme vedaja poolt järjestikku teostatavaid vedusid. Art 37 kohaldamise eelduseks on,

et ühe lepinguga kindlaksmääratud tingimustel veavad mitu vedajat järgemööda. Antud juhul sõlmis

hageja kauba veoks eraldi lepingu OÜ-ga Trepten. Poolte vahel oli aga sõlmitud omaette veoleping

2. oktoobril 1998. a, mille alusel käib käesolev vaidlus.

13. TsMS § 308 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta tähelepanuta tõendi, mida oli võimalik

esitada esimese astme kohtus, kuid mis jäeti esitamata. Kohus peab arvestama, et TsMS § 308 lg 1

kohaselt võib apellant või vastustaja esitada apellatsioonikohtus tõendeid, mida ta ei esitanud esimese

astme kohtule, kui esimese astme kohus keeldus põhjendamatult tõendeid vastu võtmast või kui

tõendit ei olnud võimalik muul kaalukal põhjusel varem esitada. Uute tõendite esitamist peab apellant

kaebuses ja vastustaja vastuses põhjendama. TsMS § 308 lg 3 mõtte kohaselt ei ole ringkonnakohtul

keelatud esimese astme kohtus esitamata jäetud tõendit vastu võtta.

14. Kuna kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus ei vasta vastuhagi rahuldamata jätmise osas

TsMS § 330 lg 4 nõuetele ning vastuhagi rahuldamine välistab hagi rahuldamise, kuulub

ringkonnakohtu otsus tervikuna tühistamisele.

15. Kostja kassatsiooniastme kohtukulu õigusabi eest 9 912 krooni hüvitamine otsustatakse asja

sisulisel läbivaatamisel.

J. Odar, V. Kõve, J. Luik