3-2-1-41-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-41-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. mai 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull, L. Laarmaa

Kohtuasi

AS Kalf VK hagi Eesti Vabariigi vastu 1 277 523 krooni 40 sendi

saamiseks

Vaidlustatud

kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. novembri 2001. a otsus tsiviilasjas nr II-

2/1400/01

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

Eesti Vabariigi (Sotsiaalministeeriumi kaudu) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise

kuupäev

15. aprill 2002. a

Istungil osalenud

isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat A. Kunila ja kostja esindaja vandeadvokaat

T. Vaher

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. novembri

2001. a otsus ning saata asi samale apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 5. jaanuaril 1995. a sõlmisid hageja ja kostja lepingu tähtajaga kuni 31. detsember 1999. a

Tallinnas Gonsiori tn 29 paikneva ministeeriumi administratiivhoone ning seda ümbritseva

territooriumi hooldamise ja haldamisega seotud tööde tegemiseks ja teenuste osutamiseks. Lepingu p

3.1.1 järgi kohustus ministeerium tasuma hagejale teenuste eest kuude kaupa jooksva kuu 20.

kuupäevaks; p 3.1.4 järgi aga korrigeerima kord kvartalis kokkulepitud teenuste tasu vastavalt

tarbijahinnaindeksile. 11. mail 2000. a esitatud hagiavalduse põhjenduste kohaselt täitis ministeerium

lepingu p-s 3.1.4 märgitud kohustust kuni 1996. a esimese kvartali lõpuni. 1998. a kohta leppisid

pooled kirjalikult kokku, et lepingu p 3.1.4 täitmine peatatakse. Kostja võlg hageja ees on 1996. a

kolme kvartali eest 68 267 krooni 29 senti, 1997. a eest 249 958 krooni 88 senti, 1999. a eest 357 641

krooni 14 senti - kokku 675 867 krooni 30 senti. Koos käibemaksuga (121 656 krooni 10 senti)

võlgneb kostja 797 523 krooni 40 senti. Veel palus hageja sellelt summalt välja mõista viivise kuni

kohtuotsuse tegemise päevani.

2. Kostja tunnistas hagi summas 10 590 krooni 60 senti. Suulisel kokkuleppel hagejaga ei

korrigeeritud 1996. aasta teisest kvartalist alates tasumisele kuuluvaid summasid enam

tarbijahinnaindeksi alusel.

3. Tallinna Linnakohtu 25. juuni 2001. a otsusega hagi rahuldati. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei

leidnud tõendamist väidetav suuline kokkulepe tarbijahinnaindeksi arvestamisest loobumise kohta.

Kohustise mittetäitmisega on kostja tekitanud hagejale kahju 797 523 krooni 40 senti, s.o võlgnevus

1996. aasta kolme kvartali eest 68 267 krooni 29 senti, 1997. aasta eest 249 958 krooni 88 senti,

1999. aasta eest 11 874 krooni 40 senti tasumata jäänud teenustasu; 1998. aasta osas võlgnevust ei

ole. Lisaks põhivõlale mõisteti välja viivis 480 000 krooni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohtu 16. novembri 2001. a otsusega muudeti linnakohtu otsuse põhjendusi.

TsK § 173 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks.

Kostja ei täitnud lepingu p-s 3.1.4 kokku lepitud kohustust teenustasu korrigeerimise kohta vastavalt

tarbijahinnaindeksile. Sellest tulenev võlgnevus 797 523 krooni 40 senti kuulub kostjalt

väljamõistmisele. Linnakohus on aga põhivõla väljamõistmisel ekslikult juhindunud TsK § 222 lg-st

1 ning käsitlenud nimetatud summat hageja kahjuna. Lepingu järgi tasumisele kuuluvad summad ei

ole hageja kahju nimetatud sätte mõttes. Ringkonnakohus leidis, et põhivõlgnevus 797 523 krooni 40

senti koosneb 1996. a kolme kvartali võlast 68 267 krooni 29 senti, 1997. a võlast 249 958 krooni 88

senti ja 1999. a võlast 357 641 krooni 14 senti; summale lisandub käibemaks 121 656 krooni 10 senti.

Viivise vähendamise taotlus tuleb jätta tähelepanuta, sest kostja ei esitanud seda esimese astme

kohtus. Tulenevalt TsMS § 319 lg-st 2 ja § 73 lg-st 1 ei või ka kostja apellatsioonkaebuses esile tuua

uusi asjaolusid, mida ta pole esitanud esimese astme kohtus.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kassatsioonkaebuses palus kostja apellatsioonikohtu otsuse Eesti Vabariigi apellatsioonkaebuse

osalise rahuldamata jätmise osas tühistada ning saata asi selles osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ületas ringkonnakohus otsuse tegemisel

apellatsioonkaebuse piire. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses linnakohtu poolt välja mõistetud

summa, kuna see ei vasta kohtu enda poolt aastate kaupa tuvastatud võlgnevuste summale. Õige

oleks kostjalt välja mõista 330 100 krooni 57 senti (1996. aasta eest 68 267,29 krooni; 1997. aasta

eest 249 958,88 krooni ja 1999. aasta eest 11 874,40 krooni). Ringkonnakohus täiendas aga

võlasummat omaalgatuslikult uute üksikute võlgnevustega, asendades 1999. aasta eest võlgnetava

summa 357 641 krooni 14 sendiga ning lisades käibemaksu 121 656 krooni 10 senti. Samas ei ole

kohus võlgnevuse ümberarvutamist põhjendanud. Motiveerimata on ringkonnakohtu väide, et 1999.

aasta tegelik võlgnevus on 357 641 krooni 14 senti. Kuna põhivõlg on väiksem, tuleb viivis uuesti

arvestada. Viiviste vähendamist ei taotlenud kostja esimese astme kohtus, kuna see oleks olnud

haginõuete kaudne tunnustamine. Ringkonnakohtul oli õigus leppetrahvi vähendada.

6. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud. Ringkonnakohus ei tuvastanud uusi asjaolusid, vaid viis otsust muutes selle

põhjendused kooskõlla õigete järeldustega väljamõistetud võla suuruse kohta. Apellant oli kaebuses

vaidlustanud lõpliku summa vastavust kolme aasta võlgade summale ja selles osas kohtulahendit ka

kontrolliti.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi olulise

rikkumise tõttu.

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei väljunud apellatsioonkaebuse piiridest.

TsMS § 319 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati.

Apellatsioonkaebuses pidas kostja õigeks linnakohtu otsust temalt 330 100 krooni 14 sendi suuruse

põhivõla ja 240 000 krooni suuruse viivise väljamõistmise osas.

Seega vaidlustas kostja apellatsioonkaebuses linnakohtu otsuse ka osas, millega talt mõisteti välja

põhivõlga rohkem kui 330 100 krooni 14 senti. Kuna apellatsioonkaebuses vaidlustati kohtu poolt

välja mõistetud võlasumma suurus, siis oli ringkonnakohtul õigus kaebuse alusel selles osas

linnakohtu otsuse õigsust kontrollida. Apellatsioonikohtul oli õigus kontrollida ka väljamõistetud

võlasumma (mis ületab vaidlustamata 330 100 krooni 14 senti) kujunemise asjaolude tuvastamise

õigsust.

9. Ringkonnakohtu otsus ei vasta aga TsMS § 330 lg 4 nõuetele.

Apellatsioonikohtu otsuses ei ole nimetatud tõendeid, mille alusel kohus leidis, et kostja tegelik

võlgnevus hageja ees 1999. aasta eest on 357 641 krooni 14 senti, mitte 11 874 krooni 40 senti, nagu

oli oma otsuses märkinud linnakohus. Otsuses puuduvad motiivid ka käibemaksu väljamõistmise

kohta kostjalt.

10. Kuna kostja ei taotlenud TsK § 194 lg 1 toodud asjaoludel viivise vähendamist esimese astme

kohtult, siis on ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse selle taotluse jätnud õigesti tähelepanuta.

Kolleegium soostub ringkonnakohtu seisukohaga, et ka kostjal puudub poolte protsessuaalse

võrdsuse põhimõtet arvestades õigus apellatsioonimenetluses tugineda asjaolule, mida ta ei ole esile

toonud esimese astme kohtus (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas nr 2-1-31-97 - RT

III, 1997, 11, 119).

11. Kostja kassatsiooniastme õigusabikulu 13 735 (kolmteist tuhat seitsesada kolmkümmend viis)

krooni 20 sendi väljamõistmine otsustatakse asja sisulisel läbivaatamisel ringkonnakohtus.

J. Odar, A. Kull, L. Laarmaa