3-2-1-55-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-55-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. mai 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja V. Kõve

Kohtuasi

AS Põlva Soojus hagi AS Põlva Jõujaam vastu rendilepingu tühisuse

tunnustamiseks, tervikvara üle andmise kohustamiseks ja 1 327 883

krooni saamiseks või rendilepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks ja 1

327 883 krooni saamiseks.

Vaidlustatud

kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. detsembri 2001. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2-307/2001

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

AS Põlva Soojus kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise

kuupäev

8. aprill 2002. a

Istungil osalenud

isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat S. Sillar ja kostja esindaja vandeadvokaat

A. Lillo

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. detsembri

2001. a otsus osas, millega jäeti AS-lt Põlva Jõujaam AS Põlva Soojus

kasuks välja mõistmata 1 327 883 krooni ja saata asi tühistatud osas

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada AS-le Põlva Soojus 7. jaanuaril 2002. a tasutud kautsjon 13

279 (kolmteist tuhat kakssada seitsekümmend üheksa) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Põlva Soojus palus tunnustada 28. mail 1999. a AS Põlva Soojus ja AS Põlva Jõujaam vahel

sõlmitud rendilepingu tühisust, kohustada kostjat andma hagejale üle tervikvara ning mõista kostjalt

hageja kasuks välja 1 327 883 krooni 95 senti tervikvara kasutamise eest 2000. a.

Hagiavalduse kohaselt andis AS Põlva Soojus 28. mai 1999. a rendilepinguga AS-le Põlva Jõujaam

rendile AS Põlva Soojus tervikvara kogumaksumusega 16,7 miljonit krooni tähtajaga kuni 1. juuni

2010. a. Rendilepingule kirjutasid alla AS Põlva Soojus juhatuse liige V. Pern ja AS Põlva Jõujaam

juhatuse liige M. Eelmäe. AS Põlva Soojus nõukogu 27. mai 1999. a otsusega volitati V. Perni

rendilepingut sõlmima ja kutsuti tagasi AS Põlva Soojus juhatuse liige M. Eelmäe. M. Eelmäe oli AS

Põlva Soojus tegevjuht alates 1994. a ja täitis AS Põlva Soojus juhatuse liikme ülesandeid alates

1997. a. AS Põlva Soojus kõik aktsiad kuuluvad Põlva linnale. M. Eelmäe tegi AS Põlva Soojus

juhatuse liikmena ning rendilepingu teise poole AS Põlva Jõujaam ainuaktsionäri ja juhatuse

liikmena ametiisikuna tehingu iseendaga korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 24 lg 2 p 4 ja § 25

p 4 mõttes. M. Eelmäe vabastati AS Põlva Soojus juhatuse liikme ülesannetest formaalselt küll

27. mai 1999. a nõukogu otsusega, kuid tema volitused lõppesid alles 12. jaanuaril 2000. a äriregistris

kande tegemisega. M. Eelmäe osales rendilepingu tingimuste ettevalmistamisel. Tehingu tühisuse

korral on tehing vastavalt TsÜS § 66 lg 3 kehtetu algusest peale ja tehingu järgi saadu peavad pooled

tagastama. Kostja tasutud summad tuleb tasa arvestada hageja nõudega asjast saadavale õigusviljale.

Hageja nõudis õigusviljana kostjalt 2000. a tasumisele kuulunud täiendavat renti 1 327 883 krooni 95

senti.

Eelnimetatud nõuete rahuldamata jätmisel palus hageja rendilepingu ennetähtaegselt lõpetada ning

kostjalt hageja kasuks välja mõista 1 327 883 krooni 95 senti. Kuna AS Põlva Jõujaam ei ole täitnud

rendilepingu p-st 4.1.7 tulenevat kohustust tasuda täiendavat renti (amortisatsiooniraha) ja võlgneb

hagejale selle summa, on rendileandja AS Põlva Soojus õigustatud nõudma rendilepingu

ennetähtaegset lõpetamist lepingu p 9.2.3 ja rendiseaduse (ReS) § 18 p 3 alusel.

2. Põlva Maakohtu 22. märtsi 2001. a otsusega jäeti hagi rendilepingu tühisuse tunnustamiseks,

tervikvara üleandmise kohustamiseks ja 1 327 883 krooni 95 sendi saamiseks rahuldamata ning

rahuldati rendilepingu ennetähtaegse lõpetamise hagi ja kostjalt mõisteti hageja kasuks välja tasumata

amortisatsiooniraha 1 327 883 krooni 95 senti ja kohtukulu.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei olnud M. Eelmäe rendilepingu sõlmimise ajal 28. mail 1999. a

enam AS Põlva Soojus juhatuse liige. Tunnistajate ütlustest nähtub, et M. Eelmäe osales rendilepingu

ettevalmistamisel AS Põlva Soojus juhatuse liikmena vähemalt osas, mis puudutas lepingu

sõlmimiseks vajalike majanduslike näitajate esitamist ja lepingutingimuste kooskõlastamist, ja AS

Põlva Jõujaam juhatuse liikmena lepingutingimuste kooskõlastajana. Vaidlusaluse lepingu sõlmimise

ajal kehtinud KVS § 4 lg 2 p 18 kohaselt olid ametiisikuteks ainult need juht- või järelvalveorgani

koosseisu kuuluvad isikud, kes olid kohaliku omavalitsuse esindajad. Kohaliku omavalitsusorgani

otsus M. Eelmäe määramise või nimetamise kohta kohaliku omavalitsuse esindajaks puudub. Seega

ei olnud M. Eelmäe ametiisik lepingu sõlmimise ajal kehtinud KVS § 4 lg 2 p 18 mõttes, kellele

laienes KVS §-s 24 lg 1 nimetatud teatud tehingute tegemise keeld ning M. Eelmäe ei ole lepingu

ettevalmistamisest osa võttes teinud keelatud tehingut.

Rendilepingu p-s 4.1.7 nimetatud summa puhul ei ole tegemist rendiga, vaid poolte kokkuleppega

renditud varale parenduste tegemiseks ReS § 12 mõttes. Lepingu p 4.1.7 kohaselt pidi rentnik

amortisatsiooniraha tasuma rendileandjale. Asjaolu, et kostja ei ole rendilepingus ettenähtud

amortisatsiooniraha tasumise korrast kinni pidanud ja hageja on seda osaliselt aktsepteerinud, ei võta

kostjalt kohustust täita lepingut selles kokkulepitud viisil, s.o tasuda amortisatsiooniraha hagejale.

Rendilepingus ei ole kokku lepitud amortisatsiooniraha tasumise tähtaegu. Lepingu p-s 5.1.7 on

sätestatud, et rentnikul on õigus määrata kohustuslike investeeringute tegemise ajaline täitmine, ei ole

peale lepingu p 4.1.7 muutmist kohaldatav. Varale parenduste tegemise korra sätete kohaselt tuleb

parenduste tegemiseks koostada tööde aastaplaan. Parendustööde aastaplaani ei ole 2000. a kohta

koostatud. Hageja on kostjale esitanud 2000. a esimese poolaasta amortisatsiooniraha tasumise arved

kokku summas 767 000 krooni 10 senti. Lähtuda tuleb kohustise täitmise üldpõhimõttest. TsK § 177

lg 1 ja 2 tulenevalt oli kostja kohustatud amortisatsiooniraha nõutud ulatuses hagejale tasuma seitsme

päeva jooksul arve saamisest. Amortisatsiooniraha tasumata jätmine on vaadeldav rendilepingu

rikkumisena, kuid mitte rendi tasumata jätmisena, vaid vara seisundi tahtliku halvendamisena

(lepingu p 9.2.2 ja ReS § 18 p 2). Asjaolu, et hageja taotles amortisatsiooniraha tasumata jätmise tõttu

rendilepingu lõpetamist, tuginedes lepingu p-le 9.2.3 ja ReS §-le 18 p 3 ja mitte lepingu p 9.2.2 ja

ReS § 18 p 2 alusel, ei välista rendilepingu ennetähtaegse lõpetamise nõude rahuldamist. Vastavalt

TsMS § 228 otsustab kohus, millist seadust või muud õigusakti tuleb kohaldada. Kohus mõistis TsK

§-de 173 lg 1 ja 222 lg 1 ja 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja 2000. a eest tasumata

amortisatsiooniraha.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Tartu Ringkonnakohtu 11. detsembri 2001. a otsusega muudeti maakohtu otsuse põhjendusi ja jäeti

hagi rendilepingu tühisuse tunnustamiseks rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud motiividel;

maakohtu otsus tühistati osas, millega rahuldati rendilepingu ennetähtaegse lõpetamise hagi ja

mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 1 327 883 krooni 95 senti ja kohtukulu ning uue otsusega jäeti

rendilepingu ennetähtaegse lõpetamise hagi rahuldamata; esimese astme kohtus kantud kohtukulu

jäeti hageja enda kanda; hagejalt mõisteti kostja kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud

kohtukulu.

Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus KVS § 3 ja 4 lg 2 p 18 tõlgendades ebaõigesti, et

M. Eelmäe ei olnud ametiisik. 28. mail 1999. a kehtinud KVS § 4 lg 2 p 18 kohaselt loeti

ametiisikuks riigi või kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku juriidilise isiku esindajat, kes

kuulub äriühingu juht- või järelevalveorgani koosseisu, mille osanik või aktsionär on riik, kohalik

omavalitsus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik. Hilisemate muudatustega loetakse ametiisikuks

kõik kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingu juhatuse või nõukogu liikmed. Hoolimata erinevast

sõnastusest on selle paragrahvi mõte ja sisu olnud sama. Riigi või kohaliku omavalitsuse või muu

avalik-õigusliku juriidilise isiku esindaja loeti ametiisikuks, kui ta kuulus äriühingu juht- või

järelevalveorgani koosseisu, mille osanik või aktsionär on riik, kohalik omavalitsus või muu avalik-

õiguslik juriidiline isik.

ÄS § 306 lg 1 ja 316 lg 1 järgi on aktsiaseltsi juhtimisorganiks juhatus ja järelevalveorganiks

nõukogu. Vaidlust ei ole selles, et Põlva linn oli 28. mail 1999. a 100 % ulatuses AS Põlva Soojus

aktsionär. Põlva Linnavalitsus nimetas 3. juuni 1997. a korraldusega AS-i Põlva Soojus nõukogu

liikmed. M. Eelmäe valiti juhatuse liikmeks Põlva Linnavalitsuse korraldusega nimetatud nõukogu

liikmete poolt ning KVS § 4 lg 2 p 18 viitab otseselt sellele, et ka äriühingu juhtorgani liige tuleb

lugeda ametiisikuks, kui tegemist on kohaliku omavalitsuse osalusega äriühinguga. 28. mail 1999. a

kehtinud KVS § 4 lg 2 p 18 ei saa tõlgendada nii, et M. Eelmäe ametiisikuks olemine nimetatud

paragrahvi järgi eeldab kohaliku omavalitsuse eraldi otsust tema nimetamise või määramise kohta

kohaliku omavalitsuse esindajana äriühingu juhatuse liikmeks. M. Eelmäe oli ametiisik KVS § 4 lg 2

p 18 järgi tulenevalt tema ametikohast.

KVS § 24 lg 1 järgi on ametiisikul keelatud teha tehinguid iseendaga või muid sarnase iseloomuga

või huvide konfliktiga seotud tehinguid. KVS § 24 lg 2 p 4 ja 6 kohaselt käsitletakse iseendaga

tehingute tegemisena seda, kui riigi või kohaliku omavalitsuse esindaja ehk ametiisik teeb varalisi

tehinguid KVS §-s 25 lg 1 nimetatud juriidiliste isikutega või sellise tööandja, äriühingu,

mittetulundusühingu või erakonnaga, kelle tegevust ta kontrollib. 28. mai 1999. a rendilepingu

sõlmisid AS Põlva Jõujaam juhatuse liige M. Eelmäe ja AS Põlva Soojus juhatuse liige V. Pern.

Äriregistri B-kaardist nähtuvalt oli M. Eelmäe AS Põlva Soojus juhatuse liige alates 13. augustist

1997. a. AS Põlva Soojus 27. mai 1999. a nõukogu koosoleku protokolli nr 4 kohaselt otsustati

M. Eelmäe juhatuse liikme kohalt tagasi kutsuda alates 28. maist 1999. a. M. Eelmäe kirjutas

rendilepingule alla AS Põlva Jõujaam juhatuse liikmena ning ta ei olnud lepingu sõlmimise päeval

enam AS Põlva Soojus juhatuse liige. Seega ei teinud ta keelatud tehingut KVS § 24 lg 2 p 4 või 6

mõttes. Tähtsust ei oma see, et kanne juhatuse liikmete koosseisu muutmiseks tehti äriregistris alles

12. jaanuaril 2000. a. Asja materjalidest ei tulene, et M. Eelmäe tegevuses oleks ilmnenud ka huvide

konflikt KVS § 25 lg 1 p 4 mõttes. Rendilepingu sõlmimist M. Eelmäe poolt AS Põlva Jõujaam

juhatuse liikmena ei saa iseenesest käsitleda otsuse tegemisena või otsuse tegemises osalemisena,

mille puhul oleks võimalik rääkida huvide konfliktist. Asja materjalidest ei nähtu, et M. Eelmäe oleks

enne rendilepingu sõlmimist teinud AS Põlva Soojus juhatuse liikmena kui ametiisik otsuse või

osalenud otsuse tegemisel seoses AS Põlva Soojus tervikvarade rendileandmisega AS-le Põlva

Jõujaam. Asjaolu, et M. Eelmäe AS Põlva Soojus juhatuse liikmena pidi olema teadlik varade

rendileandmise protsessist, ei tähenda, et sellega oleks M. Eelmäe rikkunud korruptsioonivastase

seaduse sätteid.

Tõendamata on, et vaidlusaluse rendilepingu sõlmimine oli heade kommete ning hea usu põhimõtte

vastane.

Maakohus ületas otsust tehes haginõude piire. Hagiavaldusest ja selle täiendusest nähtuvalt taotles

AS Põlva Soojus rendilepingu ennetähtaegset lõpetamist kahel alusel: 1) vastavalt lepingu p-

dele 4.1.7, 3.1 ja 9.2.3 ning ReS §-le 18 p 3, põhjendusel, et kostja ei ole tähtaegselt tasunud lepingu

p-s 4.1.7 märgitud rendisummat; 2) vastavalt lepingu p-dele 2.5, 4.1.9, 9.2.2 ja ReS §-le 18 p 2,

põhjendusel, et kostja netovara suurus oli alla poole aktsiakapitalist ja sellega ei olnud tagatud

lepingu p 2.5 täitmine, mistõttu oli tegemist renditud vara seisundi halvendamisega. Menetluse käigus

täpsustas AS Põlva Soojus tasumata rendisummaks 1 327 883 krooni 95 senti ning loobus

rendilepingu ennetähtaegse lõpetamise nõudest lepingu p 4.1.9 tulenevalt. Muus osas AS Põlva

Soojus esialgset hagi ei muutnud ega täiendanud. Maakohus jõudis järeldusele, et hageja nõude

rahuldamiseks nii ReS § 18 p 2 kui ka p 3 osas puudub alus, mistõttu kohus pidi jätma rendilepingu

ennetähtaegse lõpetamise hagi täielikult rahuldamata. Maakohus aga leidis, et kuna lepingu p 4.1.7

märgitud amortisatsiooniraha ei ole siiski tasutud, on kostja käitumine kvalifitseeritav lepingu p 9.2.2

ja ReS § 18 p 2 rikkumisena, ning seega kuulub hagi lepingu ennetähtaegse lõpetamise nõudes

rahuldamisele. Hageja ei taotlenud rendilepingu ennetähtaegset lõpetamist lepingu p 9.2.2 ja ReS

§ 18 p 2 alusel seetõttu, et rentnik ei ole tasunud lepingu p-s 4.1.7 märgitud amortisatsiooniraha ja on

sellega halvendanud renditud vara seisundit. Kuna maakohus rikkus TsMS §-de 228 ja 229 nõudeid,

rajades oma otsuse selles osas asjaoludele, mida pooled ei olnud esitanud ja mida sellises kontekstis

kohtuistungil ka ei käsitletud, tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse nimetatud osas.

Ebaõige on maakohtu seisukoht, et rendilepingu p-s 4.1.7 märgitud summa peab rentnik tasuma

rendileandjale lisaks lepingu artiklis 3 ja lisas 5 ettenähtud rendile. AS Põlva Soojus esitas lepingu

ennetähtaegse lõpetamise hagi muuhulgas ka põhjusel, et hageja on alates 2000. a veebruarikuust

esitanud rentnikule kokku viis arvet, nõudega tasuda lepingu p 4.1.7 kohaselt igakuise maksena

rendileandjale täiendavat renti 127 833 krooni 35 senti. Lepingu p 4.1.7 sõlmimise aja sõnastuse

kohaselt kohustus rentnik tegema vara parendusteks investeeringuid soojusenergia kaasaegseks

tootmiseks lepingu kehtivuse igal aastal mitte väiksemas ulatuses, kui seda oli rendileandja poolt

eelneva aasta varale arvestatud amortisatsioon. 23. veebruaril 2000. a muudetud ja tagasiulatuvalt

alates 1. juunist 1999. a kehtiva sõnastuse järgi maksab rentnik vara seisundi säilitamise kohustuse

täitmiseks rendileandjale lepingu kehtivuse igal aastal täiendavat renti (amortisatsiooniraha) summas

1,3 miljonit krooni + käibemaks ja korraldab vara parenduse selle summa ulatuses poolte vahel

kooskõlastatud korras. Tulenevalt lepingupoolte käitumisest ja varale parenduste tegemise korrast ei

saa asuda seisukohale, et p 4.1.7 järgi peab AS Põlva Jõujaam tasuma amortisatsiooniraha

rendileandja arvele ning samaaegselt jääb kehtima ka rentniku kohustus korraldada vara parendus

sama summa ulatuses vastavalt kokkulepitud korrale. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole pooltel olnud

vaidlust selles, et 1999. a toimus täiendava rendi (amortisatsiooniraha) arvestus nii, et rendileandja

esitas rentnikule arved amortisatsiooniraha ulatuses ja rentnik omakorda esitas rendileandjale arved

tehtud parendustööde ulatuses, mis seejärel tasaarvestati.

4. aprillil 2000. a määrasid pooled kindlaks lepingu p-s 4.1.7 viidatud varale parenduste tegemise

korra. Korra p-de 2.1-2.6 sõnastusest tuleneb, et rentnik ei maksa amortisatsiooni rendileandjale

rahas, vaid vajalikud tööd, projektid ja hinnad kooskõlastatakse ning rentnik korraldab tööde tegemist

aastaplaani ja investeeringute mahu piires. Korra p 1.1 ja 1.2 kohaselt reguleerib kord lepingu p-

s 4.1.7 ettenähtud vara parenduste korraldamist rentniku poolt. Taoline sõnastus viitab otseselt sellele,

et parenduste korraldaja on rentnik, ning parendamine toimub lepingu p 4.1.7 märgitud rahasumma

arvel ja piires. Lepingu p-st 4.1.7 ega muudest lepingu punktidest või varale paranduste tegemise

korrast ei nähtu amortisatsiooniraha tasumise viisi. Poolte tahe oli pärast punktis 4.1.7 muudatuse

tegemist suunatud sellele, et tegelikult raha tasumist ei toimu ka edaspidi ning amortisatsiooniraha ja

parendustele kuuluva summa osas tehakse tasaarvestus. Kuna lepingu punkti 4.1.7 muutmisel ja

varale parenduste tegemise korra vastuvõtmisel ei muudetud lepingu p 5.1.7 sisu, mille kohaselt

rentnikul on õigus määrata kohustuslike investeeringute, s.o vara parenduste tegemise ajaline

täitmine, siis ei ole alust nimetatud lepingu punkti rakendamata jätta. Eeltoodust tulenevalt on

mõistlik eeldada, et isik, kellel lasub kohustus korraldada vara parendusi, peab saama õiguse

otsustada, millal on võimalik eelnimetatud kohustust täita.

ReS § 18 ega ka poolte vahel sõlmitud leping ei sätesta lepingu ennetähtaegse lõpetamise alusena

investeerimiskohustuse täitmata jätmist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi

rahuldada ning kostjalt mõista välja kohtukulu.

Hageja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et M. Eelmäe ei olnud rendilepingu sõlmimise ajal AS

Põlva Soojus juhatuse liige ega teinud seega keelatud tehingut KVS § 24 lg 2 p 4 või 6 mõttes.

Maakohus tuvastas, et lepingu tingimused olid poolte vahel kooskõlastatud juba enne nõukogu otsust

ja M. Eelmäe juhatusest tagasikutsumist. KVS § 24 lg 2 tähenduses tuleb ametiisiku huvide konflikti

hinnata tehingu sellises staadiumis, kus pooled on kokkuleppele jõudnud kõigis olulistes küsimustes,

mitte siis, kui leping alla kirjutati. Vastavalt maakohtu poolt tuvastatule osales M. Eelmäe

rendilepingu ettevalmistamisel mõlema äriühingu poolel, mistõttu oli tegemist huvide konfliktiga

KVS § 25 lg 1 p 4 tähenduses. Ringkonnakohus ei ole neid asjaolusid ümber hinnanud.

Kohtud on põhjendamatult jätnud hindamata tehingu vastavuse headele kommetele või

põhiseaduslikule korrale. Ringkonnakohus ei ole hinnanud apellatsioonkaebuse sellekohaseid väiteid.

Esimese astme kohus ei väljunud hagi piiridest.

Ringkonnakohus tühistas põhjendamatult maakohtu otsuse kostjalt 1 327 883 krooni väljamõistmise

osas. Maakohus tuvastas, et kostja ei tasunud hagejale rendilepingu p-st 4.1.7. tulenevat renti ega

teinud selle summa ulatuses varale investeeringuid. Kohtud on tuvastanud lepingu p-st 4.1.7. tuleneva

kostja kohustuse olemasolu; kohustus on rahaliselt väljenduv ja täitmise aeg on piiritletud. Samuti ei

ole kostja ümber lükanud asjaolu, et ta oli hagejale 1 327 883 krooni võlgu. Rendileantud vara

parenduste tegemise kord ei välista seda, et täiendav rent tasutakse rendileandjale ja rentnik korraldab

vara parenduse, mille eest tasub rendileandja nimetatud summadest. Rentnik ei ole kokkulepitud

summas tähtaja jooksul parendusi korraldanud ega maksnud rendileandjale täiendavat renti.

5. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas kostja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

6. Tsiviilkolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuses ja kostja esindaja vastuses

esitatud seisukohtade juurde ning esitasid dokumendid kassatsiooniastmes kandnud kohtukulude

kohta.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada protsessiõiguse normi

rikkumise tõttu.

8. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et 28. mail 1999. a AS Põlva Soojus ja AS Põlva Jõujaam

vahel sõlmitud rendileping ei ole tühine korruptsioonivastase seaduse sätete rikkumise tõttu.

M. Eelmäe oli ametiisik KVS § 4 mõttes ametikoha tõttu. KVS § 24 lg 1 järgi on ametiisikul keelatud

teha tehinguid iseendaga või muid sarnase iseloomuga või huvide konfliktiga seotud tehinguid. KVS

§ 24 lg 2 p 4 ja 6 kohaselt käsitletakse iseendaga tehingute tegemisena seda, kui riigi või kohaliku

omavalitsuse esindaja ehk ametiisik teeb varalisi tehinguid KVS §-s 25 lg 1 nimetatud juriidiliste

isikutega või sellise tööandja, äriühingu, mittetulundusühingu või erakonnaga, kelle tegevust ta

kontrollib. 28. mai 1999. a rendilepingule kirjutasid alla AS Põlva Jõujaam juhatuse liige M. Eelmäe

ja AS Põlva Soojus juhatuse liige V. Pern. M. Eelmäe ei esindanud rendilepingu sõlmimisel AS Põlva

Soojus.

M. Eelmäe tegevuses ei esinenud ka huvide konflikti KVS § 25 lg 1 p 4 mõttes. M. Eelmäe ei

osalenud AS Põlva Soojus juhatuse liikmena enne rendilepingu sõlmimist otsuse tegemisel seoses AS

Põlva Soojus tervikvarade rendileandmisega AS-le Põlva Jõujaam.

9. Ringkonnakohus hindas kassaatori apellatsioonkaebuses esitatud väiteid tehingu heade kommete

vastasuse kohta ega ole rikkunud TsMS § 330 lg 4.

10. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et maakohus väljus hagi piiridest. Hageja nõudis

rendilepingu lõpetamist lepingu p-de 4.1.7 ja 9.2.3 ja ReS § 18 p 3 või lepingu p 9.2.2 ja ReS § 18 p 2

rikkumise tõttu. Maakohus leidis, et kuna lepingu p-s 4.1.7 märgitud raha ei ole rent, ei rikkunud

kostja raha tasumata jätmisega lepingu p-i 9.2.3 ja ReS § 18 p 3. Maakohus rahuldas hageja nõude,

tuginedes lepingu p-le 9.2.2 ja ReS § 18 p 2 ja leidis, et lepingu p-s 4.1.7 nimetatud raha tasumata

jätmise puhul on tegemist vara tahtliku halvendamisega. Hageja ei taotlenud rendilepingu

ennetähtaegset lõpetamist lepingu p 9.2.2 ja ReS § 18 p 2 alusel seetõttu, et rentnik ei ole tasunud

lepingu p-s 4.1.7 märgitud amortisatsiooniraha ja halvendas sellega renditud vara seisundit.

11. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et hageja esitatud rendilepingu ennetähtaegse lõpetamise alus

puudub, kuid nõustuda ei saa põhjendustega, miks kohus on jätnud väljamõistmata hageja nõutud 1

327 883 krooni.

Ringkonnakohus leidis, et poolte tahe peale rendilepingu p 4.1.7 muutmist 23. veebruaril 2002. a oli

suunatud sellele, et tegelikult raha tasumist ei toimu. Tõlgendades lepingu p 4.1.7 ja rendileantud

varale parenduste tegemise korda, jõudis ringkonnakohus järeldusele, et rentnikul oli parenduste

tegemise kohustus, kuid ei olnud raha maksmise kohustust. Kuna raha tasumist ei olnud ette nähtud,

ei rikkunud rentnik amortisatsiooniraha tasumata jätmisega rendilepingut.

Kolleegium ei nõustu sellise ringkonnakohtu tõlgendusega. Rendilepingu p 4.1.7 kehtiva sõnastuse

järgi maksab rentnik vara seisundi säilitamise kohustuse täitmiseks rendileandjale lepingu kehtivuse

igal aastal täiendavat renti (amortisatsiooniraha) summas 1,3 miljonit krooni + käibemaks ja

korraldab vara parenduse selle summa ulatuses poolte vahel kooskõlastatud korras. Seega sisaldab

nimetatud punkt amortisatsiooniraha tasumise kohustust ja vara parenduste tegemise korraldamise

kohustust. 4. aprillil 2000. a sõlmitud rendileantud varale parenduste tegemise korras reguleeritakse,

kuidas toimub tööde aastaplaani koostamine, parenduste tegemise korraldamine ja nende üleandmine-

vastuvõtmine. Raha tasumisega seonduvat kord ei reguleeri.

Parenduste tegemist rentniku poolt ei ole tuvastatud, samuti ei ole rentnik maksnud rendilepingu p-

s 4.1.7. nimetatud summat. TsÜS § 64 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda eelkõige

lepingupoolte tegelikust tahtest, kui selle sisust ei tulene teisiti. Tehingu tõlgendamisel tuleb

arvestada ka seda, et TsÜS § 108 lg 1 kohaselt tuleb tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste

täitmisel toimida heas usus. Kostja püüd tõlgendada lepingut viisil, mis seaks tema poolt rendilepingu

p 4.1.7 täitmise sõltuvusse tema enda soovist, ei ole nimetatud põhimõttega kooskõlas.

Ringkonnakohtu poolt lepingu p-le 4.1.7 antud tõlgendus ei võta arvesse poolte huve ega taga

lepingupoolte kohustuste täitmist.

12. Poolte kassatsiooniastmes kantud kohtukulude jaotuse otsustab ringkonnakohus asja uuel

läbivaatamisel.

J. Odar, H. Jõks, V. Kõve