3-1-1-53-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-53-02

Otsuse tegemise koht ja

kuupäev

30. aprill 2002

Kohtukoosseis

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher

Kohtuasi

A. S. süüdistuses KrK § 204 lg 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. jaanuari 2002. a kohtuotsus nr II-1-62/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokuratuuri kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

16. aprill 2002

Istungil osalenud isikud

A. S. kaitsja vandeadvokaat Jüri Aland ja riigiprokurör Marge Püss

RESOLUTSIOON

Juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

otsustas:

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. jaanuari 2002. a kohtuotsus A. S. lisakaristuse mõistmise osas ja saata

kriminaalasi selles osas samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioonprotest rahuldada.

3. Mõista A. S. välja riigituludesse kohtukuluna 867 kr 30 s (kaheksasada kuuskümmend seitse krooni ja kolmkümmend senti)

advokaadi esinemise eest Riigikohtus.

Asjaolud ja menetluse käik

1. A. S. tunnistati Ida-Viru Maakohtu 10. detsembri 2001. a kohtuotsusega süüdi KrK § 204 lg 3 järgi ja teda karistati rahatrahviga 50

päevamäära, s.o 2560 krooni. Lisakaristusena võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus üheks aastaks.

Karistuse mõistmisel arvestas kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid. Kohus märkis, et A. S. on alaline töökoht, tema ülalpidamisel on perekond, töökohast antud iseloomustus on positiivne. Vastutust

kergendava asjaoluna arvestas kohus kohtualuse puhtsüdamlikku kahetsust, vastutust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

2. Ida-Viru Maakohtu 10. detsembri 2001. a kohtuotsuse peale esitas apellatsioonkaebuse A. S., kes taotles talle mõistetud karistuse

kergendamist ja KrK § 39 sätete kohaldamise kaudu lisakaristuse kohaldamata jätmist.

3. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. jaanuari 2002. a kohtuotsusega tühistati maakohtu otsus A. S. mõistetud lisakaristuse osas.

Rakendades KrK § 39 sätteid, võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus kolmeks kuuks. Muus osas jäi kohtuotsus muutmata.

Kriminaalkolleegium leidis, et A. S. poolt toimepandud kuriteo tehiolud (ainult kerge alkoholijoove, avariiohtliku olukorra ja materiaalse

kahju puudumine) vähendavad oluliselt tema teo ohtlikkust ning annavad aluse KrK § 39 sätete kohaldamiseks. Samuti rõhutas

kriminaalkolleegium kohtualuse positiivseid isikuomadusi ning märkis, et karistamine ei peaks taastootma töötust Ida-Virumaal. Käesoleval

juhul tooks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kaasa isiku tööta jäämise, mis pole aga kohtu arvates põhjendatud. Seetõttu mõistiski

ringkonnakohus A. S. kohustusliku lisakaristuse alla alammäära.

Menetlusosaliste põhjendused

4. Viru Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 25. jaanuari 2002. a kohtuotsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Elo Kungla, kes

taotleb otsuse tühistamist KrK § 39 sätete alusel lisakaristuse vähendamise osas ning kriminaalasja saatmist selles osas uueks arutamiseks

ringkonnakohtule.

4.1 Kassatsioonprotestis leitakse, et KrK § 39 võimaldab mõista karistuse alla selle alammäära, mis on kriminaalkoodeksi eriosa mingis

paragrahvis vastava teo eest ette nähtud või üle minna mõnele teiseliigilisele karistusele. Karistuse mõistmist alla üldosas kehtestatud

karistusliigi alammäära aga KrK § 39 prokuröri arvates ette ei näe. Kuna KrK § 27 lg-tes 1 ja 3 sätestatu kohaselt saab mootorsõiduki

juhtimise õigust nii põhi- kui ka lisakaristusena mõista ühest kuni viie aastani, siis ei olnudki A. S. lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine

kolmeks kuuks seaduslik.

4.2 Teiseks märgib prokurör, et A. Seliverstovi suhtes KrK § 39 sätete kohaldamine ei olnud ka sisuliselt põhjendatud, sest ta ei olnud teinud

mingeid järeldusi talle eelnevalt - 12. septembril 2000. a alkoholijoobes auto juhtimise eest mõistetud halduskaristusest.

5. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas prokurör kassatsioonprotestis sisalduvat taotlust, kaitsja taotles protesti rahuldamata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on kassatsioonprotest põhjendatud ja see tuleb rahuldada seoses kriminaalõiguse ebaõige

kohaldamisega.

6.1 Kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2001. a kohtuotsuses ( RT III, 2001, 18, 192) märgituga võib KrK § 39 alusel ja

tingimustel KrK eriosa vastava paragrahvi sanktsioonis ettenähtud karistusega võrreldes kergema karistuse mõistmine toimuda kahtemoodi.

Kõigepealt on võimalik KrK § 39 alusel vähendada KrK eriosa mingi paragrahvi sanktsioonis ettenähtud karistuse määra kuni KrK üldosas

selle karistusliigi jaoks ettenähtud alammäärani. Sel viisil toimides on lubatud KrK § 39 alusel vähendada mõistetavat vabadusekaotust kuni

kolme kuuni, rahatrahvi kuni kolmekümne päevamäärani ja teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse

äravõtmist kuni ühe aastani. Kuigi aresti alammäära ei ole KrK §-s 232 ette nähtud, ei saa kooskõlas KrK §-s 44 sätestatuga § 39 alusel mõista

aresti lühemaks tähtajaks kui üks päev.

Teiseks on põhimõtteliselt võimalik KrK § 39 alusel kergendada KrK eriosa mingi paragrahvi sanktsioonis ettenähtud karistust sel viisil, et

kohaldatakse sellist kergemaliigilist karistust, mida süüdlasele inkrimineeritud KrK eriosa paragrahvi sanktsioon üldse ette ei näe. Mõistetavalt

tuleb KrK § 39 alusel ka kergema karistuse liigi kohaldamisel arvestada KrK üldosas selle karistusliigi jaoks ettenähtud minimaalmäära.

6.2 KrK § 39 alusel kergema karistuse liigi kohaldamine ei ole aga siiski lubatav juhtudel, mil süüdlasele inkrimineeritud KrK eriosa

paragrahvi sanktsioonis on obligatoorse lisakaristusena ette nähtud teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse

äravõtmine. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. augusti 2000. a otsuses ( RT III, 2000, 20, 226) on rõhutatud, et ka isiku süüditunnistamisel

KrK § 204 järgi tuleb talle obligatoorselt mõista lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine.

6.3 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on raske ka sisuliselt nõustuda ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses esitatud motiividega A. S.

suhtes KrK §-s 39 sätestatu kohaldamiseks. Selles kohtuotsuses märgitakse õigesti, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka isikut. Kuid

isikut arvestavaks ei saa lugeda ringkonnakohtu seisukohta, et kriminaalkoodeksi kõnealust sätet kohaldatakse Ida-Virumaal tööpuuduse

vähendamise huvides. Erinevalt ringkonnakohtu otsuses märgitust ei saa Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates lugeda kuriteo raskust

oluliselt vähendavaks erandlikuks tehioluks KrK § 39 mõttes seda, et A. S. tuvastati üksnes kerge joove ja et ta tegelikult ei põhjustanud

joobes sõitmisega avariiohtlikku olukorda.

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher