3-2-1-54-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-54-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. aprill 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Luik, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Aivo Toominga hagi Anti Kivi vastu vara võõrast ebaseaduslikust

valdusest välja mõistmiseks;

Anti Kivi vastuhagi Aivo Toominga vastu 13 000 krooni saamiseks.

Vaidlustatud

kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. detsembri 2001. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2-501/2001

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

Aivo Toominga kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise

kuupäev

8. aprill 2002. a

Istungil osalenud

isikud

Aivo Tooming ja tema esindaja vandeadvokaat U. Paimets

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. detsembri

2001. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Aivo Toomingale 10. jaanuaril 2002. a tasutud kautsjon 205

(kakssada viis) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. Tooming ostis 15. juulil 1997. a sõiduauto BMW hinnaga 40 000 krooni. A. Kivi andis auto

ostmiseks 13 000 krooni, kandes selle summa üle müüjale. Pooled leppisid suuliselt kokku, et laen

makstakse tagasi ühe aasta jooksul auto ostmisest arvates. A. Tooming kanti registrisse auto

omanikuna ja A. Kivi kasutajana.

Pooled said hästi läbi ja mõlemad kasutasid autot vastavalt vajadusele 1998. aasta veebruarini.

A. Kivi võttis auto 1998. aasta veebruaris ainukasutusse ja ei andnud seda A. Toomingale kasutada

viimase vastavasisulistele sooviavaldustele vaatamata.

2. A. Tooming palus 6. oktoobril 1999. a esitatud hagiavalduses sõiduauto BMW A. Kivi

ebaseaduslikust valdusest välja mõista.

3. A. Kivi esitas vastuhagi, milles palus A. Toomingalt välja mõista laen 13 000 krooni. Kostja leidis,

et pooled sõlmisid suulise laenulepingu ja hageja ei ole 13 000 krooni tagastanud. Auto valdus

põhineb kokkuleppel.

4. Vastuväites vastuhagile leidis hageja, et tema täitis kokkulepet ja andis autot kostjale kasutada.

Kostja kokkulepet auto kasutamistingimuste osas ei täitnud. Kostja on autot üksi kasutanud enam kui

aasta ja seetõttu võib lugeda laenu tasaarvestatuks.

5. Jõgeva Maakohus rahuldas hagi ja mõistis sõiduauto A. Kivi ebaseaduslikust valdusest

A. Toomingale välja. A. Kivi vastuhagi jättis kohus rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on auto omanik hageja ja auto oli kostja kasutuses, kuni see võeti

kostja valdusest ära. Pooltel on vaidlus selles, kas kostjal on õiguslik alus autot oma valduses hoida ja

saada tagasi 13 000 krooni. Kostja õigus autot kasutada põhines rendilepingul. Hageja sai aru, et

kostja antud 13 000 krooni eest saab kostja õiguse autot kasutada. Kostja mõistis hagejale raha andes,

et selle raha eest saab ta auto kasutamise õiguse. Rendileandja teatas rentnikule kasutusõiguse

lõppemisest ning rendileping lõppes ReS § 17 alusel 3 kuud pärast etteteatamist. Kostjal ei ole

rendilepingu lõppemise tõttu õiguslikku alust autot kasutada.

Kuna kirjalik laenuleping puudub, ei saa raha andmist lugeda laenuks. Pooled leppisid 1997. aasta

juulis kokku auto kasutamises, mitte raha tagastamises. Kui raha andmine oli laen, siis auto

kasutamise suhe ei ole laenuga seostatav, kuna pooled eitavad pandilepingu sõlmimist. Pooled ei ole

väitnud, et raha anti kingitusena. Asjaolu, et kostja on autot faktiliselt kasutanud pikema aja jooksul,

ei anna alust eeldada, et ta võis seda tasuta teha. Samuti leidis kohus, et kostja on kasutanud autot

kogu ettemakstud rendisumma ulatuses, mistõttu tema nõue 13 000 krooni saamiseks jäeti

rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja rahuldas uue otsusega A. Toominga hagi osaliselt

ning mõistis sõiduauto kostja omavolilisest ainuvaldusest kostja ja hageja kaasvaldusesse hageja

poolt 13 000 krooni tasumiseni kostjale.

7. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ning andnud ebaõige hinnangu

tunnistajate ütlustele ja asjas kogutud teistele tõenditele, leides, et pooled sõlmisid 1997. a juulis

rendilepingu ning 13 000 krooni ei olnud laen, vaid rendilepingust tulenev renditasu ettemaks

sõiduauto kasutamise eest. Põhjendamatu on maakohtu järeldus, et hagejal on omanikuna õigus

nõuda AÕS § 80 alusel sõiduautot ainuvaldusesse.

8. Pooltel puudus vaidlus laenulepingu üle, sest lepingupooled on suulise lepingu olemasolu

tunnistanud. Kostja seletuse järgi tuli laen tagastada esialgse kokkuleppe kohaselt 15. juuliks 1998. a

ja laenulepingu sõlmimisel lepiti täiendavalt kokku ka selles, et kostjal on õigus vajadusel hageja

sõiduautot tasuta kasutada ajani mil hageja tagastab kostjale 13 000 krooni. Pooltevahelise õigussuhte

kvalifitseerimisel rendilepinguna pidi olema tõendatud auto kasutamise eest tasu maksmise

kokkulepe. Selline kokkulepe ei ole tõendatud.

9. Kuna tasu maksmise kokkulepe ei ole tõendatud, siis said pooled 1997. a juulis laenulepinguga

koos sõlmida lepingu vara tasuta kasutamiseks. Hageja andis sõiduauto BMW kostjale kasutamiseks

tingimusel, et kostjal on õigus sõiduautot kasutada, kuni hageja tasub talle 13 000 krooni. Sellist

kokkulepet tõendavad A. Toominga hagiavaldus ja seletus; A. Kivi vastus juristibüroole ja hagile,

tema vastuhagi ja seletus. Tegemist oli TsÜS § 81 lg 3 mõttes tingimusliku tehinguga, sest kostja asja

kaaskasutaja õiguste ja kohustuste lõppemine oli seatud sõltuvusse laenusumma tasumisest.

Kokkuleppe sõlmimisel ei olnud teada, millal hageja maksab võla. Selline laenulepingust tuleneva

kohustuse arvestamine vara tasuta kasutamise lepingu tingimusena ei ole vastuolus poolte tegeliku

tahtega ega ka lepinguvabaduse põhimõttega. Kuna hageja ei ole võlga tasunud, siis kokkuleppest

tulenevalt kehtib vara tasuta kasutamise leping ja pooled jäid sõiduauto kaasvaldajateks. Kostja on

kaasvaldajana rikkunud hageja õigust vajadusel asja kasutada. Selline rikkumine on kõrvaldatav AÕS

§ 45 lg 1 kohaselt, sest asjaolude hindamisel tuleb lähtuda sellest, milline oli poolte kokkulepe auto

kasutamiseks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi

rahuldada. Ringkonnakohus on rikkunud oluliselt protsessiõiguse normi ja kohaldanud ebaõigesti

materiaalõiguse normi. Ringkonnakohus on ebaõigesti kvalifitseerinud pooltevahelise õigussuhte

tingimusliku lepinguna ja lähtunud õigusliku hinnangu andmisel ainult üksnes kostja ütlustest ja

väidetest. Hageja väitis küll algul, et tegemist on laenuga, kuid hiljem muutis hagi alust ja leidis, et

raha oli ettemaks auto kasutamise eest. Lepingu sõlmimisel on oluline poolte tegelik tahe. Kuna

pooled olid head sõbrad, siis ei sõlmitud auto kasutamiseks kirjalikku lepingut. Pooled ei ole

sõlminud kokkulepet, mille järgi võis kostja hageja autot kasutada võla tasumiseni. Ringkonnakohus

on sõiduauto kasutamisõiguse lõppemise seostamisel laenulepingust tuleneva kohustuse täitmisega

lähtunud ainult kostja väidetest laenu kohta ja jätnud hageja ütlused hindamata. Pooled leppisid

kokku ainult auto kasutamises. Kostja nõudis laenu tagastamist alles vastuhagiavalduses. Seetõttu

asus hageja seisukohale, et arvestades auto kasutamise (rendi) hinda, saab kostja makstud 13 000

krooni lugeda tasaarvestatuks kostja poolt auto kasutamisega 1998. aasta veebruarist auto

arestimiseni 23. märtsil 2001. a.

11. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 229 lg-t 1, mille kohaselt kohus ei või otsuses ületada nõude

piire ega teha otsust nõude osas mida pole esitatud. Pooled ei ole esitanud auto kaasvaldusesse

mõistmise nõuet. Hageja nõue oli auto välja nõuda kostja ebaseaduslikust valdusest.

12. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et kassatsioonkaebuses vaidlustatakse mõningate

tõendite hindamist. Ringkonnakohus ei rikkunud protsessiõiguse normi ega ületanud nõude piire.

Ringkonnakohus tuvastas õigesti, et kostja valdus ei olnud ebaseaduslik.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

14. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ületas hagi lahendamise piire.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 229 lg-t 1, mille kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire

ega teha otsust nõude osas, mida ei esitatud. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega mõistis sõiduauto BMW kostja omavolilisest valdusest poolte kaasvaldusesse kuni

hageja on tasunud kostjale laenu 13 000 krooni. Hageja ei ole sellist nõuet esitanud. Hageja esitas

hagiavalduses nõude sõiduauto kostja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Ta tõi esile asjaolu,

et on sõiduauto omanik ning kostja valdus on ebaseaduslik, sest ta võttis auto ainukasutusse ja ei

võimaldanud hagejal autot kasutada. Ka kostja ei nõudnud autot kaasvaldusesse. Kostja esitas

vastuhagi laenu summas 13 000 krooni saamiseks.

15. Kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, siis TsMS § 231

lg 4 kohaselt peab kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja väidetega. Kohus

peab otsuses analüüsima kõiki kogutud tõendeid. Hageja nõudis auto üleandmist. Kostja ei ole

vaidlustanud hageja auto kasutuse õigust. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta leidis ainult

kostja seletuse alusel, et pooltel on kehtiv auto tasuta kasutamise kokkulepe ja selle kohaselt on

kostjal õigus kasutada autot kuni 13 000 krooni tagastamiseni. Hageja eitab sellise

kokkuleppetingimuse olemasolu. Nõustuda tuleb kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei

ole põhjendanud, kuidas hageja hagiavaldus ja seletus tõendavad tingimusliku vara tasuta kasutamise

kokkulepet. Kui ringkonnakohus leidis, et kostja kasutas autot tasuta varakasutuse lepingu alusel

(TsK § 347), siis on ta jätnud andmata hinnangu hageja väitele, et kostja ei andnud nõudmisel

hagejale autot kasutada. Samuti on ringkonnakohus jätnud hinnangu andmata hageja vastuväitele

vastuhagis, et kasutades autot 1998. aasta veebruarist kuni auto arestimiseni 23. märtsil 2001.a, on

kostja seda kulutanud ja seetõttu on alusetu 13 000 krooni nõue.

16. Ringkonnakohus kohaldas asjas ebaõigesti AÕS § 45. Sõltumata sellest, kas sõiduautot kasutati

tasu eest või tasuta, ei kuulu asjas kohaldamisele valduse kaitse sätted. Pooltel on vaidlus kostja poolt

hageja sõiduauto valduse seaduslikkuse üle ja selles, kas tal on alus saada hagejalt tagasi 13 000

krooni. Kostja on vastuhagis sidunud auto tagastamise hageja poolt 13 000 krooni tagasimaksmisega.

AÕS § 320 lg 1 järgi on võlausaldajal õigus seaduslikult tema valdusse sattunud võlgniku vallasasja

kuni nõude rahuldamiseni kinni pidada, juhul kui nõue on sissenõutav ja seotud kinnipeetava

esemega. Nõue on AÕS § 321 p 5 järgi seotud kinnipeetava esemega, kui eseme valdus ja nõue

tulenevad valdaja ja võlgniku vahelisest õigussuhtest. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kaaluda poolte

esitatud asjaoludest lähtuvalt, kas õigussuhe on kvalifitseeritav kinnipidamisõiguse teostamisena ja

kui suhe on kvalifitseeritav AÕS § 320 järgi, siis anda hinnang hageja väitele nõude tasaarvestamise

kohta, kui kostja kasutas autot kokkuleppe vastaselt.

17. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna hageja ei vaidlusta raha saamist, siis ei

too kirjaliku vormi järgimata jätmine (TsK § 273) kaasa laenulepingu tühisust.

18. Hageja kassatsiooniastme kohtukulu õigusabi eest 650 krooni hüvitamine otsustatakse asja

sisulisel läbivaatamisel.

V. Kõve, L. Laarmaa, J. Luik