3-1-1-44-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-44-02

Otsuse kuupäev

24. aprill 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Lea Kivi ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi M. P. süüdistuses KrK § 162 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 2001. a otsus kriminaalasjas nr II-

1/1036/01

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. P., kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

19. märts 2002. a

Istungil osalenud isikud

M. P. kaitsja vandeadvokaat Ann Saar ja riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 2001. a otsus M. P. süüditunnistamises ja

karistamises KrK § 162 järgi.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 24. aprillil 2002. a ega kuulu edasikaebamisele.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Harju Maakohtu 24. oktoobri 2001. a otsusega tunnistati M. P. süüdi KrK § 162 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahatrahv 207

päevamäära, s. o 5796.- krooni. Eesti Vabariigi kasuks mõisteti kohtualuselt välja tsiviilhagi summas 45 037.- krooni.

M. P. tunnistati süüdi selles, et tema, töötades 3. aprillist 1994. a Kaitseliidu X maleva Y malevkonna Z kompanii pealiku ametkohal, hoidis

hooletult relvalao võtmeid, millega hõlbustas 30. novembril 1997. a kolmel tuvastamata isikul röövida relvalaost tulirelvi ja laskemoona

kogumaksumusega 108 101,75 krooni. Vastavalt eeskirjadele pidi M. P. hoidma relvaruumi võtmeid allüksuse korrapidaja käes ja

tagavaravõtmeid samuti allüksuse korrapidaja käes laekas pitseeritult. Võtmete hoidmise korda eirates pani M. P. ühe võtmete komplekti

relvaaida ukse kohal asuvasse avasse, teise viis aga koju. Staapi tunginud kurjategijad avasid ukse kohalt leitud võtmetega relvalao ukse ja

viisid sealt ära eelpoolmainitud väärtuses relvi. Seega Kaitseliidu Kodukorrast, Kaitseväe Sisemäärustikust ja Relvade laske-ja lahingumoona

arvestuse , väljastamise ja hoidmise juhendist tulenevate ülesannete mittevastava täitmisega nendesse hooletu suhtumise tagajärjel põhjustas

M. P. riigile suure varalise kahju ja diskrediteerides Eesti Kaitsejõudude mainet - ka muu raske tagajärje riigi seadusega kaitstud huvidele.

Kohus leidis, et kompanii pealik M. P. isikus oli kohustatud vastutama relvaaidas olevate relvade ja laskemoona hoidmise eest. Seda vastutust

ei eitanud ka M. P. ise. Samuti ei omanud kohtu hinnangul õiguslikku tähendust kohtualuse väide, et talle ei tutvustatud käskkirja Z kompanii

moodustamise ja tema pealikuks määramise kohta. Nimelt ei eitanud M. P. ka seda, et ta tegutses üle kolme aasta Jõelähtme kompanii

pealikuna ja seega oli ta kohtu hinnangul vastutav kompanii pealiku kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Paljasõnaliseks pidas kohus ka

M. P. kinnitust selle kohta, et talle ei olnud tutvustatud Relvade laske-ja lahingumoona arvestuse, väljastamise ja hoidmise juhendit.

M. P. vastutuse põhistamisel viitas kohus ka tema ja Kaitseliidu X maleva Y malevkonna pealiku T. S. vahel sõlmitud varalise vastutuse

lepingule, mille punkt 4 alusel on kaitseliitlane kohustatud temale usaldatud vara hoidma muuhulgas ka nii, et oleks välistatud vara sattumine

kõrvaliste isikute kätte. Võtmete asetamisega relvaaida ukse kohal asuvasse avasse jättis M. P. selle kohustuse täitmata.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kohtualuse kaitsja Urmas Rebane, taotledes otsuse tühistamist ja oma kaitsealuse

õigeksmõistmist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 17. detsembri 2001. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Kriminaalkolleegium leidis, et on tõendatud nii M. P. hooletu suhtumine ametikohustuste täitmisesse kui ka sellega põhjuslikus seoses olev

tagajärg KrK § 162 mõttes. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on tuvastatud, et kõik seadusandlikud aktid olid malevkondadesse laiali

saadetud ning M. P. kompanii pealikuna pidi neid akte tundma ja täitma. Seetõttu pidas kohtukolleegium ennastõigustavaks tema väiteid selle

kohta, et ta ei olnud nende sisust teadlik. Pigem tõendas see väide kohtu hinnangul just seda, et M. P. täitis oma ametiülesandeid hoolimatult

ja vastutustundetult. Ringkonnakohus märkis samuti seda, et kriminaalasja kohtulikul uurimisel tuvastatu kohaselt valitses Jõelähtme

kompaniis äärmine korralagedus, kusjuures M. P. ei olnud määranud isegi korrapidajat, kelle kätte tulnuks võtmed anda. H. P. näol, kes

30. novembril 1997. a relvi valvas, ei olnud tegemist mitte korrapidaja, vaid tavalise valvuriga, sest ta ei täitnud mingeid operatiiv-tehnilisi

funktsioone. Kuna M. P. korrapidajat ei määranud ja tema kätte võtmeid ei andnud, siis pidas kohus teda otseselt vastutavaks selle eest, et

ukse kohal asetsenud võti sattus röövlite kätte.

Menetlus Riigikohtus

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas M. P. kassatsioonkaebuse, milles taotleb enese õigeksmõistmist.

4.1 Kaebuses väidab M. P. jätkuvalt, et talle ei ole tutvustatud dokumenti, mille täitmata jätmist talle inkrimineeritakse - seega Kaitsejõudude

Peastaabi ülema A. L. 8. veebruari 1994. a käskkirjaga nr 39 kinnitatud "Relvade, laske- ja lahingumoona arvestuse, väljastamise ja hoidmise

juhendit". Seetõttu puudus kassaatori arvates tema käitumises talle inkrimineeritud kuriteo subjektiivne külg. Järgnevalt märgib kassaator, et

kohtuotsustes on vääralt käsitatud tõendamiskoormist ja süütuse presumptsiooni ning leiab, et tema selline arusaam on tuletatav ka

Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendist nr 3-1-1-56-01, milles Riigikohus on selgitanud KrK §-s 162 ettenähtud kuriteo subjektiivse

külje sisu.

4.2 Kassaator märgib, et ta taotles apellatsioonkaebuses mitme tema arvates asetleidnud kriminaalmenetluse seaduse rikkumise tunnistamist

kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 mõttes. Kuna aga ringkonnakohus jättis sellele taotlusele reageerimata,

siis omakorda tuleb ka see reageerimata jätmine tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 mõttes.

4.3 Eelnevast tulenevalt heidab kassaator ringkonnakohtule ette selle aktsepteerimata jätmist, et Riigikohtu poolt mingi

kriminaalmenetlusõiguse normi rikkumise tunnistamine AKKS § 39 lg 4 alusel kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks on

käsitatav kriminaalmenetluse õiguse allikana KrMK § 1 p 4 mõttes.

4.4 Kassaator on seisukohal, et ringkonnakohus on suurendatud süüdistuse mahtu sellega, et on talle lisaks relvaruumi võtmete valele

hoidmisele süüks arvanud ka üldist hooletut käitumist ja korrapidaja määramata jätmist ning on muud rasket tagajärge sisustanud uute

tagajärgedega.

5. Riigikohtu istungil esitatud seletuses toetas kaitsja esitatud kassatsioonkaebust rõhutades, et tuvastamata on põhjuslik seos M. P.-le

süüksarvatud teo ja relvade vargusega kaasnenud tagajärje vahel ning et ringkonnakohus on otsuse tegemisel tuginenud üksnes M. P. poolt

antud ütlustele ja on avaldamata jätnud kriminaaltoimiku materjalid.

Prokurör taotles ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata jätmist.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata järgmistel kaalutlustel.

6.1 M. P. ja tema kaitsja kaitsetaktika on kogu senise kohtumenetluse vältel olulisel määral tuginenud väitele, et kuna M. P.-le on jäetud

tutvustamata tema ametialaste kohustuste tekkemomenti vormistavad või nende kohustuste sisu tutvustavad dokumendid, siis ei saa talle ka

ette heita ametialaste kohustuste täitmata jätmist või mittevastavat täitmist KrK § 162 mõttes. Nii on M. P. esimese astme kohtus väitnud, et

talle ei ole tutvustatud Kaitseliidu X maleva pealiku 3. aprilli 1994. a käskkirja nr 9 - seega dokumenti, millega vormistati tema teenistussuhe

Kaitseliidu X maleva Y malevkonna Z üksikkompanii pealiku ametikohal. Samas ei ole M. P. kunagi eitanud ja ei eita seda ka

kassatsioonkaebuses, et tegelikult ta töötas nimetatud ametikohal alates 3. aprillist 1994. a. Kuna tuvastatud on M. P. töötamine Kaitseliidu X

maleva Y malevkonna Z üksikkompanii pealiku ametikohal, siis on nii esimese kui ka teise astme kohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

arvates põhjendatult ja kooskõlas Eesti halduskohtu praktikas aktsepteerituga asunud seisukohale, et M. P. pidi teadma ja ka täitma selle

ametikohaga seonduvaid kohustusi. Ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses on põhjendatult märgitud, et juba kaitseliitu astumise

sooviavalduses annavad tulevased kaitseliitlased pühaliku tõotuse täita muuhulgas ka kõiki juhatuse määrusi ja korraldusi. Samuti on

ringkonnakohus põhjendatult lugenud tuvastatuks, et kõik seadusandlikud aktid olid malevkondadesse ja sealhulgas ka Z kompaniisse laiali

saadetud.

Eelöeldu on kooskõlas ka Riigikohtu halduskolleegiumi 10. aprilli 2001 a otsuses ( RT III, 2001, 12, 124 ) märgituga, et avalik teenistuja

peab oma ametikohast lähtuvalt juhinduma ka muudest õigusaktidest, millega on tema teenistusvaldkond reguleeritud ja et lisaks kõigele

muule tuleb teenistusülesannete määratlemisel arvesse võtta ka teenistuskoha olemust. Kohustus juhinduda oma teenistusvaldkonda

reguleerivatest õigusaktidest tähendab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates seda, et vastav isik ei saa jääda passiivselt ootama endale

õigusaktide tutvustamist vaid peab ise olema huvitatud nendest õigusaktidest, mis tema teenistusvaldkonda puudutavad ja millest tulenevad

tema kohustused.

6.2 Kassatsioonkaebuses väidab M. P. jätkuvalt, et kuna talle ei ole tutvustatud ka Kaitsejõudude Peastaabi ülema A. L. 8. veebruari 1994. a

käskkirjaga nr 39 kinnitatud "Relvade, laske- ja lahingumoona arvestuse, väljastamise ja hoidmise juhendit", siis puudus tema käitumises

talle inkrimineeritud kuriteo subjektiivne külg. Selle väitega haakuvalt leiab kassaator, et kohtuotsustes on vääralt käsitatud

tõendamiskoormist ja süütuse presumptsiooni ning märgib, et tema selline arusaam on tuletatav Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendist

nr 3-1-1-56-01, milles Riigikohus on selgitanud KrK §-s 162 ettenähtud kuriteo subjektiivse külje sisu.

Kaitseliidu X maleva ohvitseri U. K. kirjas (I kd, tl 233) tunnistatakse tõepoolest, et M. P. ei ole tutvunud viimatinimetatud käskkirjaga,

kusjuures selle väite aluseks on kirjas märgitu kohaselt M. P. enese ütlused. Kooskõlas eelmises punktis märgituga ei saa mittetutvumist ka

kõnealuse käskkirjaga mingil juhul lugeda M. P. vastutust välistavaks asjaoluks. Vastupidi: Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et

Kaitseliidu mingi maleva üksikkompanii pealiku ametikoha olemusse saab vaevalt kuuluda midagi veel olulisemat, kui selle väga täpne

teadmine, kuidas tuleb hoida kompaniile usaldatud relvastust. Nii nagu ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses sisuliselt põhjendatult leitakse,

saab M. P. poolt relvaruumi võtmete paigutamine "relvaaida ukse kohal asuvasse avasse" peegeldada üksnes kas tema soovimatust teada,

kuidas tegelikult tuleks hoida relvaruumi võtmeid või siis vastava kohustuse teadlikku ignoreerimist.

Kuna kassaator ei ole täpsustanud, kuidas konkreetselt on käsitletava kriminaalasja menetlemisel riivatud süütuse presumptsiooni ( ja

sealhulgas tõendamiskoormise ) esemelist kaitseala, siis on seda väidet keerukas analüüsida. Igal juhul ei saa süütuse presumptsiooni riiveks

lugeda selle asjaolu presümeerimist, et - kooskõlas ATS § 59 lg-s 3 sätestatuga peab ametiisik " täitma teenistusse puutuvaid õigusakte ja

korraldusi ning, ootamata erikorraldust, ülesandeid, mis tulenevad tema teenistuskohast, välja arvatud käesoleva seaduse §-de 62 1. lõikes ja

63 1. lõikes loetletud juhtudel". M. P.-lt ei ole kunagi nõutud ATS § 62 lg-s 1 ja § 63 lg-s 1 loetletud ülesannete täitmist.

Nõustuda ei saa kassaatori seisukohaga, et tema arusaam M. P. käitumises kuriteo subjektiivse külje puudumisest saaks kuidagi tuleneda

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. mai 2001. a kohtuotsusest nr 3-1-1-56-01 (RT III, 2001, 18, 194). Selles kohtulahendis ei ole peetud

põhjendatuks ega seadusandja mõttega kooskõlas olevaks lähtuda ametialaste kohustuste liiga kitsast tõlgendamisest. Kõnealuses

kohtuotsuses on märgitud, et KrK §-s 162 märgitud ametialaste kohustuste mõistega on hõlmatud ka ametkonnasisesed eeskirjad, mis on

ametiisikule kohustuslikud tulenevalt tema eriala spetsiifikast ning mille kohustuslikkusest on teda teavitatud. Kuid kooskõlas ülalmärgituga

ei tulene ka sellest kohtuotsusest, et teavitamise fakti saaks lugeda tuvastatuks üksnes siis, kui vastav ametiisik oma allkirjaga kinnitab mingi

dokumendi lugemist. Märkigem siinjuures, et lugemise fakt iseenesest ei tähenda veel dokumendi sisust arusaamist. Kohustusi sisaldavate

aktidest teavitamiseks tuleb ametiisikute puhul lugeda ka reaalse võimaluse loomist nende aktidega tutvumiseks. Sellise reaalse võimaluse

olemasolu on kohtud käesolevas kriminaalasjas M. P. puhul lugenud põhjendatult tuvastatuks.

6.3 Puutuvalt kassatori väitesse, et ringkonnakohus on ise oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust sellega, kui ei ole määrusega

reageerinud tema taotlustele tunnistada esimese astme kohtus väidetavalt asetleidnud kriminaalmenetluse seaduse rikkumised

kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida järgmist.

Taotluste esitamise ja lahendamise kord kriminaalasja arutamisel esimese astme kohtus on sätestatud KrMK §-s 237. Selle paragrahvi

viimase lõike kohaselt peab esimese astme kohus tõepoolest igale esitatavale taotlusele reageerima määrusega kas selle rahuldamise või

rahuldamata jätmise kohta. Kuid kohtukaebemenetlustes on taotluste lahendamise mehhanism mõnevõrra teistsugune, sest nendes

menetlustes on sageli võimatu eristada teineteisest kaebust ja taotlust. Pigem võib öelda, et kohtukaebuste lahendamisel on sageli

menetlusesemeks topeltfunktsionaalsed menetlustoimingud, mis samaaegselt sisaldavad nii kaebuse (eelneva menetluse käigu või

tulemustega mittenõustumise) kui taotluse elemente. Seega ei ole õige väita, et kohtukaebemenetlustes peaks kohus igale taotluse elemendile

reageerima KrMK § 237 lg-s 5 sätestatud korras määrusega. Oluline on siinjuures arvestada sedagi, et apellatsioonkaebuses on taotluste

esitamine piiratud ka AKKS § 8 lg-s 2 sätestatuga. Eelöeldut kinnitab seegi asjaolu, et vastavalt AKKS §-s 26 sätestatule ei tule

apellatsioonimenetluses taotluste lahendamisel juhinduda KrMK § 237 lg-s 5 sätestatust. Kooskõlas eelöelduga ei saa põhjendatuks lugeda

kassaatori väidet selle kohta, et ringkonnakohus rikkus taotluste lahendamise korda sellega, et ei reageerinud määrusega igale tema poolt

apellatsioonkaebuses esitatud taotlusele.

Kassaatori käsitletav väide on aga põhjendamatu ka seetõttu, et tegelikult on apellatsioonkaebuses kas jäetud üldse märkimata

(apellatsioonkaebuse p 2), millise kriminaalmenetluse seaduse konkreetse normi väidetava rikkumise tunnistamist kriminaalmenetluse

seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 mõttes on taotletud või siis on küll viidatud kriminaalmenetluse seaduse konkreetse normi

väidetavale rikkumisele (apellatsioonkaebuse p 6), kuid on selle rikkumise olulisust põhjendatud üksnes viitega mingile Riigikohtu lahendile,

mitte aga AKKS § 39 lg-s 4 sätestatud lisatingimuse olemasolule - sellele, miks väidetav rikkumine antud konkreetsel juhul on takistanud või

oleks võinud takistada kriminaalasja igakülgset, täielikku ja objektiivset uurimist ning seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist.

6.4 Kassatsioonkaebuse ühe keskseimana ongi tõstatatud küsimus sellest, kas Riigikohtu poolt mingi kriminaalmenetlusõiguse normi

väidetava rikkumise tunnistamine AKKS § 39 lg 4 alusel kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks on käsitatav kriminaalmenetluse

õiguse allikana KrMK § 1 p 4 mõttes. Riigikohtu varasemas praktikas ( vt näiteks 27. aprilli 1999. a otsust ( RT III, 1999, 16, 161 ) on sellele

küsimusele vastatud sisuliselt jaatavalt. Kuid selline seisukoht oli kohtumenetluse ökonoomia põhimõttest lähtuvalt võetud olukorras, mil

ringkonnakohtul enesel puudus igasugune võimalus sedastada kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist AKKS § 39 lg-le 4 tuginevalt.

Pärast 1. septembril 2000. a jõustunud AKKS § 39 lg 4 muudatust tuleb aga Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates kassaatori poolt

tõstatatud küsimusele vastata eitavalt. Vastavalt KrMK § 1 p-s 4 sätestatule saavad Riigikohtu lahendid olla kriminaalmenetluse allikaks

üksnes küsimustes, mis ei ole lahendatud muude kriminaalmenetluse õiguse allikates või mis on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Seega

peaks Riigikohtu lahend KrMK § 1 p-s 4 sätestatud õigusallikana sisaldama positiivset menetluslikku käitumisjuhist olukorraks, mida

seadusandja ei ole eelnevalt reguleerinud. Mingi kriminaalmenetlusõiguse normi rikkumise tunnistamine kriminaalmenetluse seaduse

oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 4 alusel erineb mitmeti KrMK § 1 p-s 4 silmas peetud õigusallikat kujundavast tegevusest. Esiteks ei

looda AKKS § 39 lg-le 4 tuginevas tegevuses mitte mingit uut menetluslikku käitumisjuhist vaid antakse hinnang olemasoleva

kriminaalmenetlusõiguse normi rikkumisele. Teiseks - erinevalt KrMK § 1 p-s 4 silmas peetavast tegevusest on AKKS § 39 lg-s 4 sätestatu

kohaselt pädev kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist sedastama ka ringkonnakohus. Ja kolmandaks - nii nagu on juba eelnevalt p-

s 5.3 märgitud - on mistahes kriminaalmenetlusõiguse normi rikkumise tunnistamisel AKKS § 39 lg 4 alusel kriminaalmenetluse seaduse

oluliseks rikkumiseks alati kasuistlik (ja seega mitte õigusallikaline) iseloom AKKS § 39 lg-s 4 sätestatud lisatingimuse tõttu. Nimelt võib

AKKS § 39 lg 4 kohaselt tunnistada AKKS § 39 lg-s 3 loetlemata rikkumisi kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks üksnes

tingimusel, et see rikkumine takistas või oleks takistanud antud konkreetse kriminaalasja õiget lahendamist.

6.5 Ei saa nõustuda kassaatoriga selles, et nii maakohus kui ka ringkonnakohus oleks suurendanud süüdistuse mahtu, milles M. P. oli kohtu

alla antud. Süüdistuse mahu suurendamiseks ei saa lugeda neid täiendavaid argumente, mida ringkonnakohus on pidanud vajalikuks lisada

esimese astme kohtu motiividele.

6.6 Ei saa nõustuda ka kaitsja poolt Riigikohtu istungil tehtud etteheitega, et ringkonnakohus on oma otsuse tegemisel tuginenud üksnes M.

P. poolt ringkonnakohtu istungil antud ütlustele ja on jätnud avaldamata toimiku materjalid. Ringkonnakohtu istungi protokollist nähtuvalt ei

ole keegi kohtuistungil taotlenud toimikumaterjalide avaldamist ja kuna ringkonnakohus jättis esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis

kooskõlas AKKS § 29 lg-s 5 sätestatu mõttega puudus ringkonnakohtul vajadus midagi toimikumaterjalidele tuginevalt põhistada.

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher