3-2-1-53-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-53-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. aprill 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Luik, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Lilia Kaldussova hagi Valeri Kaldussovi vastu ühisvara jagamise

nõudes.

Vaidlustatud

kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. novembri 2001. a otsus

tsiviilasjas nr II-2/1188/01

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

Valeri Kaldussovi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise

kuupäev

1. aprill 2002. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. novembri

2001. a otsus osas, millega jäeti tühistamata linnakohtu otsus

V. Kaldussovilt enam saadud ühisvara arvel rahalise hüvitise 140 600

krooni L. Kaldussova kasuks väljamõistmine.

2. Teha tühistatud osas uus otsus ja mõista Valeri Kaldussovilt välja enam

saadud ühisvara arvel rahaline hüvitis 70 300 (seitsekümmend tuhat

kolmsada) krooni Lidia Kaldussova kasuks.

3. Muus osas jätta apellatsioonikohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada Valeri Kaldussovile 27. detsembril 2001. a tasutud kautsjon

200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 24. oktoobril 1996. a esitatud hagiavalduses palus L. Kaldussova jagada poolte abielu kestel

omandatud ühisvara. Hagiavalduse kohaselt olid L. Kaldussova ja V. Kaldussov abielus

20. veebruarist 1981. a 16. detsembrini 1991. a. Teistkordselt registreeriti nende abielu 29. detsembril

1992. a. Poolte abielusuhted lõppesid veebruaris 1996. a. L. Kaldussova palus abikaasade ühisvara

jagada võrdselt ja mõista kostjalt hagejale rahaline hüvitis, kuna enamik asjadest on kostja kasutuses.

2. Kostja vastuväidete kohaselt oli enne 3. septembrit 1991. a omandatud ühisvara juba varem

faktiliselt jagatud ja see vara ei kuulu jagamisele kohtus. Teistkordselt abielus olles, kuni abielusuhete

lõppemiseni 1994. a veebruaris, ostsid pooled ainult Philipsi kohvikeetja.

3. Tallinna Linnakohtu 4. aprilli 2001. a otsusega jagati poolte ühisvara. Otsuse põhjenduste kohaselt

lõppesid poolte abielusuhted 1994. a veebruaris. Seega jagatakse ühisvara pärast abielusuhete

lõppemist ja PkS § 18 lg-st 2 lähtuvalt määratakse ühisvara koosseis kindlaks suhete lõppemise aja

seisuga. PkS § 15 lg 1 kohaselt ei kuulu jagamisele vara, mille üks abikaasa on omandanud pärast

abielusuhete lõppemist. Asjaolu, et pooled ei jaganud esimese abielu lahutamisel ühisvara, ei võtnud

hagejalt seadusest tulenevat õigust nõuda ühisvara jagamist PkS § 18 lg 1 alusel pärast teistkordset

abielusuhete lõppemist. Pooltel on ühisvara kokku 155 000 krooni väärtuses. PkS § 19 lg 1 alusel on

kummalgi poolel õigus " osale ühisvara väärtusest. Hagejale jäeti asju 7 200 krooni väärtuses ja

kostjale 147 800 krooni väärtuses. Enam saadud ühisvara arvel mõisteti kostjalt hagejale 140 600

krooni suurune hüvitis.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. novembri 2001. a otsusega jäeti linnakohtu otsus

muutmata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on linnakohus kummutanud kostja väite, et pooled on

jaganud enne 3. septembrit 1991. a omandatud ühisvara. PkS § 18 lg 1 kohaselt võib ühisvara jagada

abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. Kuna kostja esimese abielu kestel omandatud

ühisvara jagamise kohta tõendeid ei esitanud, siis oli kohus õigustatud jagama kogu poolte ühisvara.

Kuigi perekonnaseadus jõustus 1. jaanuaril 1995. a, kohaldas kohus poolte ühisvara jagamisel õigesti

perekonnaseaduse sätteid, sest PkS § 132 kohaselt jagatakse ühisvara selle seaduse sätete kohaselt ka

siis, kui see oli omandatud enne seaduse jõustumist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kostja palub kassatsioonkaebuses apellatsioonikohtu otsuse ühisvara 155 000 krooni väärtuses

jagamise osas tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise

rikkumise tõttu ning saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule.

6. Esimese abielu ajal omandatud abikaasade ühisvara jagamise nõue on aegunud. Selle abielu

lahutuse ajal kehtinud ENSV APK § 23 lg 4 kohaselt kehtis lahutatud abikaasade ühisomanduses

oleva vara jagamise nõudele kolmeaastane hagi aegumise tähtaeg. PkS § 139 lg 1 sätestab, et kui

enne perekonnaseaduse jõustumist kehtinud hagi aegumistähtaeg on seaduse jõustumise ajaks

möödunud, kohaldatakse varem kehtinud aegumistähtaegu. L. Kaldussova esitas hagi ühisvara

jagamiseks 1996. aastal. Kohtud jätsid kostja nõudmisest hoolimata hagi aegumise kohaldamata.

7. Kohus on otsuses tuginenud PkS § 19 lg-le 1, mille kohaselt loetakse kummagi abikaasa osad

ühisvara jagamisel võrdseks, ning sama paragrahvi 3. lõikele, mille kohaselt määratakse ühisvara

jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja

kohustustena. Samas ei ole kohus seda sätet tegelikkuses rakendanud. Nii jäeti hagejale esemeid 7200

krooni väärtuses, kostjale 147 800 krooni väärtuses ning kostjat kohustati hagejale tasuma enam

saadud ühisvara arvel kompensatsiooni 140 600 krooni.

8. Kohtud on rikkunud TsMS § 73 lg 1 sellega, et ei teinud kindlaks ühisvara koosseisu ja maksumust

abielusuhete lõppemise aja seisuga. Seetõttu peab kostja tasuma hüvitist summas, mis ei vasta temale

jagamise tulemusena jäetud vara tegelikule väärtusele.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja apellatsioonikohtu otsust seaduslikuks ja

põhjendatuks.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 362 p 5 alusel osas, millega

jäeti tühistamata linnakohtu otsus kostjalt enam saadud ühisvara arvel hüvitise väljamõistmise osas.

Kuna ringkonnakohus on tuvastanud poolte ühisvara koguväärtuse ja pooltele jääva vara väärtuse,

siis saab kolleegium ise tühistatud osas uue otsuse teha. Kassatsioonkaebus kuulub osaliselt

rahuldamisele.

11. Kui abikaasade ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks, kui on

tema osa ühisvarast, siis mõistab kohus vastavalt PkS § 19 lg-le 4 temalt teisele abikaasale rahalise

hüvitise. Kohus leidis, et pooltel on ühisvara kokku 155 000 krooni väärtuses, millest kummalgi

poolel on õigus " osale, s.o varale 77 500 krooni väärtuses (PkS § 19 lg 1). Kohus jättis hagejale 7200

krooni ja kostjale 147 800 krooni väärtuses asju. Seega sai hageja ühisvarast 70 300 krooni vähem ja

kostja 70 300 krooni rohkem. Eelnevast tulenevalt peab kostja maksma hagejale enam saadud

ühisvara arvel rahalist hüvitist 70 300 krooni, mitte 140 600 krooni, nagu otsustas apellatsioonikohus.

12. Põhjendamatu on kostja viide PkS § 139 lg-le 1 ja väide, et esimese abielu ajal omandatud

ühisvara jagamise nõude osas kuulus kohaldamisele APK § 23 lg 4. Kohtud on tuvastanud, et pooled

olid abielus 20. veebruarist 1981. a 16. detsembrini 1991. a ja teistkordselt 29. detsembrist 1992. a.

Samuti selle, et abielu lahutamisel 16. detsembril 1991. a poolte ühisvara ei jagatud. See, et nad

16. detsembrist 1991. a 29. detsembrini 1992. a abielus polnud, ei muutnud abielulist ühisvara nende

lahusvaraks. 29. detsembril 1992. a abiellusid pooled uuesti ja olid abielus ka perekonnaseaduse

jõustumise ajal 1. jaanuaril 1995. a. APK § 23 lg 4 sätestatud tähtaeg kuulus kohaldamisele ainult

lahutatud abikaasade ühisomanduses oleva vara jagamise nõuetele.

13. Põhjendamatu on kassatsioonkaebuse väide, et kohtud on rikkunud TsMS §-s 73 sätestatud poolte

kohtu ees võrdse kohtlemise printsiipi, jättes välja selgitamata ühisvara tegeliku koosseisu ja ei ole

kohustanud hagejat nõuet konkretiseerima. Hageja on hagiavalduses esitanud ühisvara nimekirja ja

kostjal oli võimalus menetluse käigus esitada vastuväiteid nii jagatava vara kui ka selle väärtuse

kohta. Kostjale oli määratud riigi arvelt esindaja ja ta on saanud realiseerida TsMS §-s 73 sätestatud

õigusi esitada kohtule taotlusi ja hagile vastuväiteid.

J. Luik, H. Jõks, L. Laarmaa