3-1-1-41-02 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-41-02

Määruse kuupäev

11. aprill 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi J. A. süüdistuses KrK § 1842 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. jaanuari 2002. a määrus kriminaalasjas nr II-1/38/02

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. A. kaitsja vandeadvokaat Merike Borunova, erikaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

12. märts 2002. a

Istungil osalenud isikud

Riigiprokurör Marge Püss

RESOLUTSIOON

1. Jätta erikaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. jaanuari 2002. a määrus J. A. süüdistusasjas

muutmata.

2. Määrus jõustub 11. aprillil 2002. a ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. A. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1842 lg 1 järgi selles, et tema, kandes karistust X vanglas, haaras 28. augustil 2001. a kinni temalt

mobiiltelefoni võetust teostanud vangla peaspetsialisti A. O. käest ning hakkas seda väänama, üritades telefoni ära võtta ja tekitades sellega

kannatanule füüsilist valu.

2. Harju Maakohtu 15. novembri 2001. a otsusega mõisteti J. A. temale esitatud süüdistuses õigeks.

Kohus leidis, et käe väänamist ei saa tõlgendada löömise, peksmise või kehavigastuse tekitamisena KrK § 1842 lg 1 mõttes ning märkis, et

antud paragrahvi dispositsioonis on täpselt selgitatud, mida seadusandja peab silmas mõiste "vägivald" all. Eeltoodu alusel asus kohus

seisukohale, et J. A. käitumises puudus KrK 1842 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseis.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti prokurör Leida Velba, taotledes otsuse tühistamist ja uue, süüdimõistva otsuse tegemist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 24. jaanuari 2002. a määrusega maakohtu otsus tühistati ja saadeti kriminaalasi uueks

arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Apellatsioonprotest rahuldati osaliselt.

Kriminaalkolleegium nõustus maakohtu järeldusega selles, et KrK § 1842 lg-s 1 toodud vägivalla loetelu on sätestatud ammendavalt ning muu

füüsilist valu tekitanud vägivallategevus ei ole kvalifitseeritav nimetatud paragrahvi järgi.

Küll aga leidis kriminaalkolleegium, et maakohtul tulnuks otsustada, kas kohtualuse käitumine vastab mõnele muule eriosas sätestatud

kuriteokoosseisule. Seejuures tegi kriminaalkolleegium viite Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-118-97, mille kohaselt ei ole kohus õigustatud

tegema õigeksmõistvat otsust ilma kaalumata, kas isiku tegevuses võivad esineda mõne teise kuriteo tunnused.

Kriminaalkolleegium leidis samas, et J. A. käitumises KrK §-de 182, 195 lg 2 või 184 lg 1 sätestatud kuriteo tuvastamine apellatsioonikohtu

poolt ei ole võimalik, kuna nimetatud kuriteokoosseisud sisaldavad uusi kvalifitseerivaid tunnuseid ning tegemist oleks sisult oluliselt erineva

süüdistusega. KrK § 113 järgi kohtualuse süüdimõistmist enne, kui ei ole välistatud J. A. käitumises raskemad kuriteokoosseisud, pidas

kohtukolleegium ennatlikuks ja põhjendamatuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohtu määruse peale esitas kohtualuse kaitsja Merike Borunova erikaebuse, milles palutakse nimetatud määrus tühistada ja jätta

muutmata maakohtu õigeksmõistev otsus.

5.1 Kaebuses viidatakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis 3-1-1-59-98 väljendatud seisukohale, et KrK § 1842 näol on tegemist

erinormiga, mille järgi kriminaliseerub igasugune vägivald politseiametniku või temaga võrdsustatud isiku suhtes. Seega ei ole J. A. tegevust

võimalik kvalifitseerida mingi muu kriminaalkoodeksi paragrahvi järgi ning ainuvõimalik on antud juhul õigeksmõistev otsus.

5.2 Riigikohtu istungil taotles prokurör jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Erikaebuse motiivid põhinevad arusaamal, et kui isik on õigeks mõistetud süüdistuses KrK § 1842 järgi, pole võimalik näha tema vastutuse

alusena muud kriminaalkoodeksi eriosa paragrahvi. Seejuures viidatakse Riigikohtu lahendile 3-1-1-59-98.

6.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et erikaebus on põhjendamata. Nimetatud lahendis on Riigikohus jaotanud ametiisiku või

ühiskondliku kohust täitva muu isiku vastu suunatud kuritegude hierarhilise süsteemi kolmeks: üldnormiks on märgitud § 184, erinormidena

järgnevad § 182 ja alles seejärel § 1842. Viimase näol on tegemist raskeima võimaliku deliktiga nimetatud valdkonnas.

6.2 On õige, et Riigikohtu seisukoha järgi kriminaliseerib KrK § 1842 igasuguse vägivalla politseiametniku või temaga võrdsustatud isiku

suhtes. See aga ei tähenda, et välistatud oleks isiku vastutus selle erinormi suhtes üldnormide järgi. Nimetatud seisukoht ei ole kooskõlas ei

kriminaalõiguse teooria ega kohtupraktikaga, sest Riigikohus on korduvalt viidanud põhimõttele, et erinormi mitterakendamise korral on

võimalik vastutus üldnormi järgi. Tallinna Ringkonnakohus ongi oma määruses viidanud sellele, et puuduvad erinormi koosseisu realiseerivad

objektiivsed asjaolud ning teinud maakohtule ettepaneku kontrollida võimaliku vastutuse alusena üldnorme.

7. Ülaltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1, § 65 lg-st 3 ja §-st 77, leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et erikaebus ei kuulu

rahuldamisele.

Peeter Vaher, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar