3-2-1-45-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-45-02

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. aprill 2002. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull

Kohtuasi

AS Lembitu (pankrotis) hagi AS Eesti Ühispank vastu vara

tagasivõitmiseks pankrotivarasse.

Vaidlustatud

kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 2001. a otsus

tsiviilasjas nr II-2/1355/01

Kaebuse esitaja ja

kaebuse liik

AS Lembitu (pankrotis) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise

kuupäev

11. märts 2002. a

Istungil osalenud

isikud

AS Lembitu (pankrotis) esindaja vandeadvokaat A. Hallmägi,

AS Lembitu (pankrotis) pankrotihaldur T. Saarma,

AS Eesti Ühispank esindaja vandeadvokaat A.-H. Raig

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri

2001. a otsus osas, millega jäeti AS-lt Eesti Ühispank AS Lembitu

(pankrotis) pankrotivarasse välja mõistmata viimase kolme kuu jooksul

enne pankrotimenetluse algatamist tasutud võlg 127 334 krooni. Muus

osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Saata asi tühistatud osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 25. novembri 1997. a määrusega algatati AS Lembitu pankrotimenetlus. AS

Lembitu pankrot kuulutati välja Tallinna Linnakohtu 3. veebruari 1998. a otsusega.

AS Lembitu (pankrotis) esitas Tallinna Linnakohtule hagi AS Eesti Ühispank vastu, milles palus

PankrS § 45 p-de 1 ja 2 alusel kostjalt välja mõista 1 440 444 krooni 30 senti. Hagi põhjenduste

kohaselt laenas hageja 12. detsembril 1996. a kostjalt 1 600 000 krooni intressiga 16% aastas. Laenu

tagastamise tähtpäev oli 12. september 1997. Laenulepingu täitmise tagamiseks olid panditud

Tallinnas Raudtee 129A, Männiku tee 103 ja Kilbi 6 asuvad hooned. Hageja tagastas kolme kuu

jooksul enne pankrotimenetluse algatamist kostjale laenu 127 334 krooni ja pärast pankrotimenetluse

algatamist kuni pankroti väljakuulutamiseni 1 313 110 krooni 30 senti. Hageja täitis oma kohustused

ühe võlausaldaja ees täielikult, jättes ülejäänud võlausaldajate ees kohustused täitmata.

2. Hagi rahuldati Tallinna Linnakohtu 22. juuni 2001. a otsusega. Võla tasumisega kostjale kahjustati

võlausaldajate huve. AS Lembitu pankrotimenetluses esitati 83 nõuet kokku 90 510 571 krooni 54

senti. 18. juuni 1998. a nõuete kaitsmise koosoleku protokollist nähtub, et pankrotimenetluses

tunnustati 62 nõuet kogusummas 1 966 392 krooni 95 senti. Käesoleval ajal on AS Lembitu

pankrotimenetluses tunnustatud nõudeid summas 5 930 996 krooni 88 senti. Pankrotivarasse

laekunud summa pole kõigi nõuete rahuldamiseks piisav. Tulenevalt PankrS § 45 p-st 2 eelistas

hageja kostjat teistele võlausaldajatele ja kahjustas sellega nende huve. Pankrotimenetluses toimub

võlausaldajate nõuete rahuldamine pankrotivara jagamise teel. Õige on kostja väide, et tema nõue

kuulunuks PankrS § 86 lg 1 p 1 alusel rahuldamisele esimeses järgus. Samas ei saa kostja

võlausaldajana pankrotimenetlusest ette rutates otsustada oma nõude tunnustamise ega

rahuldamisjärgu üle. Asjas kogutud tõenditega leidis kinnitust, et seoses kostjale võla tasumisega

vähenes pankrotivara 1 440 444 krooni 30 sendi võrra. Pankrotimenetluse kaudu saab võlausaldaja

õiguse võlgniku vara arvel oma nõude rahuldamiseks pankrotiseaduses ettenähtud korras. Kõigi

võlausaldajate huviks on nende nõuete võimalikult täielik rahuldamine ja võlgniku vara vähenemine

ei vasta sellele huvile.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2001. a otsusega muudeti linnakohtu otsust

pankrotivarasse mõistetud summa osas. Ringkonnakohus mõistis AS-lt Eesti Ühispank välja AS

Lembitu (pankrotis) pankrotivarasse 103 110 krooni 30 senti.

Otsuse põhjenduste kohaselt pole hageja tõendanud, et kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse

algatamist 127 334 krooni võla tasumisega kostjale kahjustati teiste võlausaldajate huve. Hageja tasus

kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist võlausaldajatele võlgu kokku summas 3 221

698 krooni 9 senti. Hageja väitel oli see põhjendatud ja hädavajalik. Teistelt võlausaldajatelt, kellele

võlga tasuti, pole võlga tagasi nõutud. Võla tasumisega ei eelistatud kostjat teistele võlausaldajatele.

Enne pankrotimenetluse algatamist tasutud võla tagasisaamise nõue tuleb jätta rahuldamata.

Hageja soovis kostjalt sisse nõuda pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni

tasutud võla 1 313 110 krooni 30 senti. Hageja pidi tõendama, et võla tasumisega kahjustati teiste

võlausaldajate huve. Linnakohus luges võlausaldajate huvide kahjustamiseks asjaolu, et

pankrotivarasse laekunud rahast ei jätku kõigi tunnustatud nõuete rahuldamiseks. Kohus jättis

arvestamata, et võlgniku kohustuste täitmine panga ees oli tagatud pandiga ja sellest tulenevalt oleks

kostja nõue kuulunud rahuldamisele esimeses järgus enne kõigi teiste võlausaldajate nõudeid. Seega

polnud kostjal enam tasutud võla osas nõuet, mida esitada pankrotimenetluses. Kuna kostja nõue

kuulunuks rahuldamisele esimeses järgus, siis võlausaldajate huve ei kahjustatud. Võla tasumine

hoidis ära pankrotivara vähenemise, sest pandiga olid tagatud ka intressid ja viivis. Pandilepingud on

kehtivad. Neid pole tagasivõitmise korras vaidlustatud. Vaidlusaluse tagasi makstud võla osas ei ole

pankrotimenetluses nõuet esitatud. Järelikult polnud võimalik saada ka võlausaldajate üldkoosoleku

otsust nõude rahuldamisjärgu kohta. PankrS § 86 lg 5 kohaselt on pandiga tagatud nõue eesõigusnõue

pandieseme müügist saadud raha suhtes pandiga tagatud nõude ulatuses. Panditud vara müügist saadi

1 210 000 krooni. Kui hageja ei oleks võlga kostjale tasunud enne pankroti väljakuulutamist, siis

pankrotimenetluse käigus kuulunuks pandieseme müügist pankrotivarasse laekunud raha arvel

rahuldamisele just kostja nõue, mitte teiste võlausaldajate nõuded. Seega ei ole põhjendatud PankrS

§ 45 p 1 alusel tasutud võla sissenõudmine pandieseme müügist saadud 1 210 000 krooni ulatuses.

Põhjendatud on hageja nõue osas, mis ületab pandieseme müügist saadut, sest see osa tasutud võlast

oleks kuulunud jagamisele kõigi võlausaldajate vahel. Kõik võlausaldajad peavad osa võtma

pankrotimenetluse kulude kandmisest. Hagi sellel alusel ei ole aga esitatud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kassatsioonkaebuse esitas hageja, kes palus ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normide

ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normide rikkumise tõttu tühistada ning teha uue otsuse,

millega hagi rahuldataks.

Võla tasumisega kostjale enne pankrotimenetluse algatamist eelistati teda teistele võlausaldajatele.

Vaidlustatud võlgnevuse tasumata jätmisel oleks teiste võlausaldajate nõuete rahuldamiseks määratud

pankrotivara suurenenud. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tuleks kõiki teisi vaidlusalusel

ajavahemikul tasutud võlgnevusi käsitleda tagasivõidetavatena PankrS § 45 p 2 tähenduses.

Võla tasumisega pärast pankrotimenetluse algatamist kahjustati võlausaldajate huve. Võlausaldaja

nõude suuruse ja rahuldamisjärgu üle otsustab nõuete kaitsmise koosolek. Võlausaldaja või võlgnik ei

või enne nõuete kaitsmise koosolekut nõude rahuldamise üle otsustada. AS Lembitu (pankrotis)

nõuete kaitsmise koosolekul vaieldi vastu nii AS Eesti Ühispank nõude suurusele kui ka selle

tunnustamisele eesõigusnõudena. Jääb selgusetuks, millele tuginedes on ringkonnakohus lugenud

kostja nõude eesõigusnõudeks. Nõude rahuldamisjärgust sõltumata oleks ka pandieseme müügist

saadu arvel tehtud PankrS § 85 lg-s 1 sätestatud väljamaksed. Kõik võlausaldajad peavad osa võtma

pankrotikulude kandmisest. Ühe võlausaldaja nõude rahuldamine enne pankrotikulude kandmist

kahjustab teiste võlausaldajate huve.

Ringkonnakohus pole põhjendanud, millist õiguslikku tähendust omab tasutud võla tagasinõudmisel

see, kas haldur on esitanud tagasinõudmise hagi ühe või kõigi võlausaldajate vastu, kellele tasuti võlg

kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Samuti ei nähtu otsusest, millistele tõenditele

ning õigusnormidele tuginedes oli AS-l Eesti Ühispank võimalik otsustada enne nõuete kaitsmise

koosolekut oma nõude suuruse ja rahuldamisjärgu üle.

5. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik.

Ringkonnakohus tuvastas, et pankrotimenetluse ajal kostjale 1 210 000 krooni tasumisega ei

kahjustatud teiste võlausaldajate huve. Kassatsioonkaebuses vaidlustatakse tõenditele antud hinnang.

Ringkonnakohus leidis, et nõue, mille rahuldamiseks hageja pankrotimenetluse ajal kostjale võlga

tasus, oli tagatud pandiga ja kuulunuks pankrotimenetluses rahuldamisele enne kõigi teiste

võlausaldajate nõudeid. Kaebuse vastupidised väited tuleb jätta tähelepanuta. Juba linnakohtu

otsusega tuvastati, et 12. detsembri 1996. a laenulepingust tulenevate hageja kohustuste täitmise

tagamiseks oli seatud pant. Hageja ei vaidlustanud linnakohtu otsust. Pandieseme müügist laekus

pankrotivarasse 1 210 000 krooni. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kostjale võla tasumisega

hoidis hageja ära teiste võlausaldajate vahel jaotamisele kuuluva pankrotivara vähenemise, sest

laenulepingu järgi oli kostjal õigus nõuda hagejalt laenu õigeaegse tagastamata jätmise korral viivist

0,5% tagastamata summalt iga viivitatud kalendripäeva eest. Ka see nõue oli tagatud pandiga.

Kohtuotsuses pole avaldatud seisukohta, et kostja saab võlausaldajana otsustada pankrotimenetlusest

ette rutates nõude suuruse ja rahuldamisjärgu üle. Hagiavalduses pole tuginetud asjaolule, et kostja ei

võta osa pankrotimenetluse kulude kandmisest. Hageja pole esitanud arvestusi selle kohta, millises

ulatuses oleks kostja pidanud pankrotimenetluse kulusid kandma juhul, kui hageja poleks oma võlga

kostjale enne pankroti väljakuulutamist tasunud. Kostja võtab võlausaldajana osa pankrotimenetluse

kulude kandmisest. Kostja on esitanud 170 000 krooni suuruse nõude. Kostja peab ringkonnakohtu

otsuse kohaselt tasuma pankrotivarasse 103 110 krooni.

Ringkonnakohus on tuvastanud, et kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist kostjale 127

334 krooni tasumisega ei eelistanud hageja kostjat teistele võlausaldajatele. See seisukoht põhineb

asjas kogutud tõenditel. Kohus pole protsessinorme rikkunud. Arvestades hageja poolt teistele

võlausaldajatele tasutud võlgade summat, on ilmne, et 127 334 tasumisel ei eelistatud kostjat teistele

võlausaldajatele. PankrS § 45 p 2 mõttega pole kooskõlas seisukoht, et ühe võlausaldaja eelistamist

teisele tuleb tuvastada, lähtudes sellest, kas vaidlustatud võlgnevuse tasumata jätmisel oleks teiste

võlausaldajate nõuete rahuldamiseks määratud pankrotivara suurenenud. Iga võla tasumisega kaasneb

vara vähenemine. Seega oleks hageja käsitluse kohaselt võla tasumise fakt iseenesest juba piisav alus

järelduseks, et võla tasumisega on üht võlausaldajat teisele eelistatud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada pankrotiseaduse väära

kohaldamise tõttu.

7. Hageja nõuab kostjalt tagasi võlga, mis maksti kostjale tagasi 12. detsembri 1996. a laenulepingu

järgi. Juba linnakohtu otsusega tuvastati, et sellest lepingust tulenevate hageja kohustuste täitmine oli

tagatud pandiga. Kostja on vastuses kassatsioonkaebusele õigesti märkinud, et seda linnakohtu

järeldust hageja apellatsiooni korras ei vaidlustanud.

8. PankrS § 45 p 1 kohaselt nõuab kohus sisse võlgniku tasutud võla, sõltumata sellest, kas võla

tasumisega võlgnik kahjustas teiste võlausaldajate huve teadlikult ja kas võlausaldaja, kellele võlg

tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti pankrotimenetluse

algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni.

Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et kuna 1 210 000 krooni saadi pandieseme müügist, siis

pankrotimenetluse algatamisest pankroti väljakuulutamiseni kostjale võlast 1 210 000 krooni

tasumisega võlgnik võlausaldajate huve ei kahjustanud. Pandieseme müügist saadud raha arvel

poleks teiste võlausaldajate nõudeid rahuldada saanud. Küll oleks võla tagastamata jätmisel teiste

võlausaldajate vahel jaotatav pankrotivara hoopiski kostja nõutava intressi ja viiviste tõttu

vähenenud.

Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et selle võlasumma tagasimaksmine kahjustas

võlausaldajate huve, sest nõue rahuldati enne pankrotimenetlusega seotud väljamakseid. Vastavalt

PankrS §-le 83 tehakse pankrotimenetlusega seotud väljamaksed enne raha jaotise alusel

väljamaksmist. PankrS § 86 lg 1 p1 kohaselt rahuldatakse pandiga tagatud nõuded esimeses järgus.

Sama paragrahvi lõike 5 järgi on pandiga tagatud nõue eesõigusnõue pandieseme müügist saadud

raha suhtes pandiga tagatud nõude ulatuses. Kui pankrotimenetlusega seotud väljamaksed on nii

suured, et vara ei jätku nende nõuete rahuldamiseks, mis ei ole eesõigusnõuded, tehakse

pankrotimenetlusega seotud väljamaksed pandieseme müügist saadud raha arvel. Kui aga vara jätkub

ka nende nõuete rahuldamiseks, mis ei ole eesõigusnõuded, jäävad pankrotimenetlusega seotud kulud

täielikult võlausaldajate kanda, kelle nõuded pole pandiga tagatud. Järelikult see, kas pandieseme

müügist saadud rahast tehakse pankrotimetlusega seotud väljamakseid või mitte, ei saa

pankrotiseaduse järgi pandiga tagamata nõudeid omavate võlausaldajate huve kahjustada.

9. Vastavalt PankrS § 45 p-le 2 nõuab kohus sisse võlgniku tasutud võla, sõltumata sellest, kas võla

tasumisega võlgnik kahjustas teiste võlausaldajate huve teadlikult ja kas võlausaldaja, kellele võlg

tasuti, oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui võlg tasuti viimase kolme kuu jooksul

enne pankrotimenetluse algatamist, kui seda tehti ebatavalise maksevahendiga või enne

maksetähtaega või üht võlausaldajat teisele eelistades.

Ka kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist tasuti kostjale võlga 12. detsembri 1996. a

laenulepingu täitmiseks. Seega oli ka sellel ajal tasutud võla tagasimaksmine tagatud pandiga.

Ringkonnakohtu otsusega tuvastati, et panditud vara müügist saadi vaid 1 210 000 krooni, mis ei

katnud kogu tagasi makstud võlga. Ringkonnakohus asus seisukohale, et pankrotimenetluse

algatamisest pankroti väljakuulutamiseni kostjale 1 210 000 krooni tasumisega ei kahjustanud

võlgnik võlausaldajate huve seetõttu, et selline rahasumma saadi pandieseme müügist, millega võla

tagasimaksmine oli tagatud. Samas mõistis aga ringkonnakohus PankrS § 45 p 1 alusel kostjalt välja

tasutud võla, mis ületas pandieseme müügist saadut, leides, et see osa tasutud võlast oleks kuulunud

jagamisele kõigi võlausaldajate vahel.

Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb viimase kolme kuu jooksul enne

pankrotimenetluse algatamist tasutud 127 334 krooni võla tagasinõudmise hagi rahuldamata jätmise

osas tühistada PankrS § 45 p 2 väära kohaldamise tõttu. Selle nõude rahuldamise või rahuldamata

jätmise sisukohalt pole tähtsust, kas teistelt võlausaldajatelt, kellele ka sellel perioodil võlga tasuti, on

seda tagasi nõutud või mitte. Esimese astme kohus leidis, et hageja eelistas kostjat teistele

võlausaldajatele ja kahjustas sellega teiste võlausaldajate huve. Linnakohus põhjendas oma

seisukohta sellega, et kõigi tunnustatud nõuete rahuldamiseks hagejal vara pole. Arvestades

pandieseme müügist saadud summat, oleks ringkonnakohus pidanud otsuses põhjendama, miks ta

leiab, et kuni kolm kuud enne pankrotimenetluse algatamist 127 334 krooni tasumisega kostjale teiste

võlausaldajate huve ei kahjustatud. Apellatsioonikohtu otsuses pole tuvastatud, et hageja oleks

võlgade tagasimaksmisel kohelnud võlausaldajaid võrdselt ning rahuldanud kõigi võlausaldajate

võlanõudeid võrdeliselt võlgade suurusega.

10. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohtu otsuse järgi võib kostja otsustada nõude

rahuldamisjärgu ja suuruse üle. Sellist seisukohta ringkonnakohtu otsus ei sisalda.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull