3-3-1-17-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-17-02

Otsuse kuupäev

27. märts 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja T. Anton, liikmed J. Põld ja H. Salmann

Kohtuasi

Inge Kutsari kaebus Abja Vallavalitsuse tekitatud kahju 54 800

EVP krooni hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 24. mai 2001. a otsus haldusasjas nr 3-

184/2001 ja Tartu Ringkonnakohtu 7. novembri 2001. a otsus

haldusasjas nr 2-3-155/2001

Menetluse alus Riigikohtus

Inge Kutsari kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

28. veebruaril 2002 avalikul kohtuistungil

Istungil osalenud isikud

Inge Kutsari esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal

RESOLUTSIOON

Rahuldada Inge Kutsari kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Halduskohtu 24. mai 2001. a otsus haldusasjas nr 3-184/2001 ja Tartu

Ringkonnakohtu 7. novembri 2001. a otsus haldusasjas nr 2-3-155/2001 ning saata asi uueks

läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viljandi ÕVVTK Maakonnakomisjoni 15. detsembri 1993. a otsusega (otsust on täiendatud 21.

veebruaril 1996 ja 21. juunil 2000) nr 17-5716 B tunnistati Inge Kutsar ja Peeter Kuum õigustatud

subjektideks õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes võrdsetes " osades. Vara väärtuseks hinnati 251

800 EVP krooni, millest säilinud vara väärtus oli 142 200 EVP krooni. I. Kutsar ja P. Kuum sõlmisid

23. septembril 1996 omavahelise kokkuleppe, mille kohaselt I. Kutsar, kellel oli õigus saada

tagastatavat vara 125 900 EVP krooni väärtuses ja kes soovis vara eest rahalist kompensatsiooni,

loobus kompensatsioonist osaliselt summas 16 300 EVP krooni ja soovis seega saada

kompensatsiooni 109 600 EVP krooni. P. Kuum, kes soovis kogu säilinud vara tagastamist, mille

väärtus oli 142 200 EVP krooni - seega 16 300 EVP krooni võrra suurem talle kuuluvast õigusjärgsest

summast, kohustus I. Kutsarile tasuma 16 300 EVP krooni hiljemalt 31. detsembriks 1996. P. Kuum

kandis I. Kutsarile üle 16 300 krooni. Abja Vallavalitsuse 13. novembri 1996. a korraldusega nr 253

määrati I. Kutsarile ja P. Kuumale kummalegi kompensatsioon 54 800 EVP krooni. Abja

Vallavalitsuse 4. detsembri 1996. a korraldusega nr 299 tagastati P. Kuumale säilinud vara ning 19.

detsembri 1996. a üleandmise-vastuvõtmise aktiga anti talle see vara üle. 4. mail 2001 andis Abja

Vallavalitsus korralduse nr 74, millega kohustas P. Kuuma kompenseerima I. Kutsarile 19.

detsembriks 2001 tagastatud varade eest 54 800 EVP krooni.

2. I. Kutsar esitas Tartu Halduskohtusse kaebuse, milles palus enda kasuks Abja Vallavalitsuselt välja

mõista 54 800 EVP krooni.

3. Tartu Halduskohus jättis 24. mai 2001. a otsusega kaebuse rahuldamata, leides, et Abja

Vallavalitsus on õigesti määranud P. Kuumale ja I. Kutsarile kummalegi pool kompensatsioonist.

ORAS § 12 lõikest 2 tulenevalt peab P. Kuum kompenseerima I. Kutsarile tema osa 54 800 EVP

krooni. Kohtu arvates ei kompenseerinud P. Kuum I. Kutsarile tema osa varast, mille P. Kuum sai

tagasi säilinuna, ning rikkus seega ORAS § 12 lg 2, kuid tema käitumise eest vallavalitsus ei vastuta.

I. Kutsari ja P. Kuuma vaheline vaidlus ei ole avalik-õiguslik vaidlus, vaid kuulub lahendamisele

tsiviilkohtupidamise korras.

4. I. Kutsar esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu otsuse ja rahuldada

kaebus. Apellatsioonkaebuse kohaselt järgisid I. Kutsar ja P. Kuum 23. septembri 1996. a kokkulepet,

sest P. Kuum kompenseeris I. Kutsarile 16 300 EVP krooni. Abja Vallavalitsus ei järginud

Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktis 44 sätestatut, jättes 19. detsembri 1996. a

üleandmise-vastuvõtmise aktis nr 25 fikseerimata P. Kuuma poolt I. Kutsarile makstava

kompensatsiooni suuruse ja tingimused. Abja Vallavalitsus on I. Kutsarile kahju tekitanud, kuna ta

andis poole I. Kutsarile kuuluvast kompensatsioonist P. Kuumale ning ei kohustanud P. Kuuma

maksma I. Kutsarile kompensatsiooni.

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 7. novembri 2001. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et I. Kutsaril senini P. Kuuma käest saamata jäänud summa ei ole

käsitletav kaebajale õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahjuna. Asjaolu, et pooled leppisid kokku,

et I. Kutsarile makstav kompensatsioon on võrdne riigi poolt õigustatud subjektidele maksmisele

kuuluva summaga, ei tähenda, et vallavalitsus oleks pidanud määrama kompensatsiooni koheselt täies

ulatuses I. Kutsarile. Abja Vallavalitsuse korraldus nr 253 on antud kooskõlas Õigusvastaselt

võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduse (edaspidi ÕVVMMKS) §-ga

10 ning I. Kutsari ja P. Kuuma vaheline kokkulepe tagastatava vara kompensatsiooni osas ei andnud

vallavalitsusele alust jätta P. Kuumale määramata kompensatsioon tagastamisele mittekuuluva vara

eest. Ringkonnakohus leidis, et 4. detsembri 1996 a. vara tagastamise otsuses nr 299 oleks

vallavalitsus pidanud ÕVVMMKS § 11 lg 2 kohaselt märkima vara tagasi saanud isiku poolt

maksmisele kuuluva kompensatsiooni suuruse, tasumise viisi ja tähtajad ning muud tingimused.

Poolte vahel sõlmitud kokkuleppes ei olnud aga fikseeritud, millal kompensatsioon tuleb tasuda.

Seadusest tulenevalt peab kohustatud pool seda tegema viie aasta jooksul tagastamise korraldusest.

Abja Vallavalitsuse korraldust nr 299 ei ole vaidlustatud ja sisuliselt on nimetatud korralduse puudus

kõrvaldatud Abja Vallavalitsuse 04. mai 2001. a korraldusega nr 74, mida kaebaja samuti

vaidlustanud ei ole ja millega määrati, et P. Kuum peab I. Kutsarile 19. detsembriks 2001. a maksma

kompensatsiooni 54 800 EVP krooni.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. I. Kutsar esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Ringkonnakohtu ja Tartu

Halduskohtu otsused ning saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Kassatsioonkaebuse kohaselt tekkis I. Kutsari ja P. Kuuma vahelise lepingu alusel Abja

Vallavalitsusel kohustus kompenseerida I. Kutsarile riigi poolt 109 600 krooni, sest I. Kutsar oli

omandireformi õigustatud subjekt, kes ei nõudnud vara tagastamist, vaid soovis kogu võõrandatud

vara kompenseerimist. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et I. Kutsari ja P. Kuuma 23. septembri 1996.

a kokkulepe ei olnud vallavalitsusele kohustuslik. ORAS § 13 lg 1 alusel oli I. Kutsaril õigus saada

riigilt kogu temale kuuluva õigusjärgse osa kompensatsioon summas 109 600 krooni, mitte aga pool

osast nagu leidis kohus. Kuna ainukeseks kompensatsiooni soovijaks oli I. Kutsar, siis oleks kogu

kompensatsioon tulnud määrata talle. Õigusaktidest ei tulene, et ainus kompensatsiooni taotlev

õigustatud subjekt tuleb kompenseerimise lõpuks kompensatsioonist osaliselt ilma jätta. Polnud alust

teha otsust kompensatsiooni määramiseks P. Kuumale enne talle vara tagastamise otsuse tegemist.

Puudub loogika kompensatsiooni määramises P. Kuumale ja siis tema kohustamises kompenseerida

sama summa viie aasta jooksul teisele subjektile I. Kutsarile.

7. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Abja Vallavalitsus, et kassatsioonkaebus ei ole

põhjendatud. ORAS § 12 näeb ette, et vara tagasisaanud isik kompenseerib teistele isikutele nende

osa ning seda osa riik ei kompenseeri. Vallavalitsus ei ole rikkunud kompensatsiooni määramisel I.

Kutsarile seadusandlikke akte ega ole tekitanud temale materiaalset kahju.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. Käesoleva haldusasja lahendamisel omab keskset tähtsust I. Kutsari ja P. Kuuma omavahelise

kokkuleppe õiguslik tähendus, mistõttu tuleb kõigepealt võtta seisukoht selle kokkuleppe suhtes.

9. I. Kutsari ja P. Kuuma vahelise kokkuleppe sõlmimise ajal 23. septembril 1996 kehtis ORAS § 12

lg 2 järgmises redaktsioonis: "Kui tagastamisele kuuluvat vara on õigustatud nõudma mitu isikut,

kuulub vara tagastamisele, kui vähemalt üks isik seda nõuab, kusjuures vara tagasi saanud isik peab

kompenseerima teistele isikutele nende osa seaduses sätestatud korras." Selle sätte kohaselt juhul, kui

sama vara suhtes oli õigustatud subjektideks tunnistatud mitu isikut, kuid vara tagastamist soovis

neist vaid üks, tagastati kogu säilinud vara talle. Vara tagasi saanud isik pidi aga omakorda

kompenseerima teistele sama vara suhtes õigustatud subjektideks tunnistatud isikutele nende osa

seaduses sätestatud korras.

Vara kompenseerimise kord on sätestatud Õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja

kompenseerimise seaduses. Selle seaduse § 11 lg 1 sätestab järgmist: "Aluste paragrahvi 12 2. lõikes

sätestatud juhul sõlmitakse õigustatud subjektide vahel kirjalik kokkulepe, milles määratakse

kindlaks igale kompensatsiooni taotlevale õigustatud subjektile makstava kompensatsiooni suurus,

tasumise viis ja kord ning muud tingimused. Õigustatud subjektide allkirjad kokkuleppel peavad

olema tõestatud notariaalselt või sellega võrdsustatud viisil."

Seega tuleneb ORAS § 12 lõikest 2 koostoimes ÕVVMMKS § 11 lõikega 1, et olukorras, kus

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist soovib mitmest õigustatud subjektist vaid üks,

tagastatakse kogu säilinud vara talle. Eelnevalt peavad õigustatud subjektid olema sõlminud

kokkuleppe, kus peab olema kindlaks määratud, kui palju peab vara tagasi saanud isik maksma

teistele õigustatud subjektidele kompensatsiooni, kuidas tasumine toimub ning muud olulised

tingimused. Kui õigustatud subjektid ei saavuta sellist kokkulepet, siis tehakse ÕVVMMKS § 11 lg 2

kohaselt kindlaks tagastamisele kuuluva vara võõrandamisaegne maksumus ning määratakse vara

tagastamise otsuses kindlaks, millises ulatuses, millisel viisil ja milliseks tähtajaks peab isik, kellele

vara tagastatakse, maksma kompensatsiooni teistele õigustatud subjektidele.

10. Ka olukorras, kus osa vara tagastatakse ja osa kompenseeritakse, kuulub vara tagastamise osas

kohaldamisele ORAS § 12 lg 2 ja ÕVVMMKS § 11. Sealjuures tuleb aga eraldi vaadelda vara

tagastamist ja kompenseerimist. Vara kompenseerimise osas ei kehti ORAS §-le 12 lg 2 sarnast sätet,

mis annaks võimaluse määrata kogu kompensatsioon ühele õigustatud subjektile koos kohustusega

tasuda kompensatsiooni teistele õigustatud subjektidele vastavalt nende osale. Seega tuleb

kompensatsioon tagastamisele mittekuuluva vara eest määrata kõigile õigustatud subjektidele

vastavalt nende osale.

11. Käesoleval juhul kuulus osa varast tagastamisele ning osa kompenseerimisele. Asja materjalidest

nähtuvalt on I. Kutsar ja P. Kuum oma tahet vara tagastamise ja kompenseerimise suhtes väljendanud

23. septembril 1996 sõlmitud kokkuleppes, mille kohaselt P. Kuum soovis vara tagastamist ning I.

Kutsar soovis vara kompenseerimist.

I. Kutsari ja P. Kuuma vahelist kokkulepet ei saa aga käsitleda kokkuleppena ÕVVMMKS § 11 lg 1

tähenduses, sest selle kokkuleppe eesmärgiks oli kindlaks määrata, kuidas peaks Abja Vallavalitsus

jaotama tagastatava vara ja määratava kompensatsiooni P. Kuuma ning I. Kutsari vahel, mitte aga

seda, millises suuruses ja kuidas peab vara tagasi saanud isik teistele õigustatud subjektidele maksma

kompensatsiooni. Kuigi selles kokkuleppes määrati ka, et P. Kuum peab maksma 16 300 EVP krooni

I. Kutsarile, ilmneb kokkuleppest siiski, et P. Kuuma poolt I. Kutsarile makstava kompensatsiooni

eesmärgiks on võrdsustada I. Kutsarile ja P. Kuumale määratava kompensatsiooni ja tagastatava vara

väärtus EVP kroonides. Nimetatud kokkuleppe mittevastavust ÕVVMMKS § 11 lõikele 1 näitab ka

see, et kokkulepe ei ole tõestatud nõutaval notariaalsel ega sellega võrdsustatud viisil.

Seega ei ole I. Kutsar ja P. Kuum sõlminud omavahel kokkulepet ÕVVMMKS § 11 lg 1 tähenduses.

II

12. Kuna P. Kuum ja I. Kutsar ei ole sõlminud ÕVVMMKS § 11 lõikes 1 sätestatud kokkulepet, siis

oleks vallavalitsus vara tagastamisel pidanud juhinduma ÕVVMMKS § 11 lõikest 2. Sellest sättest

tuleneb, et kui õigustatud subjektid kokkulepet ei saavuta, siis määratakse vara tagasi saanud isiku

poolt teistele õigustatud subjektidele makstava kompensatsiooni suurus, tasumise viis ja tähtajad ning

muud tingimused kindlaks vara tagastamise otsuses.

Käesoleva asja materjalide hulgas ei ole haldusakti, millega P. Kuumale vara tagastati. Tartu

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tagastas Abja Vallavalitsus vara P. Kuumale 4. detsembri 1996. a

korraldusega nr 299. Ringkonnakohtu otsuses on märgitud, et: " " 4. detsembri 1996. a vara

tagastamise otsuses nr 299 oleks vallavalitsus pidanud ÕVVMMKS § 11 lg 2 kohaselt märkima vara

tagasi saanud isiku poolt maksmisele kuuluva kompensatsiooni suuruse, tasumise viisi ja tähtajad

ning muud tingimused." Sellest lausest on võimalik järeldada, et Abja Vallavalitsus ei täitnud

ÕVVMKS § 11 lõikes 2 sätestatud nõuet ega määranud kindlaks, millises suuruses, mil viisil ja mis

tähtajaks peab P. Kuum kompenseerima I. Kutsarile tema osa. Samas on I. Kutsari

apellatsioonkaebuses väidetud, et "vara tagastamise 04. 12. 1996. a korralduses juhindus vallavalitsus

poolte kokkuleppest ja kohustas P. Kuuma I. Kutsarile tasuma kompensatsioonina 16 300 EVP

krooni".

Seega ei ole käesolevas asjas tuvastatud vallavalitsuse 4. detsembri 1996. a vara tagastamise

korralduse nr 299 täpne sisu. Asja uuel läbivaatamisel peavad kohtud kindlaks tegema selle

korralduse täpse sisu, kuna käesoleva haldusasja lahendamisel omab tähtsust, kas selle korraldusega

kohustati P. Kuuma maksma I. Kutsarile kompensatsiooni vastavalt ÕVVMMKS § 11 lõikele 2.

III

13. Abja Vallavalitsuse 4. detsembri 1996. a vara tagastamise korraldus nr 299 saaks olla õiguspärane

juhul, kui selles oleks vastavalt ÕVVMMKS § 11 lõikele 2 määratud P. Kuuma poolt I. Kutsarile

makstava kompensatsiooni suurus, tasumise viis ja tähtajad ning muud tingimused. Sealjuures tuleb

arvestada Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra punkti 9, mille

kohaselt vara kompenseerimise menetluse alustamisel lähtutakse õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise maakonna- või linnakomisjoni otsusest, millega on tuvastatud vara

võõrandamise õigusvastasus, vara koosseis ja õigusjärgne omanik ning määratud kindlaks õigustatud

subjektid ja iga õigustatud subjekti mõtteline osa tagastamisele kuuluvas varas või määratavas

kompensatsioonis. Viljandi ÕVVTK Maakonnakomisjoni 15. detsembri 1993. a otsusega (otsust on

täiendatud 21. veebruaril 1996 ja 21. juunil 2000) nr 17-5716 B tunnistati Inge Kutsar ja Peeter

Kuum õigustatud subjektideks õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes võrdsetes " osades. Seega

tulnuks vara tagastamise korralduses määrata P. Kuuma poolt I. Kutsarile makstav kompensatsioon

sellises suuruses, mis oleks võrdsustanud P. Kuumale tagastatud vara ja määratud kompensatsiooni

ning I. Kutsarile määratud kompensatsiooni suuruse nii, et nende mõlema osa suurus EVP kroonides

oleks olnud võrdne.

Juhul, kui asja uuel läbivaatamisel leitakse, et vallavalitsuse 4. detsembri 1996. a vara tagastamise

korraldusega nr 299 ei kohustatud P. Kuuma maksma I. Kutsarile kompensatsiooni vajalikus

suuruses, siis on see korraldus vastuolus ÕVVMMKS § 11 lõikega 2 ja seega õigusvastane.

14. Kahju väljaselgitamiseks tuleb kannatanu varalist olukorda võrrelda selle olukorraga, milles ta

oleks olnud siis, kui tema õiguste rikkumist ei oleks aset leidnud. Vallavalitsuse õiguspärase

tegutsemise korral oleks P. Kuumal tekkinud vara tagastamise korralduse alusel kohustus I. Kutsarile

vajalikus ulatuses kompensatsiooni maksmiseks. Vara tagasi saanud isikul ei teki vahetult ÕVVMKS

§ 11 lg 2 alusel teistele õigustatud subjektidele vara kompenseerimise kohustust. See kohustus peab

olema individualiseeritud ja konkretiseeritud kohaliku omavalitsuse täitevorgani poolt vara

tagastamise korralduses.

Kui vallavalitsus ei kohustanud P. Kuuma vajalikus ulatuses kompensatsiooni maksma, siis ei

tekkinud P. Kuumal ka I. Kutsarile kompensatsiooni maksmise kohustust ning I. Kutsaril ei tekkinud

varaliselt hinnatavat nõudeõigust P. Kuuma vastu vajalikus ulatuses kompensatsiooni saamiseks.

Seega juhul, kui vallavalitsus ei kohustanud P. Kuuma tasuma I. Kutsarile kompensatsiooni suuruses,

mis oleks võrdsustanud P. Kuumale tagastatud vara ja määratud kompensatsiooni ning I. Kutsarile

määratud kompensatsiooni väärtuse EVP kroonides, on võimalik asuda seisukohale, et I. Kutsarile on

tekkinud kahju saamata jäänud tulu näol osade võrdsusest puudu jäävas summas.

15. Põhjusliku seose kindlakstegemisel tuleb hinnata, millise pöörde oleksid asjaolud sündmuste

tavapärase arengu juures võtnud siis, kui Abja Vallavalitsus oleks tegutsenud õiguspäraselt ja milline

oleks sellisel juhul I. Kutsari varaline seisund. Kui vallavalitsuse vara tagastamise korraldusega ei

kohustatud P. Kuuma maksma I. Kutsarile kompensatsiooni vajalikus suuruses ning ei ilmne

asjaolusid, mis välistaksid, et asjade tavalise käigu juures oleks I. Kutsari nõue rahuldatud, siis saab

asuda seisukohale, et selle korraldusega põhjustati I. Kutsarile kahju.

16. Nõustuda ei saa Tartu Ringkonnakohtu seisukohaga, et vallavalitsuse 4. detsembri 1996. a

korralduse nr 299 puudus on kõrvaldatud Abja Vallavalitsuse 4. mai 2001. a korraldusega nr 74,

millega määrati, et P. Kuum peab I. Kutsarile 19. detsembriks 2001. a maksma kompensatsiooni 54

800 krooni.

Abja Vallavalitsus andis korralduse nr 74 alles 4. mail 2001, seega rohkem kui neli aastat pärast vara

tagastamise korralduse väljaandmist. Käesolevas haldusasjas pöördus I. Kutsar kohtusse enne

korralduse nr 74 väljaandmist. Selle korralduse väljaandmisega ei asetanud vallavalitsus I. Kutsarit

samasugusesse olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui tema õigusi poleks rikutud, st kui vallavalitsus

oleks kohe 4. detsembri 1996. a vara tagastamise korralduses kohustanud P. Kuuma maksma I.

Kutsarile vajalikus suuruses kompensatsiooni. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil kinnitas I.

Kutsari esindaja V. Krinal, et P. Kuum ei ole istungi toimumise ajaks Abja Vallavalitsuse 4. mai 2001.

a korraldust nr 74 täitnud ega I. Kutsarile 54 800 EVP krooni maksnud. Vallavalitsuse 4. mai 1996. a

korraldus nr 74 võiks I. Kutsari jaoks olla alus P. Kuuma vastu hagiga maa- või linnakohtusse

pöördumiseks. Kuid kui isik on avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamiseks pöördunud

halduskohtusse, siis ei välista muidu põhjendatud kahjunõuet pelgalt see, et avaliku võimu kandja

loob kaebajale uue võimaluse pöörduda hagiga maa- või linnakohtusse kolmanda isiku vastu. See ei

oleks kooskõlas efektiivse õiguskaitse põhimõttega.

Tähtsust omab ka see, et kui vallavalitsus oleks koheselt 4. detsembri 1996. a vara tagastamise

korralduses määratlenud P. Kuuma kompenseerimiskohustuse vajalikus suuruses, oleks P. Kuumal

olnud aega kompensatsiooni maksmiseks maksimaalselt kuni viis aastat. Antud juhul oli maksmiseks

aega vaid 4. maist 2001 kuni 19. detsembrini 2001. Lühem tähtaeg võib aga maksjale

kompensatsiooni maksmist raskendada ja seetõttu vähendada teise õigustatud subjekti võimalusi

kompensatsiooni saamiseks.

17. Kuna õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine ja kompenseerimine on vaadeldav avaliku

võimu teostamisena, siis vastutaks Abja vald kahju tekitamise ajal kehtinud TsK § 450 lg 1 alusel kui

avalik-õiguslik juriidiline isik võimu teostamisel tekitatud kahju eest.

Eeltoodud seisukoht, et I. Kutsarile võis kahju põhjustada Abja Vallavalitsus, ei tähenda, et kahju

põhjustamises ei saanud osaleda ka P. Kuum. Abja Vallavalitsuse 4. mai 2001. a korraldust nr 74 I.

Kutsarile 54 800 EVP maksmiseks P. Kuum ei täitnud. Käesoleva haldusasja materjalides ei ole

andmeid, miks P. Kuum seda ei teinud või kas ta on viidatud korralduse vaidlustanud. Arvestades küll

seda, et kompensatsiooni maksmiseks määratud tähtaeg oli väga lühike ja samuti ka seda, et P. Kuum

võis olla talle määratud EVP kroonid ära kulutanud ning et EVP kroonide kurss võib vahepeal olla

muutunud, ei ole välistatud P. Kuuma osa kahju hüvitamisel vallavalitsuse 4. mai 2001. a korralduse

nr 74 mittetäitmise tõttu.

Kuna aga käesolevas haldusasjas on nõue esitatud Abja Vallavalitsuse vastu ning

halduskohtumenetluses puudub võimalus rahaliste nõuete esitamiseks eraõiguslike füüsiliste isikute

vastu, siis on vajalike asjaolude tuvastamisel võimalik Abja vallalt välja mõista I. Kutsari kasuks

kogu tekitatud kahju.

IV

18. Riigikohtu halduskolleegium peab veel vajalikuks märkida, et olukord, kus haldusorgan kallutab

isikuid käituma viisil, mis ei ole kooskõlas seadusega, on vastuolus hea haldustavaga. Hea

haldustavaga on vastuolus ka see, kui haldusorgan hoiab isikuid teadmises, et ta kavatseb

haldusmenetluse lõpptulemusena langetada otsuse, mis on isikute soovidele vastav, kuid langetab

hoopis otsuse, mis ei vasta isikute tahtele. Selline tegevus võib rikkuda ka isikute õiguspärast ootust.

Kui haldusorgan näeb, et isikute käitumine ei vii soovitud tulemuseni, on ta kohustatud isikuid sellest

teavitama ja võimaldama neil oma käitumist muuta.

Tõnu Anton

Jüri Põld

Harri Salmann