3-1-1-25-02 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-25-02

Otsuse kuupäev

Tartus 20. märtsil 2002

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi ning liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher

Kohtuasi

L. M. süüdistuses KrK § 173 lg 1 järgi.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 11. oktoobri 2001. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi

28. novembri 2001. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokuratuuri osakonda juhtiva prokuröri Alar Kirsi kassatsioonprotest

Asja läbivaatamise kuupäev

19. veebruar 2002. a

Istungil osalenud isikud

L. M. kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas ja riigiprokurör Marge Püss

Resolutsioon

Juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 Riigikohtu kriminaalkolleegium

otsustas:

1. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. novembri 2001. a otsus.

2. Kassatsioonprotest jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 20. märtsil 2002 ega ole edasikaevatav.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L. M. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 173 lg 1 järgi selles, et ta kriminaalasja kohtueelse uurimise raames korraldatud tunnistaja

ülekuulamisel 23. märtsil 2001. a Tallinnas X keeldus põhjendamatult ütluste andmisest kriminaalasjas tähtsust omavate asjaolude kohta ja

rikkus sellega KrMK §-st 52 tulenevat tunnistaja kohustust. Samuti keeldus L. M. süüdistuse kohaselt andmast allkirja selle kohta, et ta on

teadlik kriminaalvastutusest ütluste andmisest keeldumise ja teadvalt valeütluste andmise eest.

2. Tallinna Linnakohtu 11. oktoobri 2001. a otsusega mõisteti L. M. talle esitatud süüdistuses kuriteokoosseisu puudumise motiivil õigeks.

Linnakohtu hinnangul olid küsimused, mida uurija soovis L. M.-le esitada, suunatud tema enda vastu ja seetõttu oli tal õigus neile vastamisest

keelduda. Samuti leidis linnakohus, et kuna L. M. ülekuulamisprotokolli blankett oli eestikeelne ning sellel puudus märge tõlgi oavõtu kohta

ülekuulamisest, siis ei ole kindel, et L. M. oleks aru saanud protokolli blanketi tekstist.

3. Tallinna Linnakohtu 11. oktoobri 2001. a kohtuotsuse peale esitas apellatsioonprotesti Tallinna Prokuratuuri prokurör Laura Vaik, kes taotles

selle kohtuotsuse tühistamist ja L. M. süüditunnistamist ning karistamist KrK § 173 lg 1 järgi põhjendusega, et kohtu järeldused ei vasta

tuvastatud faktilistele asjaoludele. Prokurör leidis, et 23. märtsil 2001. a ütluste andmisest keeldumise kohta koostatud protokollis loetletud

küsimused L. M.-le, millele linnakohus oma otsuses viitab, ei ole sellised, mis oleks andnud L. M.-le aluse keelduda tunnistajana ütluste

andmisest. Prokurör rõhutas, et vastamine küsimusele mingis ettevõttes töötamise ja selle töö eest tasu saamise kohta ei kätke endas kuriteo

tunnuseid ega iseloomusta inimest negatiivselt.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. novembri 2001. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonprotest

rahuldamata. Kriminaalkolleegium nõustus linnakohtu otsuses toodud motiividega, kuid märkis täiendavalt järgmist.

4.1 Politsei ei järginud kriminaalasja menetlemisel KrMK §-s 1301 sätestatut ega ole vastava õiendiga tuvastanud, et L. M. oleks teadnud selles

kriminaalasjas tähtsust omavaid fakte.

4.2 Puuduvad tõendid selle kohta, et L. M.-le oleks väljastatud allkirja vastu kutse tunnistajana ülekuulamisele ilmumiseks või edastatud

samasisuline telefonogramm või telegramm.

4.3 Puuduvad vaieldamatud tõendid selle kohta, et L. M. oleks talle arusaadaval viisil teavitatud kriminaalvastutusest tunnistajana ütluste

andmisest keeldumise eest.

4.4. Kriminaaltoimikus paiknev L. M. tunnistajana ülekuulamise protokoll (tl 18) ei kajasta uurija poolt tunnistajale esitatavaid küsimusi,

hilisem eraldi dokumendina koostatud protokoll (tl 7) aga ei ole käsitatav tunnistaja ülekuulamist kajastava menetlusdokumendina ja seetõttu

ei saa viimatinimetatud dokumendi pinnalt teha mingeid järeldusi selle kohta, milliseid küsimusi tegelikult L. M.-le esitati.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Kassatsioonprotestis taotleb Riigiprokuratuuri osakonda juhtiv prokurör Alar Kirs Tallinna Linnakohtu 11. oktoobri 2001. a kohtuotsuse ja

Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. novembri 2001. a kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist Tallinna Linnakohtule

uueks arutamiseks. Kassaator leiab, et mõlema astme kohtud on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust ja põhjendab oma seisukohta

järgnevalt.

5.1 Linnakohus ja ringkonnakohus on andnud erineva hinnangu KrMK § 51 lg-s 3 sätestatud tunnistaja õigusele keelduda ütluste andmisest

iseenda vastu. Kui linnakohus on ütluste andmisest keeldumise protokollis (tl 7) loetletud küsimused lugenud üheselt L. M.-i puudutavateks,

siis ringkonnakohus ei ole selles küsimuses seisukohta võtnud ja seega ka mitte vastanud apellatsioonprotesti argumentidele. Sellest teeb

kassaator järelduse, et ringkonnakohus on sisuliselt aktsepteerinud kõnealuseid argumente ega pea vajalikuks neid enam kassatsioonprotestis

korrata. Samas aga ei nõustu kassaator ringkonnakohtu seisukohaga selles, et kõnealused küsimused oleks pidanud sisalduma tunnistaja

ülekuulamise protokollis (tl 18), mitte aga eraldi protokollis. Kassaator rõhutab, et KrMK § 132 lg-s 3 sätestatu kohaselt kuulatakse tunnistaja

kõigepealt üle talle teadaolevate asjaolude osas ning alles seejärel võib uurija esitada küsimusi. Kuid käsitletaval juhul keeldus tunnistaja üldse

ütluste andmisest, märgib kassaator. Kujunenud olukorras ei jäänud kassaatori arvates uurijal lihtsalt muud üle, kui vormistada kahe manuka

juuresolekul ütluste andmisest keeldumise protokoll.

5.2 Kassaator ei ole nõus ringkonnakohtu seisukohaga, et L. M. hoiatamine kriminaalvastutusest ütluste andmisest keeldumise eest ei

toimunud seaduses ettenähtud korras ja L. M.-le arusaadavas keeles. Seda, et L. M.-i hoiatati ning et ta sai selle sisust aru, kinnitavad

kassaatori arvates uurija Viktor Romanovi poolt 23. märtsil 2001. a koostatud protokoll (tl 7), samal kuupäeval vormistatud tunnistaja

ülekuulamise protokoll (tl 18), manukate ütlused ja ka L. M. poolt kohtualusena antud ütlused(tl 51).

5.3 Kassaator, leides, et ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud KrMK §-s 1301 sätestatut, rõhutab, et menetluskoodeksi kõnealuse sätte

eesmärk on reguleerida uurija tegevust olukorras, mil selgub, et teatud isikud ei tea midagi uuritavast sündmusest. Samuti ei ole kassaatori

arvates mingit tähtsust asjaolul, kuidas uurija leppis L. M.-ga kokku tema tunnistajana ülekuulamise osas.

6. Vastuväidetes kassatsioonprotestile taotleb L. M. kassatsioonprotesti rahuldamata jätmist, viidates järgmistele asjaoludele.

6.1 Esiteks märgitakse vastuväidetes, et kuna kriminaaltoimiku lk 7 paiknevast protokollist nähtuvalt sooviti L. M.-i kuulata üle seoses tema

tegevusega firmades L. B. LTD ja K. G. ning "kuna see tegevus oli kuritegelik ja seepärast, vastavalt KrMK § 51 lg 3, oli L. M.-l õigus

keelduda iseenda vastu ütluste andmisest."

6.2 Teiseks märgitakse vastuväidetes, et tegelikult L. M. mitte ei keeldunud ütluste andmisest vaid andis ütlusi, mis uurija U. Laidnale ei

meeldinud: nimelt vastas, et ta ei ole nimetanud firmades töötanud. Pärast mõningast diskussiooni teemal "oled töötanud - ei ole töötanud"

paluski L. M. uurijat esitada oma seisukohta kinnitavad tõendid. "Kuid politseil polnud mingeid tõendeid tema töö kohta, keskustelu teemal:

töötas ei töötanud, töötas - ei töötanud, muutus alusetuks, politseil polnud midagi peale A. B. ütluste (tl 16- 17) ja L. M. keeldus edasisest

vestlusest..... Ükski seadus ei kohusta tunnistajat andma ütlusi, mis meeldiksid politseile ning L. M. tegevuses puudub kuriteokoosseis KrK

§ 173 lg 1 järgi".

6.3 Edasiselt märgib L. M., et uurija U. Laidna valetas Tallinna Linnakohtus 5. oktoobril 2001, kui ütles, et ta ei võtnud L. M. ülekuulamiseks

kaasa venekeelseid blankette. Selliseid blankette Eestis täna ei trükitagi. Vastuväidetes rõhutatakse sedagi, et sisuliselt mingisugust õiguste

selgitamist L. M.-le aset ei leidnud, tõlgi abi talle ei tagatud ja temalt püüti võtta üksnes allkirja selle kohta, et neid õigusi on selgitatud.

RIIGIKOHTU SEISUKOHT

7. Ei saa nõustuda ringkonnakohtu vaidlustatud kohtuotsuses märgituga, et isikut ei tohi tunnistajana üle kuulata enne, kui eelnevalt ei ole

KrMK §-s 1301 sätestatud korras selgitatud välja selle isiku tunnistajana ülekuulamise vajadust. Põhjendatult märgib kassaator, et KrMK §-s

1301 sätestatu mõte peitub pigem selle paragrahvi teise lõikega uurijale tagatavas võimaluses kanda lühiküsitluse tulemina koostatavasse

õiendisse nende isikute nimed, kes ei ole nende endi väite kohaselt teadlikud uuritava kuriteoga seotud faktilistest asjaoludest. Sellisel õiendil

võib olla tähtsust eeluurimise järelevalve aspektist lähtuvalt. Kuid KrMK § 51 lg-s 1 sätestatud isiku tunnistajana ülekuulamise põhieeldus -

andmete olemasolu selle kohta, et vastav isik teab kriminaalasjas tähtsust omavaid asjaolusid ja on võimeline nende kohta andma ütlusi- võib

tekkida nii KrMK § 1301 lg-s 1 sätestatud korras läbiviidava tunnistajate väljaselgitamise tulemina kui ka mistahes muul viisil uurijani

jõudnud teabe pinnalt.

8. Põhjendatud on ka kassaatori see väide, et KrMK §-s 131 sätestatakse üksnes tunnistaja ülekuulamisele kutsumise üldine kord juhuks, mil

uurija peab vajalikuks tunnistajat välja kutsuda. Samas ei saa kriminaalmenetlusõiguse kõnealusest sättest ja uurimistaktika põhimõtetest

lähtuvalt mingil juhul järeldada, et uurija ning tunnistaja ei võiks ilma eelneva väljakutseta leppida kokku ülekuulamise teistsuguses korras ja

et ülekuulamine ei võiks toimuda tunnistaja elukohas - nii nagu see oli kavandatud ka käsitletaval juhul.

9. Kuid uurija teadmine, et mingi isik teab kriminaalasjas tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid ja on võimeline nende kohta ütlusi andma ei

anna veel automaatselt võimalust selle isiku tunnistajana ülekuulamiseks. Nimelt ei tohi Põhiseaduse § 22 lg-s 3 sätestatud nemo tenetur se

ipsum accusare põhimõtte (edasiselt NT põhimõtte) kohaselt kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Esiteks -

kahtlustatava, süüdistatava ja kohtualuse õigusena - on NT põhimõte lahutamatult seotud süütuse presumptsiooniga: oma süütuse tõendamise

kohustuse puudumine peab sisaldama ka vaikimise õigust. Teiseks hõlmab see põhimõte ka kriminaalmenetluse ja haldusõiguserikkumiste

menetluse tunnistajaid, keelates neid sundida ütluste andmisele enese ja oma lähedaste vastu.

10. Määramaks kindlaks ütluste andmisest keeldumise õiguse tekkemomenti tuleb kõigepealt arvestada seda, et NT kui ütluste andmisega

seonduva põhiõiguse esemelise kaitseala toimest saab rääkida alles pärast seda, kui isikut on ütluste andmise eelselt kõnealusest põhiõigusest

teavitatud. Kui teavitamiskohustus on jäänud täitmata, ei saa isiku poolt antud ütlusi lugeda lubatavateks tõenditeks. Seetõttu tuleks kõnealust

teavitamiskohustuse täitmata jätmist käsitada kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena. Nii L. M. kui ka tema kaitsja on kogu

käesoleva kriminaalasja menetlemise raames ja viimati ka vastuväidetes kassatsioonkaebusele märkinud, et 23. märtsil 2001. a asetleidnud L.

M. ülekuulamisel ei selgitatud talle tema õigusi ja kohustusi viisil nagu seda eeldab KrMK § 132 lg-s 2 sätestatu. Selle väite kontrollimisel

tuleb kõigepealt arvestada seda, et uurija U. Laidna on käesoleva kriminaalasja kohtuliku arutamise raames tunnistajana ülekuulamisel öelnud,

et "palusin passi, et isikuandmeid kirja panna, õigusi ja kohustusi keeldus kohtualune lugemast" (tl 52 pöördel). Samal kohtuistungil on

tunnistaja A. B. öelnud, et ka talle ei tutvustatud ülekuulamise alustamisel tema õigusi (tl 53). Eelmärgitu pinnalt peab Riigikohtu

kriminaalkolleegium vajalikuks rõhutada, et kriminaalasja menetlemisel on lubamatu suhtuda menetlusosaliste õiguste selgitamisse

formaalselt. Õiguste selgitamine tunnistajale KrMK § 132 lg 2 mõttes tähendab vastavate menetlusõiguse sätete suulist avaldamist ning nende

sätete sisu lahtimõtestamist uurija poolt. Õiguste selgitamiseks ei saa lugeda üksnes allkirja võtmist kriminaalmenetluskoodeksi paragrahvide

loetelule ega ka mitte ülekuulatavale võimaluse andmist lugeda iseseisvalt menetluskoodeksi vastavaid paragrahve. Kokkuvõtvalt võib

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates nentida, et kuna 23. märtsil 2001. a asetleidnud L. M. ülekuulamisel ei selgitatud talle tema õigusi ja

kohustusi viisil nagu seda eeldab KrMK § 132 lg-s 2 sätestatu, leidis sellel ülekuulamisel aset kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine

AKKS § 39 lg 4 mõttes.

11. KrMK § 132 lg-s 2 sätestatu kohaselt peab tunnistaja isikuandmete selgitamine ning talle õiguste ja kohustuste selgitamine aset leidma

enne ülekuulamise algust. Kuid arvestades seda, et KrMK § 132 pealkiri on "Tunnistaja ülekuulamine", ei tohiks siiski ka KrMK § 132 lg-s 2

sätestatud tegevust lugeda ülekuulamise väliseks, sest menetlusteooria kohaselt saab isikut tema õigustest teavitada üksnes mingi

menetlustoimingu raames. Arvestades seda, et seadusandja on jätnud kindlaks määramata menetlustoimingu, mille raames leiab aset tunnistaja

teavitamine tema menetlusõigustest ja juhindudes KrMK § 1 p-st 4 tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates asuda seisukohale, et

tunnistaja ülekuulamine kui tervik on jagatav kaheks teineteisele järgnevaks etapiks: KrMK § 132 lg-s 2 sätestatud ülekuulamiseks, mille

sisuks on isikuandmete tuvastamine ja õiguste selgitamine ning sellele järgnevaks KrMK § 132 lg-s 3 sätestatud ülekuulamiseks uuritava

kuriteo sisu kohta. Käesoleva kriminaalasja kontekstis väärib aga märkimist, et ülekuulamise esimesel etapil tuleb ülakuulatavat teavitada ka

sellest, millise kuriteoga seoses teda üle kuulatakse ja mille kohta temalt soovitakse teavet saada. Mõistetavalt peaks kõik see ülekuulamise

esimesel etapil asetleidev olema ka protokollitud.

12. Nii Tallinna Linnakohtu 11. oktoobri 2001. a kui ka Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. novembri 2001. a otsuses on

põhjendatult L. M. õigeksmõistmise ühe motiivina nimetatud asjaolu, et talle ei tagatud ülekuulamisel KrMK §-s 112 sätestatud õigust tõlgi

abile. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et "kohtualuse L. M. suhtluskeeleks on vene keel. Kriminaaltoimikus olevast tunnistaja

ülekuulamise protokollist (tl 18) nähtub, et tegemist on täies ulatuses eestikeelse dokumendiga, sh pole tunnistajana ülekuulamise protokolli

juures venekeelset sõnastust tunnistaja õiguste, kohustuste ega vastutuse kohta, millest ülekuulatav tõlgi abita aru saanuks.". L. M.-le tõlgi abi

tagamata jätmist ei saa lugeda põhjendatuks uurija U. Laidna poolt käesoleva kriminaalasja kohtulikul arutamise raames tunnistajana

ülekuulamisel öelduga, et "M. protokoll on eestikeelne, sest venekeelset blanketti ei olnud kaasas. Romanov tõlkis. Mulle tundus, et M. valdas

eesti keelt" (tl 53). Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinjuures vajalikuks märkida, et tõlgi osavõtu kohustus menetlusest ei ole asendatav

vastavakeelsete blankettide kasutamisega. Samuti ei tulene tõlgi osavõtust vajadust kasutada muukeelseid blankette, sest - nagu eelnevalt

märgitud - õiguste tegelikku selgitamist ei saa asendada blankettidele kantud seaduseteksti lugemisvõimaluse pakkumisega.

13. Käesoleva kriminaalasja puhul on keskseks küsimus sellest, millest lähtuvalt tekib isikul PS § 22 lg-s 3 ja KrMK § 51 lg-s 3 sätestatud

õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest iseenda vastu. Kahtlemata ei saa selle õiguse teket lugeda ülekuulatava suvaotsuseks ja seetõttu

peaks ütluste andmisest keeldumise põhjendatus olema ka põhimõtteliselt kontrollitav. Kehtivas menetlusõiguses sellist kontrollmehhanismi ei

sisaldu. Ütluste andmisest keeldumise õiguse piiramine kõnealuse mehhanismi puudumise motiivil oleks aga vastuolus PS § 11 teises lõikes

sisalduva nõudega, et põhiõiguse piiramine ei tohi moonutada piiratava põhiõiguse olemust. Kõnealuse põhiõiguse olemuse moonutamisega

oleks ilmselt tegemist ka siis, kui nõuda, et ütluste andmisest võiks keelduda vaid see isik, kelle puhul ütluste andmine peaks absoluutse

kindlusega tähendama tema süüditunnistamist. Isiku süü ütluste andmisest alusetu keeldumise eest KrMK § 51 lg-s 3 sätestatu kohaselt võib

olla välistatud ka vältimatu eksimuse motiivil. Kujunenud olukorras tuleb igale konkreetsele ütluste andmisest keeldumise juhtumile läheneda

individuaalselt ja kaaluda ütluste andmisest keeldumise põhjendatust.

14. Tuleb nõustuda ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses märgituga, et kriminaaltoimiku leheküljel 7 paiknevat protokollina pealkirjastatud

dokumenti ei saa lugeda ülekuulamist kajastavaks menetlusdokumendiks, sest tegemist ei ole ülekuulamisprotokolliga. Õige on ka see

ringkonnakohtu seisukoht, et kõnealuse dokumendi pinnalt ei ole võimalik teha järeldusi selle kohta, milliseid küsimusi tegelikult L. M.-le

esitati. Mõistetavalt pole välistatud ka see, et tegelikul ülekuulamisel oleks esitatud hoopis teisi küsimusi. Kuid sellegipoolest ei ole õige väita,

et kõnealusel dokumendil ei ole käesoleva kriminaalasja lahendamiseks mingit tähtsust. Selle dokumendi tähtsus on selles, et kohtumenetluse

pooled on nõustunud just selles dokumendis loetletud küsimuste pinnalt õiguslikult diskuteerima ütluste andmisest keeldumise õiguse üle.

Järelikult pidid ka kohtud L. M. käitumises KrK §-s 173 ettenähtud kuriteokoosseisu olemasolu hindamisel lähtuma just nendest küsimustest.

Riigikohtu kriminaalkolleegium jagab Tallinna Linnakohtu 11. oktoobri 2001 a õigeksmõistvas kohtuotsuses väljendatud seisukohta, et

kõnealused küsimused, mida sooviti ülekuulamisel esitada L. M.-le kui firmade L. B. LTD ja K. G. väidetavale raamatupidajale nende

firmadega seotud maksukuritegude uurimise raames, on sisuliselt sellised, mis andsid L. M.-le aluse KrMK § 51 lg-le 3 tuginevalt loobuda

tunnistajana ütluste andmisest, sest raamatupidajal võib olla põhjendatult alust lugeda end tema tööandja maksukuritegudega või maksualaste

haldusõiguserikkumistega seotuks. Kuna ringkonnakohtu otsuses on juhindutud AKKS § 29 lg-st 5, siis ei saa nõustuda kassaatori

seisukohaga, et ringkonnakohus ei ole üldse võtnud seisukohta kõnealuste - kriminaaltoimiku leheküljel 7 paiknevas protokollis loetletud

küsimuste suhtes.

15. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et NT põhimõtet ei saa lugeda järgituks, kui isik tunnistatakse süüdi

tuginedes tema poolt varem tunnistajana antud ütlustele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. novembri 1997. a otsust nr 3-1-1-105-97 (RT

III, 1998, 1, 6)). Seda seisukohta on siiski mõnevõrra korrigeeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri 1999. a otsuses nr 3-1-1-

105-99 (RT III, 2000, 1, 4). Selles kohtuotsuses on märgitud, et kuigi kohtualuse poolt varem tunnistajana antud ütlused ei ole ise vahetult

tõendina kasutatavad (see tähendab et neile ei või kohtuotsuses tugineda), võib kohus kohtualuse ütluste hindamisel arvestada ka kohtualuse

enese poolt nimetatavaid motiive selle kohta, miks ta hiljem süüdistatavana on muutnud varem tunnistajana antud ütlusi. Kokkuvõtvalt

tähendab see aga seda, et isikut, keda menetleja tegelikult loeb kahtlustatavaks ei tohi kuulata üle tunnistajana.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher