3-1-1-17-02 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-17-02

Otsuse kuupäev

5. märts 2002. a.

Kohtukoosseis

eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Ü. AS-i haldusõiguserikkumise asi HÕS § 951 lg 3 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 2001. a otsus haldusõiguserikkumise asjas nr II-4/264/2001

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ü. AS, kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

5. veebruar 2002

Istungil osalenud isikud

Ü. AS-i esindaja Marko Siil ja Tallinna Liikluskorralduskeskuse esindaja vandeadvokaat Aivar Ennok

RESOLUTSIOON

Juhindudes HÕS § 324 lg 1 p-st 3, § 325 lg-st 1 ja § 327 lg-st 2, Riigikohtu kriminaalkolleegium määras:

1. Rahuldada kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2001. a otsus Ü. AS-i karistamises LS § 353 lg 1 p 3 järgi

ning menetlus asjas lõpetada.

3. Kassatsioonkautsjon tagastada.

4. Määrus jõustub 5. märtsil 2002. a ega kuulu edasikaebamisele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Liikluskorralduskeskuse kontrolör A. R. koostas 19. juulil 2000. a trahvinõude selle kohta, et sõiduauto Ford registrimärgiga X oli

pargitud Tallinnas R. tn Y tasulisel parkimiskohal parkimistasu maksmata. Selle eest määrati Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 951 lg 3 p 2

alusel rahatrahv 460 krooni. Nimetatud auto kuulub Ü. AS-le, kuid kasutusrendilepingu alusel kasutas seda J. K. Ü. AS vaidlustas linnakohtus

trahvisumma sissenõudmise temalt kui sõiduki omanikult.

2. Tallinna Linnakohtu 4. oktoobri 2001. a otsusega jäeti Ü. AS-i kaebus rahuldamata ja trahvinõue muutmata.

Kohus leidis, et parkimiskorra rikkumise menetluse eripärast tulenevalt ei ole trahvinõude koostanud ametnikul kohustust välja selgitada autot

valesti parkinud isikut. Seetõttu ei ole alust trahvinõude tühistamiseks, kuna sisuliselt seda ei vaidlustata.

3. Ü. AS esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada esimese astme kohtu otsuse ja Tallinna Liikluskorralduskeskuse ametniku koostatud

trahvinõude.

Apellatsioonkaebuse kohaselt vastutas omanik parkimiskorra rikkumise eest kuni 1. veebruarini 2001. a kehtinud Liiklusseaduse § 352 järgi

vaid juhul, kui sõiduki juhti ei olnud võimalik kindlaks teha. Samuti ei saa juriidilist isikut HÕS § 951 lg 3 p 2 rikkumise eest vastutusele võtta,

kuna see seadus kehtestab ainult füüsiliste isikute vastutuse.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2001. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Linnakohtu

4. oktoobri 2001. a otsus sisuliselt muutmata. Ringkonnakohus täpsustas, et Ü. AS tuleb lugeda karistatuks Liiklusseaduse § 353 lg 3 alusel

(kuni 1. veebruarini 2001. a kehtinud redaktsioonis).

Käsitletava teo ajal kehtinud Liiklusseaduse § 352 kohaselt kandis parkimisnõude rikkumise eest vastutust sõiduki omanik, kui parkimiskorra

rikkujat ei suudetud kindlaks teha. Kohtukolleegium leidis, et parkimisnõudeid eiranud juhti on võimalik kohe kindlaks teha vaid juhul, kui

sõiduki juht ise trahvinõude koostamise ajal parkimiskontrolöri juurde tuleb. Tulenevalt eeltoodust ei saanud parkimiskontrolörilt nõuda, et ta

juba tänaval oleks teinud kindlaks sõiduki omaniku ja märkinud trahvinõudele vastavalt haldusvastutuse täpse aluse.

Ringkonnakohus nõustus apellandiga, et juriidiliste isikute haldusvastutust ei sätesta mitte HÕS, vaid eriseadused. Alates 1. veebruarist

2001. a kehtiv Liiklusseadus ei näe ette juriidilise isiku haldusvastutust parkimiskorra rikkumise eest. Küll nägi selle ette trahvinõude

koostamise ajal kehtinud Liiklusseadus. Seetõttu muutis Tallinna Ringkonnakohus vaidlustatud trahvinõudes antud ja linnakohtu poolt

aktsepteeritud eksliku kvalifikatsiooni ning luges õigeks, et Ü. AS on haldusvastutusele võetud Liiklusseaduse § 353 lg 3 järgi (kuni

1. veebruarini 2001. a kehtinud redaktsioonis). Kohus leidis, et see ei too kaasa vastutusele võetava isiku olukorra raskendamist, sest

õiguserikkumise sisu ja selle eest määratav karistus jäid samaks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Kassatsioonkaebuse esitas Ü. AS, kes palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 09. novembri 2001. a otsuse ja

lõpetada antud haldusõiguserikkumise asjas menetlus. Samuti taotletakse kohtukulude (sh kassatsioonikautsjon) väljamõistmist vastaspoolelt.

5.1 Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei saa liisingfirma olla HÕS § 951 rikkumise subjekt, kuna HÕS § 5 lg 1 kohaselt kuuluvad

Haldusõiguserikkumiste seadustiku alusel vastutusele võtmisele üksnes füüsilised isikud.

5.2 Haldusõiguserikkumiste seadustiku alusel trahvi kohaldamiseks peab olema tuvastatud haldusõiguserikkuja süü. Seega ei piisa

halduskaristuse kohaldamiseks asjaolust, et liisingfirma oli sõiduki omanik.

5.3 Liiklusseaduse kehtiv redaktsioon ei näe ette omaniku vastutust sõiduki valdaja poolse parkimiskorra rikkumise eest ega omaniku

kohustust maksta ära faktilise valdaja trahv. Seega tuleks juhinduda HÕS § 4 lg-st 2, mille kohaselt on haldusõiguserikkumise eest vastutust

kergendaval või tühistaval seadusel tagasiulatuv jõud.

6. Tallinna Liikluskorralduskeskuse vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kaebus on põhjendamatu ega anna alust kaevatava otsuse

muutmiseks või tühistamiseks.

6.1 Vastuse esitaja leiab, et kuna ka juriidiliste isikute suhtes toimub menetlus HÕS alusel, ei ole kehtivat korda rikutud.

6.2 Õige ei ole kassaatori seisukoht, et sõiduki omanik ei vastuta talle kuuluva sõidukiga parkimiseeskirju rikkunud isiku tegevuse eest.

Liiklusseaduse § 11 lg 2 kohaselt peab sõidukiomanik tagama talle kuuluva sõiduki õige kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase

hoidmise.

6.3 Samuti on Tallinna Liikluskorralduskeskus seisukohal, et parkimiskontrolöril puudub võimalus ja kohustus rikkuja tuvastamiseks.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 4 lg 1 kehtestab üldreegli, mille kohaselt haldusõiguserikkuja kannab vastutust haldusõiguserikkumise

ajal kehtiva seaduse alusel. Rikkumise toimepanemise ajal, 19. juulil 2000. a kehtinud Liiklusseaduse § 352 kohaselt vastutas parkimisnõuete

rikkumise eest sõiduki juht, ning vaid siis, kui sõiduki juhti ei olnud võimalik kindlaks teha, sõiduki omanik. Seega asjaolu, et parkimisnõuete

rikkumise puhul ei koostata haldusõiguserikkumise protokolli, vaid trahvinõue, ning et viimasesse ei märgita rikkuja nime, ei tähenda, et ei

oleks vaja kindlaks teha vastutusele võetavat isikut. Haldusõiguserikkumise asja materjalidest nähtub, et Tallinna Linnakohus ja Tallinna

Ringkonnakohus ei ole püüdnudki parkimisnõuete rikkujat kindlaks teha, vaid piirdunud trahvinõudes märgitud sõiduki omanikuga. Seega on

kohtud vääralt tõlgendanud LS § 352 mõtet.

8. Tuleb rõhutada, et kuigi karistusõiguse üldtunnustatud põhimõtte kohaselt võetakse õiguserikkumise eest vastutusele teo toimepanemise ajal

kehtinud seaduse alusel, tehakse sellest erand vastutust kergendava või tühistava seaduse puhul. HÕS § 4 lg 2 kohaselt on

haldusõiguserikkumise eest vastutust kergendaval või tühistaval seadusel tagasiulatuv jõud, s.t see laieneb ka haldusõiguserikkumisele, mis on

toime pandud enne selle seaduse kehtestamist. Sama sätestab Põhiseaduse § 23 lg 2 teine lause. Alates 1. veebruarist 2001. a kehtiv

Liiklusseadus ei näe ette sõiduki omaniku ega juriidilise isiku vastutust parkimisnõuete rikkumise eest. Sellest tulenevalt oleks Tallinna

Ringkonnakohus pidanud lõpetama antud haldusõiguserikkumise asjas menetluse HÕS § 218 lg 1 p 6 järgi.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et tulenevalt parkimiskorra rikkumise menetluse iseärasustest on muutunud süü tõendamise koormis "

parkimiskontrolör trahvinõuet kirjutades eeldab süü olemasolu isikul, kellelt rahatrahv sisse nõutakse. See ei välista siiski süü vaidlustamist

trahvitu poolt. Vastavalt HÕS § 6 lg 1 on haldusõiguserikkumine süüline " tahtlik või ettevaatamatu tegu, mis väljendub tegevuses või

tegevusetuses, mille eest seadusega on ette nähtud halduskaristus. HÕS §-de 263 ja 300 lg 1 kohaselt on kohtud kohustatud kontrollima, kas

isik on pannud toime haldusõiguserikkumise ja on selles süüdi. Käesoleval juhul ei ole kohtuotsustes Ü. AS-i süü olemasolu kontrollitud, vaid

seda on Liiklusseaduse § 352 väära tõlgendamise tõttu presümeeritud.

10. Nendel põhjustel tuleb Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2001. a kohtuotsus, millega jäeti muutmata AS Ü.-le

määratud halduskaristus, tühistada ja menetlus asjas lõpetada.

Kassaator on taotlenud kohtukulude, sh kassatsioonikautsjon, väljamõistmist vastustajalt. Kassatsioonkaebuse rahuldamisel kuulub

kassatsioonkautsjon HÕS § 311 lg 2 järgi tagastamisele. Muude kohtukulude kohta ei ole kassaator tõendeid esitanud.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar