3-2-1-4-02 · Riigikohus

3-2-1-4-02

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 28. jaanuaril 2002. a

Anne Toovis-Agu hagi Erika Kurvitsa vastu 74 268 krooni ja 60 sendi saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, vaatas avalikul

kohtuistungil 14. jaanuaril 2002. a läbi Erika Kurvitsa kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. juuni 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/276/01.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Anne Toovis-Agu ostis Erika Kurvitsalt korteri. Omandiõigus loeti lepingu järgi üleläinuks lepingu

sõlmimisest, kuid korter pidi jääma veel nädalaks kostja kasutusse. Lepingu p 3.2 kohaselt avaldas

hageja kui ostja, et on tutvunud lepinguobjektiga, teadlik selle seisukorrast ja ostab selle seisundis,

milles see on lepingu sõlmimise päeval. Kostja andis korteri võtmed hagejale üle kuu aega ettenähtust

hiljem. Korteri valdust üle võttes selgus korteri kasutuskõlbmatus, mille oli tekitanud kostja lepingu

sõlmimise ajal korteris olnud asjade äraviimisega.

Tallinna Linnakohtule esitatud hagiavalduses soovis hageja saada kostjalt kohustise rikkumisest

tuleneva kahju hüvitamist. Hageja tugines TsK § 247 lõikele 1, mille kohaselt on müüja kohustatud

asja alal hoidma, laskmata sel halveneda, kui omandiõigus läheb ostjale üle enne asja üleandmist.

Kostja vaidles hagile vastu leides, et hageja nõue ei ole selge, kontrollitav ega arusaadav.

Tallinna Linnakohus rahuldas hagi ja mõistis hagetava summa kostjalt välja. Tõendatud on, et ostu-

müügilepingu sõlmimise ajal oli korter normaalses seisundis, mis oleks võimaldanud kohest

sissekolimist. Valduse üleandmise ajaks oli ostetud asja seisund oluliselt muutunud. Kostja tegevus ei

olnud seadusega kooskõlas ning see oli õigusvastane. Hagejal ei lasu kohustust kostja süüd tõendada,

kuna kahju tekitamisel kahjutekitaja süüd eeldatakse ja vastupidist peab tõendama kostja. Kohus

tugines TsK §-dele 247 lg 1, 173, 174 ja 222.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohus muutis linnakohtu otsust kohtukulude väljamõistmise osas vähendades

seda 5 protsendini hagi rahuldatud osast.

Ringkonnakohtu arvates leidis linnakohus õigesti, et kostja peab hagiavalduses nõutud kulutused

hagejale hüvitama. Tähtsust ei oma, kes korteri seisundit halvendas, vaid asjaolu, et pärast

omandiõiguse üleminemist müüja valdusse jäänud korteri seisund halvenes. Lepingu p 4 kohaselt

läks omandiõigus lepinguobjektile müüjalt ostjale üle lepingu allakirjutamisel. Müüjal lasus seadusest

tulenev kohustus asi alal hoida. Müüja seda kohustust ei täitnud.

Kostja apellatsioonkaebuse väited tema esindaja asjatundmatusest ning sellest tuleneva

protsessinormide rikkumise kohta ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Esindataval on õigus

esindajalt nõuda õigusabi lepingu mittetäitmisel tekitatud kahju hüvitamist, kui esindaja jättis talle

antud ülesande nõuetekohaselt täitmata.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuse esitas kostja, kes palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks

läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Kostja arvates on ringkonnakohus oluliselt rikkunud protsessiõiguse normi ja kohaldanud vale

materiaalõiguse normi.

Kostja leiab, et tema esindaja asjatundmatu käitumise tõttu esimese astme kohtus võeti temalt

võimalus esitada vastuväited. Kostja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et linnakohtul polnud

põhjust kahelda tema esindaja pädevuses.

Samuti ei ole ringkonnakohus vastanud apellatsioonkaebuse väitele, mille kohaselt kohus jättis kostja

seletused tähelepanuta.

TsK § 247 lg 1 kuulub kostja arvates kohaldamisele vaid juhul, kui müüja on rikkunud oma

hoolsuskohustust ja tema süü väljendub hooletuses.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Hageja kassatsioonkaebusele vastanud ei ole.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust.

Pooled sõlmisid 22. novembril 1999. a lepingu, milles leppisid kokku, et omandiõigus läheb ostjale

üle lepingu sõlmimisest, kuid korteri valdus jääb 29. novembrini 1999. a müüjale (p.3.3.1).

Ringkonnakohus leidis õigesti, et lepingus sisalduva asjaõigusliku kokkuleppe alusel läks

omandiõigus lepinguobjektile müüjalt üle lepingu allakirjutamisel. Selline asja omandamine on

kooskõlas AÕS §-ga 94, mille kohaselt võib asi omandi üleandmisel jääda võõrandaja ja omandaja

kokkuleppel võõrandaja valdusse. Sel juhul loetakse omandajat kaudseks ja võõrandajat otseseks

valdajaks. Seega kohaldas ringkonnakohus õigesti TsK § 247 lõiget 1, mille järgi on müüja

kohustatud asja alal hoidma kuni üleandmiseni laskmata sellel halveneda, kui omandiõigus läheb

ostjale üle enne asja üleandmist. Sellise kohustuse lepingus märkimata jätmine ei vabasta müüjat

vastutusest.

Ringkonnakohus käsitles piisava põhjalikkusega kostja apellatsioonkaebuse väidet tema esindaja

asjatundmatuse kohta. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et õigusabi lepingu

mittetäitmisel või mittekohaselt täitmisel on esindataval õigus esindajalt nõuda tekitatud kahju

hüvitamist.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. juuni 2001. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

J. Odar, H. Jõks, A. Kull