3-3-1-1-02 · Riigikohus

3-3-1-1-02

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 23. jaanuaril 2002

A. Asi kassatsioonkaebuse läbivaatamine riigi poolt aktsiaseltsile üleantud eluruumi erastamise

asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 20. detsembril 2001 kirjalikus menetluses läbi Andrus Asi kassatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 6. juuli 2001. a otsuse peale haldusasjas nr II-3/245/01.

12. märtsil 2000 esitas A. Asi Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

õigusvastaseks AS Eesti Telefon tegevusetus tema eluruumi erastamise kohustatud subjektina ja

peatada selle eluruumi müük enampakkumisel. A. Asi väitis, et eluruumi erastamiskohustus on

aktsiaseltsil Eesti Telefon, kellele ta esitas 1995. aasta veebruaris avalduse eluruumi erastamiseks.

Tallinna Halduskohtu 7. märtsi 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-299/01 jäeti A. Asi kaebus

rahuldamata. Kohus leidis, et vaidlusalune eluruum kuulub aktsiaseltsile Eesti Telefon omandiõiguse

alusel vastavalt üleandmislepingule 16. detsembrist 1992. Üleandmisleping on kooskõlas seadusega.

Ülemnõukogu 13. augusti 1992. a otsusega kehtestatud riigi- ja munitsipaalvara erastamise

tingimused ja kord võimaldas erastada ettevõtete vara tervikvarana või aktsiatena ning kaebuse

esitajal puudub Eluruumide erastamise seaduse alusel õigus erastada eluruum, mis on AS Eesti

Telefon omanduses.

A. Asi esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna

Halduskohtu otsus ja teha uus otsus. Apellant leidis, et kuna AS Eesti Telefon võttis talt vastu

avalduse eluruumi erastamiseks, siis tekkis tal õiguspärane ootus, et eluruum erastatakse talle kui

õigustatud subjektile varemkehtinud riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seaduse alusel. AS

Eesti Telefon oli eluruumide erastamise kohustatud subjekt, sest talle läksid üle riigiettevõtte "Eesti

Telekommunikatsioonid" kohustused.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 6. juuli 2001. a otsusega jäeti A. Asi

apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et

Tallinna Halduskohus on seadust õigesti kohaldanud. Vaidlusalune eluruum ei ole erastamise objekt

Eluruumide erastamise seaduse mõttes ja sama seaduse järgi ei ole AS Eesti Telefon ka eluruumide

erastamise kohustatud subjekt. Tegemist on 16. detsembril 1992 eraõigusliku aktsiaseltsi Eesti

Telefon omandisse antud eluruumiga, mille erastamiseks A. Asile puudub õiguslik alus.

21. septembril 2001 esitas A. Asi kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu ja

Tallinna Halduskohtu otsused ning saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kassaator

esitab järgmised põhjendused:

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta A. Asi väited õiguspärase ootuse kohta. Kaebuse esitaja oli

eluruumide erastamise õigustatud subjekt varemkehtinud riiklike ja munitsipaaleluruumide

erastamise seaduse alusel. See seadus ei sätestanud eluruumi erastamiseks avalduse esitamise

tähtaega. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ja millisel õiguslikul alusel kaotas A. Asi õiguse

tema poolt kasutatava eluruumi erastamiseks. Riik ei saa isikule tähtajatult antud subjektiivset õigust

alusetult ära võtta.

Kohtud on teinud ebaõige järelduse, et vaidlusalune eluruum kuulus AS Eesti Telefon omandisse.

Üleandmislepinguga anti see eluruum aktsiaseltsi valdusesse, mitte aga omandisse. Asjaolu, et

üleandmislepingu alusena on viidatud kontsessioonleping, kinnitab, et riik andis aktsiaseltsile üle

kasutamis- ja valdamisõiguse, mitte aga omandiõiguse.

Kirjalikus vastuses A. Asi kassatsioonkaebusele väidab AS Eesti Telefon, et A. Asi

kassatsioonkaebus on põhjendamatu.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. Selle haldusasja lahendamiseks on kõigepealt oluline selgitada, kuidas toimus A. Asi eluruumi,

mille omanikuks kohtuotsuste järgi oli kuni 16. detsembrini 1992 riik ja valdajaks riigiettevõte "Eesti

Telekommunikatsioonid", "üleminek" aktsiaseltsile Eesti Telefon.

Eesti Vabariigi Valitsuse 10. aprilli 1991. a määrusega nr 75 kinnitati riigiettevõtete nimekiri, milles

oli märgitud ka riigiettevõte "Eesti Telekommunikatsioonid". Eesti Vabariigi 16. aprilli 1991. a

seadusega "Eesti Vabariigi Sideministeeriumi likvideerimise ja Eesti Vabariigi

Transpordiministeeriumi reorganiseerimise kohta" otsustati likvideerida Sideministeerium. 31. mail

1991 kinnitas Eesti Vabariigi Valitsuse esimees akti Sideministeeriumi varast osa üleandmise kohta

riigiettevõttele "Eesti Telekommunikatsioonid". Eesti Vabariigi Valitsuse 30. septembri 1992. a

istungi protokolli järgi otsustati asutada väliskapitali osalusega aktsiaselts asutamiskapitaliga 180

miljonit Rootsi krooni, millest 51 % moodustab riigiettevõtte "Eesti Telekommunikatsioonid" osa, ja

anda sellele asutatavale ettevõttele kontsessioon vastavalt sellekohase lepingu projektile.

Kohtutoimikutes viidatud lepinguprojekti või lepingu teksti ei ole. 16. detsembril 1992 sõlmiti

riigiettevõtte "Eesti Telekommunikatsioonid" ja asutatava ettevõtte AS Eesti Telefon vahel

üleandmisleping, mille tekst on kohtutoimikus. Kohtud ei ole põhjendanud, miks ja millisel

õiguslikul alusel tuleks seda lepingut tõlgendada nii, et 16. detsembril 1992 muutus lepingus

märgitud riigi vara omandivorm. Kui omandivorm siiski muutus, pidid kohtud andma hinnangu ka

sellele, kas üleandmisleping on sõlmitud kooskõlas riigiettevõtte "Eesti Telekommunikatsioonid"

õigusvõimega. Seda tehtud ei ole. Asutatava ettevõtte AS Eesti Telefon omanikeks pidid jääma

riigiettevõte "Eesti Telekommunikatsioonid" ja Baltic Tele AB. Üleandmislepingu järgi tuleb seda

tõlgendada Eesti Vabariigi seaduste kohaselt.

2. Tallinna Halduskohtu 7. märtsi 2001. a otsusega tuvastati, et vaidlusalune eluruum kuulub

aktsiaseltsile Eesti Telefon omandiõiguse alusel vastavalt üleandmislepingule 16. detsembrist 1992.

Sellel ajal kehtis Eesti Vabariigi omandiseadus, mis tunnistati alates 1. detsembrist 1993 kehtetuks

Asjaõigusseaduse rakendamise seadusega. Omandiseaduse § 2 järgi võis omanikuks olla füüsiline

isik, juriidiline isik, kohalik omavalitsus või riik, kusjuures eristati omandivormidena eraomandit,

juriidilise isiku omandit, munitsipaalomandit ja riigi omandit. Sama seaduse § 14 kohaselt oli

eraomand füüsilisele isikule kuuluv vara. Omandiseaduse § 18 alusel võis juriidiline isik olla omanik

vaid seaduses ettenähtud juhul, kusjuures omanikuks võis olla kooperatiiv, ühiskondlik

organisatsioon ja liikumine, usuühing ja usuühingute ühendus, rendiettevõte ja sihtfond. Seadusega

võis ette näha ka muid omanikuks olevaid juriidilisi isikuid. Juriidilise isiku omand ei olnud

Omandiseaduse järgi eraomand.

Omandiseaduse § 38 lg 2 järgi võis riigi omandi üleminek teistele omanikele toimuda üksnes

seadusega kindlaksmääratud alustel ja korras. Omandiseaduse § 49 alusel võis asutada ettevõtteid,

mille vara ühised omanikud olid Eesti Vabariik või tema kodanik või juriidiline isik koos mõne teise

riigi või tema kodaniku või juriidilise isikuga, samuti rahvusvahelise organisatsiooni või

kodakondsuseta isikuga. Sellisel juhul oli tegemist ühiste omanike kaasomandiga, kui ettevõtte

asutamisdokumentides ei olnud ette nähtud teisiti. Kaasomand oli vastavalt Omandiseaduse §-le 39

lg 2 selline ühine omand, milles igale omanikule kuuluva osa suurus oli kindlaks määratud.

Kohtud ei ole põhjendanud, miks nad ei tõlgendanud üleandmislepingut kooskõlas Omandiseaduse §-

ga 49. Tallinna Halduskohtu seisukoht, et vaidlusalune eluruum on alates 16. detsembrist 1992

aktsiaseltsi Eesti Telefon omandis, ei ole veenev.

3. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi 17. juuli 1990. a otsuse "Privatiseerimisprotsessi

korraldamise esmajärgulistest abinõudest" punktiga 1 peatati ajutiselt riigiettevõtete põhikirjafondi

kuuluva riigi varaga kõik tehingud, mis põhjustasid selle vara omandivormi muutmise. Erandina

lubati teenindus-, kaubandus- ja toitlustusettevõtete erastamist, kui nende ettevõtete vara väärtus

põhikirjafondis ei ületanud 500 000 rubla. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse

""Omandireformi aluste seaduse" rakendamise kohta" punktiga 11 kehtestati, et Ülemnõukogu

Presiidiumi 17. juuli 1990. a otsus ei laiene väliskapitali osalusega ühisettevõtete asutamisele põhi- ja

käibevahendite paigutamisel ettevõtte algkapitali Eesti Vabariigi Valitsuse loal.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 13. augusti 1992. a otsusega "Riigi- ja munitsipaalvara erastamise

tingimuste ja korra kehtestamise kohta" anti Vabariigi Valitsusele õigus enne õigusvastaselt

võõrandatud vara kompenseerimise väärtpaberite ja rahvakapitali obligatsioonide väljaandmist

erastada 1992. aastal 30 ettevõtet, mille vara bilansimaksumus on üle 600 000 krooni. Sama otsusega

kehtestati erastamise tingimused ja kord. Korra punkti 8 järgi võis erastamise objektiks olla nii

ettevõtte kui ka selle struktuuriüksuse tervikvara, ettevõtte aktsiad ning ettevõtte likvideerimisel tema

põhi- ja käibevara. Punkti 9 kohaselt pidi erastatavate objektide nimekirja kinnitama riigivara puhul

Riigivaraameti nõukogu ja punkt 14 nägi ette, et erastamine võis toimuda vara (sealhulgas aktsiate)

enampakkumise või aktsiate müügi teel börsireeglite järgi. Korra mõtte kohaselt oli erastatava vara

omandiõiguse ülemineku aluseks ostu-müügileping.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 13. augusti 1992. a otsuse täitmiseks võttis Eesti Vabariigi Valitsus

19. oktoobril 1992 vastu määruse nr 302. Selle määruse punktide 2, 4 ja 9 järgi pidi riigi vara

erastamise korraldajaks olema üldjuhul riigiettevõte "Eesti Erastamisettevõte". Erastamise korraldaja

võis vastava lepinguga volitada ka teisi ettevõtteid läbi viima erastamist. Erastamise ostu-

müügilepingutele pidi aga müüjana Eesti Vabariigi nimel alla kirjutama riigiettevõtte "Eesti

Erastamisettevõte" direktor või tema poolt volitatud asetäitja.

Tallinna Halduskohus ei ole välja selgitanud, kas, millal ja millisel õiguslikul alusel toimus

riigiettevõtte "Eesti Telekommunikatsioonid" valduses olnud riigi vara omandiõiguse üleminek

aktsiaseltsile Eesti Telefon.

4. Üleandmislepingu sõlmimise ajal kehtis Eesti Vabariigi riiklike ja munitsipaaleluruumide

erastamise seadus. Selle seaduse § 3 lg 1 järgi oli erastamise objektiks eluruum, mis oli Eesti

Vabariigi või kohaliku omavalitsusüksuse omanduses, olenemata sellest, missuguse juriidilise isiku

tiitlipärases valduses (bilansis) see oli. Riigile kuuluva eluruumi erastamisel oli vastavalt sama

seaduse §-le 6 p 1 kohustatud subjektiks ettevõte, kelle tiitlipärases valduses (bilansis) oli see

eluruum. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 4. mai 1992. a otsuse "Eesti Vabariigi riiklike ja

munitsipaaleluruumide erastamise seaduse rakendamise kohta" punktiga 1 kehtestati, et erastamise

objektiks on ka mitmele omanikule kuuluvad eluruumid, millest maksumuse järgi kuulub riigile või

kohalikule omavalitsusüksusele (või neile kokku) rohkem kui 50 %. Kohtud ei ole välja selgitanud,

kas vaidlusalune eluruum oli erastamise objekt vastavalt Eesti Vabariigi riiklike ja

munitsipaaleluruumide erastamise seadusele.

Eesti Vabariigi Valitsuse 5. augusti 1992. a määrusega nr 225 kinnitatud riiklike ja

munitsipaaleluruumide erastamise korra punktiga 2 sätestati, et kui üürnik ei soovi eluruumi

omandada, jääb see riiklikku või munitsipaalomandusse või erastatakse eelnimetatud seaduse § 4 lg 3

kohaselt füüsilisele isikule. Korra punktiga 9 sätestati, et isikud, kes soovivad eluruumi osta, peavad

esitama eluruumi erastamise kohustatud subjektile (elamuekspluatatsiooniorganisatsioonile, asutusele

või ettevõttele), kelle bilansis elamu on, vormikohase avalduse. Avalduse esitamise tähtaega kindlaks

ei määratud.

6. mail 1993 vastu võetud Eluruumide erastamise seaduse § 6 lg 3 järgi oli eluruumide erastamisel

kohustatud subjektiks ühisesse omandisse kuuluvate elamute puhul, mille üheks omanikuks oli riik

või kohalik omavalitsus, seda elamut haldav ettevõte, asutus või organisatsioon.

Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada põhjusel, et asja õigeks

lahendamiseks olulised asjaolud on jäetud välja selgitamata ja kohtuotsused on õiguslikult

ebapiisavalt põhjendatud. HKMS § 25 lg 4 järgi peab kohus otsuse tegemisel ka tuvastama olulised

asjaolud ja otsustama, millist seadust või seaduse alusel antud haldusakti tuleb asjas kohaldada. TsMS

§-des 227 lg 1 ja 231 lg 4 on sätestatud kohtuotsuse põhjendatuse nõue. Selles haldusasjas on kohtud

oluliselt rikkunud kohtumenetluse neid norme.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg 1 p 5 ja 90 lg 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Andrus Asi kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 6. juuli 2001. a otsus haldusasjas nr II-

3/245/01 ja Tallinna Halduskohtu 7. märtsi 2001. a otsus haldusasjas nr 3-299/01 ning saata asi

uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

Otsus jõustub 23. jaanuaril 2002 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel