3-2-1-165-01 · Riigikohus

3-2-1-165-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 17. jaanuaril 2002. a

AS Hansapank hagi Mati Jänese, Sven Karjahärmi, Urmas Heinmaa ja Andrus Oldermanni

vastu 6 500 000 krooni saamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja J. Luik, vaatas avalikul

kohtuistungil 17. detsembril 2001. a AS Hansapank kassatsioonkaebuse alusel läbi Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. juuni 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/729/01. Istungist võttis

osa hageja esindaja vandeadvokaat V. Kõve.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

9. septembril 1999. a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja õiguseelneja AS Eesti Hoiupank

ja AS Ovekor 10. jaanuaril 1996. a arvelduskrediidilepingu nr 75 laenulimiidiga 1 000 000 krooni.

Lepingut pikendati 7 korral. 23. jaanuaril 1997. a sõlmis AS Eesti Hoiupank kostjatega

käenduslepingud arvelduskrediidilepingu kõigi, sealhulgas ka tingimuslike ja tulevikus tekkivate

nõuete tagamiseks. 21. mail 1997. a sõlmitud lepingu lisaga nr 7 sätestati arvelduskrediidi limiidiks 6

500 000 krooni ja krediidisumma kasutamise tähtajaks 1. september 1999. a. 10. augustil 1999. a

kuulutas Tallinna Linnakohus välja AS Ovekor pankroti. AS Ovekor võlgnevus hageja ees on 7 291

070 krooni. Hageja kohustas käendajaid likvideerima võlgnevuse hiljemalt 19. juuliks 1999. a.

Kostjad seda kohustust ei täitnud. Hageja palus välja mõista kostjatelt 6 500 000 krooni TsK § 173

lg 1, § 174, § 188, § 206 lg 1, § 207 lg 1 ja 2, § 272 lg 1 ja § 231 lg 1 alusel.

Tallinna Linnakohtu 15. veebruari 2001. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. 23. jaanuari 1997. a

kostjate ja AS Eesti Hoiupank vahel sõlmitud käenduslepingutega on tõendatud, et kostjad vastutavad

panga kõigi nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest, mis tulenevad

panga ja AS Ovekor vahel 10. jaanuari 1996. a arvelduskrediidilepingust ja selle võimalikest lisadest.

Hageja nõue ei ole selge. Hageja ei ole esitanud tõendeid võlgnevuse arvestuse kohta. Hageja

tuginemine asjaolule, et arvelduskrediidilepingust tulenev võlgnevus on tunnustatud

pankrotimenetluses, ei tee selles asjas nõuet selgeks.

Hageja on sõlminud AS-ga Ovekor seitse arvelduskrediidilepingu lisa, millega muutsid oluliselt

arvelduskrediidilepingu tingimusi ja mida ei saa pidada käendajatele siduvaks. Laenu tasumise

tähtaja pikenemisega ei pikenenud käenduse tähtpäev, sest käenduslepingu pooled selles kokku ei

leppinud.

Hea pangatava kohaselt on hageja kohustatud vormistama panga ja kliendi vahelised suhted kirjaliku

lepinguga, mis koostatakse selgelt ja arusaadavalt.

Kohus asus seisukohale, et käendus oli lõppenud. Õige on kostjate viide TsK § 211 p-le 2, mille

kohaselt käendus lõpeb kui kreeditor kolme kuu jooksul, arvates kohustise täitmise tähtpäeva

saabumisest, ei esita hagi käendaja vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2001. a otsusega jäeti linnakohtu otsus jõusse ringkonnakohtu

põhjendustega.

Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt ei ole hageja nõue piisavalt tõendatud. Konto väljavõttest ei ilmne

võla konkreetset arvestust. Sellel puudub isegi viide lepingule ja intresside suuruse arvestusele. Ka ei

ilmne arvestus haginõude vähendamise avalduses.

Asja materjalidest ilmneb, et lepingu tingimusi on muudetud nii krediidilimiidi, tagastamise tähtaja

kui ka intresside osas. Lepingu 22. mai 1997. a lisa ja hilisemad lisad olid kostjatega

kooskõlastamata. TsK § 207 lg 1 kohaselt käendaja vastutust eeldatakse, kuid lähtuda tuleb

käenduslepingu tingimustest.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu seisukohaga, et hagi esitamise ajaks oli käendus tulenevalt TsK

§ 211 p-st 2 lõppenud. Asjaolu, et käenduslepingu kohaselt vastutavad käendajad ka

arvelduskrediidilepingu nr 75 võimalikes lisades võetud kohustuste eest, ei saa kaasa tuua käendajate

vastutust krediidisumma suurendamisel. Samuti ei ole käendajate eelneva kokkuleppeta võimalik

pikendada käenduslepingu tähtaega.

Hageja nõue ei ole piisavalt tõendatud. Esitatud konto väljavõttest ei ilmne võla arvestust. Sellel

puudub viide lepingule ja intresside suuruse arvestusele. Ka ei nähtu seda arvestust nõude

vähendamise avaldusest.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Hageja ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et käenduslepingu tähtaega ei ole võimalik pikendada,

kui selles ei ole käendajatega eelnevalt kokku lepitud. TsK § 211 p 2 peab silmas käendusega

tagatava kohustuse ehk põhikohustuse täitmise tähtpäeva, mitte käenduslepingu alusel tekkinud

kohustise täitmise tähtpäeva saabumist. Põhikohustise täitmise tähtpäev peab olema saabunud, et

hakkaks kulgema TsK § 211 p-s 2 sätestatud kolmekuuline käenduse lõppemise tähtaeg. Seadus seob

käenduse lõppemise põhikohustise täitmise tähtpäeva saabumise ja põhivõlgniku poolt kohustise

osalise või täieliku mittetäitmisega. Hageja nõudis arvelduskrediidilepingust tuleneva võlgnevuse

ennetähtaegset tasumist hiljemalt 17. juuniks 1999. a. Kuna AS Ovekor (pankrotis) jättis selle

kohustuse täitmata, siis algas käenduste lõppemise kolmekuulise tähtaja kulgemine 18. juunil 1999. a

ja see tähtaeg oleks möödunud, kui hageja poleks 10. septembril 1999. a esitanud hagi kostjate vastu.

Seadus ei sätesta, et käendajaid peab teavitama kreeditori ja võlgniku kokkuleppel käendustega

tagatava kohustise täitmise tähtpäeva muutmisest.

Käendajad võtsid endale kohustuse vastutada arvelduskrediidilepingust tulevikus tekkivate ja

tingimuslike nõuete eest. Krediidisumma suurendamine ei vabasta käendajat varem võetud

kohustusest. Käendajad olid võtnud solidaarse vastutuse AS-ga Ovekor 6 000 000 ulatuses.

Ringkonnakohus rikkus protsessiõigusnorme, kui ei arvestanud esimese astme kohtu otsuse

põhjendustega ja ei andnud hinnangut kõigile tõenditele, millega hageja tõendas oma nõude

olemasolu ja suurust.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Kostja Andrus Oldermann leiab, et hagi esitamise ajaks oli käendus lõppenud. Ringkonnakohus leidis

õigesti, et käendajad ei saa ilma nõusolekuta vastutada ka krediidisumma suurendamisest tulenevate

kreeditori nõuete eest.

Kostjad Mati Jänes, Urmas Heinmaa ja Sven Karjahärm vaidlevad samuti kassatsioonkaebusele

vastu. Ringkonnakohtu seisukoht käenduse lõppemise ajas vastab seadusele ja asja tehioludele.

Meelevaldne on hageja seisukoht, et käendajate tegelikuks tahteks oli vastutada igasuguste

arvelduskrediidilepingu muudatuste eest. Kassatsiooni korras ei kuulu vaidlustamisele tõendite

hindamine.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära

tõlgendamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Käenduslepingu järgi vastutab käendaja teise isiku kreeditori ees selle isiku kohustise täieliku või

osalise täitmise eest (TsK § 206 lg 1). Käendus lõpeb muuhulgas TsK § 211 p 2 alusel kolme kuu

möödumisel kohustise täitmise tähtpäevast, kui kreeditor ei ole käendaja vastu hagi esitanud.

Hagejaga 23. jaanuaril 1997. a sõlmitud käenduslepingutest nähtuvalt on kostjad võtnud endale

kohustuse vastutada panga kõigi nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete, mis

tulenevad panga ja AS Ovekor vahel 10. jaanuaril 1996. a sõlmitud arvelduskrediidilepingust ja selle

võimalikest lisadest, täitmise eest.

TsÜS § 64 lg 1 sätestab, et tehingu tõlgendamisel lähtutakse tehingu teinud isikute tegelikust tahtest,

kui tehingu sisust ei tulene teisiti. TsÜS § 61 lg-s 2 sätestatu kohaselt peab tehingus tahe olema

kujunenud tegelikke asjaolusid teades ja neist õiget ettekujutust omades. Seadus ei keela käendajal

võtta vastutust ka kohustise hilisemast muutmisest tekkivate nõuete eest. Käenduslepingutes

kasutatud sõna "võimalike" rõhutabki seda, et lepingutes ei mõelda käendajate vastutust mitte ainult

käenduslepingu sõlmimisel olemasolevate, vaid ka tulevikus sõlmitavate arvelduskrediidilepingu

lisadest tulenevate nõuete eest.

Hageja on esitanud nõude tõendamiseks mitmeid tõendeid. Apellatsioonikohus ei pidanud neid

piisavaks. Teisi tõendeid peale konto väljavõtte ei ole kohus otsuses käsitlenud. Seega rikkus kohus

TsMS § 330 lg 4. Kuna hageja ei nõudnud intresse, siis ei pidanud ta nende arvestust eraldi välja

tooma. Kohtuotsusest ei selgu, kas kostjad vaidlesid vastu AS Ovekor põhivõla suurusele.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium

o t s u s t a s:

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. juuni 2001. a otsus ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada Hansapangale 18. juulil 2001. a tasutud kautsjon 20 000 (kakskümmend tuhat)

krooni.

H. Jõks, A. Kull, J. Luik