3-2-1-149-01 · Riigikohus

3-2-1-149-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 17. jaanuaril 2002. a

Rain Karmi hagi Eesti Vabariigi vastu omandiõiguse tunnustamiseks erastamisväärtpaberitele

ja erastamisväärtpaberite väärtpaberiarvele kandmise kohustamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, vaatas läbi

avalikul kohtuistungil 3. detsembril 2001. a Eesti Vabariigi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. mai 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/9/01. Istungist võtsid osa

hageja R. Karm ja kostja esindaja vandeadvokaat Ä. Rodi.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

Hagiavalduse kohaselt ostis Martti Link ajavahemikul 23. august"12. september 1994. a

erastamisväärtpabereid erinevatelt isikutelt 161 851 EVP krooni väärtuses. Tehingud vormistati

rahvakapitali obligatsioonide keskregistris (RKO keskregister), v.a Jekaterina Lilleorult ostetud

19 500 EVP krooni. See tehing jäi vormistamata Tapa Linnavalitsusest andmete esitamise vea tõttu.

12. septembril 1994. a kandis Martti Link 150 000 EVP krooni oma isa August Lingi rahvakapitali

obligatsiooni arvestuskaardile (RKO arvestuskaart). Hageja Rein Karm ostis 19. septembril 1994. a

August Lingilt erastamisväärtpabereid 150 000 EVP krooni väärtuses. Tehing vormistati Mustamäe

Linnaosa Valitsuses, kuid seda ei registreeritud RKO keskregistris ja seetõttu ei kajastatud

Erastamisväärtpaberite Keskregistris. Hageja palus tunnustada omandiõigust erastamisväärtpaberitele

150 000 EVP krooni väärtuses ja kohustada rahandusministeeriumi kandma need hageja

väärtpaberiarvele.

Tallinna Linnakohtu 23. veebruari 2000. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt tõendab erastamisseaduse (ErS) § 28 lg 3 kohaselt omandiõigust erastamisväärtpaberile

nimeline kirje Erastamisväärtpaberite Keskregistris või Eesti Väärtpaberite Keskregistris. AÕS § 81

järgi piisab omandiõiguse tunnustamiseks, kui omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul

alusel. Hageja seda ei tõendanud, sest RKO keskregistri väljavõttes puudub nimeline kirje hageja

omandiõigusest ostetud väärtpaberitele. Kanne arvestuskaardil ei tõenda erastamisseaduse kohaselt

omandiõigust väärtpaberitele. On tõendatud, et müügitehingut polnud võimalik registreerida, kuna

võõrandatav vara ei kuulunud müüjale. Ebaõige on hageja väide, et kostja pidi tehingu registreerima

müüja arvel olnud väärtpaberite ulatuses. Kostja ei ole tehingute registreerijana õigustatud muutma

tehingute tingimusi, s.h vähendama selle hinda.

Hageja ei ole tõendanud, et tema poolt "katteta" väärtpaberite omandamine toimus kostja süül.

Kanded RKO arvestuskaardile on tehtud kohaliku omavalitsuse töötaja poolt.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Tallinna Ringkonnakohtu 21. mai 2001. a otsusega tühistati linnakohtu otsus tõendite ebaõige

hindamise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning uue otsusega tunnustati R. Karmi

omandiõigust A. Lingilt 19. septembril 1994. a omandatud 150 000 EVP kroonile ja kohustati kostjat

kandma nimetatud summa hageja EVP arvele.

Otsuse põhjenduste kohaselt tõendab keskregistri kirje küll omandiõigust erastamisväärtpaberitele,

kui sellest ei tulene, et kirje puudumine tõendaks omandiõiguse puudumist. Kirje puudumine näitab,

et riik ei tunnustanud isikutevahelist väärtpaberite võõrandamise tehingut, mitte aga seda, et tehingut

ei toimunud. Ebaõige oli kohtu viide erastamisseadusele, kuna see ei reguleeri väärtpaberite

omandamist. Kohus ei tuvastanud, et väärtpaberite võõrandamisel oleks rikutud seadust või muud

õigusakti. AÕS § 81 kohaselt piisab omandiõiguse tunnustamiseks, kui omanik tõendab, et tema

omand on tekkinud õiguslikul alusel. Kuna kostja ei tunnista hageja varalist õigust tema vastu, siis

rikub ta sellega hageja õigusi.

Vaidlust ei ole selles, et A. Link võõrandas 19. septembril 1994. a hagejale riigi poolt välja antud

tööaastaid 150 000 EVP krooni väärtuses, andes omandi neile üle hagejale. Vaidlus on selles, kas

A. Link oli müügilepingu sõlmimisel 150 000 EVP krooni omanik. M. Lingi RKO arvestuskaardil oli

vahekokkuvõtte kohaselt enne A. Lingile ülekande tegemist 164 551 EVP krooni, register kajastas

aga tööaastaid 145 351 EVP krooni väärtuses. Selles ulatuses sai ta need üle kanda A. Lingile ja

viimane omakorda hagejale. Kostja ei viidanud seadusele, mis keelas tal tehinguid arvele võtmast

RKO keskregistris registreeritud EVP kroonide ulatuses. Linnakohus leidis, et kostja ei saanud muuta

kolmandate isikute vahel sooritatud tehingut. Küsimus ei olnud aga tehingu muutmises, vaid selle

täielikus või osalises tunnustamises riigi poolt.

Tallinna Linnakohtu 7. märtsi 2001. a jõustunud otsusega on tuvastatud, et M. Link omandas

J. Lilleorult 19 500 EVP krooni. M. Lingi RKO arvestuskaardi kohaselt toimus tööaastate

omandamine J. Lilleorult enne nende ülekandmist A. Lingile. Seega olid M. Lingi tööaastad 150 000

EVP krooni väärtuses 12. septembril 1994. a reaalselt olemas. A. Link ei teinud enne 19. septembrit

1994. a talle ülekantud tööaastatega tehinguid ja seega kuulus talle sel kuupäeval tööaastaid 162 300

EVP krooni väärtuses, millest ta enamuse võõrandas hagejale. Hageja omandas riigi poolt välja antud

tööaastad kehtiva lepingu alusel nende omanikult ja on seega vaidlusaluses summas riigi

võlakohustuse omanik. Võlakohustuse tunnustamiseks peab riik registreerima omandatud EVP

kroonid hageja väärtpaberiarvel.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuses palus Eesti Vabariik ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule teises koosseisus uueks arutamiseks.

Tehingu tegemise ajal reguleeris RKO arvestuskaartide täitmist ning RKO-dega arveldamist Vabariigi

Valitsuse 22. juuni 1993. a määrusega nr 185 kinnitatud rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi

täitmise ja eluruumide erastamisel kasutamise juhend. Juhendi kohaselt ei saanud register

registreerida tehingut, kui ilmnes, et RKO-sid müünud isikul ei olnud tegelikult registri andmetel

summat, mida ostjale üle kanda. A. Lingi arvestuskaardilt nähtub, et ta omandas 12. septembril

1994. a 150 000 EVP krooni M. Lingilt. M. Link omandas nimetatud summa erinevatelt inimestelt, sh

viimase osa J. Lilleorult. Keskregistris viimane tehing ei kajastunud. Ringkonnakohus viitas otsuses

Tallinna Linnakohtu 7. märtsi 2001. a otsusele, tehes järelduse, et A. Lingil oli alates 12. septembrist

1994. a 150 000 EVP krooni, mida ta sai hagejale müüa. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et

otsuses tuvastati, et Tapa Linnavalitsus, kes registreeris J. Lilleoru ja M. Lingi tehingu, ei edastanud

kostjale tehingu tegemiseks vajalikku vormi, mille alusel oleks kostja kandnud andmed

keskregistrisse. Kostja ei saanud A. Lingi ja hageja tehingut osaliselt tunnustada. Ringkonnakohus ei

hinnanud tõendeid igakülgselt ja täielikult ning jättis kohaldamata nimetatud juhendist tulenevad

nõuded.

Hageja on nõudnud omandiõiguse tunnustamist ja kostja kohustamist kandma erastamisväärtpaberid

tema väärtpaberiarvele. Kuna EVP kroonid ei ole kunagi olnud kostja omandis ja ta ei ole neid muul

viisil kinni pidanud, siis ei saa kostja neid ka hagejale üle kanda.

Kostja ei saa tehingut tunnustada ka A. Lingilt ülekande tegemisega, kuna tema arvel ei ole EVP

kroone. Hageja RKO arvestuskaardilt on näha, et ta ostis 150 000 EVP krooni A. Lingilt, kes

omakorda oli need ostnud M. Lingilt. A. Lingi RKO arvestuskaardil olevad EVP kroonidel puudub

õiguslik kate ehk need on võltsitud. Hageja ei saa nõuda omandiõiguse tunnustamist, vaid kahju

hüvitamist. Kuna arvestuskaarte andis välja kohalik omavalitsus, siis kannab vastutust ja hüvitab

kahju kohalik omavalitsus.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et Eesti Vabariik ei saa vastutada alamregistri

registriandmete sisulise tõesuse, kannete tegemise või tegemata jätmise eest. Rahvakapitali

obligatsioonide registri põhimäärusega on vastutus alamregistrite registriandmete sisulise õigsuse eest

pandud kohaliku omavalitsuse täitevorganile. J. Lilleoru ja M. Lingi, M. Lingi ja A. Lingi ning

A. Lingi ja hageja vahelisi tehinguid ei olnud keskregistril võimalik registreerida, sest andmed

alamregistris olid ebaõiged või ei saabunud need keskregistrile üldse. Nimetatud asjaolude eest on

vastutav kohalik omavalitsus.

Ringkonnakohus mõistis kostjalt ebaõigesti välja 150 000 EVP krooni, kuigi hageja võttis

kohtuistungil omaks 19 500 EVP krooni saamise.

III. Vastus kassatsioonkaebusele

Vastuses kassatsioonkaebusel pidas hageja R. Karm ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja

põhjendatuks.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon.

Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja kaebuses ja hageja vastuses toodud seisukohtade juurde.

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Küll

kuulub apellatsioonikohtu otsus muutmisele, kuna selles ei sisaldu viiteid õigusaktidele, mida kohus

kohaldas.

Kooskõlas protsessinormidega on apellatsioonikohus tuvastanud, et M. Lingi arvestuskaardil oli

A. Lingile ülekande tegemise ajal 12. septembril 1994. a rahvakapitali obligatsioone 164 551 EVP

krooni väärtuses, millest RKO keskregister kajastas rahvakapitali obligatsioone 145 351 EVP krooni

väärtuses. Samuti loeti tõendatuks, et enne ülekande tegemist A. Lingile oli M. Link omandanud

rahvakapitali obligatsioone ka J. Lilleorult 19 500 EVP krooni väärtuses, mida keskregister ei

kajastanud. Seega oli M. Link 12. septembril 1994. a vähemalt 150 000 EVP krooni väärtuses

rahvakapitali obligatsioonide omanik ja kandis need samal päeval üle A. Lingile. Viimane võõrandas

19. septembril 1994. a tööaastaid 150 000 EVP krooni väärtuses R. Karmile. Seega võõrandas

A. Link hagejale seaduslikult väljaantud tööaastaid, tehing toimus kooskõlas kehtinud korraga ning

registreeriti Mustamäe Linnaosa Valitsuses. Eelnevast tegi apellatsioonikohus järelduse, et R. Karm

omandas 19. septembril 1994. a A. Lingilt viimasele kuulunud tööaastad 150 000 EVP väärtuses,

kuid riik ei tunnusta teda nende omanikuna.

Kolleegium märgib, et apellatsioonikohtu otsus ei vasta TsMS § 330 lg-s 4 sätestatule, mis nõuab

kohtuotsuses osutamist seadustele, mida kohus kohaldas. Apellatsioonikohus on oma otsust

motiveerinud vaid viitega AÕS §-le 81, mis ei reguleeri EVP-de müüki ega nende omandamist.

Kolleegium leiab, et esmalt tuleb lahendada küsimus, kas R. Karm sai talle A. Lingi poolt müüdud

tööaastate omanikuks. Selle küsimuse lahendamisel tuleb juhinduda väidetava omandamise

ajal 1994. a septembris kehtinud seadustest. Seetõttu on asjakohatu kassaatori viide ErS § 28 lg 3

redaktsioonile, mis jõustus alles 28. detsembril 1996. a.

ErS § 28 lg 1 kohaselt on erastamisväärtpaberiks õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimiseks

välja antud hüvitusväärtpaberid ja vastavalt eluruumide erastamise seadusele välja antud

rahvakapitali obligatsioonid. Erastamisväärtpaber on eriotstarbeline dokument, mis annab omanikule

õiguse osta sellel märgitud nimiväärtuse ulatuses erastatavat vara. 1. augustil 1994. a jõustunud

erastamisväärtpaberite võõrandamise seaduse § 1 lg 2 käsitles erastamisväärtpaberi võõrandamisena

selle arvestusliku väärtuse täielikku või osalist üleandmist teise isiku omandisse kinkimise, müügi või

vahetuse teel ja § 6 lg 1 kehtestas, et erastamisväärtpaberite võõrandamise korra kehtestab Vabariigi

Valitsus. Tehingu tegemise ajal 19. septembril 1994. a reguleeris rahvakapitali obligatsiooni

arvestuskaardile kantud tööaastate üleandmist Vabariigi Valitsuse 22. juuni 1993. a määrusega nr 185

kinnitatud "Rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi täitmise ja eluruumide erastamisel kasutamise

juhendi" p 42. Selle punkti kohaselt toimus tööaastate üleandmine üleandja arvestuskaardile kantud

tööaastate arvestusliku rahalise väärtuse osalise või täieliku ülekandmisega vastuvõtja

arvestuskaardile. Vastava sissekande tööaastate üleandja ja vastuvõtja arvestuskaardi käibetabelisse

tegi kohaliku omavalitsuse täitevorgani poolt nimetatud ametiisik, kes pidi kinnitama

ülekandetehingu mõlemal arvestuskaardil oma allkirja ja pitseriga. Samas punktis sätestati kohaliku

omavalitsuse organi kohustus edastada andmed tööaastate ülekandmise kohta keskregistrile.

Õigusaktidest ei tulenenud, et omandiõigus üleantud tööaastatele oleks tekkinud tööaastate

üleandmise registreerimisest keskregistris. Seega tuleb nõustuda apellatsioonikohtu järeldusega, et

kuna hagejale võõrandati seaduslikult väljaantud tööaastad nende omaniku poolt, sai ta kokkuleppe

sõlmimisega tööaastate üleandmiseks ja vastavate kannete tegemisega üleandja ja vastuvõtja

arvestuskaardile nende omanikuks.

Kassaator pole väitnud, et M. Link oleks ostnud võltsitud tööaastaid E. Talvistelt enne 12. septembrit

1994. a, mil ta kandis oma arvestuskaardilt tööaastad 150 000 EVP väärtuses üle A. Lingile, kes

võõrandas need 19. septembril 1994. a hagejale. See, et M. Lingi arvestuskaardile võidi hiljem kanda

väljaandmata või ebaseaduslikult väljaantud tööaastaid, ei mõjuta seaduslikult väljaantud tööaastate

omandamist hageja poolt.

Seega omandas hageja seaduslikult väljaantud tööaastad 150 000 EVP krooni väärtuses, kuid kostja

ei tunnusta tema omandiõigust. Apellatsioonikohtu otsuse resolutsioon on vastavuses TsÜS § 112 lg 2

p-des 1 ja 5 sätestatuga. Kohtuotsuse täitmine on võimalik rahandusministri 15. mai 1997. a

määrusega nr 36 kinnitatud "Erastamisväärtpaberitega arveldamise juhendi" V peatükis sätestatud

parandusarvelt nimetatud juhendi p-s 32 sätestatud alustel.

Kui keegi on kostjale õigusvastaselt kahju tekitanud või tema arvel alusetult vara omandanud, on

kostjal nõue selle isiku vastu. Sellest ei olene aga R. Karmi hagi rahuldamine.

Juhindudes TsMS §-st 362 p 5, kolleegium

o t s u s t a s:

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. mai 2001. a otsust muuta põhjenduse osas.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

A. Kull, H. Jõks, L. Laarmaa