3-2-1-159-01 · Riigikohus

3-2-1-159-01

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 18. detsembril 2001. a

AS Naviplast (pankrotis) võlausaldaja kaebus esimese üldkoosoleku otsuste kehtetuks

tunnistamiseks, uue koosoleku aja ja koha määramiseks ning pankrotihalduri häälte

määramiseks kohustamiseks.

Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eestistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja J. Luik, vaatas avalikul

kohtuistungil 3. detsembril 2001. a läbi AS Hasfor kassatsioonkaebuse alusel Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. juuni 2001. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/742/01. Istungist võtsid

osa AS Hasfor esindaja vandeadvokaat K. Mällo, AS Naviplast (pankrotis) pankrotihaldur A. Ruuval

ja AS Naviplast (pankrotis) pankrotitoimkonna esimees A. Viirma.

I. Asjaolud ja varasem menetluse käik

AS Hasfor esitas Tallinna Linnakohtule kaebuse, milles palus tunnistada kehtetuks 28. novembri

2000. a AS Naviplast (pankrotis) võlausaldajate esimese üldkoosoleku otsused, määrata uus esimese

üldkoosoleku toimumise aeg ja koht ning kohustada pankrotihaldurit määrama kaebajale hääli

võrdeliselt tema esitatud ja registreeritud nõude suurusega. AS Naviplast pankrot kuulutati välja

27. oktoobril 2000. a. Esimese võlausaldajate üldkoosoleku toimumise ajaks määrati 28. november

2000. a. Kaebaja esitas 23. novembril 2000. a häälte arvu määramiseks vajalikud dokumendid.

Pankrotihaldur kaebajale hääli ei andnud. Kaebaja leidis, et pankrotiseadus ei näe ette võimalust

võlausaldajale hääli mitte määrata. Kuna võlausaldajate esimesel üldkoosolekul ei võetud otsuseid

vastu võlausaldajate lihthäälteenamusega, on need otsused ebaseaduslikud.

Tallinna Linnakohtu 15. veebruari 2001. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Alusetu on kaebaja

seisukoht, et haldur peab nõude esitamisel igal juhul võlausaldajale hääli määrama. Tõendamist ei

leidnud, et kaebaja oleks taotlenud PankrS § 26 lg 5 kohaselt häälte määramist üldkoosolekult. Kuna

kaebaja seda ei teinud, siis ei saanud üldkoosolek talle häälte andmist otsustada. Võlausaldajate

esimese üldkoosoleku otsuse tegemisel ei ole seadust rikutud ning otsuse kehtetuks tunnistamiseks

puudub alus. Põhjendamatu on üldkoosoleku toimumise aja määramise ning pankrotihalduri

kaebajale häälte määramiseks kohustamise nõue.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Pankrotiseadusest tulenevalt määrab võlausaldaja

häälte arvu esitatud nõude ja sellele lisatud dokumentide alusel pankrotihaldur. PankrS § 26 lõikest 4

ei tulene, et pankrotihaldur peaks igale nõude esitanud isikule hääli andma. Pankrotihaldur peab

nõuete õiguslikku põhjendatust kontrollima lisatud dokumentide alusel. Kui võlausaldaja ei nõustu

talle halduri poolt määratud häälte arvuga, otsustab PankrS § 26 lg 5 kohaselt tema häälte arvu

üldkoosolek. Sellest tulenevalt kuulub häälte arvu üle otsustamine üldkoosoleku pädevusse ka siis,

kui pankrotihaldur võlausaldajale hääli ei määranud. Igal koosolekust osavõtval võlausaldajal on

hääli pankrotihalduri poolt määratud ulatuses. Kui võlausaldaja ei nõustu üldkoosoleku otsusega

võlausaldajale häälte arvu määramise kohta, võib ta PankrS § 271 lg 3 kohaselt otsuse peale edasi

kaevata. Sama kehtib ka siis, kui otsustati hääled andmata jätta. Kaebaja ei taotlenud üldkoosolekult

häälte arvu määramist. Pankrotihaldur omandab seadusest tulenevad õigused ja kohustused, kui

kohus teda nimetab, mitte aga võlausaldajate üldkoosolekul kinnitamisest.

II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused

Kassatsioonkaebuse põhjendustel ei tulene PankrS § 26 lg-st 4, et pankrotihaldur võiks jätta nõude

esitanud isikule hääled andmata. PankrS § 26 lg 5 kohaldamine eeldab häälte andmist. Seega puudus

kaebajal üldkoosoleku poole pöördumiseks alus. Ringkonnakohus ei põhjendanud, mille alusel

pankrotihaldur omandab kohtu poolt nimetamisega seadusest tulenevad õigused ja kohustused.

III. Vastused kassatsioonkaebusele

AS Naviplast (pankrotis) pankrotitoimkonna esimees leidis vastuses kassatsioonkaebusele, et enne

üldkoosolekut võib haldur otsustada, kas anda võlausaldajale hääli või mitte. Lähtudes PankrS § 26

lg-st 5 peab võlausaldaja halduri määratud häälte arvuga (sh halduri poolt häälte määramata

jätmisega) mittenõustumisel taotlema häälte määramist üldkoosolekult. Kaebaja ei vaidlustanud, et

haldur jättis talle hääled määramata ega taotlenud häälte määramist üldkoosolekult. Pankrotiseadus ei

seo kohtu nimetatud haldurile oma ülesannete täitmiseks volituste andmist halduri üldkoosoleku poolt

kinnitamisega.

Pankrotihaldur leidis vastuses kaebusele, et haldur peab võlausaldajale häälte arvu määramisel

hindama nõude aluseks olevaid dokumente ja kui need ei tõenda nõude olemasolu, siis on tal õigus

jätta võlausaldajale hääled andmata. Kaebaja ei taotlenud üldkoosolekult endale häälte määramist.

Võlausaldajate esimese üldkoosoleku otsused vastavad seadusele ning neid ei saa kehtetuks

tunnistada.

IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon

Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust.

Tulenevalt PankrS § 69 lg-st 1 peab võlausaldaja esitama haldurile kirjaliku nõudeavalduse, milles on

märgitud nõude sisu, alus ja suurus, samuti see, kas nõue on eesõigusnõue. Nõudeavaldusele lisatakse

avalduses nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid või nende tõestatud ärakirjad. Vastavalt PankS

§ 26 lg-le 4 määrab võlausaldaja häälte arvu haldur temal olevate dokumentide alusel, kusjuures

võlausaldaja häälte arv peab olema võrdeline tema nõude suurusega. Seega peab haldur

nõudeavaldust ja sellele lisatud dokumente hinnates otsustama, kas avalduses märgitud nõude sisu,

alust ja suurust tõendavad dokumendid on avaldusele lisatud ning vastavalt dokumentidele määrama

võlausaldaja häälte arvu. Järelikult peab võlausaldaja häälte arv olema võrdeline nõude suurusega,

millises ulatuses tõendavad dokumendid on avaldusele lisatud.

Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et PankrS § 26 lg 5 kohaselt saab võlausaldaja pöörduda

üldkoosoleku poole häälte arvu otsustamiseks vaid siis, kui haldur on võlausaldajale andnud vähemalt

ühe hääle. Vastavalt PankrS § 26 lg-le 5 otsustab võlausaldaja häälte arvu üldkoosolek, kui

võlausaldaja ei nõustu talle halduri poolt määratud häälte arvuga. Sellest sättest ei tulene, et

üldkoosoleku poole ei saa pöörduda isik, kellele haldur ei ole hääli üldse andnud. PankrS § 27š lg 3

kohaselt võib võlausaldaja või haldur esitada kaebuse üldkoosoleku otsuse peale, millega määrati

võlausaldaja häälte arv. Kui kohus leiab, et üldkoosoleku otsus häälte määramise kohta ei ole

põhjendatud, tunnistab kohus üldkoosoleku otsuse selles osas kehtetuks ja määrab võlausaldaja häälte

arvu. Kui kohtu määratud häälte arv erineb üldkoosolekul määratud häälte arvust määral, mis oleks

tinginud üldkoosoleku teistsuguse otsuse, tunnistab kohus üldkoosoleku otsuse võlausaldaja või

halduri nõudel kehtetuks. Ringkonnakohus on tuvastanud, et kaebaja pole võlausaldajate

üldkoosolekult häälte arvu määramist taotlenud. Seega polnud kohtul alust võlausaldaja häälte arvu

osas seisukohta võtta ning võlausaldaja häälte arvust lähtudes üldkoosoleku otsuse kehtetust kaaluda.

Tsiviilkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et pankrotihaldur omandab seadusest

tulenevad õigused ja kohustused kohtu poolt nimetamisega. Selle seisukoha õigsust kinnitab ka see,

et pankrotiseaduse kohaselt on haldur kohustatud täitma teatud ülesandeid, sh määrama võlausaldaja

häälte arvu, juba enne võlausaldajate üldkoosoleku poolt kinnitamist.

Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium

o t s u s t a s:

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. juuni 2001.a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

J. Odar, A. Kull, J. Luik