3-1-1-116-01 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 12. detsembril 2001

3-1-1-116-01

Riigikohtu kriminaalkolleegium koosseisus eesistuja Lea Kivi ning liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher vaatas 13. novembril 2001 toimunud

avalikul kohtuistungil kassatsiooni korras läbi kriminaalasja

V. Ü. süüdimõistmises KrK § 188 järgi ja

A. V. õigeksmõistmises KrK § 188 järgi.

Menetlusosalistena võtsid kohtuistungist osa A. V., tema ja V. Ü. kaitsja vandeadvokaat Margus Heek ning riigiprokurör Marge Püss.

Asjaolud ja menetluse käik

1. V. Ü. ja A. V. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 188 järgi selles, et nad 22. jaanuaril 2000. a kella 10.30 paiku tungisid Raplas X tn 12a

asuvasse garaaži, kus teostasid ebaseaduslikus korras oma õigust T. N.-lt 7000 kroonise võla sissenõudmiseks. Nad lõid T. N.-t 5-6 korda

rusikaga ja jalaga näkku ning kehasse ja E. P. korduvalt rusikaga näkku, nõudes T. N.-lt võla tasumist. Kui T. N. teatas, et ei saa võlga kohe

tasuda, võttis V. Ü. tema mobiiltelefoni väärtusega 3960 krooni ja E. P. mobiiltelefoni väärtusega 3500 krooni. Samas, ähvardades T. N.-t

füüsilise vägivallaga ja vara äraviimisega, sundis ta T. N.-t andma kuni võla tasumiseni enda kasutusse viimasele kuuluva sõiduauto Mercedes

Benz ja koostama sellekohase volikirja. Selle tegevuse ajal ähvardas A. V. T. N.-t mutrivõtmega. Seejärel sundisid nad T. N.-t ja E. P. istuma

E. K. autosse. Auto üleandmisest keeldumise korral, ähvardasid nad kannatanud puu otsa riputada, mida viimased tajusid elule ohtliku

vägivallana. V. Ü. ja A. V. kuritegeliku käitumise lõpetas politseiametnike sekkumine.

V. Ü. ja A. V. teod kvalifitseeriti omavolina KrK § 188 järgi, s.o oma tõelise õiguse teostamisena ebaseaduslikus korras, mis oli seotud

vägivalla kasutamise ja sellega ähvardamisega, kahe isiku vabaduse piiramisega, vara äraviimisega ähvardamisega ja kahe mobiiltelefoni

hõivamisega.

2. Rapla Maakohtu 24. aprilli 2001. a otsusega tunnistati V. Ü. süüdi KrK § 188 järgi ja teda karistati rahatrahviga 100 päevapalga ulatuses, s.o

4600 krooni riigi tuludesse.

A. V. mõisteti süüdistuses KrK § 188 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Maakohus tuvastas, et V. Ü. pani toime KrK §-s 188 ettenähtud omavoli, mis oli seotud vägivallaga ning kannatanute löömisega. Ülejäänud V.

Ü.le süüksarvatud teod jättis kohus süüdistusest välja.

Maakohus leidis, et KrK § 188 ei näe ette vastutust omavoli eest, mis oli seotud vara äravõtmisega, sellega ähvardamisega või varalise õiguse

nõudmisega. Sellest tulenevalt jättis kohus mõlema kohtualuse süüdistustest välja vara äraviimisega ähvardamise, mobiiltelefonide äravõtmise,

volikirja alusel T. N. auto enda kasutusse nõudmise, auto asukoha avaldamise nõudmise.

Garaaži tungimine, kannatanute vabaduse piiramine, puu otsa riputamisega ähvardamine ja A. V. poolt T. N. ähvardamine mutrivõtmega ei ole

kohtu arvates tõendatud. Tõendamist ei leidnud ka kohtualuste ühine kavatsus minna vägivalla abil võlga nõudma. Asjaolu, et A. V. viibis

sündmuskohal ja nägi pealt V. Ü. vägivallatsemist, ei anna alust käsitada teda kuriteost osavõtjana.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonprotesti Rapla Prokuratuuri prokurör Aarne Pruus ja apellatsioonkaebuse esitas kohtualune V. Ü.

Apellatsioonprotestis taotleti maakohtu otsuse tühistamist A. V. õigeksmõistmises. Prokurör leidis, et kohtu järeldused ei vasta selles osas

faktilistele asjaoludele ja kohus on kriminaalseadust ebaõigesti kohaldanud. Prokurör palus A. V. ja V. Ü. KrK § 188 järgi süüdi mõista

süüdistuses kirjeldatud mahus, välja arvatud ähvarduses kannatanud puu otsa riputada. Samuti palus prokurör eeltoodud alustel tühistada

maakohtu otsus V. Ü.-le mõistetud karistuse osas.

V. A. taotles ennast süüdistuses KrK § 188 järgi täielikult õigeks mõista, sest ta pole talle süüksarvatud kuritegu toime pannud.

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. septembri 2001. a otsusega jäeti Rapla Maakohtu 24. aprilli 2001. a otsus muutmata ning

esitatud apellatsioonprotest ja -kaebus rahuldamata. Kriminaalkolleegium nõustus täielikult maakohtu otsuses toodud järelduste ja motiividega

ning kasutades AKKS § 29 lg-s 5 antud õigust, jättis need üle kordamata. V. Ü.-le mõistetud karistuse tunnistas ringkonnakohus seaduslikuks.

Kriminaalkolleegium põhjendas oma otsust järgmiselt:

4.1. KrK § 188 dispositsioon ei kirjelda kuriteo toimepanemist grupis ning seetõttu pole võimalik osavõtjate ülesannete jaotamine grupi

liikmete vahel ühise kuritegeliku eesmärgi saavutamiseks. Kuriteokoosseisu täitmine eeldab, et iga süüdlane paneb ise toime

kriminaalseaduses kirjeldatavad teod ega väljenda ainuüksi oma intellektuaalset nõusolekut või tahet karistatavaks teoks. Ei ole õige kuriteo

täideviijana KrK § 188 järgi tunnistada süüdi A. V.-t, kes viibis koos V. Ü.-ga sündmuskohal, kuid kes vägivallategusid toime ei pannud ja

kelle poolt vägivallaga ähvardamise kohta puuduvad vaieldamatud tõendid.

4.2. Puuduvad tõendid, et A. V. organiseeris või kihutas V. Ü.-d kuritegu toime panema. Samuti pole tõendatud, et ta muul kokkulepitud viisil

pidi aitama kaasa V. Ü. õiguse ebaseaduslikus korras teostamisele vägivalla kasutamisega.

4.3. Põhjendamatu on apellatsioonprotestis esitatud väide, et maakohus pidanuks andma õigusliku hinnangu kohtualuste tegudele, mis ei

moodusta KrK § 188 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu.

4.4. Kannatanud ei ole kriminaalasja menetlemise käigus määratlenud kahju suurust, mida tekitas nende mobiiltelefonide ajutine asumine

kohtualuste käes ja auto kasutamiseks volikirja kirjutamine.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

Menetlusosaliste põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. septembri 2001. a otsuse peale esitas kassatsioonprotesti riigiprokurör Alar Kirs ja

kassatsioonkaebuse süüdimõistetu V. Ü.

5.1. Prokurör taotleb Rapla Maakohtu 24. aprilli 2001. a kohtuotsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. septembri 2001. a

kohtuotsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Rapla Maakohtule teises kohtukoosseisus.

5.1.2. Kassatsioonprotestis leitakse, et mõlema astme kohtud on oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust. Prokurör ei ole nõus, et

ringkonnakohus aktsepteeris maakohtu seisukohta selles, et kannatanute usaldusväärsed ütlused olid küllaldased V. Ü. süüdimõistmiseks, kuid

mitteküllaldased A. V. süü tõendamiseks. Siinkohal viitab kassaator Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-14-98 väljendatud

seisukohale, et taoline kriminaalasja ühekülgne arutamine ja kogutud tõendite valikuline hindamine (ühe tõendiliigi raames), on

kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine AKKS § 39 lg 4 mõttes.

5.1.3. Veel leiab prokurör, et kohtud on ebaõigesti kohaldanud kriminaalseadust kuriteost osavõtu määratlemisel ning varalise ründe ja

vabaduse piiramise, kui omavoli koosseisuliste tunnuste käsitusel.

Prokuröri arvates on ringkonnakohtu otsus ka vastuoluline. Jättes maakohtu otsuse muutmata ja nõustudes täielikult maakohtu järeldustega, et

käesolevas asjas tuvastatud viis vara ründamiseks ei ole KrK § 188 koosseisuline asjaolu, tuli ringkonnakohus aga uuele järeldusele, et antud

juhul ei ole määratletud tekitatud kahju olemust. Kassaator viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-34-97 väljendatud

seisukohale, et kannatanult võla nõudmisel vastavas ulatuses võla katteks vara äravõtmine võib moodustada omavoli KrK § 188 mõttes.

Prokurör on jätkuvalt seisukohal, et kahe kannatanu autosse käsutamine ja tahtevastane sõidutamine on isikute vabaduse piiramine KrK § 188

koosseisulise asjaolu mõttes.

5.1.4. Protesti esitaja märgib, et kuriteo raskuse muutumisel tuleb ka karistust karmistada.

5.2. V. Ü. kassatsioonkaebuses taotletakse Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. septembri 2001. a kohtuotsuse tühistamist ja

tema suhtes uue otsuse tegemist, millega mõista teda KrK § 188 järgi õigeks. V. Ü. põhjendab kassatsioonkaebust sellega, et tema poolt

kannatanute suhtes füüsilise vägivalla kasutamine ei ole tõendatud. Tema arvates ei saa tunnistaja O. S. ütlusi lugeda objektiivseteks, kuna ta ei

viibinud sündmuskohal.

5.3. Riigikohtu istungil osalenud riigiprokurör toetas kassatsioonprotesti selles toodud motiividel ja taotles selle rahuldamist. Kaitsja toetas V.

Ü. kassatsioonkaebust ja taotles selle rahuldamist. A. V. osas pidas kaitsja kohtuotsuseid põhjendatuteks ja seaduslikeks. Kassatsioonprotesti

pidas kaitsja põhjendamatuks ja taotles selle rahuldamata jätmist.

Riigikohtu seisukoht

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalseaduse tõlgendamisega, et kuriteost

osavõtjate ülesannete jaotamine grupi liikmete vahel ühise kuritegeliku eesmärgi saavutamiseks pole võimalik, kui kriminaalkoodeksi eriosa

paragrahvi dispositsioon ei kirjelda kuriteo toimepanemist grupis.

Alati on võimalik, et vähemalt kaks isikut tegutsevad kuriteo toimepanemisel ühiselt ja kooskõlastatult. Seega ei ole välistatud, et kuriteo

täideviijateks võib olla isikute grupp või et peale täideviija(te) võtab kuriteo toimepanemisest osa veel ka teisi osavõtjaid organisaatorina,

kihutajana või kaasaaitajana. Vastasel korral oleks välistatud näiteks ka tapmise (KrK § 100) organiseerimine, või tapmisele kihutamine, aga

samuti tapmise toimepanemine mitme isiku poolt.

7. Maakohtu otsuses on tuvastanud, et kohtualused käskisid kannatanutel istuda autosse ja juhatada T. Nurmetu auto asukohta. Kannatanud

tundsid kohtualuste ees hirmu ja ei julgenud ära minna. Seetõttu täitsid nad kohtualuste korraldust ja läksid kaasa. Nendest asjaoludest on

maakohus teinud õigusliku järelduse, et kohtualuste tegevust ei saa lugeda kannatanute vabaduse piiramiseks, sest keegi ei hoidnud

kannatanuid kinni ega viinud neid autosse füüsilist jõudu kasutades või sellega ähvardades. Kannatanutel oli piisav võimalus garaa"i juurest

lahkuda. Asjaolu, et kannatanud toodi esialgsesse kohta tagasi, kinnitab kohtualustel vabaduse piiramise soovi puudumist. Sellise seisukohaga

nõustus ka ringkonnakohtu kriminaalkolleegium.

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei jaga sellist maa- ja ringkonnakohtu poolt antud seaduse tõlgendust ja leiab, et isiku vabaduse piiramiseks

KrK § 188 mõttes tuleb lugeda igasuguste takistuste tegemist, mis piiravad kannatanul liikuda oma vaba tahte kohaselt. Selliseks piiranguks

võib olla ka kannatanu suhtes varem kasutatud vägivald, mistõttu ta ei julge eirata kohtualuse korraldusi, mis piiravad kannatanu vaba

liikumist. Asjaolu, et kannatanu pärast vabaduse piiramist süüdlase poolt vabatahtlikult vabastatakse ei muuda vabaduse piiramist olematuks.

Samale seisukohale on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud ka 5. septembri 1995. a otsuses kriminaalasjas nr II-1/1-55/95 (RT III 1995,

12, 142), kus on märgitud, et vabaduse ebaseaduslik võtmine oli lõpuleviidud, sellest momendist mil kannatanul paluti istuda autosse

ettekäändel, et politseijaoskonnas kontrollitakse tema dokumente.

Seaduse ebaõige tõlgendamine on AKKS § 39 lg 2 p 1 järgi kriminaalseaduse ebaõige kohaldamine.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ka ringkonnakohtu väitega, et kohus ei pea andma õiguslikku hinnangut kohtualuste tegudele, mis

ei moodustanud kohtu arvates KrK § 188 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu. Ringkonnakohtu väide on vastuolus KrMK § 263 lg 1 p-ga 3

ja § 215 lg-ga 4 ning § 219 lg-ga 2. Kohtuotsuse tegemisel peab kohus otsustama kas süüdistuses kirjeldatud tegu sisaldab kuriteokoosseisu ja

millises kriminaalseaduse paragrahvis, lõikes ja punktis see on ette nähtud (KrMK § 263 lg 1 p 3). Kohtus on lubatud süüdistuse muutmine,

kui sellega ei halvene kohtualuse seisund, sõltumata prokuröri vastavasisulisest taotlusest (KrMK § 215 lg 4). Kui kohtulikul uurimisel jõuab

kohus veendumusele KrMK § 215 lg-s 2 sätestatud uue või muudetud süüdistuse esitamise vajalikkuses või tuvastab KrMK § 216 lg-s 2

sätestatud alused, saadab ta motiveeritud määrusega kriminaalasja täiendavaks kohtueelseks uurimiseks (KrMK § 219 lg 2). Seega peab kohus

andma juriidilise hinnangu kõigile kohtualuse süüdistuses kirjeldatud tegudele olenemata sellest, kas süüdistuses toodud juriidiline

kvalifikatsioon neid hõlmab või mitte.

9. Esimese astme kohus on käesolevas kriminaalasjas tuvastanud, et ei ole alust arvata, et kannatanud on andnud valeütlusi (kohtuotsus tl 158

viimane lõik). Kannatanud on kinnitanud, et A. V. valvas volikirja kirjutamise ajal T. N. ja vibutas sellel ajal käes mutrivõtit (tl 159). Samas on

kohus asunud seisukohale, et ei ole küllaldaselt tõendatud A. V. poolt T. N. ähvardamine mutrivõtmega (tl 160 eelviimane lõik). Seda järeldust

ei ole kohus motiveerinud. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium ei ole seda puudust kõrvaldanud, kuigi selline võimalus

kriminaalkolleegiumil oli. Nõustudes täielikult maakohtu järelduste ja motiividega on kriminaalkolleegium asunud maakohtuga samale

seisukohale, et A. V. poolt vägivallaga ähvardamise kohta puuduvad vaieldamatud tõendid. Seega on kohtud jätnud motiveerimata, miks

kannatanute ütlused V. Ü. süü tuvastamiseks on usaldusväärsed ja küllaldased, kuid kaaskohtualuse A. V. süü tõendamisel ei ole samad tõendid

küllaldased.

10. Omavoli on KrK § 188 järgi oma tõelise või oletatava õiguse teostamine ebaseaduslikus korras, kui see oli seotud vägivalla või vägivallaga

ähvardamisega, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega

ähvardamisega või kui sellega põhjustati muu oluline kahju.

KrK § 188 ei sätesta, millised teod saavad olla oma tõelise või oletatava õiguse teostamiseks. Seega tuleb kuriteo koosseisu tuvastamisel KrK

§ 188 järgi hinnata kas kohtualuse teod, mis on kirjeldatud süüdistuses, olid toimepandud oma tõelise või oletatava õiguse teostamiseks ja kas

need teod olid ebaseaduslikud Kui need tingimused on täidetud, siis on vaja tuvastada, kas need teod olid seotud vägivalla või vägivallaga

ähvardamisega, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega

ähvardamisega või kas sellega põhjustati muu oluline kahju.

Käesolevas kriminaalasjas on kohtuotsustes asutud seisukohale, et vara äravõtmine, sellega ähvardamine või varalise õiguse nõudmine ei

kuulu omavoli koosseisu. Samas ei nähtu, kas kohtud on lugenud kohtualus(t)e poolt vara äravõtmise või sellega ähvardamise toimepanduks

nende tõelise või oletatava õiguse teostamise eesmärgil ja kas vara äravõtmine oli seaduslik või mitte või kas see oli seotud vägivalla või

vägivallaga ähvardamisega, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või

sellega ähvardamisega või kas sellega põhjustati oluline kahju. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi väide, et kannatanud ei ole

kriminaalasja menetlemise käigus määratlenud kahju suurust, mida tekitas nende mobiiltelefonide ajutine asumine kohtualuste käes ja auto

kasutamiseks volikirja kirjutamine, ei vasta tegelikkusele, sest süüdistuses on märgitud mobiiltelefonide rahaline väärtus. Volikiri kirjutati aga

konkreetse sõiduauto kasutamiseks. Nendest asjaoludest lähtudes oli kohtul võimalus hinnata kahju ulatust.

Kui võõra vara äravõtmine või sellega ähvardamine ei toimunud tõelise või oletatava õiguse teostamiseks, siis tuleb kaaluda kas vara

äravõtmine ei moodusta mõne teise kuriteo, näiteks varavastase kuriteo, koosseisu. Nendele küsimustele kohtuotsustes vastuseid antud ei ole.

Seega on kohtuotsused selles osas motiveerimata.

Motiivide puudumine kohtuotsuses on kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 3 p 7 mõttes.

11. Eelpooltoodud rikkumised on saanud alguse Rapla Maakohtust, seetõttu tuleb käesolevas kriminaalasjas tühistada nii Tallinna

Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kui ka Rapla Maakohtu kohtuotsused ja kriminaalasi tuleb saata uueks arutamiseks Rapla Maakohtusse

teises kohtukoosseisus.

Kassatsioonkaebust ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjendatuks ja jätab selle rahuldamata, kuna selles käsitletakse vaid kohtute poolt

uuritud tõenditele antud hinnanguid, kuid ei viidata kriminaalseaduse ega kriminaalmenetluse seaduse rikkumistele.

Eeltoodu alusel ja juhindudes AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-dest 1 ja 2 ning § 65 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium

o t s u s t a s:

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 3. septembri 2001. a ja Rapla Maakohtu 24. aprilli 2001. a kohtuotsused

V. Ü. ja A. V. süüdistusasjas KrK § 188 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Rapla Maakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Kassatsioonprotest rahuldada.

3. V. Ü. kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Kohtuotsus jõustub 12. detsembril 2001. a ega kuulu edasikaebamisele.

Eesistuja Lea Kivi

Liikmed Ott Järvesaar, Peeter Vaher