3-1-1-27-01 · Riigikohus

Eriarvamus

haldusõiguserikkumise ja põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-1-1-27-01

Riigikohtu üldkogu 7. detsembri 2001. a otsus toetub seisukohale, et parkimistasu on avalikõiguslik

teenustasu ja et seda tasu ei saa lugeda maksuks. Nimetatud seisukohast on tehtud järeldus, et sellise tasu

võis kehtestada linnavalitsus, sest KOKS § 22 lg 1 p 2 järgi kuulub volikogu ainupädevusse vaid kohalike

maksude, mitte aga avalikõiguslike teenustasude kehtestamine. Arvan, et see järeldus on ebaõige järgmistel

põhjustel:

1. Põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 4-1-10-00 leidis Riigikohtu üldkogu, et Põhiseaduse § 113

kaitseala hõlmab mitte üksnes selles paragrahvis nimetatud makseid, vaid kõiki avalikõiguslikke

makseid sõltumata sellest, kuidas neid nimetatakse. Samamoodi tuleb tõlgendada ka Põhiseaduse

§ 157 lg 2, sest vastasel korral on võimalik selle sätte kaitseala vältida, nimetades maksutunnustele

vastavat makset mitte maksuks, vaid teisiti - näiteks tasuks. Pealegi on tänaste arusaamade järgi

maksud vaid üks avalikõiguslike maksete liikidest. Põhiseaduse §-de 113 ja 157 lg 2 eesmärk on

tagada, et ühtki avalikõiguslikku makset ei kehtestataks teisiti kui vastavalt kas seadusega või seaduse

alusel. Seega kuulub avalikõiguslik parkimistasu Põhiseaduse § 157 lg 2 kaitsealasse sellest sõltumata,

kas tegemist on maksuga või mitte. Vastupidisest järeldusest tuleneks seegi ekslik seisukoht, et kohalik

omavalitsus võib ka siis, kui seadus seda ette ei näe, kehtestada avalikõiguslikke makseid, mis ei ole

maksud või mida ei nimetata maksudeks.

2. Samuti nagu Põhiseaduse §-s 157 lg 2, peetakse ka KOKS §-s 22 lg 1 p 2 silmas mitte üksnes

kohalikke maksusid, vaid kõiki avalikõiguslikke makseid. Seepärast on mitte üksnes kohalike

maksude, vaid kõigi avalikõiguslike maksete kehtestamine volikogu ainupädevuses. Järelikult on

Tallinna Linna volikogu seadusevastaselt delegeerinud tasulise parkimise alade, kohtade ja hindade

kehtestamise Tallinna Linnavalitsusele ja viimane on seadusevastaselt kehtestanud parkimistasu. Seega

on T. L. võetud haldusvastutusele Tallinna Linnavalitsuse seadusevastase haldusakti alusel, mistõttu

tulnuks Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu vastavad otsused, samuti trahvinõue,

tühistada ja menetlus selles haldusõiguserikkumise asjas lõpetada.

3. Asjasse puutuvad Tallinna Linnavalitsuse määrused ei ole üksnes seadusevastased, vaid on ka

põhiseadusevastased. Põhiseaduse § 154 lg 1 järgi peab kohalik omavalitsus tegutsema seaduste alusel,

s.o seaduslikkuse nõuet järgides. Seega on linnavalitsuse määrused vastuolus ka Põhiseaduse §-ga 154

lg 1.

4. Parkimistasu ei ole teenustasu, sest sageli puudub otsene ja konkreetne vastutasu. Abstraktne

parkimisvõimalus ei ole konkreetne vastutasu seepärast, et sobivad parkimiskohad ei pruugi olla vabad

ja vastutasuks ei saa pidada parkimisvõimalust väljaspool parklat. Parkimistasu kättesaamiseks tehtud

kulutused ei ole tehtud parkimisvõimaluse loomiseks. Kui parkimistasu oleks teenustasu, siis peaks

tasu suurus sõltuma vastutasust, teenustasu peaks vastama teenuse osutamiseks tehtud kulutustele.

Parkimistasu suurus sõltub aga tasulise parkimisala piirist ja hinnatsoonist, mitte parkimiskoha

kvaliteedist või parkimiskoha ehitamiseks tehtud kulutustest.

5. Riigi või kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud parkimistasu on maks (erandite kohta vt p 6), sest

tegemist on otsese ja konkreetse vastutasuta avalikõigusliku rahalise kohustisega, mille täitmine

tagatakse haldusvastutuse abil. Parkimistasul on nii koormamis- kui ka kujundamisfunktsioon.

Parkimistasu mõjutab käitumist - kasulik on parkida väljaspool tasulist parkimisala, odavamal

parkimisalal või parkida võimalikult lühiajaliselt.

6. Erateel on parkimistasu õiguslik olemus määratud kas avalikõigusliku lepinguga, mille alusel on tee

määratud avalikuks kasutamiseks või hüvitise maksmise kohustusega tee kasutamise eest.

Parkimistasu aluseks tasulisel teel on Teeseaduse § 26.

Tõnu Anton

Riigikohtu liige