3-3-1-43-01 · Riigikohus

3-3-1-43-01

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 20. novembril 2001

Osaühingute E-Traal ja Pro-Traal kassatsioonkaebuste läbivaatamine kaebeõiguse ja

kassatsioonimenetluse ulatuse kindlaksmääramise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 18. oktoobril 2001 avalikul kohtuistungil läbi osaühingute E-Traal ja Pro-Traal

kassatsioonkaebused Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 26. märtsi 2000. a otsuse peale

haldusasjas nr II-3/100/01 ja Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 7. detsembri 2000. a

otsuse peale haldusasjas nr II-3/385/2000.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa osaühingute E-Traal ja Pro-Traal esindaja vandeadvokaat

Villu Kõve, Keskkonnaministeeriumi esindaja ministeeriumi õigusosakonna juhataja Rita Annus ning

aktsiaseltside Dagomar ja Permare esindaja vandeadvokaat Aare-Heino Raig. Istungisekretär oli

Tiiu Varend.

I. Keskkonnaministri 31. märtsi 2000. a käskkirja nr 160 "Lubade väljaandmine krevetipüügiks"

punktiga 1 kohustati ministeeriumi kalanduse osakonda andma Kalapüügiseaduse (KPS) § 16 lg 5

alusel lube krevetipüügiks Loode-Atlandi kalandusorganisatsiooni (NAFO) püügipiirkonnas alates

1. aprillist 2000 kuni 31. detsembrini 2000 AS Dagomar (alap 1), OÜ E-Traal (alap 2), OÜ Pro-Traal

(alap 3), AS Permare (alap 4) ja AS Reyktal (alap 5) laevadele, mis olid nimeliselt loetletud selles

käskkirjas. Käskkirjas määrati kindlaks ülalnimetatud aktsiaseltsidele ja osaühingutele eraldatavad

tonnid NAFO tsoonis 3L ning püügipäevad NAFO tsoonis 3M. Käskkirja punktiga 2 kohustati

kalapüügiloal tingimusena sätestama, et kalapüügilaev ei tohi siseneda püügipiirkonda 3M, kui seal

on juba kaheksa laeva, ning püügipiirkonda 3L, kui seal on juba üks laev.

Selle käskkirja alusel andis Keskkonnaministeerium kalalaeva kalapüügiload 13. aprillil 2000 AS

Reyktal laevadele Sonar (nr 141-1), Taurus (nr 142-1), Merike (nr 143-1), AS Dagomar laevadele

Tahkuna (nr 1441-1), Kõpu (nr 145-1) ja Andvari (nr 146-1), AS Permare laevadele Lindi (nr 147-1)

ja Örvar (nr 148-1), OÜ E-Traal laevale Lomur (nr 149-1) ning OÜ Pro-Traal laevadele Heltermaa

(nr 150-1, 150-2). Aktsiaseltside laevadele anti kalapüügiload 14. aprillist kuni 31. detsembrini 2000.

OÜ E-Traal laevale Lomur anti püügiluba 15. aprillist kuni 31. maini 2000. OÜ Pro-Traal laevale

Heltermaa anti luba nr 150-1 15. aprillist kuni 31. maini 2000 ja luba nr 150-2 26. aprillist kuni

31. maini 2000.

II. Osaühingud E-Traal ja Pro-Traal esitasid selle käskkirja peale 7. aprillil 2000 Tallinna

Halduskohtule kaebused, milles palusid tühistada keskkonnaministri käskkiri ja selle alusel

aktsiaseltsidele Dagomar, Permare ja Reyktal antud kalapüügiload ning peatada käskkirja täitmine ja

aktsiaseltsidele antud kalapüügiload. Tallinna Halduskohtu 11. detsembri 2000. a otsusega

haldusasjades nr 3-910/2000 ja nr 3-911/2000 jäeti osaühingute E-Traal ja Pro-Traal kaebused

rahuldamata. Osaühingud E-Traal ja Pro-Traal esitasid 10. jaanuaril 2001 halduskohtu selle otsuse

peale apellatsioonkaebused, milles palusid tühistada kohtuotsus ja teha uus otsus ning rahuldada

kaebus.

Tallinna Ringkonnakohtu 26. märtsi 2001. a otsusega jäeti osaühingute E-Traal ja Pro-Traal

apellatsioonkaebused rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis:

Halduskohus käsitles vaidlustatud käskkirja ja kalapüügilube õigesti iseseisvate haldusaktidena.

Kohtuotsus ei sisalda järeldust, et Keskkonnaministeerium on kalapüügilubade vormistamisel

siseriikliku õiguse vahenduseta otse kohaldanud NAFO reegleid. Eesti on liitunud Konventsiooniga,

NAFO kalapüügikomisjoni ettepanekud on lepingupooltele kohustuslikud ja komisjoni dokumendi

00/1 kohaselt on iga osapool kohustatud piirama kalapüüki oma lipu all sõitvatelt laevadelt nii, et

talle eraldatud kvoote ei ületataks. NAFO reeglite kohaldamisele on kohus viidanud koostoimes KPS

§ 7 lg 4 ja 9, mille kohaselt keskkonnaministeeriumil on õigus ja kohustus teostada riigi nimel

kalapüügiõigust kalapüügilubade väljaandmisega ning väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all

olevat veeala on kalapüügiõiguse teostamisel aluseks rahvusvahelised lepingud.

Halduskolleegium nõustus halduskohtu seisukohaga, et 2. märtsist 2000 jõustunud Kalapüügiseaduse

muudatustest tulenevalt oli Keskkonnaministeerium pädev määrama piiratud kalapüügivõimalustega

NAFO tsoonis püügipäevade arvu ja väljapüütava kreveti tonne, ning asjaolu, et kuni 5. maini 2000

ei olnud Vabariigi Valitsus kehtestanud kalapüügilubade vormi ja nende väljaandmise korda

kutseliseks kalapüügiks väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni asuvatel veealadel, ei saanud olla

aluseks NAFO tsoonides 3L ja 3M Eesti Vabariigi kasutusse aastaks 2000 antud krevetipüügipäevade

ja väljapüütava kreveti koguse jagamata.

Pärast Kalapüügiseaduse muudatuste jõustumist oli kutseline kalapüük väljaspool Eesti Vabariigi

jurisdiktsiooni all olevat veeala, kui seal on Eesti lipu all sõitvale laevale kalapüügiõigus tagatud riigi

poolt võetud kohustusega, lubatud üksnes kalapüügiloa alusel (KPS § 13 lg 3 p 2).

Keskkonnaministeerium oli kohustatud andma kalapüügilube (KPS § 7 lg 4). Ministeeriumil oli

kohustus jagada piiratud kalapüügivõimalused ja määratleda need kalapüügilubadega (KPS § 16).

Kalapüügiseaduse muutmise seaduses rakendussätete puudumisest ei saa järeldada, et neid sätteid ei

saanud aastal 2000 kohaldada.

Käskkirjaga ei kohaldatud Kalapüügiseadust tagasiulatuvalt. Käskkirjaga ei jagatud aastaks 2000

Eestile eraldatud püügilimiite NAFO püügirajoonides teistkordselt ega ümber. Seadusemuudatusest

tulenevalt jagati püügilimiite taotlejate vahel esmakordselt.

Üksnes laevade NAFO baasnimekirja kandmisest ei saanud apellantidel tekkida õiguspärast ootust, et

seadusandja ei kehtesta regulatsiooni seni siseriiklikus õiguses reguleerimata valdkonnas - riigi poolt

võetud kohustustega garanteeritud kalapüügil väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all olevat

veeala.

Vaidlustatud käskkiri on tähtaegne haldusakt ja kehtis 31. detsembrini 2000. Ka kalapüügiload olid

aktsiaseltsidele antud 31. detsembrini 2000. Kalapüügilubadega antud õigused olid realiseeritud. Ka

sel põhjusel ei saa neid akte tühistada.

Osaühingud E-Traal ja Pro-Traal esitasid ringkonnakohtu selle otsuse peale kassatsioonkaebused,

milles paluvad tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassaatorid väidavad:

Ringkonnakohus käsitleb ebaõigesti keskkonnaministri käskkirja ja viimase alusel antud

kalapüügilube kui eraldiseisvaid avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud

haldusakte. Käskkiri on haldusakt ja püügiluba on tõend, et isikule on haldusaktiga eraldatud

püügilimiit krevetipüügiks NAFO püügitsoonis.

Konventsioon pole otsekohaldatav, ta ei loo otseselt õigusi ja kohustusi Eesti õiguskorrale allutatud

üksikisikutele.

Kalapüügiseaduse 2. märtsil 2000 jõustunud redaktsiooni § 13 lg 3 p 2 kohaselt toimub kutseline

kalapüük väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all olevat veeala, kui seal on Eesti lipu all sõitvale

laevale kalapüügiõigus tagatud riigi poolt võetud kohustusega Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud

korras väljastatud kalapüügiloa alusel. 2. märtsist 2000 kehtib KPS § 15 lg 3 delegatsiooninormina

Vabariigi Valitsusele, mille kohaselt valitsus pidi välja töötama ja kehtestama kalapüügilubade vormi

ja väljaandmise korra kutseliseks kalapüügiks väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni asuvatel

veealadel. Keskkonnaministri vaidlustatud käskkirja andmise ajal (31. märtsil 2000) ja

kalapüügilubade vormistamise ajal (13., 14. ja 26. aprillil 2000) puudus Vabariigi Valitsuse poolt

kehtestatud kord. Vastav kord kehtestati Vabariigi Valitsuse 25. aprilli 2000. a määrusega nr 138, mis

jõustus 5. maist 2000. Seega rikuti käskkirja andes ja kalapüügilube vormistades Põhiseaduse § 3,

mille järgi riigivõimu teostatakse üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.

Kalapüügiseaduse 2. märtsil 2000 jõustunud redaktsioon ei sisaldanud rakendussätteid ega

kohustanud keskkonnaministrit aastaks 2000 Eesti Vabariigile eraldatud püügilimiite NAFO

püügirajoonides jagama või ümber jagama. Seega pole millegagi põhjendatud apellandi õiguste

kitsendamine ministri vaidlustatud käskkirja andmisega ja selle alusel kalapüügilubade

vormistamisega.

Ringkonnakohus pole arvestanud õiguspärase ootuse põhimõttega. Kassaatorid said

keskkonnaministeeriumi kalanduse osakonnalt 10. jaanuaril 2000 kirja, millega talle teatati, et nende

laevad on ministeeriumi poolt kantud NAFO püügirajoonides aastal 2000 püügile lubatud laevade

baasnimekirja ja et püüki võib alustada 31. jaanuarist 2000. Kassaatorid asusid nende kirjade alusel

kala püüdma.

Keskkonnaministri vaidlustatud käskkiri ja selle alusel vormistatud püügiload, millega kehtestati

väljapüügimahud kalapüügiks NAFO püügirajoonides, on õigusvastased, kuna kalapüügiseadust,

mille 2. märtsil 2000 jõustunud § 16 lg 3 ei oma tagasiulatuvat jõudu, kohaldati tagasiulatuvalt.

Keskkonnaministeeriumi kalanduse osakonna 10. jaanuari 2000. a kirjaga teatati kassaatorile tema

laeva kandmisest NAFO baasnimekirja, millega kassaatorile anti õigus krevetipüügiks aastal 2000.

III. Aktsiaseltsid Permare, Dagomar ja Reyktal esitasid 3. mail 2000 Tallinna Halduskohtule

kaebused, milles palusid tühistada keskkonnaministri 31. märtsi 2000. a käskkirja punktid 2 ja 3

osaühingutele E-Traal ja Pro-Traal krevetipüügiks NAFO püügipiirkonnas lubade väljaandmise kohta

ning teha keskkonnaministrile ettekirjutus käskkirja muutmiseks ja kooskõllaviimiseks KPS §-ga 16

lg 3. Samuti paluti tühistada selle käskkirja alusel OÜ-le E-Traal 14. aprillil 2000 väljaantud

kalapüügiluba nr 149-1 ning OÜ-le Pro-Traal 14. aprillil 2000 väljaantud kalapüügiluba nr 150-1 ja

26. aprillil 2000 väljaantud kalapüügiluba nr 150-2.

Tallinna Halduskohtu 24. juuli 2000. a otsusega haldusasjades nr 3-994/2000, nr 3-995/2000 ja

nr 3-996/2000:

rahuldati AS Reyktali kaebus ja tühistati keskkonnaministri 31. märtsi 2000. a käskkiri nr 160 täies

ulatuses. Samuti tühistati selle käskkirja alusel aktsiaseltsidele Reyktal, Dagomar ja Permare ning

osaühingutele E-Traal ja Pro-Traal väljaantud kalapüügiload;

jäeti rahuldamata aktsiaseltside Dagomar ja Permare kaebused;

keskkonnaministrile tehti ettekirjutus vaadata uuesti läbi kalapüügilubade väljaandmisega seotud

küsimused Loode-Atlandi Kalandusorganisatsiooni kontrollialustel veealadel.

Ringkonnakohtu selle otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused Keskkonnaministeerium,

aktsiaseltsid Permare ja Dagomar, aktsiaselts Reyktal. Keskkonnaministeeriumi apellatsioonkaebuses

paluti tühistada halduskohtu otsus osas, millega rahuldati AS Reyktal kaebus ning tehti uus otsus.

Keskkonnaministeerium palus jätta kaebus rahuldamata. Aktsiaseltsid Dagomar ja Permare palusid

halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada nende kaebused. AS Reyktal palus

muuta kohtuotsuse motiive.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 7. detsembri 2000. a otsusega:

tühistati Tallinna Halduskohtu 24. juuli 2000. a otsus ja tehti uus otsus;

tühistati keskkonnaministri 31. märtsi 2000. a käskkiri nr 160 punkti 1 alapunktid 2 ja 3

ringkonnakohtu otsuse motiividel;

rahuldati aktsiaseltside Dagomar, Permare ja Reyktal kaebused osas, milles taotleti keskkonnaministri

31. märtsi 2000. a käskkirja nr 160 punkti 1 alapunktide 2 ja 3 tühistamist;

jäeti rahuldamata aktsiaseltside Dagomar, Permare ja Reyktal kaebused tühistada osaühingutele E-

Traal ja Pro-Traal välja antud kalapüügiload.

Ringkonnakohus leidis:

Ebaõige on halduskohtu järeldus, et keskkonnaministril polnud enne 5. maid 2000 õiguslikku alust

anda vaidlustatud käskkirja, kuna ei olnud kehtestatud 2. märtsil 2000 jõustunud KPS §-des 13 lg 3

p 2 ja 15 lg 3 ettenähtud kalapüügilubade vormi ja nende väljaandmise korda.

Halduskohus leidis õigesti, et kuni 5. maini 2000 ei olnud Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud

kalapüügilubade vormi ja nende väljaandmise korda kutseliseks kalapüügiks väljaspool Eesti

Vabariigi jurisdiktsiooni asuvatel veealadel. Vastava korra puudumine ei saanud olla aluseks NAFO

tsoonides 3m ja 3L Eesti Vabariigi kasutusse 2000. aastaks antud krevetipüügipäevade ja kreveti

tonnide otsustamata jätmisele ega püügilubade välja andmata jätmisele. Eesti on Loode-Atlandi

kalandusorganisatsiooni liikmena kohustatud täitma Kanada valitsuse juures deponeeritud

"Konventsiooniga tulevasest mitmepoolsest koostööst kalanduse valdkonnas Atlandi ookeani

loodeosas" liitumisdokumenti "Kalapüüki ja mereuurimist reguleerivate rahvusvaheliste

konventsioonide ratifitseerimise seadus" ja NAFO Kalapüügi komisjoni ettepanekuid, sealhulgas

2000. aastal NAFO reguleeritava piirkonna kasutamist käsitlevat Kalapüügi komisjoni dokumenti

00/1, mis määratles Eesti Vabariigi kasutuses olevad krevetipüügipäevad tsoonis 3M ja kreveti tonnid

tsoonis 3L. Vastavalt KPS §-le 9 lg 4 on rahvusvahelised lepingud aluseks kalapüügiõiguse

teostamisel väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all olevat ala. Ministeerium oli pädev andma

vaidlustatud käskkirja.

Halduskohus tõlgendas ebaõigesti KPS § 16 lg 3 2. märtsist 2000 kehtima hakanud redaktsiooni, mis

sätestab: "Kui kalavarud või rahvusvahelised lepingud ei võimalda mingil veealal kutselist kalapüüki

teostanud isikutele lubada väljapüügimahtu, püügivahendite, püügipäevade või kalalaevade arvu

(püügivõimalused) taotletud ulatuses, jagatakse püügivõimalused taotlejate vahel nii, et säilib

eelmisel aastal samal veealal tegelikult kasutatud püügivõimaluste omavaheline suhe. Kutselist

kalapüüki alustavale ettevõtjale püügivõimaluste andmisel tohib kutselist kalapüüki teostanud isiku

püügivõimalusi vähendada vaid viimase kirjalikul nõusolekul." 2000. aastaks püügivõimaluste

jagamisel NAFO tsoonides 3M ja 3L pidanuks keskkonnaminister lähtuma 1999. a nendes tsoonides

kasutatud püügivõimaluste suhtest. Aastal 1999 teostasid nendes tsoonides kutselist kalapüüki

aktsiaseltsid Dagomar, Permare ja Reyktal. Osaühingud alustasid nendes tsoonides kutselist

kalapüüki aastal 2000. Keskkonnaminister võis anda püügivõimalusi osaühingutele E-Traal ja Pro-

Traal aktsiaseltside Dagomar, Permare ja Reyktal püügivõimaluste vähendamisel vaid nende

aktsiaseltside kirjalikul nõusolekul.

Halduskohus käsitles õigesti kalapüügilube iseseisvate haldusaktidena, kuid tühistas kaebuse piiridest

väljudes aktsiaseltsidele Dagomar, Permare ja Reyktal antud püügiload, mida kaebustes ei

vaidlustatud. Kuna aga osaühingutele E-Traal ja Pro-Traal anti kalapüügiload 31. maini 2000 ja need

olid halduskohtu otsuse tegemise päevaks täidetud, siis puudus alus nende lubade tühistamiseks.

Vaidlustatud käskkiri oli motiveeritud, sest selle õigusliku alusena oli märgitud KPS § 16 lg 3, ja

kaebuse esitajatele sedavõrd arusaadav, et nad said selle sisuliselt vaidlustada.

Kuna osaühingud E-Traal ja Pro-Traal on ära kasutanud neile antud püügivõimalused, siis pole enam

võimalik teha keskkonnaministrile ettekirjutust käskkirja tagasitäitmise kohta ega kohustada ministrit

uuesti läbi vaatama 2000. a kalapüügilubade väljaandmisega seotud küsimusi.

Ringkonnakohtu selle otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused osaühingud E-Traal ja Pro-Traal,

kes paluvad tühistada ringkonnakohtu otsus täies ulatuses ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassaatorid väidavad:

Ringkonnakohus käsitleb ministri vaidlustatud käskkirja ja selle alusel antud kalapüügilube

ebaõigesti eraldiseisvate haldusaktidena. Käskkiri on haldusakt ja püügiluba tõend, et isikule on

käskkirjaga eraldatud püügilimiit. Seega on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et halduskohus väljus

kaebuse piiridest, kui tühistas kalapüügiload.

Keskkonnaministri käskkiri polnud motiveeritud ja arusaadav. Käskkirjas on märkimata, mille alusel,

kuidas ja miks määrati püügivõimalused käskkirjas ettenähtud mahus.

Vabariigi Valitsuse poolt Kanada valitsuse juures deponeeritud "Konventsiooni tulevasest

mitmepoolsest koostööst kalanduse valdkonnas Atlandi ookeani loodeosas" ei saa otse kohaldada

alates 2. märtsist, mil kalapüügiseadus laienes kalapüügile väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni

asuvatel veealadel, kui kalapüük Eesti lipu all sõitvatele laevadele neil veealadel on tagatud riigi

poolt võetud kohustustega. Konventsioon pole otsekohaldatav, sest ta ei loo õigusi ja kohustusi Eesti

õiguskorrale allutatud isikutele. Konventsioon ja NAFO Kalapüügi komisjoni dokument 00/1, mis

määratles Eestile eraldatud kalapüügipäevad aastal 2000 NAFO tsoonides 3M ja 3L ja

väljapüügitonnid, lõid õigusi ja kohustusi Eestile kui lepinguga liitunud rahvusvahelise õiguse

subjektile.

2. märtsist 2000 kehtiv KPS § 15 lg 3 järgi pidi Vabariigi Valitsus kehtestama kalapüügilubade vormi

ja väljaandmise korra kutseliseks kalapüügiks väljaspool Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni asuvatel

veealadel. Seda küsimust reguleeriv Vabariigi Valitsuse 25. aprilli 2000. a määrus jõustus 5. mail

2000. Püügilubade andmisel (13., 14. ja 26. aprillil 2000) seda korda polnud.

Kalapüügiseaduse 2. märtsist 2000 kehtiv redaktsioon ei sisaldanud rakendusnorme ja ei kohustanud

keskkonnaministrit 2000. a püügilimiite NAFO püügirajoonides jagama või ümber jagama.

Osaühingud E-Traal ja Pro-Traal said Keskkonnaministeeriumi kalanduse osakonnalt 10. jaanuaril

2000 kirjad, milles neid informeeriti, et ministeerium on nende laevad kandnud NAFO

püügirajoonides aastal 2000 püügile lubatud laevade baasnimekirja ja et püüki võib alustada alates

31. jaanuarist 2000. Osaühingud planeerisid seejärel edasist tegevust, tegid kulutusi, palkasid

laevameeskonnad, sõlmisid lepinguid ja alustasid krevetipüüki. Ringkonnakohus ei ole arvestanud

osaühingute õiguspärase ootusega.

Keskkonnaministri vaidlustatud käskkirjaga kohaldati tagasiulatuvalt KPS § 16 lg 3. Eelmisel aastal

samal veealal tegelikult kasutatud püügivõimalused seoti selliste tagajärgedega, mille mõjul isikud ei

saa realiseerida oma plaane.

Riigikohtu halduskolleegium liitis kassatsioonkaebused ühte menetlusse.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. Käesolevas asjas tekkisid kohtuvaidlused sellest, et 2. märtsil 2000 jõustunud KPS §-ga 16 lg 3

sätestati: "Kui kalavarud või rahvusvahelised lepingud ei võimalda mingil veealal kutselist kalapüüki

teostanud isikule lubada väljapüügimahtu, püügivahendite, püügipäevade või kalalaevade arvu

(edaspidi püügivõimalused) taotletud ulatuses, jagatakse püügivõimalused taotlejate vahel nii, et

säilib eelmisel aastal samal veealal tegelikult kasutatud püügivõimaluste omavaheline suhe. Kutselist

kalapüüki alustavale ettevõtjale püügivõimaluste andmisel tohib kutselist kalapüüki teostanud isiku

püügivõimalusi vähendada vaid tema kirjalikul nõusolekul". Varasema praktika järgi ei antud Eesti

laevadele piiratud püügivõimalustega NAFO tsoonides eraldi dokumendina vormistatud

kalapüügilube. Halduskolleegiumi istungil selgitasid kõik protsessiosalised, et kuni 2. märtsini 2000

teatati ettevõtjatele kirjaga, et nende laevad tohivad NAFO tsoonides püüda krevette. Ettevõtjate ega

laevade vahel ei jagatud püügilimiite tonnides ega püügipäevi. Laevad pidid

Keskkonnaministeeriumile vaid teatama püütud krevetikoguse. Ministeerium andis püügi lõpetamise

korralduse, kui Eestile eraldatud püügilimiit sai täis.

Keskkonnaministeerium andis KPS § 16 lg 3 alusel kalapüügiload aktsiaseltside Dagomar, Permare ja

Reyktal ning osaühingute E-Traal ja Pro-Traal laevadele. Osaühingud E-Traal ja Pro-Traal

vaidlustasid 7. aprillil 2000 Tallinna Halduskohtus keskkonnaministri käskkirja, mille alusel anti

kalapüügilube, ja aktsiaseltsidele Dagomar, Permare ja Reyktal laevadele antud kalapüügiload.

Aktsiaseltsid Dagomar, Permare ja Reyktal vaidlustasid 3. mail 2000 Tallinna Halduskohtus

keskkonnaministri käskkirja osas, millega kohustati ministeeriumi kalapüügiosakonda andma

kalapüügilube osaühingutele E-Traal ja Pro-Traal, ning osaühingute laevadele antud kalapüügiload.

2. Kassaatorid ei täpsusta, millist nende subjektiivset õigust vaidlustatud aktid rikuvad, kuid asja

materjalidest nähtub, et sisuliselt on silmas peetud sekkumist ettevõtlusvabadusse, mida kaitseb

Põhiseaduse § 31. Käesolevas vaidluses põrkuvad osaühingute E-Traal ja Pro-Traal ning

aktsiaseltside Dagomar, Permare ja Reyktal õigus tegelda ettevõtlusega. Seda, kas kassaatorite

subjektiivseid õigusi vaidlustatud käskkirja ja kalapüügilubade andmisega ka tegelikult piirati, tuleb

halduskolleegiumil käesolevas asjas olevate materjalide põhjal välja selgitada.

3. Vaidlustatud käskkirjaga kohustati Keskkonnaministeeriumi kalapüügiosakonda andma lube

krevetipüügiks 1. aprillist kuni 31. detsembrini 2000 aktsiaseltside Dagomar, Permare ja Reyktal ning

osaühingute E-Traal ja Pro-Traal laevadele, mida oli nimetatud käskkirjas. Käskkirjaga määrati

kindlaks aktsiaseltsidele ja osaühingutele eraldatud püügitonnid NAFO tsoonis 3L ja püügipäevad

NAFO tsoonis 3M, jaotamata neid limiite laevade vahel. Lubatud püügivahendeid käskkirjas ei

täpsustatud.

Kalapüügiload anti konkreetsetele laevadele ning lubades määrati kindlaks lubatud püügivahend

(traalnoot) ja püügitonnide arv tsoonis 3L või püügipäevade arv tsoonis 3M. AS Dagomar laevadele

Andvari, Kõpu ja Tahkuna, AS Permare laevale Örvar ning AS Reyktal laevadele Merike, Sonar ja

Taurus anti püügiload perioodiks 14. aprill kuni 31. detsember 2000. AS Permare laevale Lindi anti

püügiluba perioodiks 14. aprill kuni 7. august 2000. OÜ E-Traal laevale Lomur ja OÜ Pro-Traal

laevale Heltermaa anti püügiluba perioodiks 15. aprill kuni 31. mai 2000. Osaühingule Pro-Traal anti

veel üks püügiluba perioodiks 26. aprill kuni 31. mai 2000.

Pärast kalapüügilubade andmist tuleb ministri vaidlustatud käskkirja ja püügilube vaadelda

lahutamatu tervikuna. Käskkiri osas, mis puudutab iga konkreetset püügiluba, ja iga luba

moodustavad materiaalses mõttes ühe ja sama haldusakti.

4. Osaühingud E-Traal ja Pro-Traal vaidlustasid 7. aprillil 2000 halduskohtus keskkonnaministri

käskkirja tervikuna, kuid palusid tühistada üksnes aktsiaseltsidele Dagomar, Permare ja Reyktal antud

püügiload ning peatada nendele aktsiaseltsidele antud püügiload. Enda lubatud püügikoguse

suurendamiseks kohustamist osaühingud E-Traal ja Pro-Traal oma kaebuses ei taotlenud. Seega ei

vaidlustanud osaühingud nende endi suhtes antud haldusakte (püügiluba ja vastav osa käskkirjast),

vaid üksnes aktsiaseltside suhtes antud haldusakte.

Aktsiaseltside Dagomar, Permare ja Reyktal laevadele antud kalapüügilubade peatamisel ja

osaühingute E-Traal ja Pro-Traal kaebuste rahuldamisel oleksid aktsiaseltside laevad küll kaotanud

krevetipüügiõiguse, kuid osaühingute laevad oleksid saanud jätkata püüki vaid neile püügilubadega

eraldatud tingimustel. Olukorras, kus osaühingud ei vaidlustanud neile antud püügivõimalusi, ei

saanud aktsiaseltsidele antud püügiload iseseisvalt piirata osaühingute ettevõtlusvabadust.

Ka vaidlustatud käskkirja ja kõigi selle alusel antud kalapüügilubade tühistamisel poleks taastunud

püügiolukord, mis eksisteeris enne 2. märtsi 2000. Käskkirja ja lubade tühistamisel poleks ükski Eesti

laev saanud NAFO tsoonides krevette püüda, sest KPS § 16 lg 3 nõudis kalapüügilubade olemasolu.

HKMS § 7 1. lause sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti

või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud vabadusi. Kui kohus leiab, et vaidlustatud

haldusakt või toiming ei riku kaebuse esitaja õigusi, siis jätab kohus kaebuse rahuldamata ega anna

hinnangut õigusakti või toimingu õiguspärasusele. Kuna aktsiaseltside Dagomar, Permare ja Reyktal

laevadele kalapüügilubade andmine ei saanud rikkuda osaühingute E-Traal ja Pro-Traal subjektiivseid

õigusi, siis pole kolleegiumil vajadust hinnata kassaatorite poolt selle kohtuotsuse peale esitatud

väiteid. Osaühingute E-Traal ja Pro-Traal kassatsioonkaebused Tallinna Ringkonnakohtu 26. märtsi

2000. a otsuse peale jäävad rahuldamata.

5. Aktsiaseltsid Dagomar, Permare ja Reyktal esitasid 3. mail 2000 halduskohtule kaebuse, milles

palusid tühistada keskkonnaministri 31. märtsi 2000. a käskkiri osas, mis puudutas osaühinguid E-

Traal ja Pro-Traal, ja selle alusel osaühingute laevadele antud kalapüügiload. Halduskohtu 24. juuli

2000. a otsusega tühistati vaidlustatud käskkiri tervikuna ning kõik selle käskkirja alused antud

kalapüügiload, sh ka aktsiaseltside Dagomar, Permare ja Reyktal laevadele antud load. Selle otsuse

apelleerisid üksnes aktsiaseltsid Dagomar, Permare ja Reyktal ning Keskkonnaministeerium.

Osaühingud E-Traal ja Pro-Traal halduskohtu otsust ei apelleerinud. Ringkonnakohus tegi

7. detsembril 2000 uue otsuse, millega tühistas vaidlustatud käskkirja osaühinguid E-Traal ja Pro-

Traal puudutavas osas. Osaühingutele antud kalapüügiload jäeti tühistamata, sest osahingud olid

lubadega antud püügivõimalused juba ära kasutanud.

Osaühingud E-Traal ja Pro-Traal esitasid kassatsioonkaebused ringkonnakohtu 7. detsembri 2000. a

otsuse peale, milles palusid otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

Osaühingud E-Traal ja Pro-Traal jätsid apelleerimata halduskohtu 24. juuli 2000. a otsuse osas,

millega tühistati keskkonnaministri vaidlustatud käskkiri neid puudutavas osas, ja osas, millega

tühistati osaühingute laevadele antud kalapüügiload. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 353 sätestab

kassatsioonkaebuse läbivaatamise ulatuse. Vastavalt TsMS §-le 353 lg 2 ei ole kassatsioonkaebuses

õigust esitada nõudmisi, mida ei ole varem esitatud. Kuna osaühingud jätsid apelleerimata

halduskohtu otsuse neile suunatud osa, siis puudub protsessuaalne võimalus hinnata nende

kassatsioonkaebust. Kassatsiooniastmes ei saa asuda kaitsma neid väidetavaid õigusi, mida ei kaitstud

apellatsioonimenetluses. Apellatsioonimenetluse vahelejätmine pole kooskõlas Eestis rakendatava

kolmeastmelise kohtumenetluse põhimõtetega.

6. Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks märkida, et käesolevas asjas võinuks tekkida

küsimus 2. märtsil 2000 jõustunud KPS § 16 lg 3 teise lause vastavusest Põhiseadusele. KPS § 16

lg 3 teise lause nõue, et piiratud püügivõimaluste korral võib kutselist kalapüüki alustavale ettevõtjale

kalapüügiõigust omava ettevõtja arvelt kalapüügiluba anda ainult viimase nõusolekul, puudutas

konkurentsivabadust ja võis kaasa tuua ebavõrdse kohtlemise. Konkurentsivabaduse küsimuste

otsustamisel ei saa aga võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist tuvastada, hindamata vajalikke

tõendeid. Ebavõrdne kohtlemine võib olla piiratud püügivõimaluste tingimustes tingitud näiteks

vajadusest tagada kapitalimahukas tootmisharus investeeringuid teinud ettevõtjatele võimalus tasa

teenida tehtud investeeringud. Osaühingud E-Traal ja Pro-Traal pole tõstatanud küsimust ebavõrdsest

kohtlemisest. Ka puuduvad asjas tõendid, mille pinnalt saaks kaaluda ebavõrdse kohtlemise

võimalikkust.

Käesoleval ajal kehtib KPS § 16 lg 3 12. oktoobril 2000 vastu võetud Kalapüügiseaduse muutmise

seaduse § 9 redaktsioonis.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg 1 p 1 ja 90 lg 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Jätta osaühingute E-Traal ja Pro-Traal kassatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna

Ringkonnakohtu 26. märtsi 2001. a otsus haldusasjas nr II-3/100/01 ning 7. detsembri 2000. a

otsus haldusasjas nr II-3/385/2000 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

Otsus jõustub 20. novembril 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel