3-3-1-41-01 · Riigikohus

3-3-1-41-01

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 19. novembril 2001

Dorothea Agnes Elinor Lutheri kassatsioonkaebuse läbivaatamine ORAS § 7 lg 3 kohaldamise

asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Uno Lõhmus (eesistuja), Jüri Põld ja Hele-Kai Remmel

vaatas 11. oktoobril 2001 avalikul kohtuistungil läbi Dorothea Agnes Elinor Lutheri

kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. märtsi 2001. a otsuse peale

haldusasjas nr II-3/57/01.

Protsessiosalisena võttis istungist osa Dorothea Agnes Elinor Lutheri esindaja vandeadvokaat

Jaanus Tehver. Istungisekretär oli Tiiu Varend.

Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni

30. septembri 1997. a otsusega nr 11199 loeti Kuusalu vallas asunud Villa Strandhof A-66 maaüksus

pindalaga 15,48 ha koos hoonetega (endine kinnistu nr 585) omandireformi objektiks. Selle otsuse

punktiga 2 loeti tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Saksa

Usaldusvalitsusele. Sama otsuse punktiga 5.1 jäeti Dorothea Agnes Elinor Lutheri vara tagastamise

taotlus ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata.

D. A. E. Lutheri kaebuse alusel tunnistati Tallinna Halduskohtu 16. märtsi 1998. a otsusega

haldusasjas nr 3-108/98 Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 30. septembri 1997. a otsus nr 11199

punktide 2 ja 5.1 osas täielikult seadusevastaseks ja tehti komisjonile ettepanek asi uuesti läbi vaadata

ning teha uus otsus. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 7. septembri 1998. a otsusega

haldusasjas nr II-3/148/98 jäeti Tallinna Halduskohtu 16. märtsi 1998. a otsus muutmata.

Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 13. juuni 2000. a otsusega nr 12159 jäeti D. A. E. Lutheri

avaldus tema tunnistamiseks omandireformi õigustatud subjektiks maaüksuse Villa Strandhof A-66

(endine kinnistu nr 585) suhtes rahuldamata ORAS § 7 lg 3 alusel.

11. augustil 2000 esitas D. A. E. Luther Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Harju

Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 13. juuni 2000. a otsuse nr 12159. Kaebuse esitaja väitis, et antud

juhtumil polnud kohalikul komisjonil alust kohaldada ORAS § 7 lg 3. Seda sätet kohaldatakse

juhtumil, kui komisjon tuvastab, et vara tagastamise avalduse esitaja või tema õiguseellane lahkus

Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel ja tingimustel, et nimetatud isik lahkus Eesti

kodakondsusest, ning et taotletav vara anti üle Saksa Usaldusvalitsusele. Taotletava vara endise

omaniku Martin-Christian Lutheri ja tema vara kohta sellised tõendid puuduvad. Kohalik komisjon ei

ole pööranud tähelepanu vara tagastamise toimikus olevale reisidokumendile, mis tõendab M.-C.

Lutheri pagulasseisundit ja välistab tema käsitamise ümberasujana.

Tallinna Halduskohtu 10. novembri 2000. a otsusega haldusasjas nr 3-1262/2000 rahuldati D. A. E.

Lutheri kaebus ja Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 13. juuni 2000. a otsus nr 12159 tühistati

täielikult. Halduskohus leidis, et vaidlustatud otsus ei vasta Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise korra punktides 19 ja 20 sätestatud nõuetele. Peale haldusaktile esitatavate formaal-

juriidiliste nõuete eiramise on kaebuses põhjendatult viidatud asjaolule, et komisjon on vaidlustatud

otsuses ignoreerinud Tallinna Halduskohtu jõustunud, s.o 16. märtsi 1998. a kohtuotsusega tuvastatud

asjaolusid. Pärast jõustunud kohtulahendeid on ÕVVTK komisjon saanud uue tõendina Lübeckis

asuva Kirde-Euroopa kodukohakartoteegi arhiivifondi 21. oktoobri 1998. a teatise, millest nähtub, et

M.-C. Luther on ümber asunud Saksamaale 1940. a. Nimetatud jõustunud kohtuotsuse kohaselt ei ole

ÕVVTK kohalik komisjon kindlaks teinud, kas M.-C. Luther ka tegelikult asus ümber Saksamaale

Eesti Vabariigi ja Saksa Riigi vahel 15. oktoobril 1939. a sõlmitud protokollis märgitud alustel, korras

ja tähtajal. Suurbritannia poolt 25. veebruaril 1958 M.-C. Lutherile Pagulasseisundi konventsiooni

alusel välja antud reisidokumenti saab lugeda kaudseks tõendiks, mille põhjal võib järeldada, et M.-

C. Luther ei olnud ümberasuja ORAS § 7 lg 3 mõttes.

Sellele otsusele esitas Harju Maavalitsus apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu

otsuse ja teha asjas uus otsus ning jätta D. A. E. Lutheri kaebus rahuldamata. Apellant leidis, et

halduskohus hindas vääralt asjas kogutud tõendeid.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. märtsi 2001. a otsusega tühistati Tallinna

Halduskohtu 10. novembri 2000. a otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti D. A. E. Lutheri kaebus

Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 13. juuni 2000. a otsuse nr 12159 tühistamiseks rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute suhtes

kuulub kohaldamisele erisättena ORAS § 7 lg 3. Selliste isikute puhul ei ole tähtsust asjaolul, kas neil

oli 1940. a 16. juunil Eesti Vabariigi kodakondsus või mitte. Nende isikute vara tagastamise või

kompenseerimise taotlusi ei lahendata omandireformi aluste seaduse alusel. Saksamaale

ümberasunud isiku pärijatel ei ole vara tagastamisel või kompenseerimisel rohkem õigusi, kui oleks

olnud ümberasujal endal. Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu järeldustega, et vaidlustatud akt

on antud sisu- ja vorminõudeid eirates, ning et kohalik komisjon on jõustunud kohtulahendi

seisukohti ignoreerides jätnud kindlaks tegemata ORAS § 7 lõike 3 kohaldamiseks vajalikud

asjaolud. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkt 20 sätestab nõuded ÕVVTK

kohaliku komisjoni otsusele, millega jäetakse esitatud vara tagastamise taotlus rahuldamata.

Nimetatud sätte kohaselt peab otsus taotluse rahuldamata jätmise kohta sisaldama rahuldamata

jätmise põhjenduse, milles tuleb viidata nendele seadustele või muudele õigusaktidele, millele taotlus

ei vasta. Vaidlustatud otsus sisaldab D. A. E. Lutheri taotluse rahuldamata jätmise põhjenduse,

otsuses on ära toodud faktilised asjaolud ja viide õigusnormile (ORAS § 7 lõikele 3), mille alusel on

haldusakt antud. Halduskohtu seisukoht, et vara tagastamise taotluse rahuldamata jätmise otsus peaks

vastama Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktis 19 sätestatud nõuetele, ei ole

põhjendatud. Ringkonnakohus leidis, et asjas kogutud ja vaidlustatud otsuses viidatud tõendite põhjal

on ÕVVTK kohalik komisjon õigesti tuvastanud, et M.-C. Luther lahkus Eestist Saksa riigiga

sõlmitud lepingu alusel. Vabariigi Valitsuse 14. märtsi 1940. a otsusega vabastati M.-C. Luther Eesti

kodakondsusest Kodakondsuse seaduse § 19 ja Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa Riiki

ümberasustamise protokolli artikkel 1 alusel (Riigi Teataja Lisa nr. 36, 24. aprillist 1940).

D. A. E. Lutheri esindaja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. märtsi 2001. a otsus ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu

10. novembri 2000. a otsus. Kassaator väidab:

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus vara tagastamise taotluse

rahuldamata jätmise kohta ei pea vastama Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36

kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktis 19 sätestatud nõuetele.

Nimetatud korra punktis 19 märgitud asjaolud tuleb komisjonil tuvastada sõltumata sellest, millisel

põhjendusel jätab ÕVVTK kohalik komisjon vara tagastamise taotluse täielikult või osaliselt

rahuldamata.

Ringkonnakohus on antud juhtumil kohaldanud ORAS § 7 lg 3 ebaõigesti. Kaebuse esitaja isa M.-C.

Luther ei lahkunud Eestist ORAS § 7 lg 3 tähenduses. Asjas puuduvad dokumendid, mis tõendaksid,

et M.-C. Luther tegelikult Saksa Riigi ja Eesti Vabariigi vahel 15. oktoobril 1939. a sõlmitud

protokollis märgitud alustel, korras ja tähtajal Saksamaale ümber asus. Samuti pole tõendatud, et M.-

C. Lutheri vaidlusalune vara oleks üle antud Saksa Usaldusvalitsusele. M.-C. Luther oli Eesti

Vabariigi pagulane 28. juuli 1951. a Pagulasseisundi konventsiooni mõttes.

ORAS § 7 lg 3 on vastuolus Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli nr. 1

artikliga 1 ja Eesti Vabariigi põhiseadusega. 16. aprillil 1996 jõustus Inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) ja selle lisaprotokollide nr 1, 4, 7, 9, 10 ja 11

ratifitseerimise seadus, mille §-ga 2 tegi Eesti Vabariik reservatsiooni Konventsiooni lisaprotokolli

nr 1 artikli 1 suhtes, deklareerides, et nimetatud artikli sätted ei laiene omandireformi seadustele, mis

reguleerivad Nõukogude Liidu anneksiooni ajal natsionaliseeritud, konfiskeeritud, rekvireeritud,

kollektiviseeritud või muul viisil ebaseaduslikult võõrandatud varade tagastamist või

kompenseerimist. Reservatsioon hõlmas omandireformi seaduste (sh ka ORAS) Konventsiooni

ratifitseerimise seaduse jõustumise hetkel, s.o seisuga 16. aprillil 1996. a kehtivat redaktsiooni. Sel

ajal ORAS § 7 redaktsioon ei sisaldanud lõiget 3 ega ka muid sätteid, mis oleks kehtestanud

lisapiiranguid omandireformi käigus vara tagastamisel Saksamaale ümberasunutele. ORAS § 7 lg 3,

mille kohaselt lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis

olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise

taotlused riikidevahelise kokkuleppega, jõustus alles 2. märtsil 1997. Sellest tulenevalt ei saa ORAS

§ 7 lg 3 olla hõlmatud 16. aprillil 1996 jõustunud reservatsiooniga. Seega peab see säte vastama

Konventsiooni ja kõigi ratifitseeritud lisaprotokollide sätetele, sh ka lisaprotokolli nr 1 artiklile 1,

mille järgi on igal füüsilisel või juriidilisel isikul õigus oma omandit segamatult kasutada.

Rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtted ei kitsenda tütre kui pärija õigust kasutada tema isale kuulunud

vara. Kassaator väidab, et antud juhul on seaduses sätestatud piirang, kuid eesmärk, mida soovitakse

saavutada, tehes teatud kategooria õigusjärgsetele omanikele takistusi omandi kasutamisel, on

ebaselge ega tulene ühestki kehtivast õigusaktist. Seega on tegemist abstraktse kitsendusega, mis

lisaks õigusele kasutada segamatult oma omandit rikub ka Põhiseaduse § 12 lõikes 1 sätestatud õigust

võrdsele kohtlemisele. Tulenevalt eeltoodust ning toetudes Põhiseaduse §-dele 15 lg 2 ja 152 ning

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-le 3 lg 1, palub kassaator jätta kohtul antud

asja lahendamisel kohaldamata ORAS § 7 lg 3 ja algatada selle sätte kehtetuks tunnistamiseks

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus.

Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leiab Harju Maavalitsus, et Tallinna Ringkonnakohus on

hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning asunud õigele seisukohale, et

vaidlustatud otsus on kooskõlas seadusega. Alusetu on kassaatori taotlus tunnistada ORAS § 7 lg 3

põhiseadusevastaseks. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-6-99 käsitanud ORAS §-

s 7 lg 3 sätestatut ja võtnud ka seisukoha selle kohaldamise osas. Kui kolleegium oleks asja

lahendamisel leidnud, et nimetatud säte on vastuolus Põhiseadusega, oleks ta jätnud selle

kohaldamata ning teinud ettepaneku nimetatud sätte põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. Halduskohtumenetluse seadustiku § 63 lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse

alusel, kas ringkonnakohus ja esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja

õigesti kohaldanud seadust. Sama paragrahvi lõike 2 järgi peab Riigikohtu otsus põhinema alama

astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid

faktilisi asjaolusid.

Kasseeritud ringkonnakohtu otsuses on üksikasjalikult analüüsitud asjas kogutud kõiki tõendeid ning

hinnatud neid HKMS § 16 lg 3 kohaselt kogumis ja vastastikuses seoses. Kohtuotsuses märgitud

kohtu järeldused on kooskõlas kohtu poolt tuvastatud asjaoludega. Samuti on otsuses põhjendatud,

miks kohus ei nõustu kaebuse esitaja väidetega.

Ka D. A. E. Lutheri esindaja kassatsioonkaebuses pole esitatud väiteid selle kohta, et ringkonnakohus

oleks haldusasja läbivaatamisel rikkunud kohtumenetluse norme.

2. Ringkonnakohus, kes kontrollis apellatsioonkaebuse põhjal vaidlustatud otsuse seaduslikkust,

jõudis järeldusele, et Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon on antud juhtumil asjas kogutud tõendite

põhjal õigesti tuvastanud, et D. A. E. Lutheri poolt taotletava vara endine omanik M.-C. Luther asus

1940. a Eestist Saksamaale ümber Saksa Riigi ja Eesti Vabariigi vahel 15. oktoobril 1939. a sõlmitud

"Protokoll Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa Riiki ümberasumise kohta" alusel. Ringkonnakohus

leidis, et asjas kogutud ja vaidlustatud otsuses viidatud tõendite põhjal tuvastas komisjon õigesti, et

kaebuse esitaja isa M.-C. Luther vabastati Vabariigi Valitsuse 14. märtsi 1940. a otsusega Eesti

kodakondsusest 28. veebruarist 1940 Kodakondsuse seaduse § 19 ja Eestis asuva saksa rahvusgrupi

Saksa Riiki ümberasustamise protokolli artikkel 1 alusel. Ringkonnakohus märkis, et väide, "et

Martin Luther elas taas Eestis aastatel 1942-1944, põgenes Eestist 1944 ning talle on 1958 aastal

Londonis välja antud reisitunnistus 1951 pagulasseisundi konventsiooni alusel (toimiku nr. 3-108/98

lk 26-30), ei lükka ümber tuvastatud asjaolu, et ta lahkus 1940 aastal Eestist Saksa riigiga sõlmitud

lepingu alusel". Kuna vara tagastamise taotluse on esitanud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel

Eestist lahkunud isiku pärija, siis on komisjon põhjendatult jätnud selle ORAS § 7 lg 3 alusel

rahuldamata.

Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldustega. Ka Riigikohtu halduskolleegium

oma 22. märtsi 1999. a määruses nr 3-3-1-6-99 märkis, et "[K]una Saksa riigiga sõlmitud lepingute

alusel Eestist lahkunud isikute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise

taotlused (avaldused) kuuluvad lahendamisele riikidevahelise kokkuleppega, siis ei saa ÕVVTK

kohalik komisjon tunnistada neid isikuid omandireformi õigustatud subjektideks" (RT III 1999, 10,

102).

3. Kohtukolleegium ei soostu kassaatori väitega, et Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni

vaidlustatud otsus pidi vastama Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punktis 19

sätestatud nõuetele.

ORAS § 16 reguleerib õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste

esitamise ja arvestuse korda. Selle paragrahvi lõike 2 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus seda liiki

avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra. Vabariigi Valitsuse

28. augusti 1991. a määrusega nr 161 on kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord,

mille punkti 31 kohaselt tuleb vastavate materjalide ettevalmistamisel kindlaks teha, kas on olemas

vara tagastamist välistavaid asjaolusid. Sama korra punkt 34 sätestab, et kui taotlus ei ole

põhjendatud või tõendid on ebapiisavad ning komisjoni arvates puuduvad täiendavate tõendite

saamise võimalused, võtab komisjon vastu otsuse taotletava vara registrisse mittekandmise kohta.

Otsus peab sisaldama põhjenduse, miks registrisse kandmine ei ole võimalik. Ka Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise korra punkt 20 kohaselt jätab kohalik komisjon esitatud taotluse kas

täielikult või osaliselt rahuldamata, kui taotlus ei ole kooskõlas õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamist ja kompenseerimist reguleerivate seaduste või muude õigusaktidega. Samas sättes on

märgitud, et otsus taotluse rahuldamata jätmise kohta peab sisaldama rahuldamata jätmise

põhjenduse.

ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus kui halduse üksikakt peab olema põhjendatud ja vastama

haldusaktile kehtestatud vorminõuetele. Kuna Saksamaale ümberasujate ja nende pärijate taotlusi ei

lahendata Omandireformi aluste seaduse alusel, siis ei pea ÕVVTK kohaliku komisjoni otsus,

millega jäetakse selline taotlus rahuldamata ORAS § 7 lg 3 alusel, vastama Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise korra punktis 19 sätestatud nõuetele.

Vaidlustatud otsus sisaldab D. A. E. Lutheri taotluse rahuldamata jätmise põhjenduse. Otsuses on

märgitud faktilised asjaolud ja viidatud õigusnormile, s.o ORAS §-le 7 lg 3, millest juhindudes on

haldusakt antud. Nimetatud otsusest selgub, et D. A. E. Lutheri poolt taotletava vara endise

omanikuna käsitleb Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjon taotleja isa - 26. aprillil 1883 sündinud

Martin-Christian Lutherit.

4. Kassaator väidab, et ORAS § 7 lg 3 on vastuolus Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni lisaprotokolli nr 1 artikliga 1 ja Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli artikkel 1 on sisult analoogiline

Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 32, mille kohaselt igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud.

Selle sättega kaitstakse omandit võimupoolse meelevaldse sundvõõrandamise eest, sätestatakse

õiguspärase sundvõõrandamise jaoks seadusliku aluse nõue, hüvituse maksmise kohustus ning

üldnõuded hüvitusele ja selle maksmise korrale. Sama paragrahviga tagatakse õigus enda omandit

vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Pargrahvi neljas lõige tagab pärimisõiguse.

Kassaator märgib, et ORAS § 7 lg 3 on põhiseaduse vastane, "kuna formaalsetel põhjustel tehakse

osale õigusjärgsetest omanikest takistusi oma omandi valdamisel ja kasutamisel".

Halduskolleegium ei nõustu kassaatoriga. 8. detsembri 1995. a määruses nr III-3/1-42/95 (RT III

1996, 5, 72) halduskolleegium märkis, et Põhiseaduse § 32 lg 1 pole rakendatav omandi suhtes, mis

võõrandati õigusvastaselt enne Põhiseaduse jõustumist. Põhiseaduse § 32 kaitseb ja on rakendatav

omandi suhtes, mis võõrandatakse pärast Põhiseaduse jõustumist Eesti riigi poolt. Sama kehtib

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohta, milline koos lisaprotokollidega nr 1, 4, 7, 9,

10 ja 11 jõustus 11. aprillil 1996. Inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonist ega Põhiseaduse §-st

32 ei tulene Eesti riigi kohustust tagastada või kompenseerida vara, mis õigusvastaselt võõrandati

teise riigi poolt. Vara tagastamine või kompenseerimine tagatakse omandireformi aluste ja

maareformi seadustega määratud korras. Omandireformi aluste seaduse § 6 lg 2 järgi käsitatakse

seaduses vara õigusvastase võõrandamisena natsionaliseerimist, kollektiviseerimist, õigusvastaste

repressioonide käigus vara võõrandamist ajavahemikus 16. juunist 1940. a. kuni 1. juunini 1981. a.

Seetõttu on halduskolleegium arvamusel, et ORAS § 7 lg 3 pole vastuolus Põhiseaduse §-ga 32.

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr. 2, 3, 5 ja 8) ning

selle lisaprotokollide nr. 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seaduses tehtud reservatsioon ei kuulu

antud asjas kohaldamisele. Nimetatud reservatsioon on Eestile siduv rahvusvahelistes suhetes.

Konventsioon välistab Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsiooni reservatsiooniga hõlmatud

küsimustes.

Kassaatori väitel on ORAS § 7 lg 3 vastuolus Põhiseaduse §-ga 12 lg 1 põhjusel, et paljudele

Saksamaale ümberasunutele või nende pärijatele on omandireformi käigus vara tagastatud või

kompenseeritud. Kohtukolleegium ei nõustu selle põhjendusega. Seadus sätestas kõigile

ümberasunutele ühesuguse tingimuse vara tagastamiseks või kompenseerimiseks.

5. Halduskolleegium peab vajalikuks märkida, et kassaatori ja teiste ümberasunute vara tagastamise

küsimus on senini lahenduseta. Riik võttis juba 20. juunil 1991 kohustuse lahendada Saksa riigiga

sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise

kokkuleppega. Enam kui kümne aasta vältel ei ole taolist kokkulepet sõlmitud, mistõttu on riik jätnud

selle isikute grupi ebamäärasesse olukorda. Taoline olukord on vastuolus Põhiseaduse §-ga 14, mis

sätestab, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohaliku

omavalitsuste kohustus. Riikidevaheliste lepingute mittesõlmimise korral peab seadusandja

otsustama, kuidas lahendatakse nende isikute vara tagastamine, kelle suhtes kehtestati erinorm

Omandireformi aluste seaduse §-s 7 lg 3.

Juhindudes HKMS § 72 lg 1 p-st 1 ja §-st 90, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Jätta Dorothea Agnes Elinor Lutheri kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 2. märtsi 2001. a otsus haldusasjas nr II-3/57/01 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

Otsus jõustub 19. novembril 2001 teatavaks tegemisest.

Uno Lõhmus, Jüri Põld, Hele-Kai Remmel