3-3-1-17-01 · Riigikohus

3-3-1-17-01

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 13. novembril 2001

Lemmi-Reet Vilmsi õigusjärglaste Ebe-Mall Palmi ja Ülar-Johannes Palmi kassatsioonkaebuse

läbivaatamine vara õigusvastase võõrandamise lihtsustatud korras tõendamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 18. oktoobril 2001 avalikul kohtuistungil läbi Lemmi-Reet Vilmsi õigusjärglaste Ebe-Mall

Palmi ja Ülar-Johannes Palmi kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

29. detsembri 2000. a. otsuse peale haldusasjas nr. II-3/410/2000.

Protsessiosalistena võtsid istungist osa Andres Siitan ja tema esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol.

Istungisekretär oli Tiiu Varend.

ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 4. septembri 1995. a. otsusega nr. 6010 tunnistati Tallinnas Lehola

tn. 3 (endine Lembitu tn. 3) endisel kinnistul nr. 1615 N asunud ehitised ja krunt suurusega 1798 m2

omandireformi objektiks. Otsuse p.-s 1 leiti, et majavaldus on maha jäetud reaalse repressiooniohu

tõttu ja repressioonioht on tõendatud. Komisjon luges tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase

võõrandamise ajal Johannes Vilmsile. Komisjon tunnistas selle vara suhtes omandireformi õigustatud

subjektiks Lemmi-Reet Vilmsi. Tallinna Linnavalitsuse 26. jaanuari 1996. a. korraldusega nr. 216-k

otsustati tagastada Lehola tn. 3 hooned (elumaja ja kaks kuuri) endise omaniku pärijale (tütrele)

Lemmi-Reet Vilmsile, kelle elukohaks on Argentiina.

Lehola tn. 3 elamu korteri nr. 1 üürnik Andres Siitan esitas 9. veebruaril 1999. a. Tallinna

Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 4. septembri

1995. a. otsus nr. 6010 ja Tallinna Linnavalitsuse 26. jaanuri 1996. a. korraldus nr. 216-k täielikult

seadusevastaseks. 25. augustil 2000. a. ta muutis nõuet ja palus vaidlustatud haldusaktid täielikult

tühistada. Kaebaja leidis, et J. Vilms ei jätnud vara maha reaalse repressiooniohu tõttu. Õigustatud

subjekti poolt komisjonile esitatud avalduses pole viidatud ühelegi tõendile repressiooniohu kohta,

vara tagastamise toimikus puuduvad selle kohta tõendid ja ka linnakomisjon pole otsuses viidanud

ühelegi tõendile repressiooniohu kohta. Lehola tn. 3 majavaldust ei ole natsionaliseeritud, see arvati

Tallinna Linna TSN TK 29. jaanuari 1952. a. otsusega nr. 73 kohaliku nõukogu elamufondi kui

peremehetu vara. ORAS § 7 lg. 1 p. 2 seab subjektiks tunnistamise tingimuseks, et repressioonioht

peab olema kohtulikult tõendatud, kuid kohtuotsust selle kohta ei ole. Vastavalt Seadusele vara

võõrandamise õigusvastasuse tõendamise lihtsustatud korra kohta (edaspidi - Tõendamise lihtsustatud

korra seadus) § 1 järgi on võimalik repressiooniohtu tõendada ka ilma kohtuotsuseta, kuid tõendada

tuleb siiski seda, et omanik oli sunnitud repressiooniohu tõttu pagema ja vara maha jätma. Seda ei ole

antud juhul tehtud ja sellele seadusele ei viidatud subjektiks tunnistamise otsuses. Sama seaduse §-st

2 tulenevalt pole nimetatud elamu peremehetuks tunnistamise ja kohaliku nõukogu elamufondi

arvamise otsust tühistatud, mistõttu repressiooniohu tõendatuks lugemine lihtsustatud korras ilma

vastava kohtuotsuseta on seadusevastane. Seega on seadusevastased ka otsused Lemmi-Reet Vilmsi

õigustatud subjektiks tunnistamise ja talle vara tagastamise kohta. Kaebaja leidis, et tema õigusi on

rikutud, sest tal pole Eluruumide erastamise seaduse alusel võimalik oma eluruumi erastada.

Tallinna Halduskohtu 28. augusti 2000. a. otsusega rahuldati A. Siitani kaebus ja tühistati ÕVVTK

Tallinna Linnakomisjoni 4. septembri 1995. a. otsus nr. 6010 ning Tallinna Linnavalitsuse

26. jaanuari 1996. a. korraldus nr. 216-k. Kohus leidis, et Tõendamise lihtsustatud korra seaduse § 1

sätestab, et kui vara omanikuks olnud füüsiline isik oli ajavahemikus 1940. aasta 16. juunist kuni

1954. aasta 1. jaanuarini sunnitud oma vara maha jätma oma elukohast või vara asukohast pagemise

tõttu või seoses sellega, et välismaal viibides ta keeldus Eestisse tagasi tulemast, lugeda vara

mahajätmine toimunuks reaalse repressiooniohu tõttu. Kui isik on vara maha jätnud nimetatud viisil,

ei vaja sama seaduse § 2 alusel vara võõrandamise õigusvastasus kohtulikku tõendamist. Kohus

leidis, et see säte laieneb vara omanikuks olnud füüsilisele isikule, kuid mitte tema pärijatele. Pärijad

peavad sellist vara võõrandamise õigusvastasust tõendama kohtu korras, välja arvatud represseeritud

ja rehabiliteeritud isikud. Halduskohus viitas oma otsuse põhjendustes Riigikohtu halduskolleegiumi

18. oktoobri 1996. a. määrusele 3-3-1-33-96 ja 15. märtsi 1996. a. määrusele 3-3-1-9-96. Kohus

leidis, et ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 4. septembri 1995. a. otsus nr. 6010 ei vasta

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise

ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti 16 ja Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

korra punkti 19 nõuetele, sest pole tuvastatud vara õigusvastase võõrandamise fakti kohtulikus

korras. Veel leidis kohus, et linnakomisjoni otsuses puudub viide selle tegemise õiguslikule alusele ja

lähem selgitus repressiooniohu olemasolu kohta. Seega on otsus motiveerimata ja kontrollimatu.

Tallinna Linnavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse osaliselt

põhjendavas osas ja teha uus otsus. Apellant leidis, et väär on halduskohtu järeldus, et kuivõrd L.-R.

Vilms on vara endise omaniku J. Vilmsi tütar, saab ta vara võõrandamise õigusvastasust tõendada

ainult kohtulikult. Halduskohus on valesti tõlgendanud Tõendamise lihtsustatud korra seadust, sest

selle seaduse mõistes ei ole oluline, kas vara võõrandamist tõendab vara endine omanik või tema

pärijad. L.-R. Vilmsi kui vara endise omaniku J. Vilmsi tütrel ja pärijal on õigus vara võõrandamist

tõendada lihtsustatud korras, kui võõrandamine on toimunud nimetatud seaduses toodud viisil.

Halduskohus on otsuses viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi määrustele 3-3-1-33-96 ja 3-3-1-9-

96, kuid need ei ole antud asjas kohaldatavad, sest neis asjades on vara omanik surnud enne vara

õigusvastast võõrandamist ja pärijad ei ole jõudnud pärandit vastu võtta. Tuleb teha vahet, kas vara

on õigusvastaselt võõrandatud endiselt kinnistukandejärgselt omanikult või tema potentsiaalsetelt

pärijatelt, kes küll hakkasid vara faktiliselt valdama, kuid ei jõudnud seda vastu võtta BES § 2630

kohaselt. Mõlemal juhtumil ei ole tegemist pärijaga ORAS mõttes.

Tallinna Ringkonnakohtu 29. detsembri 2000. a. otsusega jäeti halduskohtu otsus muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud. Halduskohus on Tõendamise lihtsustatud korra seadust õigesti kohaldanud ja

põhjendatult leidnud, et nimetatud seaduse § 1 laieneb vara omanikuks olnud füüsilisele isikule, mitte

tema pärijatele. Antud juhul on omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud mitte vara omanik

J. Vilms, kes suri 1952. a. Argentiinas, vaid tema tütar, s.o. omaniku pärija.Ekslik on apellandi

seisukoht, et lihtsustatud korras on vara õigusvastast võõrandamist õigustatud tõendama ka omaniku

pärija.

L.-R. Vilms esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsuse

motiivide osas ja teha uus otsus, milles põhjendada ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 4. septembri

1995. a. otsuse nr. 6010 õigusvastasust üksnes puuduliku motiveeringuga. Kassaator leiab, et

ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigusnormi. Kassaatori väited on järgmised:

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkti 22, mis

sätestab, et kui vara võõrandamise õigusvastasust või muid tõendamist vajavaid asjaolusid ei ole

võimalik tõendada kirjalike tõenditega, on taotlejal õigus pöörduda nimetatud faktide tõendamiseks

elukohajärgse kohtu poole. Kuid kohtulikult on vaja tõendada vastavat asjaolu alles siis, kui

puuduvad repressiooniohtu kinnitavad kirjalikud tõendid ja Tõendamise lihtsustatud korra seadus ei

näe ette teisiti.

Ringkonnakohus eksis materiaalõigusnormi kohaldamisel, leides, et antud juhul puudub võimalus

kohaldada Tõendamise lihtsustatud korra seaduse §-s 1 sisalduvat põhimõtet. Nii vara omaniku kui

ka pärija puhul tuleb lähtuda nimetatud seaduses sisalduvast repressiooniohu tõendamise lihtsustatud

korra põhimõttest. Seda põhimõtet kinnitab ka Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra

punkt 16, mis ei kehtesta erinevat regulatsiooni vara omanikule ja pärijale. Kohtuotsustes viidatud

kohtupraktikaga võiks nõustuda siis, kui Tõendamise lihtsustatud korra seaduses oleks sõnaselgelt

öeldud, et seal sätestatu laieneb üksnes omanikule.

Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele toetatakse kassatsioonkaebust.

Ringkonnakohus on ebaõigesti sisustanud Tõendamise lihtsustatud korra seaduse §-s 1 sätestatut, sest

seal ei ole öeldud, et seda seadust tuleb kohaldada ainult vara endise omaniku suhtes ning pärija on

kohustatud tõendama vara võõrandamise õigusvastasust kohtulikult.

A. Siitani kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kaebuse väited ei ole põhjendatud.

Seoses Lemmi-Reet Vilmsi surmaga 11. veebruaril 2001 andis notar välja 1. augustil 2001

testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt läks vara üle võrdsetes mõttelistes osades

annakusaajatele Ebe-Mall Palmile ja Ülar-Johannes Palmile, kes loeti Riigikohtu halduskolleegiumi

19. septembri 2001. a. määrusega nr. 3-3-1-17-01 Lemmi-Reet Vilmsi õigusjärglasteks ja

protsessiosalisteks (kassaatoriteks).

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

Õige on kassaatorite väide, et Tõendamise lihtsustatud korra seadus on kohaldatav ka juhul, kui

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist taotlevad endise omaniku pärijad.

Tõendamise lihtsustatud korra seaduse § 1 sätestab, et kui vara omanikuks olnud füüsiline isik oli

ajavahemikus 1940. aasta 16. juunist kuni 1954. aasta 1. jaanuarini sunnitud oma vara maha jätma

oma elukohast või vara asukohast pagemise tõttu või seoses sellega, et välismaal viibides ta keeldus

Eestisse tagasi tulemast, lugeda vara mahajätmine toimunuks reaalse repressiooniohu tõttu. Sama

seaduse § 2 sätestab, et kui isik on vara maha jätnud paragrahvis 1 nimetatud viisil või kui vara

võõrandamise või peremehetuks tunnistamise otsuse on Eesti Vabariigi pädev riigi või

omavalitsusorgan tühistanud, ei vaja vara võõrandamise õigusvastasus kohtulikku tõendamist.

Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuses toodud viited Riigikohtu halduskolleegiumi lahenditele

15. märtsist 1996. a. nr. 3-3-1-9-96 ja 18. oktoobrist 1996. a. nr. 3-3-1-33-96 ei ole käesolevas

haldusasjas asjakohased. Halduskohus ja ringkonnakohus on leidnud ekslikult, et neis lahendites asus

Riigkohtu halduskolleegium seisukohale, nagu ei saaks Tõendamise lihtsustatud korra seadust

kohaldada juhtudel, kui vara tagastamist taotleb endise omaniku pärija. Nende lahendite kontekstist

ilmneb, et tõendamine lihtsustatud korras ei ole võimalik, kui vara õigusvastase võõrandamise ajaks

oli vara omanik surnud ja pärand ei olnud pärijale üle läinud. Nimetatud lahendites ei ole Riigikohtu

halduskolleegium leidnud, et kui vara tagastamist taotleb endise omaniku pärija, siis ei saa juba

seetõttu Tõendamise lihtsustatud korra seadust kohaldada. Sellele juhtis tähelepanu Riigikohtu

halduskolleegium oma 13. märtsi 2001. a. otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-70-00.

Seega on kohtud tõlgendanud ja kohaldanud Tõendamise lihtsustatud korra seadust vääralt. Tallinna

Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Juhindudes HKMS §-st 72 lg. 1 p. 2 ja §-st 90 lg. 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Lemmi-Reet Vilmsi õigusjärglaste Ebe-Mall Palmi ja Ülar-Johannes Palmi

kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 29. detsembri 2000. a. otsus haldusasjas

nr. II-3/410/2000 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

Otsus jõustub 13. novembril 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann