3-3-1-48-01 · Riigikohus

3-3-1-48-01

OTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 30. oktoobril 2001

Audru Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse läbivaatamine MRS § 8 lg 2 kohaldamise asjas

Riigikohtu halduskolleegium koosseisus Tõnu Anton (eesistuja), Hele-Kai Remmel ja Harri Salmann

vaatas 11. oktoobril 2001 avalikul kohtuistungil läbi Audru Vallavalitsuse kassatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. mai 2001. a otsuse peale haldusasjas nr II-

3/207/2001.

Protsessiosalisena võttis istungist osa Audru Vallavalitsuse esindaja Priit Annus. Istungisekretär oli

Tiiu Varend.

Vello Udu tunnistati ÕVVTK Pärnu Maakonnakomisjoni 19. aprilli 1993. a otsusega nr 63 õigustatud

subjektiks Pärnumaal Audru vallas asuva Tooma A-22 kinnistu (kogupindalaga 23,09 ha) osas.

Endine kinnistu koosnes kolmest lahustükist, millest ühel umbes 4 ha suurusel maatükil asuvad

V. Udu hooned. V. Udu on taotlenud maa tagastamist täies ulatuses.

Marve Pärtel sai Pärnu Maakonnavalitsuse 14. detsembri 1990. a. määrusega nr 717 Eesti NSV

maakoodeksi ja Eesti NSV taluseaduse alusel Saali talu loomiseks 4,5 ha maad tähtajatuks

kasutamiseks. Sellest 3,6 ha kuulub endise Tooma A-22 talu maade koosseisu, moodustades valdava

enamuse sellest lahustükist, millel asuvad V. Udule kuuluvad hooned, kusjuures V. Udu hooned ei asu

M. Pärtelile antud maal.

Audru Vallavalitsuse 6. novembri 2000. a korraldusega nr 403 otsustati, lähtudes MRS §-dest 6 lg 2

p 2 ja 22 lg 1, mitte tagastada V. Udule 3,6 ha ulatuses maad, mis on eraldatud M. Pärtelile Eesti NSV

taluseaduse alusel. Sama korraldusega otsustati V. Udule mittetagastatav maa kompenseerida

seadusega ettenähtud korras. Audru Vallavalitsus andis V. Udule ja M. Pärtelile eelnevalt tähtaja

Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise korrast tuleneva kokkuleppe saavutamiseks. Niisugusele kokkuleppele õigustatud subjekt

ja taluperemees ei jõudnud.

V. Udu esitas 14. detsembril 2000 Pärnu Halduskohtule kaebuse Audru Vallavalitsuse korralduse

tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on tagastamise õigustatud subjektil tulenevalt MRS §-st 8 lg 2 õigus

saada tagasi kuni 2 ha teisele isikule Eesti NSV taluseaduse alusel eraldatud maast, olenemata, kas

sellel maal asub elamu või taotletakse tagasi eluasemekohta. Kuna MRS § 22 lg 1, 22' lg 1 ja 9 lg 1

p 1 võimaldavad omanikul erastada elamu juurde igal juhul kuni 2 ha maad, peaks võrdse kohtlemise

põhimõttest tulenevalt ka MRS § 8 lg 2 alusel tagastatama õigustatud subjektile talle kuuluva elamu

juurde 2 ha maad. Kaebaja taotles ettekirjutuse tegemist 2 ha tagastamiseks ja leidis, et vallavalitsus

on viivitanud vara tagastamisega.

Pärnu Halduskohus jättis 26. jaanuari 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-114/2000 V. Udu kaebuse

rahuldamata. Halduskohus leidis, et vaidlustatud korraldus on seaduslik ega riku kaebuse esitaja

õigust saada eluasemekohana kuni 2 ha maad. MRS § 8 lg 2 sätestab, et teisele isikule antud

talumaast tagastatakse õigustatud subjektile eluasemekoht kuni 2 ha suuruses, kui selle tagastamine ei

ole teisiti võimalik. Halduskohtu otsuse kohaselt on maa tagastamine V. Udule võimalik teisiti kui

teisele isikule eraldatud talumaast ning ekslik on kaebaja seisukoht, et tagastada tuleb just talumaast.

Asjas on tuvastatud ligikaudu 1 ha tagastamise võimalikkus maja juurde, lisaks peab vald

võimalikuks tagastada 1 ha maad teisel pool teed. Talumaa eraldamise seaduslikkust puudutavate

väidete osas ei võtnud halduskohus seisukohta, kuna selles vaidluses on olemas ringkonnakohtu

jõustunud määrus, millega jäeti ennistamata kaebetähtaeg M. Pärtelile talumaa eraldamise

vaidlustamiseks.

V. Udu esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellandi väitel tuleb maa tagastada

võimalikult endistes piirides. Halduskohus on ekslikult pidanud võimalikuks maa tagastamist teisel

pool teed asuvate vabade maade arvelt. Endise Tooma A-22 talu maal, mille tagastamist V. Udu

taotleb, asuvad tema hooned, mille otstarbekaks majandamiseks on tarvis vähemalt 2 ha maad.

Apellandi arvates on talle 2 ha maa tagastamine, sealhulgas M. Pärtelile Eesti NSV taluseaduse alusel

eraldatud maast, seaduslik ja tema subjektiivseid õigusi arvestav.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium rahuldas oma 17. mai 2001. a otsusega V. Udu

apellatsioonkaebuse ja tegi uue otsuse, millega tühistas Pärnu Halduskohtu otsuse ja Audru

Vallavalitsuse 6. novembri 2000. a korralduse nr 403. Ringkonnakohus leidis:

Asjas ei ole vaidlust talumaa põliseks kasutamiseks andmise seaduslikkuse üle ja selle üle, et maa

sihtotstarbeline kasutamine algas enne 1. aprilli 1996.

Vastavalt MRS §-le 6 lg 1 võib maa tagastamisel võõrandamisaegsetest piiridest kõrvalekaldumine

toimuda ainult samas sättes nimetatud alustel. V. Udu on õigustatud nõudma maa tagastamist endistes

piirides.

Kuna pole saavutatud MRS §-st 8 lg 1 tulenevat kokkulepet taluperemehe ja õigustatud subjekti

vahel, tagastatakse eluasemekoht talumaade arvelt, kui teisiti tagastamine pole võimalik. Käesoleval

juhul ei ole teisiti tagastamine võimalik.

Käesolevas asjas ei oma tähtsust teiste lahustükkide tagastamise võimalikkus, sest hooned asuvad just

sellel lahustükil, millest 3,6 ha on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel. Kuna

vaba maatükk (Maratse A-24) ja elamu juures olev maatükk asuvad teine teisel pool teed ning

kokkupuutepunktiks on maaüksuste nurgad, ei vasta selline kinnistu Maakorraldusseaduse § 5 lg 2

p 5 nõuetele. V. Udu nõude rahuldamine vaba maatüki arvelt oleks võimalik ainult ümberkruntimise

kaudu. Vallavalitsus pole asunud ümberkruntimistöid teostama. Asjas pole üldse tõendeid

ümberkruntimise võimalikkuse kohta.

MRS § 8 lg 2 tuleb tõlgendada sarnaselt MRS §-ga 9 lg 1 p 1. MRS § 9 lg 1 p 1 tuleb vaadelda

koostoimes sama paragrahvi teise lõikega, mis käsitleb olukorda, kui elamu omanik soovib osta maad

rohkem kui 2 ha. Nii MRS § 9 lg 1 p 1 kui ka § 8 lg 2 sõnastust "kuni 2 ha" tuleb mõista "2 ha".

Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 1995. a määrusega nr 36 kehtestatud "Katastriüksuste sihtotstarvete

liigid ja nende määramise alused" punkti 6 kohaselt on eluasemekohtade maaks MRS § 8 lg 2 alusel

tagastatud hoonestatud või hoonestamata kuni 2 ha suurune maatükk. Ka sellest sättest tuleneb 2 ha

tagastamise kohustus.

Tulenevalt Maareformi seaduse eesmärgist tuleb võrdselt tagada nii endiste omanike kui ka praeguste

maakasutajate huvide kaitse. V. Udu saaks tagastatud maana 2 ha ja M. Pärtelile jääks 3,5 ha tema

elamu juurde.

Audru Vallavalitsus esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu

otsus ja jätta jõusse Pärnu Halduskohtu otsus. Kassaator väidab:

Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud MRS § 8 lg 2, kui ta seda koos MRS §-ga 9 lg 1 p 1

tõlgendades on järeldanud, et õigustatud subjektile peab olema tagatud 2 ha suuruse eluasemekoha

saamine sõltumata taluperemehe nõusolekust. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas Maareformi seaduse

eesmärgiga ega tulene MRS §-st 8 lg 2. Nimetatud säte on küllalt selge ja arusaadav ning sellest

tuleneb otseselt, et eluasemekohaks saab olla kuni 2 ha suurune maatükk, mille konkreetse suuruse ja

piirid määrab kohalik omavalitsus. MRS §-d 8 ja 9 reguleerivad erinevaid olukordi ja § 9 pole

käesoleva vaidluse lahendamisel rakendatav.

Eluasemekoha suuruse ja piiride määramise õigus on kohalikul omavalitsusel. Käesoleval juhul on

ringkonnakohus eluasemekoha suurust määrates sekkunud vallavalitsuse pädevusse.

MRS § 8 lg 2 eesmärk on tagada õigustatud subjektile elamu püstitamiseks vajaliku elamumaa

saamise võimalus õigusvastaselt võõrandatud maal. Selle sätte kohaldamine on välistatud, kui

eluasemekoha tagastamine on võimalik teisiti. Ringkonnakohus on jätnud põhjendamata, miks ei ole

V. Udule kuuluva elamu juurde ca 1 ha tagastamine käsitletav teisiti tagastamisena ja miks peab

Audru Vallavalitsus M. Pärteli maakasutust muutma.

Ebaõige on ringkonnakohtu viide Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 1995. a määrusele nr 36. Nimetatud

määrus ei reguleeri eluasemekoha suuruse ja piiride määramist, vaid sätestab katastriüksuste

sihtotstarvete liigid ning määramise alused.

Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht

1. Vastavalt MRS §-le 8 lg 1 ei kuulu tagastamisele maa, mis on antud talumaana põliseks

kasutamiseks seaduslikus korras Eesti NSV taluseaduse alusel, välja arvatud juhul, kui õigustatud

subjekt ja taluperemees ei lepi kokku teisiti või kui maa sihtotstarbelist kasutamist ei ole alustatud

vastavalt Maareformi seaduse §-le 6 lg 2 p 2 enne 1. aprilli 1996.

Ringkonnakohtu otsusega käesolevas haldusasjas on tuvastatud, et M. Pärtel on asunud talle Eesti

NSV taluseaduse alusel antud maad kasutama enne 1. aprilli 1996. Samuti on ringkonnakohus

tuvastanud, et taluperemees M. Pärtel ja õigustatud subjekt V. Udu pole sõlminud MRS §-s 8 lg 1

nimetatud kokkulepet.

2. Eesti NSV taluseaduse alusel 1990. aastal maad põliseks kasutuseks saanud taluperemehel tekkis

õiguspärane ootus, et talle antud maad on võimalik samas ulatuses tähtajatult kasutada. 1. novembril

1991. a jõustunud Maareformi seaduse § 6 lg 2 p 2 kohaselt sellist maad üldjuhul ei tagastata.

Erandid sellest sättest kehtestab MRS § 8.

MRS § 8 lg 2 sätestab: "Teisele isikule antud talumaast tagastatakse õigustatud subjektile

eluasemekoht kuni 2 ha suuruses, kui selle tagastamine ei ole teisiti võimalik. Eluasemekoha suuruse

ja piirid määrab vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus

Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras."

3. Käesolev vaidlus on ajendatud Audru Vallavalitsuse korraldusest, millega otsustati V. Udule mitte

tagastada 3,6 ha ulatuses õigusvastaselt võõrandatud maad. Nimetatud korraldusega on otsustatud

õigusvastaselt võõrandatud maa osaline mittetagastamine. Audru Vallavalitsuse vaidlustatud

korralduse ühe õigusliku alusena on märgitud MRS § 22 lg 1, mis sätestab, et isikud, kellele maa on

antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel, saavad maad ostueesõigusega erastada.

Kohtud on asja arutamisel analüüsinud V. Udu õigust eluasemekoha tagastamisele MRS § 8 lg 2

alusel ja vajadust tagastamiseks teisele isikule antud talumaa arvelt. Ringkonnakohus on asunud

seisukohale, et eluasemekoha teisiti tagastamine V. Udule ei ole võimalik ja tagastada tuleb

M. Pärtelile antud talumaast. Audru Vallavalitsuse väidete kohaselt on võimalik V. Udule senisest

23,09 ha suurusest kinnistust tagastada teised lahustükid ja vaidlusalusest lahustükist ligikaudu 1 ha

suurune maatükk millel asuvad V. Udu hooned ning ümberkruntimise kaudu tagastamine vaba maa

arvelt. V. Udu hooned ei asu taluseaduse alusel M. Pärtelile antud maatükil, vaid sama lahustüki

ülejäänud osal, mille tagastamist V. Udule peab vallavalitsus võimalikuks.

MRS §-s 8 lg 2 on juhtudeks, kui omandireformi õigustatud subjektile ei ole võimalik tagastada

õigusvastaselt võõrandatud maad, ette nähtud võimalus kuni 2 ha tagastamiseks eluasemekohana. Kui

omandireformi õigustatud subjektile on võimalik tagastada suurem osa endisest kinnistust ja

kompenseeritakse see osa maast, mida pole võimalik tagastada tulenevalt MRS §-st 6 lg 2 p 2, ei ole

tegemist eluasemekoha tagastamisega ja kohaldamisele ei kuulu MRS § 8 lg 2. Seega puudub

niisugusel juhul vajadus tagastamiseks teisele isikule antud talumaa arvelt.

4. Audru Vallavalitsuse halduskaebusele ja apellatsioonkaebusele esitatud vastuste väidetest nähtuvalt

on M. Pärtel 18. novembril 1997 esitanud avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks. Asja

materjalidest ei nähtu, millises ulatuses M. Pärtel on soovinud maad erastada.

Käesolevas haldusasjas puuduvad tõendid maa ostueesõigusega erastamise ja õigustatud subjektile

maa tagastamise senise menetluse kohta, mis võimaldaksid hinnata Audru Vallavalitsuse 6. novembri

2000. a korralduse nr 403 õiguspärasust. Asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus tuleb vaidlustatud

korraldust hinnata seoses M. Pärtelile maa ostueesõigusega erastamise ja V. Udule õigusvastaselt

võõrandatud kinnistu tagastamise menetlusega.

5. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et asjas ei oma tähtsust teiste

lahustükkide tagastamise võimalikkus. Kolleegium on 11. septembri 1998. a määruses nr 3-3-1-22-

98, kohaldades MRS § 9 lg 2, asunud seisukohale, et tagastatava kinnistuna tuleb käsitleda kõiki

endise kinnistu lahustükke koos. Seega tuleb ka käesoleva vaidluse lahendamisel arvestada teiste

lahustükkide tagastamisega.

6. Käesolevas asjas on nii selle lahustüki, mille tagastamisest vaidlus on tekkinud, kui ka sama

lahustüki selle osa suurust, mille tagastamist vallavalitsus peab võimalikuks, käsitletud ligikaudsetena

(vastavalt ca 4 ha ja ca 1 ha), ilma täpsemalt nende maatükkide suurust tuvastamata. Ligikaudsete

suuruste kasutamine ei võimalda käesolevas haldusasjas hinnata, kas see osa lahustükist, mille

tagastamist peab vallavalitsus võimalikuks ja millel asuvad V. Udu hooned, on nende teenindamiseks

piisava suurusega ja selle tagastamine kooskõlas maakorralduse nõuetega või jääks peale lahustükist

3,6 ha tagastamata jätmist hoonete juurde maatükk, mis on nende kasutamiseks ebamõistlikult väike

ja pole kooskõlas maakorralduse nõuetega.

7. Ringkonnakohus on MRS § 8 lg 2 tõlgendades lähtunud MRS § 9 sõnastusest ja järeldanud, et kui

MRS § 9 lg 2 regulatsioon käsitleb olukorda "kui õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu

omanik soovib maad osta rohkem kui 2 ha", siis sama paragrahvi esimese lõike esimeses punktis

sätestatud "kuni 2 ha" tuleb mõista tähenduses, et elamu omanikul on õigustatud subjekti nõusolekust

hoolimata õigus igal juhul vähemalt 2 ha maa erastamiseks oma elamu juurde. Seega tuleks

ringkonnakohtu arvates ka MRS §-s 8 lg 2 sätestatud "kuni 2 ha" tõlgendada sarnaselt, mis tähendaks,

et õigustatud subjektile on tagatud 2 ha suuruse eluasemekoha saamine taluperemehe nõusolekust

sõltumata.

Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu tõlgendusega MRS §-s 8 lg 2 sisalduva "kuni

2 ha" sisustamisel.

Kassaator leiab õigesti, et MRS §-d 8 ja 9 sätestavad erinevaid olukordi. MRS §-s 8 lg 2 sätestatud

"kuni 2 ha" tuleks mõista nii, et juhtumil, kui teisiti tagastamine pole võimalik, määrab kohalik

omavalitsus eluasemekohana tagastatava maatüki suuruse ja piirid selliselt, et tagastatav maatükk ei

oleks kindlasti suurem 2 hektarist, arvestades MRS §-st 8 lg 2 tulenevalt planeeringu ja

maakorralduse nõuetega ning järgides Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korda.

Nimetatud sätte eesmärgiks on tagada õigustatud subjektile eluasemekoha tagastamine selliselt, et

isiku, kellele maa on Eesti NSV taluseaduse alusel antud põliseks kasutamiseks, senise maakasutuse

muutmine oleks erandlik ja riivaks võimalikult vähesel määral taluperemehe kui senise maakasutaja

huve. Seda eesmärki väljendab ka MRS §-s 8 lg 2 eluasemekohana tagastatava maa suuruse piirmäära

kehtestamine - kuni 2 ha - ning sama sätte klausel, et tagastamine talumaana antud maast toimub

ainult juhul, kui teisiti tagastamine pole võimalik.

Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise

korra p 132 kohaselt võib Eesti NSV taluseaduse alusel maad kasutav isik ostueesõigusega erastada

kogu tema põlises kasutuses oleva maa, kui taluperemees ja maa tagastamise õigustatud subjekt ei

sõlmi teistsugust kokkulepet. Ka selle sätte eesmärgiks on tagada taluperemehe õigus maakasutuse

säilitamiseks võimalikult senises ulatuses.

Ringkonnakohtu viide Vabariigi Valitsuse 24. jaanuari 1995. a määrusega nr 36 kehtestatud

"Katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja nende määramise alused" punktile 6, mis käsitleb

eluasemekohtade maana MRS § 8 lg 2 alusel tagastatud hoonestatud või hoonestamata kuni 2 ha

suurust maatükki, ei ole asjakohane käesoleva vaidluse lahendamisel ja ka sellest sättest ei tulene

kohustus tagastada eluasemekohana igal juhul mitte vähem kui 2 hektarit.

Juhindudes HKMS §-dest 72 lg 1 p 2 ja 90 lg 2, Riigikohtu halduskolleegium

otsustab:

Rahuldada Audru Vallavalitsuse kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2001. a otsus haldusasjas nr II-3/207/2001 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

Otsus jõustub 30. oktoobril 2001 teatavaks tegemisest.

Tõnu Anton, Hele-Kai Remmel, Harri Salmann